Velvo Väli: “Variandid A, B ja C on kogu aeg laual”

Rakvere teatri hooaeg on kulgenud katkestustega. Lavastuse “Katk.Est. Used” esietendus lükati sügisesse, “Tavalise ime” oma augustisse ning “Robin Hood” jõuab lavale aasta pärast. Elatakse lootusega, aga valmidusega plaane ikka ja jälle ümber teha.

Rakvere teatri juht Velvo Väli ütleb, et teatril on olemas valmisolek muutustele paindlikult reageerida ning otsekohe, kui võimalus antakse, publikuga kohtuda. Võimalus saabub 24. mail: lavastust “Oi, Johnny” mängitakse Tallinnas. See on oodatud hetk.

Kuidas on läinud teatril sel kummalisel hooajal, mida iseloomustavad nii poole-saalinõue kui ka täielik sulgemine publikule, edasi lükkuvad esietendused ja koroona tõttu muutuvad plaanid?

Tagantjärele saab öelda, et on läinud isegi hästi. Oleme olnud viitsütikuga pommi otsas kogu aeg. Kunagi ei tea, millal tuleb teade, et meie hulgas on nakatunu ja peame kõik protsessid seiskama. Õnneks saab öelda, et tulime sellest perioodist peaaegu kadudeta välja, suhteliselt hästi võrreldes mõnegi teise teatriga. Proove on saanud teha.

Aga muidugi on koroona kõigele tugeva pitseri vajutanud. Isegi siis, kui teater tohtis 50 protsendi täitumusega lahti olla. On olnud inimesi, kes on tulnud teatrisse, osa inimesi on aga olnud põhjendatult kartlikud ja hoidunud tulemast. Võin teha üldistuse, et teatripublik on käitunud väga mõistvalt ja mõistlikult, väga arukalt. Nendes piirides, mis võimalik - koridori seinu ju kaugemale ei lükka -, on inimesed hajutatult. Näeme ka kohviku käibest, kuidas inimesed teevad kõike mõõdukalt ja mõistlikult. Tullakse ja ollakse teistmoodi, kantakse maske. Ainult nii sai sel perioodil teatri uksi avatuna hoida. Märtsikuust oli peal üldine piirang ja midagi publikule esitada ei olnud enam võimalik.

Mis toimus suletud uste taga?

Oleme sel perioodil vastu võtnud mitu valusat otsust. Tõsist otsust. Nüüd võime öelda, et need olid ainuõiged otsused. Kasvõi see, et otsustasime suvelavastuse “Robin Hood” lükata aasta võrra edasi. See on väga suure seltskonnaga protsess ja sellega oleks tulnud proove teha ajal, kui Rakveres ja Virumaal olid koroonanumbrid kõige tulisemad. Aeg esietenduseni jõudmiseks oli väga limiteeritud. Piiranguid arvestades oleks risk olnud liiga suur. Me ei taha teha sellest materjalist poolikut asja, vaid realiseerida kõik võimalused aasta pärast.

Teine otsus oli muusika ja lauludega näitemängu “Tavaline ime” kohta, mille toob suures saalis välja Eili Neuhaus. Selle esietendus oleks pidanud olema eelmisel nädalal, aga olles suures teadmatuses piirangute leevenemise kohta, pidime võtma vastu otsuse, et praeguste reeglite ja piirangute puhul me seda mängida ei saa. Kuigi lavastus on seisus, et võiks publiku ette tulla, ei käi piletimüük üleöö. Selle varasemaks käivitamiseks puudus meil võimalus. Otsustasime, et lükkame esietenduse augusti lõppu, kus loodetavasti on asi kindlam.

Lavastust “Katk.Est.Used” tabas teatrite sulgemine just esietenduse eel. Lavastus sai veidi rohkem prooviaega ja viimistlust ning on praegu nii-öelda riiulis olev konserv, mida hakkame sügisel uuesti avama ja publikule pakkuma.

See kõlab nõnda, et teater on kogu kevade olnud stardipakkudel, omamata vähimatki aimu, kas stardipauk sel hooajal üldse tuleb.

Me olime valmis. Me pole mittevalmis üldse olnudki. Aastane trenn on seljataga.
Mõistan, et ühiskonnas on otsuseid keeruline teha, aga selleks ongi valitsus ja tervise nõukoda. Mida selles olukorras ette heita, on pika plaani puudumine või nägemine. Võime rääkida valgusfoori värvidest, aga kui me ei käitu sellele vastavalt, pole sellega midagi teha.

Teater ei saa nii, et hommikul avame, õhtul paneme piletid müüki ja kohe on publik ka saalis. Loomeprotsess on pikk, planeerimisprotsess on pikk. See sõltub paljude inimeste plaanidest ja graafikutest, eriti külalisartistide puhul. See teeb asjad keeruliseks.

Samas meie oleme kogu aeg valmis olnud. Müts maha maja müügiosakonna ja planeerimisosakonna ees, kes on teinud mitmekordset topelttööd: variandid A, B ja C on kogu aeg laual, neid kõiki tehakse ümber ja muudetakse jooksvalt. Oleks võinud - kui jalgratturite keeles öelda - rohkem tirri lasta, aga me hoolime oma publikust. Meil on võlad inimeste ees, kes ostsid piletid, aga ei saanud teatrisse, ent usaldasid meid ja pole piletiraha tagasi küsinud, vaid ootavad võimalust teatrisse tulla. Oleme plaane sättinud nii, et kui vähegi on võimalik teatri uksed avada, anname publikule võimaluse tulla. Kuna uste avamine on nihkunud niivõrd mai lõppu, pole meil enam palju võimalusi.

