Tuhkatriinu muinasjutud 3

Võlusarv

Sander Kõiv (9)

Elas kord põder. Ta oskas rääkida. See põder oli väga haruldane, sest tema peas kasvas võlusarv, mis suutis teha kõike. Põtra kaitses seitse hunti. Ühel päeval tuli metsa kuri nõid. Ta tahtis võlusarve. Talle meeldis olla kõige võimsam. Nõial oli ka vares, kes armastas lobiseda. Nad hiilisid põdra kodu juurde. Nõid nõidus hundid kivikujudeks. Ta võttis põdra sarve ja jooksis minema. Kui nõid oli läinud, ilmus põdra juurde võlur. Võlur võlus põdra jälle endiseks ja märkas, et võlusarv on kadunud. Ta võlus hundid ka endiseks ja nägi varest. Vares hakkas kohe rääkima, et nõid võttis võlusarve, sest ta tahtis olla kõige võimsam. Võlur läks kohe nõida otsima. Lõpuks jõudis võlur nõia maja juurde. Nõiamajakest valvas kolmepealine koer. Võlur uinutas koera magama ja astus nõiamajakesse. Nõid oli imestunud ja pillas võlusarve põrandale. Võlur oli kiire ja võttis võlusarve endale ning muutis end nähtamatuks. Nõid hakkas võlurit otsima, aga võlur oli juba tagasi metsas. Võlur andis võlusarve põdrale tagasi. Nüüd sai põder jälle oma sarvega teistele heategusid teha.

Jõulujutt

Greta Plato (9)

Ühes maagilises lossis elas üks väike poiss oma perega. Selle lossi kõrval oli võlumets, kus elasid kuninglikud põdrad.
Ühel õhtul, kui poiss magama läks, leidis ta ühe salapärase augu. Algul arvas poiss, et täitsa tavaline auk on, aga hommikul üles ärgates avastas, et tema nöörijupid on laua pealt kadunud.
Poiss hakkas neid otsima ja leidis ühe salapärase augu juurest, sest selle ots paistis august välja. Mõne nädala pärast olid veel mõned poisi nöörijupid kadunud. Nüüd peitis poiss ülejäänud nöörid laekasse, aga ka see kadus salapäraselt. Poiss muutus kärsituks ja hakkas mõtlema, miks nöörijupid ära kaovad. Ta mõtles ja mõtles, kuid ei saanud midagi aru.
Ma ei ole teile veel rääkinud sellest, et selles augus elab jõuluvana ja jõulueit ning päkapikud ja hiired.
Ühel ööl toimetas jõulueit jõuluvana riiete kallal. Jõuluvana siples ja vaatas ennast peeglist. Jõulueit ütles: „Mida sa sipled?“. Jõuluvana vastas: „No ma vaatan ennast.“ Hiired tõid jõulueidele niite, lõngu ja nõelu. Jõuluvana kostüüm sai valmis.
Ühel õhtul küsis jõuluvana päkapikkude käest, kas kingid on valmis. Päkapikud vastasid, et on küll. Jõuluvana arvas, et siis võib teele asuda.
Jõuluvana läks võlumetsa oma põhjapõtru otsima, aga ei leidnud neid. Viimaks jõudis jõuluvana väikese poriloigu juurde ning nägi selle peegeldusest enda selja taga põhjapõtra. Nüüd tulid ka teised põhjapõdrad lähemale ja sõit võis alata.
Jõuluvana külastas paljude laste kodusid kuni jõudis viimaks selle sama lapseni, kes elas lossis. Jõuluvana mõtles, et sellele poisile peaks tema nöörijupid tagasi andma, sest neid ei saanud nagunii tema kostüümi juures kasutada. Nii ta tegigi.
Kui nad auku tagasi läksid, elasid nad õnnelikult oma elu lõpuni.

Mariliisi jõulueelne seiklus

Ethel Meriel Soodla (9)

Elas kord üks tüdruk. Tema nimi oli Mariliis. Mariliisile meeldis väga seigelda.
Ühel õhtul oli Mariliis väga õnnetu, sest ta tahtis jõule koos lumega. Aga lund ei sadanud mitu päeva. Mariliis läks magama lootes, et homseks on lumi maas. Mariliis nägi unes midagi nii veidrat, et ta ärkas kell 00.00 üles. Mariliis jäi uuesti magama.
Järsku leidis ta ennast mingi värava eest. Selle värava taga oli suur maja, mis oli üleni lilleline. Mariliis kõndis edasi ja nüüd leidis Mariliis ennast sama maja eest, aga maja oli palju ilusam. Ta kõndis edasi ja leidis ennast jälle sama maja eest, aga maja aed oli värvilisi lehti täis. Nüüd sai Mariliis aru, et tegu on aastaaegadega. Siis hakkas ta talve väravat otsima. Ta kõndis ja kõndis, siis jooksis. Lõpuks leidis Mariliis ennast selle maja eest, aga maja aed oli lumest tühi.
Mariliis astus majauksest sisse ja ta nägi, et igal pool sadas lund. Mariliis vaatas seinal olevaid pilte. Nendel piltidel olid lumememmed. Mariliis sai aru, et ta oli sattunud lumememmede majja.
Ta astus majauksest välja. Ta märkas, et lumememme maja vastas seisis jõulumaja.
Ta läks sinna majja. Maja sees oli kuusk, mis oli ära ehitud ning veel kingid ja söögilaud.
Järsku koputas keegi uksele ja ... ta ärkas üles. Ta jooksis akna juurde. Mariliis oli õnnelik, väljas sadas lund! Nüüd oli Mariliisil kiire. Ta pani riidesse, sest ta isa ja vend tulid metsast kuusega ja Mariliis tahtis seda ehtida. Mariliisi soov oli täitunud, lumi oli maas. Ta oli väga õnnelik.

Kaisukaru Kati

Demi Pajuman (9)

Elas kord kaisukaru Kati. Ta oli ilus, suur, pruun ja pehmekarvaline. Tal oli ka tore perenaine Mari, kes ta eest hästi hoolitses. Mängis temaga alati, andis talle süüa, pani riidesse ja õhtuti teki alla magama.
Aga ühel päeval, kui Mari oli koolis, hakkas Katil igav. Ta mõtles: „Tahaksin olla päris karude moodi. Elaksin metsas, roniksin puude otsas, müttaksin kändude vahel, mängiksin lehehunnikutes ja otsiksin mesitarudest mett.“
Nii ta põgeneski metsa. See oli sünge. Puhus külm tuul. Metsast kostis hirmsaid praginaid ja raginaid. Katil oli kõhe, aga ta hüüdis: „Ahhoi karud, tulge minuga mängima!“ Aga kaisukaru polnud kunagi näinud ehtsaid karusid. Korraga seisiski ta ees suur pruun hiiglane. Ta ajas oma suured käpad laiali, tegi suu lahti, kust paistsid suured valged kihvad. Ta möirgas kõva hirmsa häälega: „Kas sa tahad mängida?“
Kati ehmatas niivõrd, et ei saanud suudki lahti. Ta pistis kodu poole punuma. Ikka oma kalli Mari kaissu.
Sellest ajast peale on kaisukaru alati kodus. Ta elas koos Mariga õnnelikult kuni elu lõpuni.

Kolm hobust

Raiko Marrandi (9)

Elas kord vanamees, kellel oli kolm hobust. Käes olid halvad ajad ja raha nappis.
Seega pidi ta kaks hobust maha müüma ja ta ütles hobustele, et ta jätab selle hobuse alles, kes kõige suurema mäe ühe öö jooksul kokku veab. Kui õhtu kätte jõudis, siis hakkasid hobused tööle.
Pruun hobune vedas endast kolm korda suurema koorma kokku, väsis seepeale ja jäi magama. Must hobune aga vedas endast lausa seitse korda suurema mäe ja jäi siis väsinult magama. Kuid valge hobune vedas hästi suure koorma kokku, nii et ta ei jaksanud selle suurust ära vaadatagi.
Hommikul tuli peremees hobuste kokku veetud koormaid vaatama. Kõigepealt vaatas ta pruuni hobuse koormat ja lausus: „See on küll korralik küngas, beebidele kindlasti meeldib siin kelgutada.“ Siis läks ta aga musta hobu tööd vaatama ja ütles: „Sul on juba küll üks tore mägi kokku veetud, sellest meeldib küll kõigile vastlapäeval liugu lasta.“ Aga siis kui ta valge hobuse tehtud koormat läks vaatama, oleks ta ehmatusest peaaegu pikali kukkunud ja ta lausus: „Sul on küll kõige uhkem mägi kokku veetud.“
Samal päeval läks ta turule ning müüs musta ja pruuni hobuse maha. Ta sai nende eest head hinda, sest nad olid uhked, tugevad, hästi toidetud ja ilusad loomad. Saadud raha eest ostis ta perele talveks kartuleid, suure jahukoti, suure koti suhkrut, perenaisele ilusat seelikukangast, linnasaia ja lastele kommi.
Valge hobu kokku veetud mäge aga hakatigi kutsuma Valgehobuse mäeks. Tänapäeval on see aga tuntud suusamägi, sinna käib rahvast lähemalt ja kaugemalt.

Kolm venda

Teet Beljaev (10)

Elasid kord kolm venda.
Nad olid sama nägu ja neil olid ka samasugused asjad.
Nad käisid ka ühes ja samas klassis.
Kord käis üks, siis teine ja siis kolmas.
Aga neil kõigil oli ka üks ja sama mure.
Keegi ei teadnud nende nimesid.
Lõpuks nad mõtlesid teha nii, et kuidas neid päeva jooksul kutsutakse, nii nad oma nimed saavadki.
Ühte hakati kutsuma Andreseks, teist Antsuks ja kolmandat Antsukeseks.
Nii saidki poisid endale nimed.
Ja kui nad surnud pole, siis elavad nad õnnelikult siiamaani.

Kuidas hiired sõbra ja kodu leidsid

Sten Aasaväli (9)

Elasid kord kaks hiirekest. Neil oli uruke murumätta all prügikasti kõrval. Elul polnud vigagi, süüa oli prügikastist võtta küll. Ainult talve saabudes oli neil alati hirm külma ees ja lumi oli nii paks, et võis ära eksida sööki otsides. Prügiauto tekitas alati hirmu oma mürinaga ja ei teadnud, kas sõber äkki prügiga koos ära ei sõitnud. Prügikasti juures luusisid ka teised söögiotsijad - kassid ja koerad. Ka nendel polnud kodu.
Ühel päeval juhtuski nii, et üks sõpradest oli prügikastis, kui prügiauto saabus, prügi peale pani ja ära sõitis. Hiireke nuttis kolm ööd ja kolm päeva ning otsustas talle järgi minna. Suures ahastuses palus ta ühte hulkuvat koera, kas tema ei viiks hiirekest prügimäele. Üllatuseks oli koer nõus ning asutigi teele seitsme mäe taha. Pärast pikka ja rasket teed jõuti pärale ning koera hea nina leidis hiirekese üles. Kuna koeral polnud ka kodu, hakkas prügila inimestel temast kahju ja nad tegid talle kuudi ning temast sai truu valvur. Koer võttis hiired enda juurde kuuti elama. Nii said kõik endale kodu ja toidu ning elavad seal rõõmsalt sõpradena edasi.

Kuidas hiireke omale saba sai

Eerik Aavik (9)

Elas kord üks väike hiireke, kel polnud saba. Saba asemel oli tal üks väikene linnusuleke. Ühel päeval läks hiireke põllule süüa otsima. Põllul ringi luusides märkas ta ühte vigastatud linnukest, kes ei saanud lennata, kuna tema tiib oli vigastatud. Väike hiireke läks linnu juurde ja küsis linnukese käest, kas ta saab teda kuidagi aidata. Linnuke vastas, et saab küll. Hiireke peaks metsast üles otsima linnukese pesa, kus on linnukese pojad ja neile toitu viima. Ja seda hiireke tegigi iga päev. Nädala aja pärast oli linnukese tiib juba terve ja ta sai juba lennata. Linnuke oli väga tänulik, et hiireke ta poegi toitmas käis ja tänutäheks kinkis ta hiirekesele ühe pika ussi, mida hiireke sai endale sabaks panna. Ja nii saigi hiireke omale saba ning elab praegugi õnnelikult oma pika sabaga.

Kuldsed käed

Markus Stamm (9)

Elas kord üks vaene talunik koos oma pojaga. Üks päev sõitis kuninga teener, kes läks mööda teed kuninga lossi poole, nende majast mööda. Kuningas oli kuulnud lugusid poisist, kellel on kuldsed käed, et kõike mida too puutub, muutub kullaks. Otsinud nüüd siis teener ühte poissi, kes oskaks ka kivi kullaks muuta. Kuigi teener oli käinud läbi terve ilma ja ei leidnud sellist poissi, hakkas ta tagasi lossi minema. Ta oli juba väga väsinud ja peatus siis selle talu juures. Talu omanik nägi teda ning kutsus teenri sööma ja jooma. Teener nõustus ja läks majja sisse. Laua juures süües ja juues rääkis talunik, et tema pojal on kuldsed käed ja et ta oskab kõigist asjadest lausa kulda teha. Teener imestas ja arvas, et äkki ongi see poiss see, keda ta otsis. Ta ütles peremehele, et kutsub ta poja oma kuninga lossi elama. Peremees nõustus ja lasi poisil minna kuninga lossi. Kuningas aga oli lahke mees, kes pani poisi kambrisse kinni. Ja ta ütles, et kui ta kõiki kive kullaks ei tee, siis peab ta linnast lahkuma ja tema isa pannakse karistuseks vangi ja nende talu põletatakse maha. Kuningas andis poisile aega üks päev. Poiss nuttis terve öö, aga varahommikul tuli ta juurde võlur. Võlur küsis: „Miks sa nutad?“. Poiss vastas: „Ma pean täna õhtul siit linnast lahkuma ja mu isa pannakse vangi, talu põletatakse.“ Võlur nägi poisi kaelas kullast keed ristiga, mille ema oli poisile kinkinud ja ütles: „Kui sa annad oma kullast kaelakee, siis teen kõik kivid kullaks.“ Poiss andis selle, et päästa oma isa. Õhtuks olid kõik kivid kullaks tehtud. Siis tuli kuningas vaatama ja nägi kulda täis kambrit. Ahnusest ei lasknud kuningas veel poisil minna, nagu oli lubanud. Ka nüüd pidi ta jälle kivid kullaks tegema, aga seekord toodi terve linna kivid ja pandi kõige suurem kamber
kive täis. Seekord oli poisil kaks päeva aega. Õhtul hakkas poiss nutma ja teise päeva hommikul tuli jälle võlur ja küsis: „Kas ma pean jälle kõik kivid kullaks tegema?“. Kuna võlur mõistis kuninga ahnust, lubas ta poissi veelkord aidata. Ta tegi jälle kõik kivid kullaks ja ütles: „See, kes puudutab seda kulda ahnusest, muutub ise kiviks.“
Järgmise päeva õhtul tuli kuningas ja nägi kogu seda kullahunnikut, ütles poisile, et saad mu tütre naiseks, kui teed veel rohkem kulda. Haaras suure hunniku kulda sülle ja muutus kiviks. Poiss aga jaotas kulda kogu kuningriigi vaestele, see meeldis kuningatütrele.
Poiss ja kuningatütar abiellusid. Ja elasid õnnelikult elu lõpuni.

Muinasjutt rebasest

Jaagup Luts (9)

Elas kord üks rebane. Ta oli väga tore loom. Ta oli inimestega sõbralik, aga loomadega mitte. Rebasele ei meeldinud teised loomad sellepärast, et talle tuli üks suur pruun karu kallale ja ta sai väga palju haiget. Sellepärast ei salli rebane enam teisi loomi. Pikapeale rebase haavad paranesid. Kui ta oli terveks saanud, siis tahtis ta karule kätte maksta. Karu oli väga tugev, sellepärast tegi rebane palju trenni ja kogus endale jõudu.
Lõpuks oli rebasel jõudu väga palju kogunenud ja ta hakkas karu juurde minema.
Jõudes karukoopa juurde, ütles rebane: „Tule välja, karu!“
Karu ei tulnud. Rebane hüüdis koopa ukse ees veelkord: „Kui selline argpüks oled, et õue ei tule, siis tulen ise sisse!“
Rebane astuski koopasse ja nägi karu. Karu magas talveund. Rebane ei tahtnud ebavõrdset võistlust. Ta läks hiilides minema, et karu und mitte segada.

Rebane ja tibu

Kaur Kutti (9)

Elas kord rebane, kellel polnud ilusat kasukat, sellepärast ei tahtnud teised rebased temaga sõbrustada. Aeti karjast ära. Pidi päris üksi sügavas metsas elama.
Ükskord ringi jalutades sattus rebane tibuaia juurde, vaatas lõbusaid kanapoegi koos mängimas ja jooksmas. Rebane käis tibupoegi mitmel päeval vaatamas. Ühel ööl läks reinuvader tibupoegi vaatama, aga kõik tibupojad olid kobaras koos ja siutsusid läbi une. Rebane rääkis omaette: „Tahaks ka teie sõber olla, aga kindlasti ajate teiegi mind kaugele metsa, kuna olen ju kole.“ Tibud siutsusid läbi une: „Sa oled meie sõber, kes elab aia taga.“ Selle öö magas rebane selg vastu aediku kilest seina, mida soojendasid teiselt poolt tibud.
Ühel õhtul aga tibuaedikut enam ei olnud. Pererahvas oli tibud lauta viinud. Ja tibud olid suureks saanud. Nüüd jalutasid suured tibud vabalt ringi ja kohtusid rebasega, neile ta meeldis just sellisena nagu oli.

Uudishimulik kass

Mihkel Anniste (9)

Elas kord kass, kes oli liialt uudishimulik ja isepäine. Aga kõik algas niimoodi. Oli maja, milles elas pere: ema, isa ja kaks last. Poiss ja tüdruk. Neil oli väga ilus kodu. Seal elas koer ja kass. Koer oli poisi ja kass tüdruku lemmik. Ja siis sündisid kassil kolm armsat poega. Kassiema oli väga hoolitsev ja armastas oma poegi. Nad kasvasid ja mängisid aias. Üks kassipoegadest oli eriti elav. Ta oli uudishimulik. Alati ta ronis kõikjale ja oli pidevalt kadunud. Kassiema nägi temaga alati rohkem vaeva kui teistega. Ükskord, kui kassipojad olid juba päris suureks kasvanud, otsustas see kassipoeg, kes oli uudishimulikum kui teised, kõrvalaeda minna. Ta tahtis näha, mis toimub mujal. Ta ei leidnud sealt aiast mitte midagi huvitavat ja ta kõndis edasi järgmisse aeda. Ja nii edasi, kuni jõudis välja juba linnatänavatele. Seal tundus elu olevat päris huvitav. Aga tänavatel oli ka palju ohtusid: kihutavad autod ja bussid, inimesed, kellest osa ei sallinud loomi. Tänavatel elavad kassid ja koerad, kelle inimesed on üksi jätnud. Meie kassipoeg seikles ja oli eksinud. Ta avastas, et elu koduaiast eemal polegi nii lõbus. Ta püüdis leida uuesti koduteed. Ta leidis kodutee läbi seikluste ja katsumuste. Ja ta jõudis lõpuks koju oma vendade ja ema juurde. Kassipoeg sai aru, et väljaspool oma kodu ja aeda polegi elu nii lõbus ja huvitav. Ja meie kassipoeg, kes oli suureks kassiks saanud, ei läinud enam kunagi kodust ära. Kui ta veel surnud ei ole, siis elab ta koos oma vendadega ja emaga siiani.

