Väiksed elupildid ühe perekonna suurematest ja väiksematest rõõmudest

Rakvere Teater ja Karl Koppelmaa tõid välja Karli autorilavastuse “Katk.Est.Used.”, väiksed elupildid ühe perekonna suurematest ja väiksematest rõõmudest ja muredest, mis moodustavad narratiivse terviku. Ilmselgelt on autor ammutanud inspiratsiooni enda elust ja keskmes on peatselt isaks saav mees, kes tegeleb lugudekirjutamisega ning ta elukaaslaseks on näitleja…Kuid lisaks nendele tema elu äratundmistele on selline ka kõikidele eestlastele tuttav. Ja kui mitte üksühele, siis suhestumistpakkuv. Sooja huumoriga…jah see kōik kokku ongi just nimelt soe, nagu kodukolle. Ühtlasi ka tavaline. Liiga? See oleneb vaatajast.

Suurema osa ajast vaadates on muhe naeratus huulil, kuigi vahepeal võtab tõsisemaks ka ja paar korda paneb “turtsatama” oma väikeste üllatustega. Teksti ja loo mõttes on siin Karli varasema loominguga kursisolevatele mõned tuttavad komponendid ja tekst ei ole üleliia keeruline, pigem võib noppida tuttavaid lauseid, a la “kooselu kasvatab huumorimeelt” jms.

Kõik näitlejad oleks nagu kõrvalosades, kuigi vast Imre Õunapuu, kui mingitpidi tegelasena Karli alter ego on pisut kesksem. Ei oska kedagi esilegi tõsta trupist, aga ansamblimängu küll - nii mõjuvadki nad nagu üks suur pere… Kuigi mõnus oli aimata ajuti Laulit Gretes või miskipärast Liisa Aibeli valitud mängumaneer meenutas hoopistükkis Anne Veesaart. Imre tõsine ja psühholoogilises mõttes noore pereisa igati realistlik tabamine. Jaune Kimmeli “noorem õde” oma särtsakama olekuga nii õige ja ehe. Jah, kõik olid vägagi omal kohal (autorilavastus!). Kõik sama palju kui tegevustikus sees, ühtlasi ka jutustaja rollis. Kõigil oma monoloog ja eluvaade pusletükina tervikpildis, mida seovad dialoogid ja perekogunemine. Samastumist kõigile.

Koostöö kunstnik Johannes Valdmaga on Karli lavastuste esteetikale mõeldes suurel laval siiski teistsugune. Mōneti lihtne, aga see lavastus ei vajagi mõttetuid lavatäiteid. Üks ilus laul kõlas ka, mis mõjus natuke nagu hümn egoismile. Vägagi mõnusas võtmes lauldud. Kavalehega saab kaasa ankeedid, et enda lapsepõlvele, kodudele, perele ja unistustele mõelda. Grete ja Imre on selle ka seal ära täitnud, mitte tegelaste vaid inimestena.

https://www.instagram.com/p/CTxHyNFsTF2Q3am_ltZ1iXJ5SVmjIO2Qoi2gYA0/