Silja Miks: Lauldes on kergem hinge puudutada

Rakvere teater tuleb reedel Haapsalu kultuurikeskusse lavastusega „Lihtsalt rõõmuks”, kus näitlejad esitavad laule, mis neile endile südamelähedased.

Lavastuse sünnist räägib Rakvere teatri näitleja Silja Miks.

Milline on lavastus „Lihtsalt, rõõmuks”?

See lavastus on, nagu pealkirigi ütleb, lihtsalt rõõmuks kõigile, kes leiavad aja seda teatrisaali vaatama tulla. Meie lavastuse kohta ei saa öelda, et tegu on kontsertetendusega, samas pole see ka draamatükk. Selles lavastuses ei ole tegelasi kui selliseid, seega pole ka pidevat süžeeliini, mis alguse ja lõpu ühtseks tervikuks seoks. Tegu on pigem mõnusa õhtuga, milles on laulu, nalja ja vast natuke romantikat. Miks mitte ka veidi melanhooliat.
Selle pooleteise tunni jooksul näeb laval üht väga ägedat ja andekat kampa: eesotsas Imre Õunapuu, kes on multitalent – talle anna ükskõik mis pill kätte ja ta mängib seda perfektselt, lisaks laulab nagu ööbik. Samuti Madis Mäeorg, kes käsitseb vabalt nii trummi kui ka ukulelet, rääkimata imelisest lauluoskusest. Margus Grosnõi, kelle sarm nii lauldes kui ka kõneldes ei jäta külmaks mitte ühtegi naissoost teatrikülastajat. Vootele Ruusmaa on samuti mitmekülgselt andekas muusik ning suudab publiku oma esitusega lausa kiljuma panna. Ja loomulikult Teno Kongi, kes kõiki meie muusikalisi palu klaveril või mõnel puhkpillil virtuoosselt saadab. Ja kui nüüd küsida, et kuhu ma enda jätsin, siis mina olen pealkirjas „Lihtsalt, rõõmuks” see esimene pool – olen „lihtsalt” ilus ja teen natuke nalja. Eks ma laulan ka.

See lavastus on sündinud trupi ühistööna. Meenutage, kuidas see protsess kulges.

Lavastus „Lihtsalt, rõõmuks” sündis tõesti trupi ühistööna – meil kõigil oli sõnaõigus selles osas, mis laulud lavastusse valime ja mida mitte. Lavastusprotsessi alguses pakkus igaüks 20 laulu, mida laulda tahaks. Nendest 140st eesti- ja võõrkeelsest laulust tuli seejärel teha valik ja paratamatult jäid nii mõnedki südamelähedased lood välja. Protsessi käigus „võitles” igaüks oma soovide eest, nii et meid saatis iga päev hasartne vaidlus, innukus, naer ja vahel ka pisarad. Olime nagu suur pere, kus küll jageletakse, kuid samas hoolitakse ja kuulatakse üksteist. Aga printsiip oli, et lõppvalikusse jääb igaühel vähemalt üks laul, mida ta väga laulda tahab või mis talle väga meeldib.
Igaühe panus oli siiski oma mahult pisut erinev. Kõige suurema töö tegi ära Imre, kes kõigist meie väljapakutud lauludest lõpliku valiku tegi, need esitusjärjekorda pani ning lugudele eriilmelised seaded lõi.

Milline on olnud teie tee muusikas? Olete ka ise muusikat kirjutanud?