Kuidas vanaema värvi muutis

Kai-Melli Kapten (9)

Elas kord üks vanaema. Ta oli selline vanaema nagu teisedki vanaemad. Ühel päeval, kui vanaema poodi läks, ostis ta igasugust toidukraami. Ta sai mingi väikese lehekese kaasa. Kui ta koju jõudis ja asjad kappi pani, hakkas ta seda lehte uurima. See oli kinkereis. Ta vaatas seda lehte lähemalt ja seal oli kirjutas Havai ola-ola reis.
Vanaema hakkas mõtlema, et mis oleks, kui pakuks reisi naabri Jaanale. Naaber vastas, et mingu vanaema ise Havaile. Tema ei hakkavat küll sinna minema. Kui vanaema tuppa tuli, hakkas ta mõtlema. Mis olekski, kui lähekski. Järgmisel päeval hakkas vanaema kotti pakkima. Ta kartis natuke. Kui ta oli koti kokku pakkinud, läks ta poodi. Vanaema ostis sealt ujumisriided, ujumisrõnga, päikeseprillid, plätud, kleidi, kübara ja natuke sööki-jooki.
Õhtu jõudis kätte. Vanaema läks kell üheksa magama. Hommikul pidi ta kuuest üles tõusma, muidu jääks lennust maha. Hommik jõudis kätte. Vanaema oli lennujaamas. Ja juba läks ta lennukile. Sõitma pidi ta üle kahe tunni.
Vanaema istus ühe väikese poisi kõrval. Vanaema jäi tukkuma ja hakkas norskama. Kõiki inimesi häiris see. Vanaema oleks oma peatuse maha maganud. Õnneks see väike poiss äratas ta ning küsis: „Kuule tädi, kas sul kommi on?“ Vanaema vastas: „Ainult üks.“
Vanaema jõudis Havaile. Linnas nägi ta palju poode. Aga varsti leidis ka ranna ja läks sinna pikutama. Vanaema hakkas rätikut otsima. Ta ei leidnud. Aga siis heitis ta liivale pikali. Havail oli sooja üle 45 kraadi. Vanaema hakkas päevitama. Kui ta ujuma tahtis minna, avastas ta, et ta on üleni punane, mitte pruun, vaid punane. Ta läks ruttu ujuma.
Vanaema ei tahtnud enam rannas olla, ta hakkas hotelli otsima. Kui ta oli pool tundi otsinud, leidis ta ühe uhke hotelli. Vanaema läks hotelli ja küsis: „Kas vabu tube on?“ Letist öeldi, et number 253. Vanaema ütles, et võtab selle. Letist öeldi hinnaks 290 eurot. Vanaema tegi hapu näo pähe, kuid oli siiski nõus.
Ta läks oma tuppa. Vanaema vaatas seal kõike, nagu oleks see miljonit väärt. Ta vaatas vannituba, seal oli suur mullivann, mis oli heleroheline, seal kõrval oli helekollane vetsupott. Tapeet oli nagu džunglis. Vanaema vaatas kööki, seal oli kõik olemas, aga roosat värvi. Magamistoas oli suur voodi ja puutetundlik telekas. Vanaema hakkas kohvrit lahti pakkima. Ta pani asjad kappi. Vanaema oli kaasa võtnud IVO LINNA PLAKATI. See oli vanaema lemmiklaulja. Ta pani plakati enda voodi kõrvale ja läks kohe sooja teki alla, jäi magama. ZZZZZZZZZZZZ.
Hommik oli käes, vanaema läks hommikust sööma „OITT,“ hüüdis kelner. Vanaema ei saanud aru. Aga ta unustas ära, et ta on Havail. Ta hakkas sööma seda, mida seal oli. Seal olid köögiviljad, puuviljad ja puder. Vanaema sõi ära ja läks välja.
Ta luges kuulutuselt, et on üks üritus, mille nimi on OPPERII. Vanaema arvas, et see on mingi ooper. Aga ta vaatas, et see on juba kell üks. Aga kell oli kaksteist. Vanaema kiirustas ruttu hotelli ja pani piduriided selga ja läks. Ta jooksis nii, et higi voolas. Ta jõudis ooperisse. Etendus hakkas pihta. Vanaema ei saanud midagi aru ja läks mõne aja pärast tagasi hotelli. Vanaema ei tahtnud enam olla Havail. Ta kiirustas hotelli, pakkis asjad kokku. Ja läks. Ta jõudis lennujaama, ostis pileti ja läks esimesele lennukile, mis võimalik. Ja juba sõitis ta lennukiga. Kahe tunni pärast oli ta Eestis ning sõitis taksoga koju. Ta viis asjad tuppa, läks kohe naabri Jaana juurde. Vanaema ütles: „Ola-ola, Eestis on miljon korda parem kui Havail. MA EI TAHA MITTE KUNAGI ENAM REISIDA. EESTIS ON MINU KOHT. Ja siia ma jään.“
Lisaks kostis ta Jaanale, et nüüd on ta jube pruun. Lausa teist värvi. Vanaema oli kartma hakanud, et muutub päris neegriks. Parem karta, kui kahetseda.
Sellest päevast alates ei taha vanaema ei päevitada ega reisida. Kuna ta veel surnud ei ole, siis peab ta oma lubadusest ilusasti kinni.

HALDJAMAA 
Muinasjutuline näidend

Elin Alunurm (10)

OSALISED:
HALDJAS ELLAISA
HALDJAS ELLA 
KURI NÕID PROTOSILJUS
LOHEISA JUSTAS
LOHE JULTUS

I STSEEN:

TULEVAD HALDJAD ELLAISA JA ELLA.
ELLAISA: TERE MINU NIMI ON ELLAISA JA SEE ON MINU PARIM SÕBER ELLA.
ELLA: TERE KA MINU POOLT.
ELLAISA: UPS, MA UNUSTASIN ÖELDA, ET MA OLEN KAUNEIM KOGU HALDJAMAAL JA KA PAINDUVAM.
ELLA: MINA OLEN KOHE ILULT JÄRGMINE.
HALDJAD ESITAVAD KOOS TANTSU:
HALDJATE TANTS ROMEO JA JULIA

II STSEEN

KUSKIL KOOPAS ON LOHEISA JULTUS KOOS OMA POJA JUSTASEGA. NENDE VAHEL ON JÄRGMINE KÕNELUS.
JULTUS: ISA, MA OLEN NÜÜD JUBA SUUR. KAS MA VÕIN ÜKSI ÕUE MINNA?
JUSTAS: EI POJAKE SA OLED VEEL LIIGA VÄIKE.
JULTUS: EI OLE MA VÄIKE. MA OLEN JUBA AASTA VANA JA MA LUBASIN HALDJATÜDRUKUTELE APPI MINNA!!!!!!!!!
JUSTAS: OLGU MINE!!!!! AGA PANE SALL IKKA KAELA.
JULTUS: ÄITAHH!!!! ISA
JULTAS: AGA ÄRA SABA LOMPI PANE!!!!!
LOHEDE LENNUSHOU KOHT.

III STSEEN

JULTUS ON HALDJAMAA AASAL NING OTSIB SEAL TUTTAVAID HALDJATÜDRUKUID.
JULTUS: HALDJAD! KUS TE OLETE?
HALDJAD KOOS: SIIN SINU SELJA TAGA.
ELLA: LÄHME NÜÜD VÕLUMARJU KORJAMA.
ELLAISA: LÄHME JAH, LÄHME JAH
JULTUS: KUHU?
HALDJAD: IKKA METSA.

IV STSEEN

HALDJAD JA LOHEPOISS ON METSA JÕUDNUD NING OTSIVAD VÄRVILISI MARJU. PUUDE TAGA AGA LUURAB NÕID PROTOSILJUS.
NÕID ESITAB PÖÖRASE NÕIATANTSU NING HIILIB LÕPUKS SELTSKONNALE LÄHEMALE.
NÕID: HAHA, TE OLETE MUL SAMA HÄSTI KUI PEOS. HAHAHAHA!!!!!!!
ELLA: PST, MA KUULEN NÕIA HÄÄLT!
NÕID LENDAB OTSE NENDE PEALE.
ELLA: MA SAADAN JULTUSE KOJU. MEIL ON SIIN MADISTAMIST.
ELLAISA: JA MEIL TULEB SÕDA!!!!!!!
JULTUS: TSAU ELLAISA!!!!!!!!!
ELLAISA: SINA PAHA, PAHA KURI NÕID. KUIDAS SA JULGED MEIE KALLAL ÕIENDAMA TULLA!
NÕID: JULGEN JA KÕIK.
TULEB TAGASI ELLA.
ELLAISA:SIIN TULEB SÕDA PANE RELVAD JA SEERUM VALMIS
ELLA: PANDUD
HALDJAD SÕDIVAD JA SÕDIVAD KUNI VIIMAKS SAI ELLA NÕIALT RELVA KÄEST JA LÖÖB TA LÖÖB NÕIDA TULEPALLIGA.
HALDJAD: HUH SAIMEGI HAKKAMA NÜÜD TULEB PIDU.
HALDJAMAA PIDU. KÕIK TANTSIVAD.

Salapärane must kass

Ralf-Rasmus Animägi (9)

Elas kord üks vana ja vaene mees. Ta oli väga üksik – mehe naine oli juba palju aastaid tagasi ära surnud ning oma kallist pojast polnud ta sellest ajast saadik, kui ta Soome ehitajaks tööle läks, kuulnud. Ta elas küll üsna kitsastes tingimustes ja tervis oli suurest tööst samuti kehv, kuid ta suurim soov oli siiski leida ühel heal päeval oma poeg, kes jäi väiksena Eestisse maha. Ühel hilisõhtul, kui mees järjekordselt ehitusobjektilt koju suundus, nägi ta pealt ühte kummalist sündmust. Ta oli täiesti kindel, et märkas pimedal alleel süsimusta kassi, kes kõndis kahel jalal nagu inimene. Mees ei jõudnud aga sündmuse üle väga pikalt mõelda, sest järgmisel hetkel kihutas nurga tagant välja suur maastur, suunaga kassi poole. Mees võttis oma viimased jõuvarud kokku ja sööstis kassi juurde, haaras ta sülle ja jooksis ohutusse kohta. Nüüd tuli mehel ka meelde, et oli enne kassi inimese kombel kõndimas näinud. Praegu tundus aga, et tegu on täiesti tavapärase kassiga, sest ainus, mida ta ütles, oli mäu või nurr. Mees mõtles, et ehk oli ta tööl lihtsalt üle pingutanud ning ei mõelnud väga selgelt. Edasi suundusid mees ja ta uus kaaslane koju, sest kass tundus mehele nälginud ja hoolitsemata olev. Kodus andis mees kassile kõvasti juua ja süüa ning hoolitses tema eest nii nagu oskas. Iga päev kui mees töölt tuli, ootas kass teda juba igatseva näoga välisukse taga. Mehel oli tavaks kassiga rääkida ning tihtilugu ka oma muresid talle kurta. Nii jutustas mees kassile ka oma pojast, keda ta üle kõige igatses. Ühel päeval aga, kui mees õhtul töölt koju jõudis, ei leidnud ta kassi enam kuskilt. Mees oli äraütlemata kurb. Ta mõtles, et kuidas kass lihtsalt niiviisi ära kadus ning kuidas ta korterist üldse välja sai. Mees läks ka õue kassi otsima, kuid ei leidnud teda kuskilt. Lõpuks suundus mees väsinuna tagasi koju, kuid märkas viimaks väliukse juures kassi, kes oli teda kogu selle aja seal oodanud. Mees tahtis kassi sülle võtta, kuid kass jooksis eest ära. Mees järgnes talle, kuid sama asi kordus ikka ja jälle – nii kui mees hakkas kassi sülle võtma, läks kavalpea uuesti eest ära. Lõpuks jõudsid nad nõnda kõige uhkema maja hoovi, mida mees kunagi näinud oli. Ta vaatas maja aknast sisse ning nägi kuidas seal üks tore perekond kamina ees istus. Kass läks aga muudkui edasi ning asus maja ukse taga kraapima. Peremees tuli uksele ning oma suureks üllatuseks nägi mees, et see pole keegi muu, kui tema kadunud poeg. Isa ja poeg olid üksteist nähes meeletult rõõmsad, suutmata oma vedamist uskuda ning nad elasid õnnelikult elu lõpuni.

Lugu sellest, miks mutt maa all elab

Jan-Ivar Ant (9)

Kunagi ammu-ammu, ennemuistsel aal elas jänes maa all ja mutt maa peal. Ühel päeval otsustasid nad aga oma kodud ära vahetada. Jänes kolis maa peale ja mutionu maa alla.
Maa all oli külm ja pime ning see ei meeldinud sugugi mutile. Jänesele aga maapealne elu meeldis. Väljas oli soe, päike paistis, linnud laulsid. Nii mõnus oli päikesepaistel hüpata ja porgandeid krõmpsutada.
Kuna mutt oma uue koduga maa all rahul ei olnud, tahtis ta oma maapealset kodu tagasi vahetada, aga jänes ei olnud nõus.
Iga kord kui mutt mulla alt oma nina maa peale pistis, viskas jänes käppadega mutile mulda silma ning mutionu puges ruttu maa alla tagasi.
Sellest ajast ongi mutt pime ja elab maa all, aga jänes naudib rõõmsalt maapealset elu.

Tänupühade tekkimislugu

Karl Eilo (10)

Elas kord üks kuningas, kelle nimi oli Sebastian. Tal oli 10 usklikku. Sebastian võttis endale naise, neil sündis tütar. Kuningas ei soovinud tütart ning lasi naisel pea maha raiuda.
Usklikud soovitasid tungival naist mitte hukata, kuid Sebastian ei võtnud neid kuulda.
Ta võttis endale teise naise, kellega neil sündis ka tütar. Sebastian mürgitas oma naise.
Kolmanda naisega sündis neil jälle tütar. Kuningas uputas naise.
Neljanda naise viskas Sebastian ussiauku, viienda rebis lõhki.
Lõpuks sündis kuuenda naisega Sebastianil poeg.
Kuid poeg oli liiga rumal, et sobida kuningaks. Kuningas hakkas kümmet usklikku kiusama, mille peale usklikud ehitasid suure laeva ja purjetasid sellega Ameerikasse. Reis oli raske, tormid uputasid seitse meest ja toidud läksid riknema.
Allesjäänud kolm usklikku jõudsid poolsurnuna Ameerikasse, kus neid võtsid vastu sulgedega inimesed, keda nimetati indiaanlasteks.
Indiaanlased pakkusid neile öömaja ning õpetasid usklike küttima ja aedvilju kasvatama. Usklikud tänasid Indiaanlasi abi eest ning sellest kujunes traditsioon, mida tähistatakse tänapäevani Tänupühadena.

Jeep ja Porsche

Erik Heinvee (9)

Elas kord üks maastur, kes oli väga tugev ja võimas. Tema nimi oli Grand Cherokee ja perekonnanimi Jeep.
Ühel päeval täitus tema suur unistus! Ta võitis suure off-road võistluse Narva ja Sirgala karjäärides. Koduteel kohtas ta 911 Gt 2 Porsche’t, kelle suur unistus oli samuti täitunud. Ta oli just võitnud Abu Dhabi Grand Prix.
Nüüd hakkasid kaks kanget omavahel hooplema ja vaidlema, kes on vägevam ja parem sõitja. Tüli lahendamiseks kutsusid nad appi Smart Coupe. Smart Coupe korraldas neile kaks võistlust: ühe mudarajal ja teise ringrajal. Maastur sõitis osavalt läbi muda ja sügavate lompide ning jõudis kiirelt finišisse. Porsche jõudis vaevalt 32 meetrit läbida, kui ta mutta kinni jäi, ning sellega oli see võistlus tema jaoks läbi. Ringrajavõistluse võitis aga hoopis Porsche, läbides raja vähem kui ühe minutiga. Jeep aga vajus ühes järsus kurvis külili. Selle võistluse võitis seega Porsche.
Kohtunik Smart oli mõlemale sõidule tunnistajaks. Ta ei kuulutanud neist kumbagi võitjaks. Nüüd mõistsid mõlemad autod, et kummalgi neist on omad tugevused, kuid ka nõrkused, millega nad peavad arvestama. See oli neile hea õppetund.
Kui nad ei ole seda õppetundi unustanud, on nad tänase päevani heas töökorras ja võistlusvormis autod.

Maanõia muinasjutt

Pearu Armas Järveläinen (9)

See oli esimene aasta, kus väike maanõid oli üksi. Talvel võlus ta liiga palju lund. Naljaviluks tehtud lumememm oli nõnda äbarik ja imelik. Kõige alumine lumekuul oli kõige väiksem ja porgand oli millegipärast keskmise lumekuuli peal. Aga noh pole hullu.
Kätte oli jõudnud kevad.
Plärr, tirises äratuskell. Plärr, plärr. Väike käsi lendas tekikuhila alt välja ja plõmm, käis äratuskell põrandale, kus ta veel zinnnnnn tegi. Ja oligi jälle vaikus majas.
Tund vaikust, teinegi, ja siis....... Tekikuhilast lendasid välja kaks imetillukest jalga, ühes jalas rohelisetriibuline ja teises jalas sinisetriibuline sokk. Peale seda vupsasid kaks hästi suurt kõrva ja sasitud juustega tüdruku peanupp patjade kuhila vahelt. „Tere tulemast väike maanõid,“ ütles ta endale, vaadates peeglisse ja sättides seelikut õigesti selga. Pidi see vanaema nõid kah nüüd just ära minema pensionile. Noh olgu, saame hakkama! Ta jättis ju nimekirja asjadest, mida teha tuleb.
Väike maanõid võttis siis nimekirja välja, kus oli kirjas, et eemaldada tuleb okstelt jääpurikad. Väike maanõid toppis endale kasuka selga, mis oli talle loomulikult suur ja läks kasukat enda järel lohistades õue. Keeras käised üles ja hakkas aga jõuga jääpurikaid murdma. Mida suudab üks tilluke tüdruk teha suurte purikatega? MIDAGI.
Vaja oli päike kõrgemalt käima panna, need nõiasõnad olid tal meeles, kuna tal oli ju vaja vanaema ajal kiiresti vesi meres ära soojendada, et saaks ujuda. Tsipsti, ja asi oligi valmis. Purikad olidki kadunud.
Järgmisena oli nimekirjas, et vaja on äratada loodus. Nii, nii väike nõid pistis pea mutiauku ja röökis täiest kõrist. „Äratus!“ Mutiaugust aga kostus jorinat. See oli vana mutt, kelle ta oma karjumisega oli ülesse äratanud. Siis sai väike nõid aru, et oli midagi valesti teinud. Ta tõstis murukamara ülesse ja kõditas rohujuuri, kiiresti hakkas muru itsitades kasvama. Natuke rohelist värvi kah. Nii ja nüüd lillede kallale. Lilledele meeldib laul. Väike nõid võttis viisi ülesse, mis siis, et kõvasti ja valesti. Lilled hakkasidki ehmatusest peanuppe mullast välja ajama. Aga siin juhtuski õnnetus. Neid oli palju aga värvi vähe. Pole hullu, mis siis, et mõni lill natuke ka sinine sai, sest see oli ainus värv, mida oli kõige rohkem. Natuke veel sinist taevasse ja merre ja oligi peaaegu valmis. Ja nii ta siis päevad läbi askeldas. Kuni kevad saigi valmis.
Väike maanõid imetles oma kätetööd. OOOO, kui ilus see oli.
Ta komberdas väsinuna oma koopasse. Vaatas peeglisse ja kukkus voodisse.
Seal ta nüüd magas, mudane, porine, sinine, punane, riided kortsus ja sokid puru, aga näol oli naeratus, sest see oli tema esimene omavalmistatud kevad.
Tulemas aga olid suvi, sügis, talv.... 

