Võlur on lahkunud tavalisest imest

“Pilved, pilved kesk taevaste mägede sina, kesk mägede sina. Kõrgel, kõrgel kui helendav pärlikee ripute, helendav kee! Lahkuma pean ma nii nagu teiegi, teiegi, lahkuma pean ma,” alustas Võlur Toomas Suuman lauldes lavastust “Tavaline ime”. Mihhail Lermontovi “Pilved” August Sanga tõlkes.

Eili Neuhaus:

“Tavaline ime” oli meie viimane lavastus. Ma lootsin ikka tavalise ime peale ... Tühimik vaatab vastu. Nutta ta ei lubanud, käskis viina juua ja rõõmus olla. “See on elu, mis siin pillida!”

Oi, kuidas meil olid erinevad arusaamad elust ja kõigest! Nüüd tunnen neist erinevatest arvamustest puudust. Mootorrattapõrina peale vaatan, kas Toomas tuli. Jään teda teatrimajas otsima pikaks ajaks ...

Ainulaadne ja erakordne inimene. Teater peakski koosnema sellistest inimestest. Kui hakkasin teatri vastu huvi tundma, tähendas Rakvere teater mulle Toomas Suumanit. Kui siia sattusin, tundsin tema ees suurt aukartust, tundsin, et mul pole temaga vestlemiseks ühtegi piisavalt tarka mõtet. Tema ekspressiivsus ehmatas pisut. Ajapikku hakkasin nägema teistsugust Toomast. Lavastajana esitas ta väga kõrgeid nõudmisi, inimesena oli liikuv entsüklopeedia.

Tema Juhan Liiv, tema Majahoidja ... Need on asjad, mis kunagi ei unune. Saada Toomaselt kiitust oli eriline privileeg. “Kaasavaratut” ta kiitis ja vaatas korduvalt.

Veel aasta tagasi tegime “Tavalise ime” proove. Paremat Ministrit kui tema pole keegi suuteline tegema. Tema vestlused puhketoas Saara ja Otiga – nägin, et ta annab edasi midagi niisugust, mis kunagi ei kao.

Tunnen tohutut tänulikkust.

Üllar Saaremäe:

Toomase nimi jõudis minuni nii, et tema ema Silvi Suumann oli Rakvere õpetajate seminaris minu ema õpetaja. Lapsepõlves kuulsin, kuidas räägiti, et Silvi poeg sai näitlejaks. Nagu au sisse tõstetud amet. “Smaragdlinna võlur”, kus ta oli rauast puuraidur, oli esimene kord, kui nägin teda laval. Ema rääkis, et ta on tema õpetaja poeg. Siis mulle salvestus niisuguse nimega näitleja. Tutvumisega oli nii, et 30. novembril aastal 1988 Glehni lossis toimunud lavaka tudengite Panso peol oli ka Toomas Suuman. Võtsin julguse kokku ja läksin juttu tegema, aga puu taha ta mu igatahes saatis. Kui talle seda hiljem rääkisin, vabandas väga.

Toomas on olnud minu teatritee üks võimsamaid meespartnereid. 21 aastat – seal on kõike juhtunud. Meie esimene koostöö oli “Don Quijote”. Meie partnerluse reas oli esimene tõsisemalt võetav “Macbeth”, kus ta mängis Seytonit, meest, kes on samal kohal iga kuninga ajal. Sealt jäi paar aastat “Majahoidjani” ja veel natuke “Johannese passioonini”. Siis “Vargamäe kuningriik” – mina noor Andres ja tema Sauna-Madis, “Cyrano de Bergerac”, vahepeal “Jaanituli”. Muidugi “Täismäng”.

Mäletan, et “Vargamäe kuningriigis” mängisime proovis esimese stseeni nii, et lavastaja Jaanus Rohumaa vaatas, suu lahti, ja küsis, et poisid, mis nüüd edasi saab. Me ütlesime naljaga pooleks, et tegele teistega ja kohtume esietendusel. Toomas ütles pärast seda proovi, et sinuga mis hetkel ja kus tahes, kasvõi une pealt.

Muidugi “Lendas üle käopesa” pealik Bromden ja McMurphy. See oli viimane kord, kui laval koos olime.

Toomas oli mõttekaaslane, kellele võis alati kindel olla või vähemasti peegeldada mingit oma ideed, et saada teada, kuidas see tundub. Ta oli üldluulepeo üks koostajatest.

Virumaa kontekstis on Toomas märgatavalt suurem kui ühe teatri näitleja ja lavastaja, vaieldamatult üks Viru vägevatest. See, kuidas ta meie kodukanti südames kandis, truudus Rakvere teatrile ja Virumaale oli imetlusväärne. Eks me kõik taha olla need poisid, kes tulid Rakvere linna, et Viru vannet anda, aga Toomas oli sada protsenti selles Ellen Niidu luuletuses sees.

Tema haritus. Toomasega võis rääkida kõigest, isegi rokkmuusikast. Viimase kõned, kui ma juba Toompeal olin, helistas nõudliku häälega valijana ja küsis aru. Kui vastu võtta ei saanud, helistasin tagasi, sest Suumanile ei tohi jätta vastamata.

Volli Käro:

Olime Toomasega pikka aega garderoobikaaslased. Seal meie põhilised vestlused ja arutelud toimusidki. Need olid väga huvitavad, harivad, teinekord ka väga vaimukad. Meil oli tegelikult väga lõbus. Nüüd, kui harva teatris käin, oli tal iga kord mulle midagi rääkida. Kui me pikemat aega ei kohtunud, tundsin, et midagi on teatris puudu. Ta oli nii orgaaniline olend seal.