Ma ei arva, et mul on olnud muusikas mingi tee. Ma ei ole muusik ega ka laulja, kuigi teiste valikute puhul võinuks see nii minna. Olen väiksest peale küll laulnud (kooliüritustel ja kooris), aga see on ka kõik. Meie peres on muusika olnud alati väga hinnas – vanaisa oli kuuldavasti olnud multitalent ja mängis peaaegu kõiki pille, samuti ema vend; mu ema ja õed on lõpetanud muusikakooli suurepäraste tulemustega. Mina käisin muusikakoolis vaid mõned kuud ja pusisin seejärel ise edasi. Mu isa oli kinomehaanik ja käis mööda külarahvamaju filme näitamas. Ja kõik, kes nendel hetkedel rahvamajast möödusid, võisid kuulda mind kuni filmiseansi lõpuni õues rõõmsalt ja väsimatult lõõritamas.
Tundub, et see komme pole siiani möödunud, avastan end sageli midagi ümisemas – kodus, teatris, tänaval, koolis, poes jne. Lisaks on mul telefon täis igasugu ümisetud või klaveril klimberdatud helifaile, et äkki läheb vaja. Ja vahel, kui luuletuhin peale tuleb, siis ongi sõnad ja ümin lauluks kokku saanud. Aga needki on jäänud suures osas vaid telefoni helisalve. Nii et, ei, ma ei nimetaks seda teeks muusikas. Muusika lihtsalt on minu elu igapäevane osa.

Olete draamanäitleja, kuid vahel üllatate lavastustes publikut oma lauluhäälega. Kummal moel väljendudes – rääkides või lauldes – tunnete end kindlamalt, vabamalt?

Ausalt vastates on mõlemad närvesöövad, eriti kui tegu on esietendusega või korra aastas toimuva kontserdiga. Mulle meeldib laulda, naudin seda, aga pabinasse ajab hirm, et sõnad lähevad meelest. Etenduse olukorras saab lavapartner alati appi tulla või saad improviseerida ja ununenud repliigi oma sõnadega rahulikult ümber sõnastada. Aga lauldes on see palju keerulisem, sest improvisatsioon peab jõudma muusikale järele. Seal ei ole aega pausi pidada ja pikalt mõelda. Lisaks olen enda suhtes ka ülikriitiline.
Laulmine on nauding ja tore, kui see ka kuulajat rõõmustab. Kunagi, peale üht kontserti Imre Õunapuuga, ütles mulle minu õpetajapraktika juhendaja: „Sa laulad palju paremini, kui räägid!” Ja eks ta vist nii ongi. Lauldes on kergem kuulaja hinge puudutada.

Millega tegeleb näitleja suvepuhkuse ajal, kui teatritööd pole vaja teha? Mis toob rõõmu ja mis kosutab?

Tänavune suvi on ilma poolest lihtsalt erakordne. Mis saaks veel suurem nauding olla, kui end liivale pikali visata, päikese käes praadida ja siis jahutuseks vette sumada. Ja nii päevast päeva. Lisaks saab tänu puhkusele olla perega koos. Seda luksust töisel ajal enamasti nautida ei saa, sest Rakvere teater on teater ratastel ja peaaegu igal õhtul on vaja olla kuskil teises Eestimaa otsas. Seega puhkuse ajal on hea ka lihtsalt kodus olla, sugulasi külastada, perega telkimas käia või siis hoopis mitte midagi teha.

Mis on olnud teie selle suve kolm rõõmulaulu ja miks?

Ma pole veel oma rõõmulaule leidnud, sest suvi ei alanud kõige toredama noodiga. Kahenädalase vahega surid mu isapoolne vanaema ja minu isa. Pigem tunnen rõõmu sellest, et mu 6aastane poeg ümiseb oma lemmiklugusid beatbox’i tehes. Ta on täiesti veendunud, et matustel tehakse beatbox’i ja tantsitakse, kirst õlal.
Tegelikult polegi mul kindlaid rõõmulaule. On täiesti võimalik, et lugu, mida kuulasin eile kümme korda, ajab ülehomme närvi. Lihtsam on vastata vist, mis lood rõõmu kindlasti ei paku ja need on eestikeelsed laulud, kus lauldakse eesti keele väldetest kinni pidamata. Siis on tore panna raadio kinni ja nuputada, kuidas neid laulda nii, et kõlaks ilus eesti keel.

Triinu Sikk
Rakvere teatri dramaturg

https://online.le.ee/2021/08/04/silja-miks-lauldes-on-kergem-hinge-puudutada/