Kuidas hobused päästsid tähtsad dokumendid

Elisabet Landsberg (9)

Ühel ilusal päeval otsustasid hobusedki endile päevaplaani koostada. Hobuste kuningas Krahv Draakon kutsus kõik hobused ja ponid kokku ja ütles: “Meil on vaja hakata koostama päevaplaane, kuid me ei saa neid ise teha, sest kuri nõid Duusja on sättinud nii, et kõik mis meie plaanime nurjub. Tuleb saata meie hulgast vapramad haldja juurde, paluma, et nõidus kaoks. Teen ettepaneku, et operatsiooni juhib poni Matu.”
Suured hobused pahvatasid naerma ja hirnusid südamest. ”Kas tema on siis mingi kangelane. Ta on ju pea kõige pisem poni?”
“Jah, just Matu läheb meid nõidusest vabastama,” sõnas Krahv Draakon.
Šetlandi poni Matu võttis endaga ohtlikule teekonnale kaasa ka sõbrad: ponid Eti, Emili, Esti, Tooniku, Mango ja Kadi.
Teekonnal läks ponidel kõht tühjaks ja nad hakkasid toitu otsima. Kadi märkaski marju ning kutsus teisedki maiustama. Kõik peale Matu ja Tooniku tormasidki nosima. Peale söömist selgus aga, et need marjad olid mürgised. Õnneks teadis Matu, et sellele mürgile vastumürk on kärbseseene ja piparmündi salat, mida nad koos Toonikuga hakkasid kohe valmistama. Peale abi saamist jätkasid ponid ohtlikku teekonda.
Peagi jõudis vapper seltskond jõe äärde. Jõge ei saanud ületada, sest oli ponidele liiga sügav ja ka ümber jõe matkamine tundus võimatu, sest kaldad olid kõik paksult võssa kasvanud. ”Ehitame silla!” sõnas poni Täpi. Hakatigi ehitama. Sild sai valmis hilisõhtul ja oli juba päris pime. Vaprad ponid otsustasid siiski ohtliku teekonna ette võtta ja silla ületada, sest oli ju vaja ülesanne kiirelt ja korralikult lõpule viia.
Hommikul varavalges jõutigi haldja maja juurde. Ponid seletasid oma tuleku põhjuse, ning haldjas sõnas:“Teadsin teie tuleku põhjust, kuid kõigepealt peate te tooma mulle kurja nõia kristallkuuli, et saaksin teid needusest vabastada.”
Ponid jätkasid teekonda, kuni jõuti kurja nõia majani. Nõid Duusja magas veel rahulikku und ning kristallkuuli leidmine ja näppamine ei osutunudki eriti raskeks. Kiirelt tõttasid ponid tagasi haldja juurde, kes sai kristallkuuli abil vabastada hobused nõidusest. Lisaks hobuste nõidusest vabastamisele päästis kristallkuuli varastamine nõialt paljusid teisigi inimesi ja loomi, kellele kuri nõid oli kuuli abil needuse või nõiduse peale pannud.
Hobuste kuningas Krahv Draakon oli väga õnnelik ja teisedki hobused ei pilganud enam väikseid ponisid, vaid suhtusid neisse edaspidi suure lugupidamisega.

Suzanna väike sõbrake

Anita Luik (9)

Ühes metsakülas elas väike tüdruk Suzanna koos oma isa ja emaga. Suzanna oli tihti haige, sellepärast ei saanud ta tihti sõpradega koos olla. Suzanna oli väga õnnetu. Ühel ilusal suvepäeval tuli külasse tööle arst. Järgmisel päeval läks arst tüdrukut vaatama. Suzanna lebas jälle voodis ja silmas olid pisarad. Arst andis talle ravimeid ja lubas nädala pärast tagasi tulla. Nädal oli möödunud ja tüdruk tundis ennast paremini. Seekord palus arst Suzanna endaga õue veidi jalutama. Küll oli tore jälle väljas olla! Arst palus iga päev ühe jalutuskäigu teha. Möödusid kuud ja aastad. Suzannast oli saanud terve ja rõõmsameelne tüdruk. Nüüd ometi sai ta sõpradega koos olla.
Ühel õhtul kuulis Suzanna põõsa alt niutsumist. Seal oli väike koerake. Keegi oli koerakese hüljanud. Tüdruk viis koera koju ja hoolitses tema eest. Ta oli leidnud veel ühe sõbra. Suzanna armastas oma koera väga.
Aastad möödusid. Suzanna soovis väga oma neljajalgseid sõpru aitada. Ta läks õppima loomaarstiks. Nii sai ta kogu oma hoole ja armastuse väikestele sõpradele anda.
Suzanna oli oma väikeste sõpradega väga õnnelik. 

Hirveneiu

Meelis Niinepuu-Kiik (9)

Elasid kord jahimees Jaak ja tema naine Anni.
Ühel ilusal päeval läks Jaak nagu alati metsa jahile. Äkki nägi ta põõsaste vahel uhket hirve, kuldne kroon peas.
Ta imetles hirve hetke, kui järsku hakkas hirv temaga inimkeeli kõnelema: „Kallis jahimees, ära tapa mind! Jäta mind ellu! Minu naine saab kohe lapse ja vajab abi. Kui sa meid aitad, täidan ühe su soovi ja kolm sinu poja soovi! Ja pea meeles, sinu poja saatus on tulekeras!“
Jahimees vastas: „Aga mul pole ju lapsi!“
„Küll sa näed!“ lausus hirv.
Jahimees jättis hirve ellu ning aitas ka tema naisel väikese hirvepoja ilmale tuua.
Aasta möödus ning jahimehel ja tema kaasal sündis poeg, kes kasvas imekiirelt nägusaks, tubliks ja töökaks noormeheks.
Ühel hommikul ärkas noormees õige vara ning läks õue päikesetõusu vaatama. Aga oh imet, päikesekettas nägi ta seismas imekaunist hirve, kuldne kroon peas.
Noormees hakkas jooksma päikese suunas, äkki kaotas ta päikese silmist ning ringi vaadates nägi ta jõekaldal magamas imekaunist neidu, kelle kõrval lebas hirvenahk ja kuldne kroon.
Noormees armus neiusse hetkega ning sealsamas palus ta endale naiseks.
Neiu oli nõus ja asus teele noormehe vanemate koju. Terve tee saatsid neid kaks kaunist hirve, üks isane ja teine emane.
Koju jõudes rõõmustasid vanemad väga ja kuuldes nende tutvumislugu, meenus vanale jahimehele kohe kuldkrooniga hirve lubadus. Ta näole ilmus naeratus, kui ta metsa poole vaadates nägi puude vahel vilksatamas kahte uhket hirve, ühel neist kuldne kroon peas.
Ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni, käies tihti jalutamas metsas, kus neid ootasid hirvekuningas ja tema kaasa.

Imelik eit

Sandra-Annabel Nõmpere (9)

Elas kord lesknaine, kellel oli kaks tütart. Üks tütar oli heasoovlik, rohkem oma isa moodi, aga teine tütar oli oma ema pahatahlik koopia. Emale meeldis rohem oma vanem tütar, sest too meenutas ja oli oma olemuselt rohkem tema moodi. Nooremat tütart ta kamandas ja pani ta alati kööki sööma, pidi käima kodust kaugel allikal vett toomas.
Kord allikal käies astus tema juurde üks vanem eit ja palus juua. Kui eit oli oma janu kustutanud, soovis ta midagi nooremale tütrele kinkida. Eit soovis,et kui tütar mõne sõna lausub, siis lilleõis või kalliskivi tema suust kukuks.
Koju jõudis tüdruk liiga hilja ja sai oma kurja ema käest pahandada. Kui tütar hakkas vabandust paluma, kukusid tal suust pärlid ja paar teemanti. Ema läks ahneks ja ei suutnud mõista, kuidas tema tütrel teemante suust kukub. Ja nimetas teda seekord hellitavalt lapseks. Heausklik tütar rääkis kõik õiglaselt ära, kuidas tal teemandid suust kukuma hakkasid.
Ema soovis, et tema vanemal tütrel hakkaks samuti suust teemante kukkuma ja soovitas tal allikale minna. Vanem tütar esialgu keeldus. Veidi mõeldes ja lõpuks porisedes seadis ta sammud allikale. Haldjas oli end muutnud kellekski teiseks, et teada saada kui ebaviisaks on vanem tütar. Loomulikult ei teeninud vanem tütar haldja heakskiitu oma ebaviisaka ja upsaka käitumsega, mille tulemusena soovis haldjas, et upsaka tütre suust kukuksid välja kärnkonnad ja maod ja sipelgad, nii kui ta peaks kõnelema hakkama.
Koju jõudes ja emaga kõneledes kukkusidki tal suust igasugu vastikuid elukaid. Ema hakkas kohe süüdistama nooremat õde selles ja läks teist nüpeldama. Tütar põgenes ära metsa ja kohtas seal kuningapoega. Noorem tütar rääkis oma loo ära, miks ta üksi metsas on. Kuningapoeg sai suure ehmatuse osaliseks kui nähes tütart rääkimas tal pärleid suust kukkumas. Tütar jutustas ka selle loo, mis oli sündinud. Kuningapoeg armus temasse ja arvas, et see on rohekem väärt kui see, mida kaasavaraks antakse. Ta viis tüdruku oma lossi ja tutvustas isale ning seejärel peeti suur pulmapidu.
Aga tema ema viskas oma vanema tütre majast välja. Tütar läks metsa oma surma ootama.

Viirpapagoi Viksi

Iris Rand (9)

Elas kord helesinine viirpapagoi Viksi. Ta elas toredas peres, kus olid ema, isa, väike tüdruk Liisi ja kass. Viksit lasti tuppa lendama. Ükskord oli aken lahti jäänud. Viksi ise ära lennata ei tahtnud, kuid kass ajas teda taga ja Viksil polnud teist teed kui aknast välja lennata. Aken läks pauguga kinni ja ta ei saanudki enam tuppa.
Tulid väga porised sügisesed ilmad. Viksi oli nii porine, et nägi välja nagu varesepoeg. Emavares arvaski, et Viksi on tema poeg ja võttis ta oma pessa. Hommikune vihm pesi Viksi puhtaks. Vares sai aru, et Viksi pole ta poeg ja ajas Viksi pesast välja.
Kätte jõudis külm talv. Viksi kohtas tänaval kolme varblast. Varblaste nimed olid Sips, Sops ja Sups. Viksi küsis varblaste käest: “Kas te võite mind enda seltsi võtta?“ Varblased olid nõus Viksi enda juurde võtma, kuid ta ei mahtunud varblaste pessa ära. Ta lendas kurvalt tänaval ringi. Tal oli väga külm.
Viksi pidi kiiresti sooja saama, sest muidu oleks ta ära külmunud. Ta mõtles, et on väikeses linnas juba eksinud, kuid just sel hetkel tundis ta ära oma maja. Viksi lendas lähemale ja nägi, et see polegi tema kodu, sest inimesed majas olid talle võõrad. Viksi lendas jälle kõrgemale. Nüüd silmas ta järgmist maja, mis sarnanes tema kodule. Ta lendas jälle lähemale, kuid seegi kord oli rahvas majas võõras. Viksi oli juba lootust kaotamas ning tõusis, siis jälle kõrgemale. Tal oli väga, väga külm. Siiski ei andnud Viksi alla ja vaatas veel kolmanda kodusarnase maja aknast sisse. See oli kõige sarnasem maja tema kodule. Viksi lendas aknale ja nägi, et seal on tema perekond. Veel nägi Viksi, et toas on kuusk ja see on ehitud. Ta koputas aknale ja Liisi tegi selle lahti Nüüd tundis Viksi jõululõhna ja taipas, et käes on jõululaupäev. Liisi hüüdis emale: “Viksi tuli jõululaupäevaks koju!“
See oli Liisile üks jõulukinkidest.
Viksi sai jälle sooja ja mis peamine, oma perega koos olla.
Nii elas helesinine viirpapagoi Viksi oma perega.
Ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult tänapäevalgi. 

Timtami sõber

Reti Safin (9)

Elas kord üks kastanimuna, kelle nimi oli Timtam. Ta elas tänava kõige kõrgema kastanipuu otsas. Tema unistuseks oli leida endale sõber. Ta ootas väga sügispäeva, millal kõik kastanimunad puu otsast alla kukuvad, et minna laia maailma sõpradega koos rändama. Nii oli see vähemalt juhtunud tema vanaisaga ja isaga, ning nüüd ootas ta enda allakukkumise päeva. Kõik kastanimunad teadsid, et nende unistuste reis saab alguse imetabase hetkega, kui neid kõiki imetakse imelisse tuutusse. Sellepärast oli iga päev kastani otsas juttu tuutu-luutu reisist.
Ühel ilusal varahommikul puhuski tugev tuul Timtami koos sõpradega puuotsast tänavale. Nad said vaevalt oma rännuplaanid paika pandud kui järsku ilmus suure mürinaga tänavakoristusauto. Auto imes enda sisse kõik langenud lehed ja kõik Timtami kastanimunadest sõbrad, aga tema okkad olid jäänud kõnnitee äärekivi vahele kõvasti kinni. Timtam oli väga õnnetu, leides ennast üksikuna tänavalt. Kõik tema tuutu-luutu reisplaanid olid nurjunud.
Õhtu saabudes kuulis Timtam pimeduses kedagi sahistamas. Tema ette ilmus sama okkaline tegelane kui tema ise. Tegemist oli siil Kärdiga, kes täiendas enda talvevarusid. Kärt uuris natuke Timtami ja kutsus ta endale külla. Kui nad Kärdi kodus mõnustasti juttu ajasid ja üksteise okkaid imetlesid juhtus midagi ootamatut. Timtamil oli siili pesas üsna palav hakanud ja tema okkaline kuub koorus tema ümbert lahti. Kärt oli alguses ehmatanud, et tegemist ei olegi tema sugulasega. Siis jutustas õnnetu Timtam, kuidas ta oli kaotanud kõik oma reisikaaslased ja unistused. Siil oskas kastanimuna hästi lohutada ja tegi talle ettepaneku koos reisima hakata. Siiani oli siil iga päev üksinda ringi kõndinud ja toitu otsinud. Alates sellest päevast hakkas Timtam reisima siili okaste vahel. Ükskord nägi ta isegi, kuidas kõrvaltänava kastanimunad tuutu-luutu resile läksid. Timtamil polnud aga mingit soovi enam teiste kastanimunadega ühineda, kuna siilist ja temast olid saanud parimad sõbrad. Koos hea sõbraga reisida on alati toredam kui üksinda ja kui nad veel surnud pole rändavad nad tänapäevani.

Võlukristall

Marcus Saksladu (9)

Elasid kord kaks sõpra. Nad olid kogu aeg koos nagu vennad. Jack oli suur, tugev, kollaste juuste ja siniste silmadega abivalmis ning lahke noormees. Ta oli suur seikleja. Tema sõber Daxter oli aga imelik oranzi värvi olevus – pikkade kollaste karvadega lumeinimene. Daxter ei olnud tavaline lumeinimene, vaid ta oskas ka rääkida inimeste keeles ning eriti osav oli ta naljakate lugude jutustamises.  
Ühel päeval kuulsid sõbrad ühest võlukristallist. Sellel kristallil pidi olema suur võlujõud, mis pidi suurendama inimese võimeid tuhat korda. Kristall olevat kukkunud kosmosest Allissa planeedile. See planeet oli tuntud kui väga ohtlik paik, kuhu keegi vabatahtlikult ei tahtnud sattuda. Planeet Allissa oli kaetud purskavate vulkaanidega ja seal elasid kurjad olevused. 
Kaks sõpra otsustasid aga ikkagi minna seda kristalli otsima. Nad istusid oma ülehelikiirusel lendavasse lennukisse ja startisid Allissa planeedi suunas. Kaks sõpra ei teadnud siis veel, et võlukristallist oli kuulnud ka röövlite jõuk, kes oli juba varem startinud Allissa planeedi suunas.
Röövlid oli väga pahad ja kurjad inimesed. Kõige tähtsam röövlite seas oli nende kuningas, kelle nimi oli Spot. Röövlid tegid alati seda mida Spot ütles, sest nad kartsid teda väga. Jack ja Daxter olid vanad vaenlased Spotile, sest röövlite kuningale ei meeldinud head inimesed. Kui röövlite kuningas Spot sai teada, et ka Jack ja Daxter soovivad endale seda kristalli, siis ta vihastas kohutavalt ja käskis oma alamatel Jacki ja Daxteri peatada ning hävitada.
Röövlid lendasidki kuninga käsul sõprade lennukile vastu, et nad ei saaks Allissa planeedile maanduda. Jack ja Daxter ei teadnud, et neid ootab ees lõks. Röövlid tulistasid sõprade lennukit pommidega ning nende lennuk sai viga ja nad pidid tegema hädamaandumise. Õnneks ei saanud aga Jack ja Daxter viga ning nad pääsesid eluga.
Jack ja Daxter olid õnnetud ning istusid oma katkise lennuki kõrval ja mõtlesid mida edasi teha. Nad olid ohtlikul planeedil, mis oli täis metsikuid olendeid ja neid ajasid taga kurjad röövlid. Siis Jack ütles: “Mida me siin ikka passime. Kristall on kusagil siin samas. Me peame hakkama kõndima kui ei taha, et meid röövlid kätte saavad või need vastikud loomad meid öösel ära söövad.“
Ja nii nad hakkasidki minema.
Daxter ja Jack olid juba pika maa maha kõndinud ning nad olid väga väsinud, kui sõbrad nägid ühte lagunenud silda. Teisel pool silda oli suur vana puu, mille all nad nägidki kristalli.  Samas nägid nad ka seal lähedal röövlite laeva ja said aru, et nad ei  ole ainukesed, kes kristallist teavad.
Siis aga tuligi appi Daxteri oskus naljatada. Ta tegi röövlitele ühe väikese etenduse ja röövlid naersid pisarateni Daxteri naljade üle. Samal ajal jõudis aga Jack kristallini ja haaras selle enda kätte. Kuna kristallil oli aga suur võlujõud ja ta sattus headesse kätesse, siis kõik röövlid muutusid heaks nagu Jack ning rõõmsaks nagu Daxter.  

