DANZUMEES: Kelle jaoks tavaline teater ongi igav, see saab siit hoopis teisel tasemel teatrilavaactionit
Indrek Hargla on viimasel ajal väga produktiivne näidendite kirjutamisel. Kuigi, iga kord teda esietendustel nähes, on suur himu küsida, millal hoopis uut Melchiori lugeda saab?!
Rakvere Teatri “Suvitusromaan” ei ole tal selline peen kummitusmäng nagu Kellerteatris, ega ka folkmüstika, nagu Ohtu mõisa Ajateatris, ammugi mitte suviselt kerge Kuressaare krimikomöödia, vaid hoopis…no-mis-asi-see-nüüd-siis-oli?! Eesti oma grotesk-Tarantino? Armudraama-action veresaunaga? Natuke nagu mõni Ameerika indiefilm…ainult, et teatrilaval… Kuigi usun, et massidele võib see isegi meeldida, aga minu arvates päris lõpuni siiski ei toiminud…Miks? Sest ma ei saanud aru, kas see üle võlli keeramine oli tahtlik või tahtmatu? Tundus, nagu tehtud oli tõsimeeli, aga oleks pidanud olema tugev(am) annus eneseirooniat, sest Tarantinot teatrilaval tehes tekib kuidagi tahtmatult isu naerupurseteks kohtades, kuhu need ei sobitu.
Loo lähtekohaks on ühe kirjaniku metsa, suvitamaminek, plaaniga seal raamat kirjutada. Kirjutabki, aga turismitalu kuhu ta satub on üks kahtlaste peresidemetega kants. Seal tekib tal pereemandaga suhe, endal samas kena kirjandusagent, kes linna tema järele igatsema jääb. Mnjaa, suhteid ja teemasid on siin tegelikult tavalise lavalooga võrreldes keskmisest kõvasti rohkem. Sisse on segatud vanad suguvõsadevaenud, vanemate-laste suhted, armukolm- ja nelinurgad, perevägivald, raamatukirjutamine, vastamata armastus, põgenemised, päästmised ning surmad… kas ehk tõesti gramm “liiga palju”? Sest seda kõike mitte just eriti peenelt, vaid pigem jämedama pintsliga…aga kas nimme? See jääbki hämaraks (kuigi lõpus siiski Tiina Mälbergi tegelase lause vihjab, et loo teekonnatõsidusest hoolimata on finaalis eneseiroonia siiski olemas) ning seetõttu ka kuidagi mõistuspäraselt on seda tõsiselt pisut siiski raske alla neelata. Ent esikarahvas seisis lahkelt püsti…mitte küll kõik…mina ei suutnud näiteks. Kuigi tõesti, kes pole eriti nõudlik psühholoogilise usutavuse mõttes ja kelle jaoks tavaline teater ongi igav, see saab siit hoopis teisel tasemel teatrilavaactionit. Samas pole (ja kaugeltki mitte) tegemist millegi arusaamatu “kunstiga”. Pigem just tõesti rahvalikult iga nüansipoega kergelt mõista. Ses mõttes isegi vägagi selge sisu ning tõesti filmiliku süžeega.
Lavastuslikult, on Aare Toikka toonud korralikus mahus videoga integratsiooni sisse ja seda vägagi osavalt-huvitavalt, mis annab ka lavastustervikule korraliku omapära…Ilma selleta olekski see vaid lugu laval, aga nüüd oli nii üleminekuid kui looga segunemisi, mis hoiavad Toikka, kui meie ühe julgemate otsustega lavastaja lipu siiski õhus. Iir Hermeliini kõrged männid ja selline “alalises ehitusjärgus” eesti turismitalu wannabe koos osaliselt kaetud videoekraani arvestusega Iirele omaselt teatrikujunduslikus mõttes võimaski. Sander Põldsaare video pigem filmilik, kuigi kunstilisust lisamas näiteks kirjaniku kirjutamisega seonduv. Oluliseks, nagu Veiko Tubin’i puhul alati, tõuseb ka helikujundus ja emotsioone võimendav muusika. Ja sellega ei koormata, vaid antakse koledale ilusaga kontrasti. Märt Selli seatud valgus raamistab ilusti tehnilise poole korraliku läbimõtlemispitseri.
Näitlejatele pigem pakubki filmilikke maneere, millest peategelastele eeskätt psühholoogilisi võtmeid ning kõrvategelastele rohkemgi meetodeid. Juba mainitud Tiina Mälberg näiteks isegi kergete karikatuurivarjunditega… Kuid Elar Vahter ja Anneli Rahkema ning vast ka seal kõrval Tarvo Sõmer ning Natali Väli olid inimesed meie seast. Iseäranis au teeb see Tarvole, kelle jõhkardist pahalane siiski tõsiselt mängitigi näitleja poolt välja eheda nõmedikuna. Samuti perepoja rollis Märten Matsu…ei teagi kumb neist meestest õudsam on?! Ja hirmus, aga selles on teatavat meelelahutuslikkust. Märteni tõsine, samas etteaimamatu pahaendelisus jõuab publikuni, mis omakorda nii mänguna tekitabki vajalikku õõva. Rakvere ridades uue näitleja-Rainer Elhi esimene koduteatri roll on veel liiga marginaalne, et sellest midagi sügavamat ja paikapanevamat arvata. Pigem lihtsalt hea meel, et just tema ja just sellesse teatrisse Viljandi viimaselt lavakoolilennult maandus.
Mina jah paraku suurt soovitust siit kaasa anda ei saa, aga tundsin teatavat erimeelsust publikus istudes teiste vaatajatega, seega ilmselt on pigem viga minus. #5
DANZUMEES
https://www.instagram.com/p/CVsMCyRLkaHj2EHpMg8NYb6Acy0WVJ_5lnDCso0/