SONDA*

* või ükskõik milline teine väike koht Eestis.

Me kõik teame neid paiku, või vähemalt arvame, et teame. Kohad, mis on jäänud suurtest teedest eemale ja kus elu värvikirevus end aina enam kokku pakib. Asulad, milles elu keerleb veel lahti oleva toidupoe ümber ja kus üksikud noored hängivad bussipeatuses vaheldumisi kohalike joodikutega. Kuhu jõukad kolivad linnast mahetalu pidama ning ütlema, et näe, maal polegi ju halb. Võib-olla tõesti.

Tule ela maal! Aga hoia targu eemale soovist seal pere luua või kodu ehitada, sest panga jaoks ei ole seal sind olemas ning arstiabist või koolist võid ainult und näha.

Tahtsime ühtset Eestimaad, aga tuleb välja, et mõni koht on ikkagi võrdsem kui teine. Ah, vahest olekski lihtsam kõigele käega lüüa …

Trupi ühistööna sündiv lavastus võtab vaatluse alla ääremaastumise kogu selle ilus ja valus. Saab naerda, saab nutta, sest kui elu ainult tragöödia oleks, küll siis oleks tüütu.