Kuidas kaelkirjakud said endale pika kaela

Georg Salomon (9)

Kunagi ammu-ammu polnud kaelkirjakutel pikka kaela. Selle asemel oli lühike ja jässakas kael. Kaelkirjakute elu oli raske, sest nad ei ulatunud hästi vett jooma, nad ei näinud kui emalõvid tulid neid jahtima ja palju muud.
Kord sündis üks väike tumedate täppidega kealkirjakupoiss, kelle nimi oli Bumba. Bumbale meeldisid väga pannkoogid banaanimoosiga. Öösiti vaatas ta tihti kuud ning kujutas ette, et see on suur ja maitsev pannkook. Äkki ühel ööl hakkas Bumbo ennast, moosipurk käes, kuu poole upitama. Nii tegi ta igal ööl. Bumbo tahtis nii väga kuud nagu suurt pannkooki proovida, et ei märganudki, kuidas tema kael hakkas venima pikemaks. Lõpuks ulatas ta kuuni. Kaelkirjaakuposs, nüüd juba täiskasvanud, kallas kuule moosi peale ja maitses seda. Kuid pettumusega tõmbas ta pea ära, sest kuu maitses nagu lõvi sabakarvad banaanimoosiga.
Nii saidki kaelkirjakud endale pika kaela.

Amazonase krokodill

Jürgen Joonas Sarapuu (9)

See lugu juhtus ammustel aegadel. Ühel kuumal suvepäeval märkasid metsaelanikud jõe ääres kummalist looma askeldamas. Sellel loomal oli pikk koon ja mööda maad lohisev saba. Tal olid väga lühikesed jalad ja pisikesed silmad. Üldiselt nägi ta välja nagu vettinud palk. See loom oli Amazonase krokodill. Krokodill oli otsustanud kolida jõe äärde elama.
Metsarahvas läks uut elanikku sõbralikult tervitama, kuid krokodill ajas selle peale ähvardavalt lõuad laiali. Krokodillil ei olnud kavatsustki laanerahvaga sõbraks saada. Vähe sellest, ta pööras kogu metsaelu pahupidi. Esimesena jäi tema teele kobraste ehitatud tamm, mille ta lõhkus ühe sabalöögiga. Koprad olid väga õnnetud ja nad olid sunnitud oma poegadega palju maad ülesjõge vantsima enne kui leidsid sobiva koha uue kodu rajamiseks. Saarmas jäi ilma oma kalapüüdmise paadist, mis purunes uue asuka lõugade vahel. Krokodill ähvardas ja näksas kõiki kes jõe äärde jooma tulid. Loomad olid suures hädas, sest janu piinas kõiki ja jõe ääres oli ohtlik joomas käia. Möödusid kuud ja krokodill tegi aina kurja. 
Saabus talv. Krokodill tundis, et tal on kuidagi kõhe olla. Möödusid päevad ja lõpuks oli krokodill täielikult külmunud. Tal oli kõht tühi ja väga suur janu, sest jõgi oli külmunud ja kattunud jääga. Siis märkas ta, et talle läheneb suur vari ja see järel jäi ta magama. 
Kui krokodill ärkas ja vaatas ringi, siis märkas ta, et tema kõrval on karu. Ta sai aru, et see suur vari oli olnud karu, kes oli ta oma koopasse sooja toonud. Metsaasukad tõid talle kogu talve jooksul sööki ja jooki ning hoidsid teda soojas. Karu andis oma talvevarudest mett, orav tõi pähkleid ja kobras tõi värsket kala. Isegi rebane, kes üldiselt ei olnud lahke olemisega loom, tõi krokodillile vahel mõne kana. Lõpuks sai talv läbi ja päike hakkas jälle paistma. Krokodill oli tänu metsaelanike abile talve üle elanud.
Sellest ajas peale oli krokodill neile väga tänulik. Ta aitas ära parandada kõik lõhutud asjad, üles ehitada kobraste tammi ja parandada saarmase paadi ning abistas kõiki kala püüdmisel. Krokodillist sai kõige abivalmiv loom kogu laanes. 
Kui aga saabus jälle sügis, pakkis krokodill asjad ja jättis uute sõpradega hüvasti. Tema jaoks oli siinne kliima liiga külm ja ta rändas tagasi oma kodumaale Amazonasesse. Seal elab ta tänaseni. Siinset rahvast meenutab ta sooja südamega ja jutustab kõigile sellest, kui sõbralik rahvas elab põhjamaal.  

Kolm kukke

Ken-Marten Soo (9)

Elasid kord kolm kukke. Nad olid vennad, kuid nad kaklesid tihti omavahel nii, et suled lendasid. Ühel õhtul, kui kuked juba magasid, tuli näljane rebane kõhutäit otsima. Nägi kõige suuremat kukke, kuid reinuvaderile ei mahtunud nii suur kukk suhu. Rebane läks teise kuke juurde - ka ei läinud suhu. Kolmas, kõige pisem, mahtus juba suhu. Rebane jooksis koos kukega metsa.
Kui vennad üles tõusid, vaatasid kaks kukke, et väikevend on puudu. Nad hakkasid teineteist venna kadumises süüdistama. Läksid aga siiski teda otsima. Nägidki rebast. Suuremad vennad läksid rebasega kaklema ning noorim pääses rebase suust lahti. Väikevend läks istus kännu otsa ja mõtles, et küll tal on ikka head ja vaprad vennad. Rebane aga jäigi toidust ilma. Aga vennad elasid kolmekesi edaspidi ilma kakluse ja tülita suures sõpruses.

Pabernukk Paula

Dora Stern (9)

Ühes väikese linnakese väikeses majas oli üks karbike, kus elas pabernukk. Tema nimi oli Paula. Ta elas kahe tüdruku juures, nende nimed olid Pille ja Malle.
Ükskord juhtus nii, et Pille ja Malle läksid nuku pärast kaklema. Nad rebisid kogemata Paula jala otsast.
Ema pahandas tüdrukutega ja ütles: "Kas teie tahate, et ma teie jalad otsast tõmbaksin?"
"Ei!"vastasid tüdrukud.
Siis hakati koos emaga arsti mängima ja Paulale liimiti jalg tagasi.
Mitme mitme aasta pärast leidsid Pille ja Malle lapsed Paula üles ja küsisid vanaemalt selle veidra välimusega pabernuku kohta.
Vanaema jutustas neile loo, kuidas Pille ja Malle olid lapsena Paula pärast kakelnud. Vanaema lugu oli nii põnev, et edaspidi mängiti alati vanaemal külas olles Paulaga.
Ja kui Paula veel katki pole, mängitakse temaga siiamaani.

Pontsu ja Ville seiklused

Joel August Tiirinen (9)

Elas kord Ville. Villel oli oma koer, keda hüüti Pontsuks.
Ühel päeval, kui oli ilus ilm ütles Ville pontsule: “Läheks äkki õue seiklema!”
Pontsu oli nõus ja läks otsima jalutusrihma.
Viimaks jõudsid nad parki ja Ville läks äkki ärevile uhkest purskaevust, mis eemalt paistis, ja jooksis seda vaatama nii kiiresti, et Pontsu ei jõudnud talle järele.
Ville istus pargipingi peale ja vaatas nelja lõvipeaga purskaevu.
Pontsu aga jäi põõsa juurde seisma ja tundis imelikku lõhna.
Korraga käis üks haugatus. Ville läks otsekohe põõsasse vaatama ja nägi auku.
August helendasid kurvad koerasilmad. Ville hüpas alla ja võttis tuletõrviku, mis põles seinal. Siis märkasid nad tunnelit ja läksid seda mööda edasi. Nad kõndisid minuteid, tunde, aga lõppu polnud näha. Lõpuks jõudsid nad toa juurde, kus oli natuke puuvilju ja vett. Siis sõid nad kõhu täis ja äkki hakkas Pontsu üht seina nühkima ja siis vaatas Ville ka. Äkki hakkas Villele silma paistma, et seina vahelt paistis mingi sädelev asi. Ville kohmetus ja hakkas seina lükkama ja näe sealt tuli välja väikese hunnikuga kulda. Ville korjas kõik kotti, mida ta toanurgas nägi, ja hakkas väljapääsu otsima. Ta leidis redeli, ronis mööda seda üles ja nad said purskaevust tagasi parki! Kohe jooksis Ville panka ja andis koti üle. Järgmine päev oli isadepäev ja kohe kui Ville ärkas kirjutas ta kirja, mida ta oli eelmine päev teinud, voltis paberi kokku ja pani poole rahast vahele. Siis pani ta ümbriku isa padja alla ja ülejäänud raha jättis ta endale säästmiseks.

Kätu ja Albert

Karin Vaarandi (9)

Elasid kord vanaema kass Kätu ja hulkuv kass Albert. Kätu oli musta-oranžilaiguline kass. Ta armastas vanaema aias toimetada. Ta püüdis hiiri, kaitses maasikaid tigude eest ja peletas linde, kes tahtsid peenralt seemneid nokkida. Albert oli koheva karvaga kõuts, kes ei viitsinud tööd teha. 
Kord juhtus Albert pealt nägema, et Kätu kõnnib, saba püsti, oma perenaise kõrval. Albert oleks ka kellegi kõrval kõndida tahtnud ja vastu sääri hõõruda. Albert otsustas, et hakkab Kätut kiusama. Albert luuras, kui Kätu oli üksi aiamaal ning siis lõi teda käpaga, sikutas sabast ja urises hirmsa häälega ta peale. Kätu ütles küll, et pill tuleb pika ilu peale ja kes pärast naerab, naerab paremini, aga see ei aidanud, sest Albert võttis ohjad enda kätte nii, et Kätu õue minna enam ei saanud. 
Aga Kätu päästis talv. Põõsastelt langesid lehed maha ja maa külmus ära. Hiired läksid urgudesse ja Albertil polnud enam midagi süüa. Kätu lesis ahju ees padjal ja oli unustanud Alberti trikid. Albert aga pidi seni naabrite trepi ees kräunuma, kuni naabrinaine tallegi söögikausi pani. Riiakat Albertit aga oma koju padjale ei tahtnud keegi võtta.

Muinasjutt haldjas Titist

Romi Neerot (11)

Väga ammu-ammu aega tagasi elas metsasügavuses asuvas haldjatelinnas väike haldjatüdruk Titi. Ta oli väga väike nagu tõelisele haldjale kohane ja vanust oli alles vaid 77 haldja-aastat. See tähendab, et ta oli noor, sest haldjad elavad 1000 aastaseks. Kui see vanus saabub, muutuvad nad haldjatolmuks, mis jääb hõljuma haldjametsa iidsete puude vahele valgustades hiliste rändurite koduteed. Kuid enne, kui see peaks sündima, tuleb tal leida endale õpilane, kellele ta peab edasi andma oma olulised haldja tarkused ja oskused.
Ühel kesksuve hommikul ärkas Titi ärevusega, sest ta pidi esinema haldjate suurel suvepeol. Väike haldjas oli just see, kes oli mitu aastat harjutanud väga erilist haldjapilli – käokella, mille mängimist oli talle õpetanud haldjate esiisa Toto. Käokingakellamäng on haldjate eriline oskus ja seda sai mängida vaid lühikese viivu ja sedagi kesksuvel, sest käoking õitses vaid tosin päikselist päeva. 
Titi ärevus oli tõesti suur – tänane päev pidi lõplikult andma kinnituse sellest, kas ta on olnud tubli ja terane õpilane ning kas ta väärib kandma sellist olulist oskust ja kas Toto võib rahulikul meelel lahkuda haldjate igavikumaale.
Hommikul ärgates sulistas Titi kiirelt kastetilgas, pani selga ämblikuemanda kootud kleidikese, rüüpas rutakalt piibelehepiima ning juba jooksiski linnaväljaku poole.
Linnaväljak, mis oli kaetud samblaga, oli kastemärg ja kiiskas hommikupäikese käes nii ilusalt, et lausa pimestas saabuvate haldjate silmi. Nii nagu täitus väljak, nii kasvas ka Titi ärevus.
Väljakule saabus ka Toto, oma kõrge ea juures paistis ta välja väärikana ja ta ei olnud raasugi mures. Ta hoidis oma paremas käes hellalt käokingakella ning lähenes Titile, ulatas haldjapilli ja lausus: „Mine Titi ja näita, mida sa oskad.“ Titi hinges oli ärevus, ta sammus häbelikult lava poole, milleks oli väljakul kasvav noor kullakarva kukeseen.
Titi ronis seenele, sättis end mugavalt istuma ja alustas mängu. Käokingakella helin oli nii vaikne ja imeline. Kõik haldjad kuulasid lummatult ja nad ei märganudki, kuidas Toto ise naeratades ikka järjest ja järjest läbipaistvamaks muutus. Kui haldjapill Titi käes vaikis, pöördusid kõik, et näha ja kuulda, mida Toto sellest loost arvab. Paraku oli aga koos looga täis saanud Titi õpetaja Toto teguderohke haldjaaeg ja Totost oli alles vaid hõbedane haldjatolmupilv, mis hõljus iidse tamme poole.
Kõik taipasid, et Toto oli leidnud endale tubli järglase. Titi tõestas, et ta on vääriline kandma Toto oskusi edasi ja nii lummab ta käokingakella helinaga igal kesksuvel kõiki haldjametsa haldjaid. 

Neli sõpra

Anni Reiljan (10)

Elasid kord kolm sõbralikku jänest – Kipsjalg, Kapsjalg ja Kõpsjalg. Ühel päeval mõtles Kipsjalg pohlamoosi keeta. Ta tegi pliidi alla tule ja saatis noorema venna Kõpsjala maja taha metsa marju korjama. 
Siis saabus koju metsarahva koosolekult keskmine jänes – Kapsjalg. Teel koju oli ta korjanud jänesekapsaid ja nüüd kavatses ta sellest kõigile suppi keeta. Kodus pani ta supi tulele.
Samal ajal lonkis näljane hunt läheduses. Ta nägi, et Kõpsjalg läks metsa marjule. Hundi kõht korises tühjusest ja tal oli kange isu ühe jänese järele. 
Koju tagasi kõndides märkas Kõpsjalg hunti nende maja ümber hiilimas. Ta mõtles, mida teha. Siis tuli talle meelde, et metsa ääres elab tema sõber ööbik Ülo. Ta läks ja kurtis oma muret Ülole. Koos mõtlesid nad välja plaani, kuidas hunti üle kavaldada. Ööbik Ülo lendas jäneste maja korstnast sisse ja hoiatas neid maja ümber hiiliva hundi eest.
Korraga koputaski hunt jäneste uksele ja ütles peenikese häälega: „Laske mind sisse, ma olen Kõpsjalg ja marjakorv on väga raske!“ Tänu ööbiku hoiatusele said jänesed aru, et see on hunt, mitte nende noorem vend.
Kapsjalg ja Kipsjalg tegid ukse lahti ja viskasid hundile kuuma supi kaela. Hunt pages hirmunult ja suures valus metsa. Nii päästis ööbik jänkud kurja hundi küüsist.
Selle muinasjutu kohta on ka vanasõna: sõber ei jäta kunagi sõpra hätta.

Printsess Elina ja tema hobune

Katariina Trööp (10)

Elas kord üks printsess, kelle nimi oli Elina. Ta oli väga rikas ja sellepärast oli tüdruk teiste vastu õel ning vastik. Printsessil oli valge, musta lakaga hobune, keda ta väga armastas. 
Ühel hommikul kui ta läks talli, ei näinud ta hobust kusagil. Tüdruk otsis igalt poolt, isegi teistest kuningriikidest, aga hobust ei leidnud. Tüdruk oli väga õnnetu. Lõpuks kaotas ta lootuse ja elas oma elu edasi, aga süda ikka valutas.
Kui ta ühel hommikul järve juurde läks, kostis kuskilt hääl: „Kui sa läbid kaks katset, siis saad sa oma hobuse tagasi. Sa pead oma lossist ära minema ja keegi ei tohi sinuga kaasa tulla. Siis pead sa rohukõrtest punuma suure hobuse ja selle tegemise ajal ei tohi sa süüa ega juua. Kui sul on hobune valmis, siis tule siia järve juurde tagasi.“ 
Tüdruk armastas väga oma hobust ja niisiis tegi ta nii, nagu hääl oli järve ääres öelnud. Ta lahkus lossist öösel ja võttis kaasa paar kleiti, mis olid talle kõige kallimad. Ta leidis endale toreda metsaonni, kuhu ta sisse kolis. Hommikul sõi ta kõhu täis ja hakkas hobust punuma. Ta punus seitse päeva ja seitse ööd, lõpuks sai ta hobuse valmis. 
Tüdruk ruttas tagasi järve äärde, kus ta kuulis jälle häält: „Nüüd pöördu keskööl kõige säravama tähe poole ja kõnni nii kaua, kuni jõuad ühe majani. Siis koputa selle maja uksele ja sa näed, mis edasi juhtub. Sa ei tohi sellest mitte kellelegi rääkida!“ Printsess sai vihaseks ja küsis: „Miks ma pean nii palju asju tegema?“ Hääl ei vastanud talle. 
Tüdruk ei osanud arvatagi, mis võiks temaga juhtuma hakata. Ta läks lossi ja sai lõpuks ometi süüa. Teenijad küsisid, kus ta oli, aga printsess ei rääkinud midagi. Kui tüdrukul oli kõht täis, läks ta tagasi metsamajja. Kesköö saabudes alustas Elina teekonda kõige säravama tähe suunas. Ta muudkui kõndis ja kõndis. Lõpuks jõudis ta ühe maja juurde ja koputas selle uksele. Uksele tuli vana nõid, aga printsess ei kartnud teda ja ütles: „Ma pidin siia tulema. Hääl järve juures ütles nii.“ Nõid vastas: „Sa oled õige maja juures.“ Printsess tundis hääle ära - see oli see sama hääl, mis oli järve juures kostnud. Nõid kutsus printsessi sisse ja ütles: „Kui sa ühe mõistatuse veel ära arvad, siis saad oma hobuse tagasi.“ Tüdruk vastas: „Ise sa ütlesid, et ainult kaks katsumust, aga nüüd tuleb kolmas!“ Nõid aga lausus: „Kuula nüüd – kes see on? Liha tantsib nelja raudtaldriku peal?“ Printsess mõtles ja mõtles, ta pakkus küll sealiha, tantsiv liha ja ka palju muid variante, aga mitte miski ei sobinud. Siis andis nõid ühe vihje: „Sa armastad teda väga!“ Printsess mõtles ja mõtles, kuni lõpuks ütles: „Hobune!“ ja see oli ka õige vastus. Nõid sõnas: „Sa oled oma katsumustega hästi hakkama saanud. Loodan, et oled edaspidi teiste vastu kena ja lahke, muidu võib juhtuda midagi veel hullemat!“ ning siis nõid kadus. Printsess jäi mõttesse. 
Kui printsess tagasi lossi jõudis, läks ta kohe talli. Tema hobune oligi seal! Elina oli väga, väga rõõmus ja ka hobune rõõmustas teda nähes. Printsess sai aru, et need katsumused olid talle olnud õppetunniks – kõikide vastu peab olema hea!