Garderoobis sündis meil mõte mängida lavastust “Lesk”. Olen tagantjärele palju mõelnud, kui mõnus see töö oli. Lavastaja ja osatäitja teineteisemõistmine on nii oluline.

Mul on väga kahju, et ta meid maha jättis.

Grete Jürgenson:

Milline oli Toomas inimese ja näitlejana? Sõnad seletavad, aga seletada ei taha. Pole ka vaja vist. Välk ja mõte. Paus ja pinge. Tegu. Rütm ja plahvatus. Või toon. Maastik (eemal või siis siin). Valgus (teatud kindlat laadi). Ühte teatud kindlat laadi.

Velvo Väli:

Pean Toomas Suumanit isikuks, kes on mänginud suurt rolli minu näitlejateel. Tema lavastajana oli see, kes minuga töötas, võttis mind lahti muukida, arendada, nägi minus midagi, mida ma ise tol ajal ei näinud. Minu esimesed enese murdmise osas keerulisemad tööd olid just Toomasega. Selle eest, et ta võttis ühe noore mehega niimoodi tegeleda, olen väga tänulik.

Persoonina oli Toomas kirglik kõikidel teemadel kaasa arutama. Ta ütles alati välja oma arvamuse. Ta oli teiste arvamusi kuulav ja läbiräägitav: kohandas oma arvamust, kui keegi teine teadis asjast rohkem.

Olla 42 aastat teatris, mitte lihtsalt palgal, vaid selle maja jaoks kõikides vajalikes ja olulistes rakurssides ... On võimatu kirjeldada, kui palju on Toomas jätnud ennast Rakvere teatrisse, kui palju sellele andnud.

Sama tähtis on, kui palju on ta selle piirkonna kultuuri andnud, valutanud südant eesti keele, eestikeelse hariduse, õpetuse pärast. Eriti südamelähedane ja oluline teema, mis tema jutust tihti läbi käis, oli Jakob Liiv kui eestikeelse hariduse andja ja koolmeister, eestlusele alusepanija linnapea ja suurmõtlejana.

Peeter Raudsepp:

Lennukalt öeldes on Toomas olnud Rakvere Faust ja Mefisto. Tema puhul imetlesin kõige rohkem seda, kuidas ta suutis väikelinna suure kultuuriga siduda. Tema jaoks ei onud see provintsilinn, vaid maailma kultuuri keskpunkt. See ei olnud suurushullustus, vaid ta tõestas selle oma tegemistega ära. Kultuur hakkab inimesest endast, ja kuidas suudad seostada asju ajalooliselt ja kultuuriliselt, on inimese enda vaimse võimekuse ja andekuse küsimus. Tema oli vaimsuse ja taseme hoidja siin majas.

Romantiline suhtumine kunsti tegemisse, ellu ja inimestesse, tema jutud ja mõttekäigud hoidsid teatrimaja ja lootust ka kõige raskematel aegadel üleval. Ta suutis teatrisse tulnud uute põlvkondadega end hästi haakida, dialoogis olla, inspireeruda inimestest ja ise inspireerida.

Meil oli dramaturgia koha pealt ühtemoodi maitse ja absurditunnetus. Mul on väga kahju, et mul pole sellest kellegagi rääkida ja fantaseerida, mida selles stiilis edasi teha. Mul on väga hea meel, et “Kasvatushoones” oli Toomase viimane roll. See on väga tema maailm.

Temast jäänud tühiku teadvustamine tuleb vähehaaval. Olen mõelnud, et Toomase jaoks oleks tähtis, et tema ideaale ellu viidaks. Need on seotud inimeseks olemise põhiküsimustega. Kui ta vaatas tükke, vaimustus ta, kui ükskõik mis žanris, ka kõige lihtsamas komöödias, oli kätte saadud inimese olemus.

Ülle Lichtfeldt:

Tohutu tühjustunne.

Minu esimene roll Rakvere teatris oli Toomas Suumaniga, mängisime esimesi armastajaid, ja minu viimane roll temaga oli “Onu Vanjas”, kus mängisime abielupaari. Ma ei tea, kui palju koos mängisime. Hüvasti jätsime lavastuse “Tavaline ime”, kus ta mängis Võlurit, lõpumonoloogiga. Ta esitas seda nii ilusti, nagu keegi teine ei oskaks esitada. Nii oskas ainult Toomas. See jääb minu tühjust täitma.

Võluri naine: “Kallis, miks sa selle kõik välja mõtlesid?”

Võlur: “Sinu pärast, mu armas! Ma ei saa teisiti. Ma olen ju võlur. Ma kogusin inimesed kokku, segasin nad segi nagu kaardipaki ja kõik hakkasid elama nõnda, et sina aina naersid ja nutsid. Vaat, kuidas ma sind armastan! Mina oma õnnetuseks olen surematu. Mul seisab ees sind üle elada ja jääda sind igavesti taga leinama. Aga selle aja, kui sa oled minuga, tahan, et iga hetk, iga tund, oleks ainulaadne, erakordne. Et me iga päev võiksime nii õnnelikud olla, et see on lausa ime!”

INNA GRÜNFELDT
https://virumaateataja.postimees.ee/7524176/volur-on-lahkunud-tavalisest-imest