Kõige kurioossem on see, et koolid ja lapsed, kes pidid tulema vaatama jõululavastust detsembris, tulevad seda vaatama mai lõpus ja juunis. Tõsi, pole kuulnud, et jõuluvana tuleks, aga oleme selle asja ära lahendanud. Olukord on lihtsalt selline, et teist võimalust ei ole.

Mis toimub 24. mail, päeval, mil teatrid tohivad lahti teha ühe uksepoole ehk täita pool saali publikuga?

Sel päeval oleme Tallinnas lavastusega “Oi, Johnny”. Sealt alates toimib meie mängugraafik.
Suvelavastused pidime edasi lükkama, aga kuna nägime, et eelmisele suvelavastusele “Miks Jeppe joob?” on endiselt soovijaid, ei jäta me suve tühjaks, vaid mängime seda lavastust juunis saali 50-protsendilise täitumusega. Publik on oodatud, piletid on müügis ja meie oleme valmis, et maskides, ohutult, distantsiga olla avatud.

Kui kiiresti jõuab kino reageerida ja kas on üldse saada filme, mida näidata? On ju ka filmitööstuses segased ajad.

Kino on täpselt samas teadmatuses nagu teater, ehk suuremaski. Kui teatri puhul loome lavastused ise, siis kino näitab teiste loomingut. Juba eelmisel aastal oli väga suur probleem levitajatelt filme saada. Suurlevitajad ootasid ega olnud piirangute puhul nõus filme tooma ja väiksemat kassatulu saama.

Praegu käib levitajatega suhtlus. Nii palju kui meil on võimalik filme kätte saada, paneme kavasse. Filmidega - nagu “Isa”, mille peaosatäitja Anthony Hopkins pälvis Oscari -, mille näitamine jäi nagu lõigatult pooleli, loodame jätkata. Tean, et on Eesti filme, mis ootavad, et saaks ekraanile. Juuni alguses plaanib kinodesse tulla “Eesti matus”.

Mida saab eeldada möödunud kevade kogemuse põhjal?

Aastatagune olukord näitas, et tegelikult tuli publik pärast eriolukorra ehmatust hästi ruttu teatrisse tagasi. Paljudel olid piletid ootel ja inimesed said tulla etendustele.

Olen rääkinud teiste teatrijuhtidega ja meie kogemus kinnitab, et eesti inimene armastab teatrit. Teater on üks osa tema õigusi ja võimalusi tänases Eestis. Selle üle on meil väga hea meel. Loodan, et kultuur ja meelelahutus kõige paremas tähenduses ei kao ja inimesed tulevad selle juurde kiirelt tagasi.

Olen kuulnud inimesi rääkimas, kui väga nad igatsevad teatrisse. Mida igatseb teatrirahvas?

Igatsus on ka tegijates. Sahtlisse kirjutamine võib olla teraapia vorm, aga iga looja tahab, et tema loomingut tarbitakse - kõige paremas tähenduses - ja ollakse sellest vaimustuses. See on ju loomingu teine pool. Ka teatris pole riiulisse proovi tegemine pikaajaline lahendus, teatriinimesed ootavad publikuga kohtumist. Teater sünnib ainult koostöös publikuga: ühes hetkes olemine ja loomine koos. Isegi mittemeeldimine on üks teatri vorm.

Osa truppi sai suletud uste taga proovi teha, aga millega tegelesid näitlejad, kellel polnud uuslavastustes rolli?

Osa näitlejaid tegi proove, osa töötas materjalidega, mis on plaanis tulevikus. Oli ka neid inimesi, kes kasutasid perioodi eneseharimiseks. Rakvere teatris töötamisse on juba sisse kodeeritud nagu orav rattas laskmine, nii et hooaja sees otsid tikutulega vaba hetke. Loodame, et see pausihetk tekitas nälga ka tegijais endis.

Kuivõrd olete - hoolimata koroonaaja heitlikkusest - seadnud plaane järgmiseks hooajaks?

Kui võtaksime aluseks, et nagunii midagi ei tule, ei jõuaks me kuskile. Täna planeerime sügist teadmisega, et teater saab olla avatud. Tõsi, me müüme pileteid 50 protsendi täitumuses, et mitte tekitada publikule pettumust. Aga see võib muutuda. Ühel hetkel peab koroona mööda minema - kas ühiskond läbib selle kollektiivina ja vaktsiinid on läinud nii heaks või on tekkinud ravimid. Selle teadmise ja lootuse najal elame. Kui on sügisel vaja hakata plaane ümber tegema, tulevad jälle lauale plaanid A, B ja C.

Samas teeme praegu juba tööd järgmise rahvusvahelise festivali Baltoscandal ettevalmistamiseks. Juuni alguses lähevad proovisaali kaks uuslavastust: Aare Toikka lavastab suures saalis Indrek Hargla loo “Suvitusromaan”, mille autor on kirjutanud teatrivormi, väikeses saalis lavastab Hendrik Toompere seenior Harold Pinteri näidendi “Kasvatushoone”. Teeme tööd selle nimel, et teatriime siin Rakveres jätkuvalt sünniks. Meie oleme valmis.

INNA GRÜNFELDT
https://virumaateataja.postimees.ee/7250320/velvo-vali-variandid-a-b-ja-c-on-kogu-aeg-laual