Muinasjutt tublidest traktoritest

Urve Vahula (51)

Ühes väikeses külas elasid lisaks loomarahvale väga vahvad ja tublid traktorid. Kopatraktori nimi oli Matis ja kärutraktori nimi oli Matu. Traktorid olid kõvad töömehed ja suured sõbrad, ning nii olid nad kogu küla lemmikud. Kopatraktor tegi vajalikke kaevamis-, lükkamis- ja tõstmistöid. Ta ehitas teetammi ja tõstis ning lükkas vilja. Tihtilugu töötas ta koos oma sõbra Matuga, kes vedas käruga kõike, mida just vaja läks.
Ühel ilusal suvepäeval oli kopatraktor teetammi ehitamas. Sealsamas ehituse kõrval karjaaias olid lehmad, kes püüdsid leida värsket rohtu. Kuna suvi oli palav sai värske rohi kiiresti otsa. Üks julge lehm Milli märkas kopatraktorit, tormas tema juurde ja kurtis: „Kallis Matis, mul on kõht nii tühi, kas saad meile appi tulla ja veidi silorulle siia vedada, me saame alles homme uuele karjamaale.“
„Tohoh, Milli, sinu mure on tõesti suur,“ ütles Matis, „lõpetan siin kohe kaevamise ja otsin Matu ka üles, koos saame suurema koorma tuua.“
Matis andis kõva signaalmärguande ja juba vuras sõber Matu kohale.
Siin on lehmarahval suur mure, näe karjamaa on puhta paljas, peame sinna metsa taha lagendikule sõitma, ja sealt silokoorma tooma, selgitas kopatraktor.
Sõbrad asusid kohe teele. Tee oli kiina-käänaline ja viis läbi paksu metsa. Ühe käänaku taga oli sügav kraav ning sealt kostis haledat appihüüdu. Traktorid jäid korrapealt seisma. Kraavis nuttis väike jänesepoeg, kes metsas lippates kogemata kraavi oli kukkunud. Nüüd oli ta väsinud ja hirmul ning ta ei jaksanud kraavist välja ronida.
Hei jänesepoiss, oled hädas, aga me saame sind aidata. Kuid jänesepoiss hakkas veelgi rohkem värisema ja peitis end kraavi põhja. Kopatraktoril tuli hea mõte, ta sirutas oma kopa kraavi ning julgustas jänkupoissi sellele ronima. Jänku ei julgenud aga kuidagi koppa ronida. Siis tuli ka Matu appi. „Kuule väike jänes, oleme sinu sõbrad ja kuigi teeme hirmsat müra, on meil ikkagi hea süda ning me oleme kogu metsarahva sõbrad. Astu aga julgesti koppa ja Matis teeb sulle sellise vahva sõidu, nagu sõidaksid suures linnas liftiga.“ Jänkupoiss jäi nõusse ning istus koppa. Hopp, ning jänku oligi juba kraavist väljas. Nii kui tema käpad kindlalt maapinda puudutasid, kadus ta hüpeldes puude vahele, unustades häid sõpru tänadagi. Murest murtud jänkuema oli metsas oma poega otsimas. Jänkupoiss oli nii hirmul, et ei näinud oma ema, kuid jooksis talle kogemata otse sülle. Oi mu kallis poiss olin sinu pärast nii mures, hüüdis jäneseemand. Jänkupoiss jutustas emale kuidas ta metsas ringi lippas, ära eksis ning sügavasse kraavi kukkus. Kuidas suured sõbrad ta sealt välja aitasid ning kuidas ta siis õnnekombel emale sülle jooksis. Lähme nüüd ruttu koju, ma ei taha enam omapead metsa jääda, palus jänkupoiss oma ema. Enne tahan ma sinu suuri sõpru tänada, et nad sind kraavist välja sikutasid. Siis lippame koju porgandipirukat sööma.
Traktorid olid juba silokoorma peale laadinud ja vurasid tuldud teed tagasi. Jänesepoiss lehvitas koos emaga sõpradele tänutäheks ning siis silkasid nad jänesehaake tehes oma koju.
Peagi jõudsid traktorid karjaaia juurde ning hakkasid silokoormat maha võtma. Milli tormas Matise ja Matu poole, kus te nii kaua olite, kas juhtus midagi ning sõbrad jutustasid, kuidas nad suurest kraavist leidsid jänesepoisi, kes metsas ringi lippas, ära eksis ning sügavasse kraavi kukkus. Kuidas nad ta sealt välja aitasid ning kuidas ta siis õnnekombel emale sülle jooksis. Siis oli küll hästi et meil just nüüd see rohi otsa lõppes. Milli võttis suure suutäie silo, suur tänu maitsva söögi eest ammuutas Milli, nüüd saate preemiaks maitsvat sooja piima. Traktorid hakkasid mürinal naerma, oled tubli piimaandja Milli, aga meie joome hoopis diiselkütet. Siis andsid nad hüvastijätuks signaali ja läksid pärast pikka päevatööd garaaži magama. Ja nägid unes jänesepoissi ja Millit ja seda kuidas nad kõik koos jõid sooja maitsvat piima.

Lugu kolmest kaunist printsessist

Tallinna Lasteaia Vesiroos Naksitrallide rühma lapsed

Elasid kord kolm kaunist printsessi. Nad olid väga sõbralikud ja abivalmid ning nagu printsessidele ikka, meeldisid neile üle kõige kaunid kleidid.
Ühel päikeselisel suvepäeval valisid printsessid endale kapist kõige kaunimad kleidid, sättisid juuksed soengusse ja tõttasid rõõmsalt lossihoovi mängima. Korraga ilmus nagu maa alt kuri nõid. Nähes kauneid printsesse, pahandas nõid: „Mulle ei meeldi, et te nii rõõmsad ja õnnelikud olete. Ma võlun teie kaunid kleidid inetuteks räbalateks!“ BUFF!
Printsessid jäid väga kurvaks, pisarad valgusid mööda palgeid. Näis nii uskumatu et nõid koos kaunite kleitidega kadunud oli. 
Lohutuseks otsustasid printsessid kapist uued kleidid otsida. Oma imestuseks märkasid nad, et kapil polegi põhja, oli vaid vana ja krigisev uks, mis justkui kutsus tüdrukuid enda poole. Printsessid võtsid kätest kinni ja otsustasid järele uurida, kuhu tee läbi ukse viib.
Teisel pool ust oli võlutud mets, mis oli täis linnulaulu ja salapära. Veidi edasi kõndinud kohtasid printsessid jäneseid, kes paistsid väga õnnetud olevat.“Tere jänesed, miks te nii kurvad olete?“ tahtsid printsessid teada. Jänesed kurtsid, et kuri nõid oli võlunud nende porganid ära. Printsessidel hakkas jänestest kahju ja nad otsustasid üheskoos uued porgandid võlumaale külvata. Jäneste rõõmuks kasvasid peagi suured ja mahlased porgandid ning printsessid jätkasid oma teed.
„Oi, kes teie sellised olete?“ uudisteasid printsessid veidraid mehikes.“Meie oleme Naksitrallid, mina olen Muhv ja tema on Sammalhabe“ kõnelesid mehikesed. „Te paistate veidike õnnetud olevat, kas midagi on juhtunud?“ tahtsid printsessid teada. Mehikesed kurtsid, et kuri nõid oli nende sõbra Kingpoole ära nõidunud. Printsessid olid meelsasti nõus ka Naksitralle sõbra otsingul aitama. Ei möödunudki kuigi kaua kui Kingpoole paljad varbad põõsa tagant paistsid. Kingpool rõõmustas väga kui oma sõbrad Naksitrallid üles leidis ja printsessidega tuttavaks sai. Naksitrallid ei olnud veel kunagi nii armsaid tüdrukuid kohanud. Ka printsessidele meeldisid omapäraseda mehikesed väga – ühel oli tore samblast habe, teisel vahva kasukas ja kolmandal olid kõige naljakamad kingad maailmas. Kuigi oli tore koos aega veeta, pidid printsessid teele asuma, et oma kleidid üles leida.
Sügavamasse metsa jõudnud silmasid printsessid õnnetuid karusid. „Miks te nii kurvad olete?“ tundisd printsessid huvi. Selgus, et kuri nõid oli kõik karude meevarud ära nõidunud. Printsessidel hakkas karudest kahju ja nad otsustasid aidata karudel uut mett korjata. Ei läinudki kaua. kui karud jälle meega maiustada said. Nad pakkusid maitsvat mett ka printsessidele, et need jaksaksid metsas edasi kõndida.
Peagi kohtuti tiheda võsa vahel huntidega, kes väga õnnetud olid ja justkui midagi otsisid. Printsessid küll veidi pelgasid hunte, kuid hirmu trotsides küsisid siiski, mis huntidele muret teeb.“Kuri nõid nõidus meie ulgumise ära, mis hundid me nüüd oleme?“ Printsessidel hakkas huntidest hale ja nad silitasid huntide kasukaid ja nagu võluväel said hundi oma ulgumise tagasi. Hundid olid tüdrukutele nii tänulikud, et otsustasid printsesse nende kleitide otsimisel aidata. Nii mindigi üheskoos edasi, kuni jõuti suure ja uhke lossi hoovi. „Oi, kui ilus loss!“ olid printsessid elevuses.“Ei tea, kes siin küll elada võiks?“ Ka huntidele meeldis loss nii väga,et nad koonud teava poole tõstsidja ulguma hakkasid. Peagi jõudsid lossihoovi ka karud, Naksitrallid ja jänesed, kes huntide ulgumiskutset kuulnud olid.Üheskoos otsustati lossi minna ja järele uurida, kes selles toredas lossis elab. Veidi ringi vaadanud jõudsid sõbrad kambrisse, kus magas kuri nõid, kes oli nii palju kurja nõidunud, et oli sellest lõpuks ära väsinud.
Printsessidel hakkas kurjast nõiast kahju – nõid paistis nii üksik ja väsinud. „Palume nõida ilusti, äkki ta annab meie kleidid tagasi, siis võiksime ju sõpradekski saada“, tegid printsessid ettepaneku.
Kõik peale jäneste, kes teadagi on väga arad loomad, olid printsessidega pärid.
Südamepõksudes astusid sõbrad nõia voodi juurde. „Palume sind, kas sa annaksid...“ ja siis juhtus midagi kummalist, milleks keegi sõpradest valmis ei olnud. Nõid muutus kui imeväel kuningannaks. Suur ja hirmus draakon oli kuninganna ära nõidunud ja vaid head sõnad suutsid selle nõiduse murda. Kuninganna kinkis printsessidele kõige ilusamad kleidid, mida maailmas nähtud ja korraldas lossis toreda peo, kus tantsisid kaunites kleitides printsessid ja Naksitrallid, karud, hundid ning isegi kartlikud jänesed.
Lossis, kuuleb aga sellest ajast alates vaid häid ja sooje sõnu.

Nõiaöö

Erika Naudi

Armas sõber, jutustan sulle loo Gregorist ja Birgitist.
Nad on samasugused lapsed nagu sina. Gregor on juba 7-aastane. Tal on tähed ja numbrid juba päris selged, läheb ta ju sügisel juba kooli. Birgit on Gregori noorem õde, ta käib veel lasteaias ja on juba 5-aastane. Nagu enamusele tüdrukutest meeldib Birgitile mängida barbidega, kes elavad uhkes nukumajas, mille ta oma 5-ndaks sünnipäevaks kingiks sai. Gregorile seevastu meeldivad igasugused luure- ja sõjamängud, nagu temavanustele poistele ikka. Juhtub päris sageli, et ema ja isa pole kodus, sest Gregori ja Birgiti isa ja ema töötavad teatris. Siis kui teiste laste emad-isad tulevad õhtul töölt koju, on nende peres just vastupidi- ema, isa lähevad õhtul tööle. Siis kui lapsed väiksemad olid, käis vanaema Liisi neile seltsiks. Koos võeti ette kõiksugu põnevaid asju- meisterdati, mängiti lauamänge, tehti teatrit ja mis kõige vahvam- küpsetati ühiselt pannkooke. Ei olnud ju emal selle töö jaoks kunagi aega.
Nüüd, kus Gregor juba peaaegu koolilaps on ja vanaisa Jaagu tervis enam nii hea pole kui vanasti, saavad lapsed ka omapead kodus hakkama. Suurte ja tublide laste järgi ei pea ju koguaeg keegi valvama, ütleb isa alati.
Ka sel õhtul, millest sulle jutustada tahan, jäid Gregor ja Birgit üksi koju. Emal ja isal oli teatris etendus ja vanaisa Jaagu selg tegi valu, nii et vanaema Liisi seda tohterdama pidi.
Kui kõht oli lemmiktoidust- pelmeenidest täis söödud, hakkasid lapsed Aliast mängima. Kuna Gregor vanem ja osavam oli, tüdineti peagi ning hakati klotsidest muinasjutulinna ehitama. Kindlus- ja lossitornid said sedavõrd uhked, et rippsilla jaoks enam klotse ei jätkunud. „Lähen otsin midagi, millest silla saaks ehitada“, oli Gregor õhinas. Ta tormas vanemate magamistuppa, naastes sealt peagi ühe suure ja paksu raamatuga. „Vaata, Birgit, mis ma leidsin - see on Nõiaraamat!“, ütles Gregor põnevusega. Kuigi ema-isa toast omapead midagi kiskuda ei tohtinud, ei saanud Gregor kiusatusest võitu. Ei kunagi varem tundnud lugemisoskus Gregorile nii tarvilise varana. „Tule Birgit vaata, kuidas nõiad pidu peavad! Võib vaid ette kujutada kui põnev ja lõbus seal olla võiks. Nii igav on kodus mängida, palju vahvam oleks koos nõidadega pidutseda“, ütles Gregor. „Mis rumalat juttu sa ajad. Ma hakkan juba kartma, miks sa ometi pidid seda raamatut kiskuma“, pahandas Birgit. „Ära karda, pigista silmad kinni. Kui tahad ma võin sul käest ka kinni hoida, tule ja ainult piilu natuke“, lausus Gregor.
„Olgu, olgu ära väga hirmsat kohta loe….“ , oli Birgit nõus.
Gregor loeb: 
„Nõiapoiss ja nõiatüdruk
pidasid üks õhtu pidu.
Tegid paja alla tule
ootasid, kes külla tuleb.
Simsalavim ja hopsassa
tule nõiapeole sa.“
Kui lapsed silmad avasid leidsid nad end kesk nõiapeo kära ja möllu. Mitte kunagi varem ei olnud nad nii uhket ja lõbusat pidu näinud. Muinasjutt oli tõeks saanud. Nõiad keda Birgit südamevärinal kartnud oli osutusid lõbusateks ja sõbralikeks. „Vaata, me lendame ahoi!“ 
Nõialapsed koos Birgiti ja Gregoriga tiirutasid luudade seljas läbi tähistaeva. Eemalt paistsid üksikud tornid ja majade katused, kaugemalt kostus nõidade naeru ja laulujoru.
„Birgit, appi mu luud ei jaksa enam lennata. Ma kukun, vaata seal all on ju nõiapada. Luud, palun, aita mul lennata, palun ei, ei!!! 
„Gregor, Birgit, ärgake, tulge sööma!“. Emal on juba puder valmis. Oma voodi, tekk ja padi, mis võiks veel mõnusam olla… 
„Gregor, tead, mis ma unes nägin, see oli nii imelik uni“. 
„Gregor, Birgit tulge juba sööma, puder jahtub“.
 „Emme ma nägin unes, et me lendasime luudadega ja pidutsesime koos tõeliste nõidadega“. „Ega keegi mu osaraamatut näinud ei ole“ , küsis isa pahuralt! „Mis asi see osaraamat on?“ tahtis Birgit teada. „See on vist see sama raamat, mida me õhtul lugesime enne kui magama jäime“, teadis Gregor. „Teie lugesite minu raamatut?“, imestas isa. „Issi ma hakkasin päris kartma, kui nõiapoiss luualt alla hakkas kukkuma. Ega ta ei kukkunud ju nõiapatta, ega ju?“ „Olgu peale, kui tublid lapsed olete, oma pudru korralikult ära sööte ja toa korda teete, võtan teid teatrisse kaasa ja siis näete kuidas nõialugu lõppes. Jäägu see seniks saladuseks“.

Muinasjutt kollasest autost

Tallinna Kiisupere Lasteaia Rõõmukasside rühma lapsed

Elas kord üks tüdruk, kelle kodu oli nii väike, et seal oli ainult üks tuba. Väikses toas elasid veel sõbralikult koos tüdruku ema, isa ja kass. Kõik mänguasjad elasid mänguasjade kastis. Seal oli mitu uhket Barbie nukku, toidunõusid, nukuriideid ja muud varandust, mida ikka tüdrukutel tavaliselt mängimiseks vaja läheb.
Mänguasjade kastis elas ka üks väike, kollane auto. Auto oli õnnetu, sest nukud naersid tema üle:„No mida sina siin kastis teed, selline külm ja kole metallihunnik? Sul ei ole ju käsi, jalgu, ilusaid juukseid ja kleidist pole üldse mõtet rääkida“ naersid nukud kollase auto üle. Ta oli väga õnnetu.
Ühel ööl kui auto jälle nukkude naermise üle kurvastas, avastas ta endas võluvõime. Auto võlus end autode pesulasse. „Nüüd saab minust kõige ilusam, puhtam ja läikivam kollane auto ja kindlasti hakkavad nukud minuga mängima“ mõtles auto ja võlus end kiiresti tagasi mänguasjade kasti. Ta läikis tõesti nagu uus.
Aga nukud naersid auto üle veelgi rohkem: „Mis sa mõtlesid, et pesed end puhtaks ja muutud normaalseks Barbieks või?“ Auto oli veelgi õnnetum kui enne. Ta ei teadnud, mida teha. Tuli öö.
Äkki kuulsid nukud hiilivaid samme. Kes see võiks küll olla? Kõik ju magasid ja tuba oli ammu pime.
Potsti, maandus mänguasjade kasti suur, roheliste silmadega kass. Ta nuusutas ükshaaval kõiki nukke, kes olid väga ehmunud. Siis haaras ta heledate juustega Barbie hambusse ja hüppas kastist välja. Kass pani Barbie enda ette maha, raputas ükshaaval oma käppi ja hakkas end pesema. Heledate juustega Barbie värises hirmust. Siis hakkas kass nukuga põrandal mängima. Barbie nägi välkuvaid küüsi ja teravaid hambaid. Ta pigistas silmad kinni ja karjus appi.
Otsekohe käskis kollane auto nukkudel istuda salongi ja kinnitada turvavööd. Vups, lendas auto läbi õhu ning maandus põrandale. Barbied karjusid, auto võttis hoogu ja kihutas kassi poole. Ta peatus ja käskis nukkudel võtta pagasiruumist võrgu. Kiiresti heideti see kassile peale. Kass vihastas, hakkas rabelema ja mässis end üleni võrgu sisse. Heledate juustega ehmunud Barbie talutati autosse ja lend läks tagasi koju, mänguasjade kasti.
Heledate juustega Barbie tänas kollast autot, kes oli nüüd kangelane. Ta oli vabastanud Barbie ja võib olla päästnud isegi nuku elu. Kõik olid rõõmsad, eriti aga kollane auto. Uhked Barbied olid kadunud, nende asemel olid nüüd suured sõbrad, kes tahtsid kollase autoga sõita sõita ja mängida.
Kui tüdruk hommikul ärkas, leidis ta oma voodi eest võrgupusas vangi, kes kräunus haledalt ja solvunult. Tüdruk vabastas kassi.
Sellest ajast peale ei vaadanud kass enam mänguasjade kasti poolegi.
Aga meie teame, et seal elavad suured sõbrad.     

Tüdrukuke

Linda Peetsalu (11)

Elas kord seitsme maa ja mere taga üks tüdruk, kelle nimi oli Liisi. Tal ei olnud ema ega isa. Ta elas täiesti üksi. Ühel ööl tuli tüdruku juurde tema haldjast ristiema. Ristiema andis tüdrukule võlusõrmuse, millega saab kolm soovi soovida. Kuid elusaid asju soovida ei saa. Tüdruk aga ei tahtnud midagi peale selle, et ta ema ja isa tagasi antaks. Haldjas sõnas selle peale, et kui ta läheb kolme maa ja mere taha, leiab ta väikese tarekese. Seal elab temast vägevam haldjas. Tüdruk pani sõrmuse sõrme ja hakkas minema. Kui ta kohale jõudis, nägi ta tarekest. Ta läks haldja juurde ja palus, et too talle tema ema ja isa tagasi annaks. See aga ütles, et ka tema pole selleks võimeline. Aga ta teab, et kolme maa ja mere taga elab üks nõid, kes tüdrukut kindlasti aitab. Ja Liisi läkski.
Kui ta kohale jõudis, nägi ta suurt lossi, kus istus nõid. Tüdruk läks nõia juurde ja palus, et too talle ema ja isa tagasi annaks, ja nõid andiski. Tüdruk oli nii rõõmus, et hüppas nii kõvasti, et loss kokku varises. Nõid sai kurjaks. Liisile meenus, et tal on ju võlusõrmus. Ta
võlus lossi tagasi püsti. Ennast, oma ema ja isa võlus ta aga koju tagasi ja lasi uhke mõisa ehitada.
Kui nad surnud pole, elavad nad veel tänapäevani. 

Vanapagana pere

Tallinna lasteaia Pallipõnn Pillerkaare Piilude rühma tüdrukud

ELAS KORD VANAPAGAN. TAL OLI NAINE JA TÜTAR. NEIL EI OLNUD KODUS MIDAGI SÜÜA.
KUI VANAPAGAN LÄKS ÜHEL ÖÖL MAGAMA, ILMUSID UNES TALLE NÕIAD, KES ÜTLESID VANAPAGANALE,  ET KUI SA TOOD MEILE KOLM ROHULIBLET, SIIS SA SAAD RIKKAKS.
VANAPAGAN ÄRKAS ÜLES JA TA NÄGI, ET SEE KÕIK OLI UNES. TEISED PERELIIKMED VEEL MAGASID. TA AJAS TEISED KA ÜLES JA RÄÄKIS, MIS OLI JUHTUNUD. VANAPAGAN, TA NAINE JA TÜTAR LÄKSID ÕUE ROHULIBLESID OTSIMA. AGA OLI TALV JA ROHULIBLED OLID LUME ALL. NAD LÄKSID SUURE KUUSE JUURDE,  MILLE ALL OLI MAA VÄHEM LUMINE. SEALT LEIDSID NAD KOLM KÜLMUNUD ROHULIBLET. VANAPAGANA PERE LÄKS KOJU JA NAD SULATASID ROHULIBLED OMA SÜDAME JUURES ÄRA. SIIS LÄKSID NAD UUESTI MAGAMA JA VÕTSID ROHULIBLED KAISSU.
UNES ILMUSID VANAPAGANALE UUESTI NÕIAD JA NAD SAID OMA ROHULIBLED. KUI VANAPAGANA PERE HOMMIKUL ÄRKAS, OLID NAD RIKKAD.

Hundi sünnipäev

Kristjan Gukk (11)

Elas kord hunt, kes oli väga eriline. Ta oli kuningriigi kiireim olend. Ta suutis kahe käpa peal seista. Ühel päeval teatas jänes hundile, et kolme päeva pärast algab jahihooaeg, mil kütitakse hunte. See ei olnud hea. Hunt hakkas selleks valmistuma. Ta jooksis nii palju, et seda on isegi raske ette kujutada. Ta jooksis tunnis 10 km ja päevas 240 km. Lõpuks tuli jänes ja hoiatas teda: "Hooaeg on käes!" Hunt oli kogu aeg valvel, et kui midagi kuuleb, teeb sääred. Mõne aja pärast kuulis ta samme. Ta oli valmis. Sealt tuli jänes ja ta sõbrad, kes hüüdsid: "Palju õnne sünnipäevaks!" Hunt oli nii hirmunud, et jooksis peaaegu ära. Hunt küsis:"Kas hooaega ei olegi?" "Ei, " vastas põder, "me tegime natuke nalja." Ja hunt oli õnnelik elu lõpuni.

Tareke metsas

Tallinna Lauliku Lasteaia Pääsulindude rühma lapsed

Oli kord ühes metsas väike tareke. Seal elasid tareeit ja taretaat ja nende väiksed lapsed. Ühel päeval küpsetas tareeit leiba ja lapsed mängisid. Ja siis tuli korraga soost kuri hunt ja tahtis leiva ära võtta. Tareeit märkas hunti ja pani leiva peitu. Hunt hakkas seda otsima, aga ei leidnud. Hunt sai pahaseks ja ütles tareeidele, et ta tuleb veel tagasi. Järgmisel päeval hunt tuligi tagasi, läks laste juurde ja küsis, kus leib on. Lapsed vastasid, et ei tea ja käskisid hundil ära minna. Siis tuli taretaat koju puudega. Nägi hunti, sai kurjaks ja ajas hundi minema. Leib oli päästetud. Õhtupoole tuli kohale karu ja küsis, kust mett saab. Tareeit vastas, et kuusikust. Karu läks mett otsima. Ja tareeit ja taretaat elasid koos lastega õnnelikult edasi.

Lugu lõviema ja tema poegade seiklusest

Ann Katriin Abel (9)

Kunagi ammu aega tagasi elas lõvikuningas koos karjaga. Nad oleksid elanud väga hästi, kui ühel päeval poleks tulnud salakütte. Selle tõttu pidid emased oma pojad ära peitma. Kui salakütid olid ära läinud, läksid emased poegi ära tooma. Kuid üks emane ei leidnud oma poegi üles. Edasi minnes leidis ta ühe surnud poja. Tegelikult polnud poeg surnud, ta oli lihtsalt pikali, silmad kinni ja magas, aga emane ei teadnud seda. Järsku nägi ta teise poja jälgi. Emane kõndis tükk aega mööda jälgi kuni jälgi polnud. Siis nägi ta järsku kotka sulgi. Mööda sulgi minnes jõudis emane kaljuni. Emane libises ja kukkus kaljult alla. Ta kartis, et sureb, kuid just sel samal silmapilgul nägi lõviema, et ta lamab kiviraja peal. Mööda kivirada minnes leidis lõviema ennast ühest orust. Siis nägi ta kotkast kotkapesas, kes lendas just minema, jättes kotkapojad pessa lõvikutsikat sööma. Lõviema hüppas pessa, võttis lõvikutsika hambusse ja jooksis mööda kivirada üles kalju otsa. Üleval kalju otsas lasi lõviema poja lahti. Lõvipoeg raputas ennast kergendatult. Samal ajal kaugemal lendas pelikan, kelle nokk oli vett täis. Ta silmas maas lebavat lõvipoega ja laskus maa pinnale. Noka vahelt kukkus lõvipoja peale vett. Lõvipoeg tõusis püsti ja läks ema otsima. Varsti põrkasid pojad kokku. Emalõvi nägi teist poega. Poeg jooksis lõviemme juurde. Lõpuks jõudis lõviema poegadega karja juurde ning nad elasid õnnelikult elu lõpuni.

Lugu hernekaunast, kes tahtis olla kasulik

Eike Abel

Ühes aias peenra peal kasvas hernekaun. Ta oli ilus roheline. Kaun oli uhke selle üle, et tema sees valmisid kaheksa ilusat ümmargust hernepoissi. Ühel päeval, kui herned kauna sees olid kasvanud juba üsna suureks, tuli peenra äärde poiss. Ta rebis kauna varre küljest lahti, sõi herned ära ja viskas kauna rohu sisse. Kurvalt lebas hernekaun muru sees ja tundis, kuidas tema ilus roheline kuub päikese käes kergelt krimpsu hakkab tõmbuma. Siiski oli ta kindel, et saab siin maailmas veel kuidagi kasulik olla. Mõne aja pärast läks hernekaunast mööda tigu. Kaun uuris, kas ta ei saaks kuidagi teole kasulik olla. Tigu mühatas vaid ja vastas, et tema eelistab hernekaunale magusaid maasikaid. Seejärel rühkis tigu edasi maasikapeenra suunas. Veidi aega hiljem tundis hernes, et maapind hakkas rappuma ja kõikuma. Imestusega jälgis ta, kuidas muld maa seest pinnale tuli, moodustades peagi kõrge mäe. Veel suurem oli hernekauna imestus, kui selle mäe otsa kerkis kellegi pea. See oli mutt, kes oma koopaid uuristas. Hernekaun pöördus nüüd aupaklikult muti poole ja pakkus oma teeneid. Mutt kissitas oma lühinägelike silmadega kauna suunas ja teatas kõrgilt, et tema mingeid kaunu küll ei söö. Tal on niigi rikkalikult vihmausse. Siis kadus muti pea mäe sisse ning mõne aja pärast märkas hernekaun juba eemal uut mäge kerkimas. Kaun lebas murul ja mõtles õnnelikele päevadele , mil hernepoisid veel tema sees kasvasid. Siiski ei lasknud ta tujul langeda ning kui hiireemand mõne aja pärast temast mööda kiirustas, tegi kaun ka temaga juttu. Hiir jäi seisma ja kuulas jutu viisakalt ära. Kauna vastu ta huvi ei tundnud, sest tema sahvrid olid juba viljateri täis kantud. Äkitselt kostis nurga tagant valju põrinat, mispeale hiir minema kihutas. Hernekaun tundis seda häält küll. See oli muruniitja, mis oma iganädalast niitmistööd alustas. Nukralt mõtles kaun, et selline siis saabki tema lõpp olema – katkihekseldatud muruniitja poolt. No vähemalt saab maa temast väetist. Vapralt oma saatusele vastu minnes ja üha lähenevat mürinat kuulates ei pannud hernekaun tähele varest, kes oli tema lähedale murule laskunud. Ühtäkki tundis kaun, kuidas ta noka vahele võeti ja siis olidki nad õhus. Hernekaun jõudis just rõõmustada imelise pääsemise üle ja hakata kaunist vaadet imetlema, kui varest ta äkitselt lahti lasti ja kaun maa peale kukkus. Hernekaun piilus arglikult kohta, kuhu ta oli sattunud. See paistis olema ka üks aed. Siin oli küll lilli palju rohkem, kuid muidu üsna sarnane sellega, kus hernekaun varem asus. Kaun lamas kaua aega üksinduses. Õhtupoolikul tuli aeda väike tüdruk, kes hakkas murust ristikheina noppima. Äkki märkas ta hernekauna, võttis selle kätte ja jooksis tuppa. Toas puuris elas tüdrukul küülik. Tüdruk pani hernekauna koos nopitud ristikheinaga küülikule ja esimene asi, mille küülik ära sõi - oli hernekaun! Sain ikkagi kasulik olla, mõtles kaun, kui kadus küüliku kõhtu.

Muinasjutt maailma kõige targemast tüdrukust

Eike Abel

Elas kord üks tüdruk, kes armastas väga küsimusi esitada. Alguses olid tüdruku vanemad selle üle väga uhked ja rahul. Niipea, kui tüdruk hommikul silmad avas, hakkas ta kohe oma ema ja isa küsimustega pommitama: „Miks on täna esmaspäev? Kuhu lähevad need päevad, mis on ära olnud? Miks on pilved valged?“ Ja nii edasi ja nii edasi. Päev-päeva järel lakkamatult küsimusi kuulates ja nendele vastuseid otsides väsisid ema ja isa väga ära ning enam ei olnud nad uhked ja rahul. Tegelikult olid nad küsimustele vastuste otsimisest ja vastamisest nii kurnatud, et ei jaksanud õieti enam töödki teha. Ka öösiti nägid nad unes ainult küsimusi ja see ei laskunud neil ennast korralikult välja puhata. Viimases hädas pöördusid ema ja isa tüdruku vanavanemate poole. Vanaema ja vanaisa olid nõus tüdruku mõneks ajaks enda poole võtma, et ema ja isa saaksid puhata. Nii sõitiski tüdruk varsti maale vanaemale ja vanaisale külla. Vanavanemad olid kogenud ja elutargad inimesed, kuid kõigest mõne päevaga väsitas lakkamatu küsimustevool nemadki ära. Nad pidasid omavahel nõu ning otsustasid abi otsida oma küla kõige targemalt mehelt. Vanaisa läks külatarga juurde ja rääkis oma murest. Külatark mõtles veidi ja käskis tüdruku enda juurde saata. Järgmisel hommikul oligi tüdruk kohal ja alustas kohe oma küsimistega. Külatark kuulas teda esialgu vaikides. Tüdruk muudki küsis ja küsis. Külatark enamjaolt vaikis, vaid vahel harva vastas mõnele küsimusele. Nii läks mööda mitu päeva. Külatark pani tähele, et mingi aja tagant tüdruku küsimused kordusid. Siis ühel hommikul, kui tüdruk parajasti küsis:“ Kuhu päike ööseks läheb?“, küsis külatark ootamatult vastu: „Mis sa ise arvad?“. Seepeale jäi tüdruk ehmunult vait. Külatark küsis uuesti: „Mis sa arvad, kuhu päike ööseks läheb?“. „Ma ei tea!“, vastas tüdruk. Ometi oli esitatud küsimus üks vähestest, millele külatark oli vastuse andnud. Külatark sai aru, et kuigi tüdruku vanemad ja vanavanemad küsimustele hoolsalt vastasid, läksid saadud vastused tüdrukul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Seega polnud küsimisest ja vastamisest mitte mingit kasu. Siis viis tark tüdruku teise tuppa, mis oli maast laeni täis raamatuid. Mees võttis riiulist ühe raamatu, ulatas selle tüdrukule ja ütles: „Uurime seda koos!“. Koos vastuseid otsides uurisid nad läbi palju raamatuid ja varsti oskas tüdruk juba ise vastuseid leida. Ja mis kõige imelisem, kõik vastused, mis ta ise leidis, jäid talle meelde. Sellest ajast alates esitas tüdruk küsimusi endale ja otsis ise ka vastuseid. Tüdruku vanemad ja vanavanemad olid väga rahul ja soovisid tarka tänada. Külatark aga vastas, et suurim tänu on talle tüdrukuga toimunud muutus. Kui tüdruk suuremaks sai, kinkisid vanemad talle arvuti, et tal oleks veel suurem võimalus vastuseid leida. Nii sai sellest tüdrukust maailma kõige targem tüdruk. Austuseks ja tänuks külatargale otsustas tüdruk, et ka tema hakkab väikestele tüdrukutele ja poistele näitama, kuidas leida vastuseid oma küsimustele. Temast sai õpetaja. Võib-olla on see tüdruk just sinu õpetaja?

Tänavakoer

Mesike Palo (10)

Elas kord tänavakoer. Ta oli üksi ja otsis päevad läbi toitu. Ta ööbis metsas oleva mahajäetud maja kõrval. Koeral oli väike tekikene, milel ta magas. Mõne kuu pärast sai koer endale kutsika. Ta oli tüdruk. Ema hoolitses lapse eest ja otsis talle süüa.
Ühel päeval läks ema jälle toitu otsima ja jooksis autotee poole. Teel sõitis juht, kes kogu aeg kihutas. Koer ei näinud teda ja hakkas üle tee minema. Auto sõitis talle otsa. Koer sai põrutada, aga ta oli nii nõrk, et suri. Kutsikas ei teadnud, mis juhtus. Ootas kogu aeg enda ema. Aga ema ei tulnud.
Nädalavahetusel tuli üks vana naine jaultama. Ta nägi kutsikat tekil lamamas ja mõtles, et ta on nii üksik. Võtab kutsika endale. Naine viis kutsika koju ja hoolitses tema eest. Nii kestis see neli aastat, aga siis pidi naine kolima korterisse, kus olid loomad keelatud. Vana naine viis koerakese varjupaika. Koer oli seal aasta, kuid varjupaik tuli sulgeda. Koer sattus perre, kus lapsed ega vanemad ei hoolinud loomadest väga. Sünnipäevadel lõhkusid lapsed õhupalle ja hirmutasid koera. Isegi vanemad ei keelanud lapsi. Koer kartis ja ei suutnud seal enam elada. Ta põgenes nende juurest ära.
Koer leidis koha elamiseks kohviku kõrval, sest seal oli hea prügikast. Ühel päeval läksid kaks meest, kes töötasid varjupaigas, kohvikusse. Nad nägid koerakest, kes seina kõrval istus. Mehed arvasid, et ta on kodutu ja viisid ta varjupaika. Koera raviti ja vaadati hammaste järgi, kui vana ta on. Koer oli 6 aastane. Koerake oli väga sõbralik.
Ühel päeval tuldi varjupaika otsima koera uude seriaali. Saate nimi oli „IT planeet“, mis rääkis arvutitest ja kus tulnukad tulid Laikaga Maale. Laikaks valiti koerake, kes leiti kohviku kõrvalt. Kutsuke käis võtetel ja ta oli seal tubli. Üht peret hakkas see koer huvitama, sest kutsu oli sõbralik. Enne ühte võtet tuli see pere koera vaatama. Perele meeldis koer väga. Pere ostis koera endale ja tõid ta oma koju Eesti sünnipäeval 24.veebruaril.
See pere armastas oma koera väga ja armastab praegugi, kui nad veel surnud pole.

Ühe mehe saladused

Siiri Paal

Kord oli laias maailmas üks koht, kus voolas rahulik jõgi. Kahel pool jõge kaunistasid kaldaid kõrged roosipuud. Just puud, mitte põõsad. Need puud olid imelised ja aukartust äratavad. Nende tüved olid jämedad, oksad väänlevad. Okste küljes meelitavalt ilusad roosikobarad. Kes puu najale toetus, see maagilisust ja salapära tundis.
Kummalgi kaldal paistis puude vahelt silma imeliselt kaunis loss. Üks neist oli hõbedane, teine kuldne. Kahte kallast ühendas valge sild, millel samuti hõbedased ja kuldsed kaunistused.
Lossides elati nagu ikka, teenijad ees ja taga. Kummaline oli see, et ühes neist, nimelt hõbedases, elas 15- aastane poiss ja teises, kuldses, 15- aastane tüdruk, kellel polnud vanemaid. Kuulduste järgi olid nende vanemad head sõbrad ja läinud kord paadiga jõele sõitma. Sealt tagasi nad enam ei tulnud. Keegi ei teadnud, mis nendega juhtus või kuhu nad kadusid.
Ka poiss ja tüdruk olid omavahel sõbrad. Ei möödunud ainsatki päeva, mil nad poleks teineteisega koos olnud.
Tüdruk oli õrn ja habras, juuksed kuldsed ja põsed roosad. Küllap seepärast nimigi Kulla – Roosa. Poiss seevastu julge ja tugev, juuksed pigimustad ja nimi väga omapärane – Piikijo. Kes teab ehk pandi temalegi see nimi nende juuste pärast.
Ühel hommikul kohtusid noored sillal. Nad otsustasid jalutama minna. Piikijo tahtis jões ujuda ja Kulla- Roosal oli soov roosipuudelt mõned õied noppida. Ta tahtis need ära kuivatada ja padja sisse panna, sest roosidel olevat võluvõime unenägudes küsimustele vastuseid anda. Vastust oma ema ja isa kadumise kohta tahtis Kulla-Roosa ammu. See soov vaevas teda iga päev aina rohkem ja rohkem. 
„Piikijo” hüüdis ootamatult Kulla-Roosa.
„Ma leidsin ühe huvitava pudeli. Selles on kiri sees.”
Nad avasid pudeli. Kirjas seisis: „Head inimesed, kes te pudeli leidsite! Oleme vangistatud. Meid hoitakse kinni ühe roosipuu sees. Palun aidake meid!”
Kulla-Roosa ja Piikijo vaatasid teineteisele otsa. Sõnadetagi oli selge, et tegu võis olla just nende vanematega. Nad kallistasid teineteist, olid korraga nii õnnelikud kui ka õnnetud – õnnelikud, sest nende vanemad võisid veel elus olla ja õnnetud, sest nende leidmine sadade puude hulgast tundus võimatuna. Jõgi oli pikk ja roosipuid kallastel tõesti palju.
Möödus kolm aastat. Selle kolme aasta jooksul olid Kulla- Roosa ja Piikijo märgistanud sadu puid ja uurinud neid, kuid senini tulemusteta. Ka roosipadi, mille peal Kulla-Roosa magas, näitas aegajalt und ja suunas neid otsima. Kordagi polnud nad lootust kaotanud.
Piikijo nõjatus ühe roosipuu najale ja ütles: „See pole võimalik. Meid on lihtsalt eksitatud. Ükski otsing pole viinud soovitud suunas.” Nüüd juhtus midagi ennekuulmatut. Puu avanes ja Piikijo vajus puu õõnsusesse. Kulla-Roosa tahtis talle käe ulatada, kuid ei jõudnud, sest juba oli puu taas endine.
Kulla-Roosa kurvastas väga, sest nüüd oli ta ilma ka oma parimast sõbrast. Ta istus kivile ja laulis oma laulukest:
Nii kurb on mu meel, 
et saatus mu teel,
ei lase mul õnne tunda.
Ja kuigi teen kõik, et hea olla võiks,
on kaotusi raske mul kanda.
Kõik laulan taas heaks,
kuis olema peaks,
ei lase end nukrusel kanda.
Ja siiski teen kõik,
et hea olla võiks
ning iial ma alla ei anna.
Laulmine rahustas Kulla-Roosat. Ta jõudis arusaamisele, et igal halval asjal on ka oma hea külg.
Lõpuks olid nad leidnud ju puu, mis oli täis võlujõudu ja salapära. Selle puu, mida nad olid koos Piikijoga juba kolm aastat otsinud. Nüüd seisis see siinsamas tema kõrval. Tuli edasi tegutseda ja mitte alla anda.
Kulla-Roosa kogus end kiiresti. Ta võttis peast paela ja sidus selle puu külge, et hiljem oleks puud lihtne üles leida.
Õhtul lebas Kulla-Roosa voodis oma roosipadjal ja soovis unenägu, mis näitaks teed roosipuu salapärasesse õõnsusesse. Roosipadi täitis soovi. Unenägu tuli.
Kulla-Roosa nägi unes sedasama roosipuud, kuhu Piikijo kadus. Ta nägi veel oma koera ja üht raamatut, mille peale oli kirjutatud: „Ühe mehe saladused ”. Edasi nägi ta Piikijot, kes liikus salapärase puu käikudes ja ilusat rohelist tuba.
Keset tuba seisis laud, millel vaas punaste roosidega.
Kostus samme. Piikijo puges peitu.
„Ma tulen tagasi alles õhtul. Mida head ma teile toon?” lausus meeshääl.
„Palun lase meil minna. Midagi muud me ei soovi” tuli vastuseks.
„Just seda ei saa ma teile lubada. Ärge paluge enam. See teeb mind nii kurvaks kui ka kurjaks.”
Nende sõnade järel oli kuulda ukse sulgumist.
Vaikuses kostusid taas kellegi sammud. Need sammud aina lähenesid toale. Tuppa astus naine. Tal olid käes värsked punased roosid. Piikijo võpatas, sest see naine oli ...
Kulla-Roosa hüüdis läbi une: „ Ema!”
Oma häält kuuldes ehmatas ta ja ärkas.
„Mu ema ja Piikijo – nad on koos.
Pean kiiresti oma peas taastama selle unenäo.
Mida ma veel mäletan? Oma koera ja mingit raamatut.”
„Boibu!” hüüdis Kulla-Roosa oma koera. Koer tuli kohe esimese kutsumise peale, sest ta oli harjunud hommikul vara õues käima.
„Täna me läheme sinuga jõe äärde jalutama.” sõnas Kulla-Roosa. Boibu oli ülimalt rõõmus. Ta liputas saba. 
Teekond märgistatud puuni tundus pikk olevat. Äkki hakkas Boibu jooksma. Kulla-Roosa koos temaga. Nad jõudsid puule lähedale. Boibu jäi seisma ja hakkas meeleheitlikult maad kraapima. Ta ei hoolinud Kulla-Roosa keelamisest, vaid kraapis aina edasi. Sügavast august paistis mingi plekist karp.
Kulla-Roosa võttis karbi ja avas selle. Karbis oli raamat. Seesama raamat, mida ta unenäos nägi – 
„Ühe mehe saladused.”
Ta avas ettevaatlikult raamatu ja hakkas lugema.
„Olen mees, kes on perekonnata ja üksik. Mind ei ole kunagi sallitud. Lapsena olin teistest erinev. Olin oma vanuse kohta liiga suurt kasvu, kuid üsna nõrk.
Nõrk, sest ma ei tahtnud kellelegi haiget teha, kuigi mulle tehti. Soovisin alati endale sõpru, kuid mind hoopis narriti ja klassikaaslased hoidsid minust eemale. Lõpuks õppisin olema üksinda. Rääkisin oma murest roosipuudele ja nendest said minu ainsad sõbrad ...” 
Sellest raamatust sai Kulla-Roosa teada kogu tõe mehe ja roosipuude kohta. Ka selle, kuidas puu sisse ja välja pääseb. See oli lihtne. Tuli seista vaid seljaga vastu puud ja puu avaneski.
Kulla-Roosa ei kartnud. Tema sooviks oli vanemad üles leida ja sellele õnnetule mehele sõprust pakkuda.
Ta jõudis rohelise toani, kus unenäos kohtus tema emaga Piikijo. Ümmarguse laua ääres istusid Piikijo koos oma vanematega ning Kulla-Roosa ema ja isa.
Nad pidasid plaani, kuidas puu seest lahkuda.
Äkitselt katkestas nende jutu Kulla-Roosa: „See on lihtne. Mul on üks raamat, mis meid aitab.”
Laua ümber olijad ehmusid ja vaatasid hääle suunas.
„Kulla-Roosa! Kuidas sa siia said?”
„Ma ei ole üksi. Boibu valvab puu juures. Kui keegi peaks tulema, siis annab ta meile haukumisega märku.” selgitas Kulla-Roosa õhinal.
„Me peame kiirustama,” arvas Kulla-Roosa. „Aga jätame talle kirja. Ma tean sellest mehest nüüd kõik ja ta ei tohi enam haiget saada, me peame teda aitama!”
Kirjas selgitasid nad mehele lahkumise põhjuse, kutsusid meest endale külla ja pakkusid talle sõprust.
Möödus pool aastat. Akna taga sadas laia lund. Kätte olid jõudnud jõulud. Kulla-Roosa ja Piikijo pere valmistusid jõuluõhtuks. Kõik olid õnnelikud peale Kulla-Roosa. Ta istus omaette nukralt tugitoolis ja luges veelkord selle mehe raamatut. Kulla-Roosal oli kahju, et mees peab jõuluõhtul üksi olema.
Möödusid tunnid. Külla oodati jõuluvana. Kõlaski koputus uksele. Ema tõttas ust avama. Tuppa astus talle juba tuttav mees, kes tutvustas ennast emale: „Tere, mina olen Aalo!” Esimest korda kuulis ema selle mehe nime. 
Kogu pere kutsuti laua äärde istuma. Ema tutvustas mehe nime kõigile pereliikmetele ja palus Aalol istet võtta Kulla-Roosa kõrvale.
Kostis uus koputus uksele. Külla tuli jõuluvana koos kahe abilisega – päkapikuga. Jagati kingitusi. Kulla-Roosa ema läks korraks teiste juurest ära ja tuli varsti tagasi ümbrik käes. Ta sosistas midagi jõuluvanale ja andis talle ümbriku.
„Aalo!” hüüdis jõuluvana. Kiiresti toimetas päkapikk talle ümbriku kätte ja Aalo avas selle. Kulla-Roosa ema palus, et Aalo loeks kirja kõva häälega.
„Aalo!” Me kõik hoolime Sinust väga. Meile ei meeldi ka, et Sa üksi oled. Tahame olla Sinu sõbrad. Tere tulemast meie perekonda! See oleks parim jõulukink Sulle, meile ja eriti Kulla-Roosale, kes alati tahab inimesi aidata.”
Aalo oli esimest korda tõeliselt õnnelik. Tal olid sõbrad.
Päkapikud ja jõuluvana võtsid mantlid seljast, mütsid peast. Ennäe! Need olid Piikijo ja tema vanemad.
Vaikse jõulumuusika saatel asuti jõulutoite maitsma.
Kõik selle laua taga olid õnnelikud. 

Merineitsi Katrin

Karmen Talviste (8)

Elasid kord isa ja tütar, kes elasid Merekuningriigis. Isa nimi oli Kaupo ja tütre nimi Katrin. Katrin oli hästi kurb merineitsi, sest tal polnud ema. Ema oli tal surnud.
Kord ütles isa tütrele: „Otsi endale ema ja ma abiellun temaga!“ Katrin oli selle üle hästi õnnelik. Ta lubas valida endale ema, kes oleks ilus ja hea.
Ühel päeval jalutas Katrin merepargis ja nägi seal ühte väga ilusat naist. Katrin mõtles, et teda ta tahaks küll oma emaks. Ta küsis naiselt: „Kas te tahaksite mu emaks hakata?“ Naine oli kohemaid nõus lapsele emaks hakkama. Järsku hüüatas Katrin: „Oi, minu saba on muutunud merevahuks!“ Katrin minestas ja kui ta lõpuks toibus, siis olid tal tiivad. Katrin küsis: „Kus ma olen?“ Õhuhaldjad vastasid: „Sa oled Õhumaa kuningriigis.“ Katrin päris: „Kuidas ma siia sain?“ Õhuhaldjad vastasid: „See naine, keda sa endale emaks tahtsid, oli hoopis paha võlur ja ta muutis sind õhuhaldjaks.“ Tüdruk uuris: „Aga kus minu isa on?“ Õhuhaldjad vastasid:“Sinu isa on endiselt Merekuningriigis.“ Katrin küsis: „Kuidas teie siia Õhumaale sattusite?“ Õhuhaldjad vastasid: „Me elasime ka kunagi Merekuningriigis ja meil samuti ei olnud ema. Meie kohtusime sama naisega kellega sinagi ning ta võlus meid siia Õhumaale.“
Nii saigi merineitsi Katrini uueks koduks Õhumaa. Katrin ja õhuhaldjad elavad seal õnnelikult oma elu lõpuni. 

Peeter leiab sõbra

Pert Koduvere (8)

Elas kord poiss, kelle nimi oli Peeter. Tal ei olnud sõpru. Ta elas ühes metsatukas koos oma ema ja isaga. Tal ei olnud eriti huvitav üksinda mängida. Peeter unistas: „Oskaks ma endale sõbra võluda!“
Kord, kui Peeter jälle üksinda nukrutses, tuli ta juurde haldjas ja küsis: „Kas sul on miski mure?“ Peeter algul kohkus, kui nägi haldjat, kuid vastas siis jaatavalt. Haldjas päris: „Mis mure sul siis on?“ Peeter kurtis, et tal pole ühtegi sõpra. Haldjas mõtles natuke aega ja ütles: „Mulle tuli üks mõte!“ Seejärel ta kadus.
Ühel ilusal päeval, kui päike paistis ja linnud laulsid, kostis auto mürinat. Metsa sõitis auto, milles oli mitu inimest peal. Varsti jõudsid uudised ka Peetri pere kõrvu. Peeter kuulis oma vanematelt, et üks väike pere kolis metsa väikesesse majja elama. Selles peres oli ema, isa ja laps. Tal oli selle uudise üle väga hea meel! Peeter arvas, et järsku väike haldjas võlus selle pere sinna metsa elama. Ta mõtles nüüd iga päev sellest, et ta tahaks seda last näha.
Kord, kui Peeter aasal mängis, nägi ta kedagi kaugelt lähenemas. „See ei saa keegi muu olla, kui metsas elav naabripoiss!“ mõtles ta. Kui poiss oli päris lähedal, ütles Peeter: „Tere! Mina olen Peeter! Mis sinu nimi on?“ Võõras poiss vastas: „Tere! Minu nimi on Markus. Hakkame sõpradeks!“ Peeter oli ettepaneku üle väga rõõmus! Ometi läks ta soov sõpra leida lõpuks täide! Nendest said väga head sõbrad ja kui nad surnud ei ole, siis elavad tänase päevani. Haldjat aga ei kohanud Peeter enam kunagi. 

Seiklused metsas

Lasnamäe Üldgümnaasiumi 2. b klass

Ühel kaugel kaugel maal elasid kord ema, isa, laps ning koer. Neil oli tore väike maja metsatuka ääres. Maja kõrval asus suur laut. Miks suur? Aga sellepärast, et selles laudas elas elevant! Kuidas elevant lauta sai?
Mitu aastat tagasi tuli lähedalasuvasse linna rändtsirkus. Etendusel osales ka väike elevandipoeg. Kahjuks aga elevandilapse dresseerija nüpeldas vaest loomakest iga kord, kui elevant midagi valesti tegi. Seetõttu oli vaene loomake väga õnnetu!
Ühel päeval unustas dresseerija elevandipuuri ukse lukust lahti. Elevandipoeg kasutas juhust ja põgenes paksu metsa. Pika ekslemise järel jõudis ta tillukese talumaja juurde. Pereisa oli parajasti õuel ja märkas väikest elevandilast. Ta oli väga imestunud! Ta kutsus loomakest: „Vantu! Vantu! Vantu!“ Sellest hetkest saigi elevandilapse nimeks Vantu. Loom mõistis, et see inimene ei ole kuri ja läks peremehe juurde. Isa kutsus ka oma naise ja poja Miku elevanti vaatama. Kõigil oli ootamatu külalise üle hea meel. Kuna keegi elevanti otsima ei tulnud, siis nii jäigi ta metsalähedasse tallu elama.
Peremees paigutas uustulnuka lauta. Seal elasid veel emis põrsastega ja lehm. Loomad said Vantuga kohe sõbraks. Pikapeale kasvas elevant suureks ja siis ehitas isa koos elevandiga lauda palju suuremaks. Elevant võttis londiga palgi ümbert kinni ja vedas kõik tööka peremehe saetud palgid nii metsast välja ehitusplatsile. Pärast aitas ta need õige koha peale tõsta.
Kord tuli lauda juurde kaval rebane, kes tahtis laudast kõik kanad ära viia. Elevant nägi seda ja lõi rebast londiga. Kanavaras ehmus ja jooksis ära. Ta lidus metsa ja kaebas nõiale, mis temaga oli juhtunud.
Nõid moondas ennast talumeheks ja läks perele müüma elevanditoitu. Isa oli väga õnnelik, et soodsa hinnaga Vantule sööta sai. Kuid oh häda! Kui ta seda loomale süüa andis, muutus Vantu tibatillukeseks elevandiks. Pereisa ehmus. Ta sai aru, et talumees oli tegelikult kuri nõid.
Ta kutsus naise ja poja vaatama, mis oli juhtunud. Perepoeg soovitas abi saamiseks isal helistada oma nutitelefonil tuttavale lohele Eduardile. Nii isa ka tegi. Lohe sõitis kohale oma tulipunase lendava autoga. Isa seletas, mis oli juhtunud.
Samal hetkel märkas minielevant nõia võlukeppi maas vedelemas. Küllap paharet oli selle kiiruga maha pillanud! Isa soovis teada saada, kus nõid elab. Lohe võttis kepi ja viipas sellega. Kepp hakkas helendama ja isa ning lohe märkasid, et see näitab neile teed nõia maja juurde. Tibatilluke elevant, lohe ja isa istusid lendavasse autosse ja üheskoos lennati paharetti otsima.
Majas polnud kedagi. Nad lendasid maja läheduses ringi, aga kusagil polnud hingelistki. Pettunult otsustati koju tagasi pöörduda. Kodus ootas neid aga veel suurem üllatus – ka kodus polnud kedagi! Otsiti küll igalt poolt, aga asjatult.
Lõpuks tuli isale meelde oma uus nutitelefon. Ta helistas kähku emale, aga kõnele vastas hoopis nõid! Ta teatas, et kui ta oma võlukeppi tagasi ei saa, siis keedab Mikust nõiasuppi ja jätab ema endale teenijaks ning koera Muri annab rebasele söögiks. Isa tegi ettepaneku nõiaga vahetuskaupa teha: nõiale tagastatakse võlukepp, aga isale tema perekonnaliikmed ning nõid võlub ka elevandi oma õigesse suurusesse tagasi. Kui telefonitsi oldi kokkuleppele jõutud, purjetas nõid oma õhulaeval koos ema, Miku ja Muriga taluõuele vahetuskaupa tegema. Pere oli taaskohtumise üle väga õnnelik ja nõid oma võlukepi üle samuti.
Nüüd pidi nõid veel tillukese Vantu endiseks muutma. Kuid oh häda! Võlukepp oli rikki läinud! Nõia võlusõnade ja kepiga viipamise peale muutus nõid ise küll konnaks, naeriks, siis kanaks ja lõpuks tibatillukeseks elevandiks! Nüüd oli õuel juba kaks tillukest elevanti! Nõid-elevandil jooksid pisarad silmist. Ta viuksus:“Kuidas ma nõiun, kui ma ei suuda nii väiksena võlukeppi hoidagi? Kallis peremees, aita sina! Järsku sinul see õnnestub! Sa oled siin ilmas ainult head teinud!“
Isal hakkas vaesest nõiast kahju. Ta lubas ise proovida, aga ainult ühel tingimusel. Nimelt pidi nõid lubama, et hakkab edaspidi ainult heategusid tegema. Nõid oli kohe asjaga päri! Isa võttis võlukepi, keerutas seda ja hüüdis: „Saagu Vantu oma õigesse suurusesse!“ Ja nii juhtuski. Kõik peale nõia olid väga õnnelikud! Nõid-elevant viuksus: „Aga mina! Nõiu mind! Ma luban, et hakkan väga heaks!“ Isa rahustas: „Kannata natuke, kohe aitan ka sind!“ Ta võttis võlukepi kindlamalt kätte, vibutas seda ja hüüdis: “Muuda nõid endiseks tagasi!“
Järsku juhtus midagi vapustavat! Elevant-nõid muutus kauniks tütarlapseks!! Kõigil jäi imestusest suu lahti! Tüdruk ise aga oli ääretult õnnelik ja langes suurest õnnest isale kaela.Ta hõiskas nii et mets kajas:“Lõpuks ometi vabanesin ma koledast nõidusest!“ Kõik vaatasid jahmunult piiga poole.
Tütarlaps seletas, et paar aastat tagasi oli ta linnas oma vanemate juures elanud. Ühel päeval aga sattus omapärasesse poodi, kus müüdi väga huvitavaid asju. Ta märkas seal võlukepikest ja ostis selle endale. Kodus näitas ta eset vanematele ja naljatas, et nüüd võlub ta ennast nõiaks. Aga nii juhtuski! Ta muutuski nõiaks ja lendas koos oma koeraga, kes järsku oli moondunud rebaseks, aknast välja otse paksu metsa ühe mahajäetud maja juurde. Ta läks majja ja proovis sadu kordi ennast tüdrukuks tagasi nõiduda, aga see tal ei õnnestunud. Samuti jäi rebane endiselt rebaseks. Tüdruk oli oma muutuse pärast väga õnnetu. Lõpuks ta leppis oma uue kohutava väljanägemisega ja jäigi metsamajja elama. Rebane oli talle truuks kaaslaseks. Nii ta siis tegigi oma nõiatempe ja rebane omi vigureid, kuni isa nii tema kui koera päästis. „Nüüd saan ma ometi oma vanemate juurde tagasi minna!“ hõiskas tütarlaps. Selgus, et päästetud tüdruku nimi oli Piia ja koera kutsuti Pontuks.
Kõik olid väga rõõmsad ja üheskoos peeti väike pidugi maha. Miku ja Piia said headeks sõpradeks. Nad lubasid teineteisel külas käima hakata. Lohe Eduard kutsus Piia ja Pontu oma lendavasse autosse ja kolmekesi lendasid nad Piia kodu poole. „Peatse kohtumiseni!“ hüüdis Piia Mikule ja ta vanematele. 

Miisu ja Reksi sõbraks saamine

Anastasia Kiljušik (10)

Elasid kord kass ja koer. Kass läks aknalaua peale ja nägi, et õues on üks koer. Kassil oli üksiolemisest isu täis. Mõne aja pärast nägi ta jälle sedasama koera. Nüüd lakkus koer värava taga piima. Kass läks ka õue.
„Mis su nimi on?“ küsis kass koera käest.
„Minu nimi on Reks, aga sinul?“
Kass vastas: "Minu nimi on Miisu“.
„Kuule, Reks, anna see piim mulle!“ ütles kass.
„Ei anna, sest ma ise leidsin selle,“ lausus kurjalt Reks. Miisu tegi viis korda „Mjäu“ ja arvas, et ehk Reks ikka annab sellise kurva hääle peale piima temale. Aga ei.
Miisu mõtles ja mõtles, kuidas koera üle kavaldada ja tegi lõpuks ettepaneku koos mängima hakata. Reks oli nõus. Miisu ütles: „Mängime nii, kes hiire kinni püüab ja ära sööb, see saab ka piima endale.“ Miisu hakkas hiirt püüdma. Sai kätte ja sõi ära. Aga Reks ei saanud ühtegi.
Reks andis kurvalt ülejäänud piima kassile. Miisu märkas, et koer on kurb ja lausus: „Joome koos piima ära! Oleme sõbrad edasi!“
Reks oli rõõmus. Nii olidki Reks ja Miisu edaspidi sõbrad.

Võlujänku

Aneta Šumljanski (10)

Mitu sajandit tagasi elasid eit ja taat. Nad olid päris vaesed ja neil polnud midagi süüa. Ühel õhtul, kui eit ja taat omavahel juttu ajasid, kuulsid nad oma ukse taga lähenevaid samme. Alguses läks ukse taha vaatama eit, aga kedagi ei olnud. Siis piilus ukse taha taat. Samuti ei olnud seal kedagi. Eit ja taat muutusid rahutuks. Nad istusid ja värisesid. Arvasid, et seal võib olla varas, kes midagi halba plaanib. Neil polnud toas niipalju mööblitki, et oleks kuhugi peitu pugeda. Järsku avanes uks. Keegi vaatas ukse vahelt. Taat hüüdis: „Meil ei ole midagi. Sa võid ära minna. Mine ära! Mine ära! Ei, ei, ära ligine!“
Lõpuks seletasid eide ja taadi silmad, et tulija oli väike jänkupoeg. Ta värises külmast. Eidel ja taadil hakkas jänkust kahju. Eidel ja taadil küll midagi süüa polnud, aga laua pealt pühkisid nad kokku viimased leivaraasukesed ja andsid need jänkupojale.
Järgmisel päeval, kui eit ja taat ärkasid, jänkut enam ei olnud. Kuid laual olid nii söögid kui ka joogid. Eit ja taat mõtlesid: see oli vist võlujänku. Meie söötsime teda ja tema söötis nüüd meid.  

Hunt ja jänes

Markus Heinrich Saariste (10)

Ühel päeval läks hunt metsa jahile. Ta mõtles, kas püüda jänest või kedagi muud looma. Järsku lippaski jänes tema nina eest mööda. Hunt järgnes, aga ei saanud väledat jänest kätte. Siis tuli järgmine jänes hundi teele ette. See jänes oli osav jänesehaakide tegija ja hunt ei saanud ka teda kätte. Tuli kolmas jänes ja ütles: „Sa ei saa meid kunagi kätte, sest oled liiga aeglane“. Selle peale otsustas hunt, et tema ei püüa enam kunagi jäneseid. Sellest ajast peale püüavad hundid ikka rohkem suuremaid ja aeglasemaid loomi. 

Üks imelik (muinas)jutt

Andreas Ahu (8)

Elas kord nõiamaja ja nõiamajas nõid. Kui nõid pilli mängis või nõidus, siis maja hüppas ja keksis. Kui nõid magas, siis oli maja rahulik. Kui nõid ärkas, siis ta hakkas kohe nõiduma.
Ükskord tulid nõiamajja külalised, aga nõid ei sallinud külalisi ja nõidus nad kivikujuks.
Iga päev käis nõid metsas loomi ja linde kivikujuks nõidumas. Tal oli võluluud alati kaasas. Kuid ühel päeval kaotas nõid oma luua ära. Nõid vihastas väga, sest ilma luuata ei saanud ta enam nõiduda. Nõid mõtles, et mis nõid ta selline on, kui ei oska isegi nõiduda ja hakkas haledalt nutma.
Seda kuulis ilves ning uuris nõialt, et mis tal juhtus. Nõid ütles talle, et ta kaotas oma luua ära ning sellepärast ta ei saa enam nõiduda. Lahke ilves lubas aidata nõial luuda otsida. Nad otsisid luuda ning lõpuks leidsid luua puu otsast. Ilves aitas selle sealt alla tuua. Nõid tahtis jälle nõiduma hakata. Kuid ilves ei lubanud tal seda teha, sest kõik metsloomad oli juba kivikujuks nõiutud. Sellepärast ei tulnud ilvese sünnipäevale mitte keegi. Nõial hakkas ilvesest kahju ning ta lubas kõik kivikujud loomadeks ja inimesteks tagasi nõiduda.
Järgmisel päeval tulid kõik inimesed ning metsloomad ja nõid ilvese sünnipäevale. Neil oli hästi lõbus ja tore pidu. Nõid lubas, et ta ei nõiu enam kedagi kivikujuks.
Korraga äratas ema lapse üles ja laps sai aru, et see oli vaid ta unenägu.

Kuri robot

Andreas Ahu (8)

Elas kord kuri robot. Ta oli üleni rauast. Tal oli kõva hääl ja nurgelised liigutused. Ta oli kuri ja tal oli palju jõudu. Ta kiusas teisi. Kõik loomad kartsid teda.
Loomad kannatasid kaua, aga siis pidasid nõu, kuidas kurja robotit võita. Nad mõtlesidki välja, kuidas robotist vabaneda. Nad otsustasid korraldada võidujooksu. Robotiga valisid nad võidu jooksma jänese, kes oli väike, aga kiire.
Jänes oli kiire, ta jooksis ja jooksis. Robot oli raske ja rauast, ta takerdus, kukkus ja läks katki, tast jäi järgi vaid rauahunnik.
Kõigil oli hea meel, et vabanesid kurjast robotist. 

Kummaline sõprus

Markus Alliku (8)

Elas kord üks jänes, kelle nimi oli Juki. Ühel ilusal talvisel päeval jalutas Juki metsas. Metsas oli palju lund. Kõik puud olid lumega kaetud. Ühest suurest puust möödudes kukkus Juki pähe palju lund. Lund oli nii palju, et ainult Juki kõrvad jäid lume alt välja paistma.
Metsas jalutas ka hunt Uudu, kes nägi, et jänes Juki on hädas ja läks talle appi. Uudu aitas Juki lume alt välja ja ütles: ,,Kuule, Juki, roni mulle selga, ma viin su koju!“ Kuna Juki oli väsinud ja külmunud, siis oli ta Uudu pakkumisega nõus. Juki ronis Uudu selga ja nad asusid teele. Teel Uudu jutustas Jukile, et ta on nii üksik ja tal pole sõpru, kellega mängida, sest kõik kardavad teda. Jukil oli seda kurb kuulata.
Kui Juki ja Uudu olid Uudu koju jõudnud, siis tuli neile ukse peal vastu Uudu isa, kes rõõmustas, et poeg on maitsva õhtusöögi koju toonud. Uudu ütles isale, et see pole õhtusöök, vaid hoopis tema uus ja ainuke sõber jänes Juki ja et Juki jääb nende juurde elama kuni talve lõpuni, niikaua kuni lumi sulab ja Juki kodutee leiab. Uudu isa oli väga sõbralik hunt ja ei vaielnud vastu, vaid leppis sellega.
Nii elas Juki kogu talve huntide juures, kes olid tema vastu sõbralikud ja head. Juki rääkis kevadel kõigile metsaelanikele headest huntidest ja metsaelanikud ei kartnud enam hunt Uudut. Sellest ajast peale on kõik metsaelanikud omavahel sõbrad ja aitavad üksteist ning elavad veel praegugi sõbralikult ja õnnelikult. Ja muidugi leidis Juki kodutee.

Lihtne muinasjutt printsist

Evar Piirits (8)

ELAS KORD ÜKS PRINTS, KELLEL OLI SUUR LOSS. LOSS OLI KANDILINE JA KÕRGETE TORNIDEGA. PRINTS ELAS SEAL ÜKSINDA JA OLI HÄSTI RIKAS. PRINTSI JA TEMA SUURT VARANDUST VALVAS MITU VALVURIT. NEID OLI IGAL POOL: USTE JUURES JA TREPPIDE PEAL. LOSSIS OLI KA ÜKS KAMBER, MILLE EES OLI RASKE RAUDUKS. SELLES KAMBRIS HOIDISKI PRINTS OMA SUURT VARANDUST, MIDA TA VAHEL IKKA VAATAMAS KÄIS. PRINTSIL OLI KA KOKK, KES TALLE SÜÜA KEETIS JA TEENER, KES TEMA EEST HOOLITSES, TALLE LAUA KATTIS JA SÜÜA TÕI.
KUI VÄLJAS OLI ILUS ILM, SIIS KÄIS PRINTS OMA LOSSI AIAS JALUTAMAS. LOSSI AIAS OLI TAL HÄSTI PALJU ILUSAID MITMEVÄRVILISI JA LÕHNAVAID LILLI, KAHARAID PÕÕSAID JA KÕRGEID PUID. NENDE VAHEL OLI PRINTSIL VÄGA MÕNUS KÕNDIDA JA LINNULAULU KUULATA.
LOSSI LÄHEDUSES OLI KA TEISI MAJU. SEAL ELASID LIHTSAD INIMESED, KES TEGID TUBLISTI TÖÖD, SEEJÄREL VALMISTASID ENDALE ÕHTUSÖÖKI JA HOOLITSESID KA MUIDU ENDA EEST. PRINTS KÄIS VAHEL KÜLARAHVAL KÜLAS, ET VAADATA, KUIDAS NEIL LÄHEB. INIMESTEL OLI ALATI HEA MEEL, KUI PRINTS KÜLAS KÄIS JA NAD PAKKUSID TALLE IGA KORD MIDAGI HAMBA ALLA.
KUI SAABUSID JÕULUPÜHAD, SIIS KORRALDAS PRINTS SUURE PEO. TA KUTSUS KOGU KÜLARAHVA ENDALE KÜLLA, KATTIS RIKKALIKU PÜHADELAUA JA TEGI OMA KÜLALISTELE KINGITUSI. KÕIK OLID KINGITUSTE ÜLE VÄGA RÕÕMSAD JA PIDU KESTIS HOMMIKUNI.
NII NAD SEAL KUNINGRIIGIS SIIS SÕBRALIKULT KOOS ELASIDKI JA ELAVAD VEEL EHK PRAEGUGI (KUI NAD SURNUD EI OLE).

Karupoja seiklus

Liset Vähk (8)

Elasid kord karuema ja karupoeg. Ühel ilusal varajasel kevadhommikul läks karupoeg nõmmele mängima.
Märgates lillelt lillele lendavat liblikat hakkas ta teda püüdma. Liblikas lendas ees ja karupoeg tema kannul. Äkki märkas karupoeg, et ta on ära eksinud, sest mets tundus võõras. Ta istus maha ja puhkes nutma. Tema nutu peale tuli jänes, kes küsis: „Miks sa nutad?” Karupoeg vastas: „Liblikat taga ajades ei leidnud ma enam koduteed”. Jänes vastas:„ Tule, ma saadan sind koju”. Nii hakkasid karupoeg ja jänes kõndima karukoopa poole. Uksel ootaski juba karuema. Karupoeg jooksis ruttu karuemale sülle. Ta oli väga õnnelik.
Kui nad surnud pole, siis elavad veel praegugi õnnelikult edasi ja karupoeg teab, et üksi ei tohi kaugele minna, sest võib ära eksida.

Õpetlik muinasjutt

Liset Vähk (8)

Ükskord ammusel ajal elas kord talunik, kellel oli viis kana. Kanad elasid enamasti turvaliselt laudas, vahel päeval olid ka õues.
Ühel päeval unustas talunik aga kanad lauta lasta. Kanad hakkasid ões magama. Kaval rebane oli seda ammu oodanud. Ta hiilis õue ja pistis ühe kana kotti ja jooksis metsa.
Hommikul märkasid kanad, et üks kana on puudu, et neid on neli alles. Nad kaagutasid ja paanitsesid, siis aga leidsid rebase jäljed. Ruttu kiirustasid nad metsa viiendale kanale appi.
Kuna rebane oli läinud kanasupi jaoks porgandeid tooma, siis hiilisid nad salaja rebase onni ja lasid viienda kana vabaks ja jooksid ruttu koju.
See lugu lõppes õnnelikult, aga alati peab teadma, et hooletus ees, õnnetus taga. Taluniku hooletuse pärast oleks üks tema kana rebase kanasuppi sattunud.

 

Muinasjutt kurjast nõiast

Martin Kärner (8)

ELAS KORD SEITSME MÄE JA MERE TAGA KURI NÕID. TAL OLI KA ÜKS SÕBER - LENDAV VAIP. KAHEKESI KOOS TEGID NAD ÜMBERKAUDSELE RAHVALE PALJU PAHA JA HIRMUTASID KÕIKI.
NAD KIHUTASID KAHEKESI SUUREL KIIRUSEL VÄGA MADALAL - INIMESTE PEADE KOHAL JA HIRMUTASID NEID. RAHVAS EHMUS ALATI JA JOOKSIS KISAGA LAIALI. SIIS PANID NAD ROHU KIIRESTI KASVAMA. ÜHE PÄEVAGA OLI ROHI MAJA KÕRGUNE. NII KÕRGE, ET INIMESED EKSISID ÄRA JA EI OSANUD KOJU MINNA. SAMUTI NÕIDUSID NAD KASULIKUD TAIMED ÄRA - KÕIK KAPSAD JA KAALIKAD. NEID KASULIKKE TAIMI EI KÕLVANUD ENAM SÜÜA, KÕIK KASULIK OLI VÄGA PAHA MAITSEGA.
ÜKSKORD KUI NAD SÕITSID JÄLLE VÄGA KIIRESTI, SIIS SAI LENDAVAL VAIBAL KÜTUS OTSA. NAD KUKKUSID SUUREL KIIRUSEL VASTU MAAD. SELLEST TEKKIS SUUR AUK. LENDAV VAIP PÕLES ÄRA JA KURI NÕID LÄKS SUURE TULEGA SÜGAVALE MAA SISSE.
SELLEST AJAST PEALE ON INIMESTEL HEA ELADA. KEEGI EI HIRMUTA NEID ROHKEM.

Kolm venda

Leida Pikas (12)

Elas kord üks vaene mees, kellel oli kolm poega. Mees rabas hommikust õhtuni tööd teha, et ta poegadel poleks millestki puudust. Pojad laisklesid ja lõbutsesid päevad otsa ega pidanud millegi pärast muretsema. Ühel päeval jäi isa haigeks ja suri.
Peale isa matuseid tuli majja küla kõige rikkam mees. Ta teatas, et kogu nende vara läheb võlgade katteks. Poisid said teada, et isa oli lisaks töötamisele ka võlgu võtnud, et tema lastel muretu elu oleks. Varakas mees lubas poistel endale jätta ühe kõige hinnalisema asja. Vennad vaatasid majas ringi ja mõtlesid, mida küll endale jätta. Vanim vend pidas enda jaoks kõige hinnalisemaks oma jalgratast. Keskmisele vennale meeldis jalgpalli mängida ja tema jaoks oli kõige hinnalisem ta jalgpall. Noorem vend vaatas toas kaua ringi ja lõpuks peatus tema pilk vilepillil, mille isa oli talle meisterdanud. „Selle ma võtangi!“ hüüdis poiss ja pistis vilepilli tasku.
Lõpuks pani rikas mees nende kodu uksed lukku ja poisid jäid oma asjadega nõutult tänavale seisma. Vanem vend otsustas, et nad peavad minema laia maailma ja ise hakkama saama. Noorem vend küll nuttis ja tahtis teiste vendadega kokku jääda, aga vanemad vennad jäid endale kindlaks, et üksi on lihtsam elus läbi lüüa.
Vennad asusidki teele ja leppisid kokku, et kohtuvad kodukülas viie aasta pärast. Vanem vend hüppas ratta selga ja kihutas põhja poole. Ta otsustas hankida endale rikkaid sõpru ja saada ka ise rikkaks meheks. Keskmine vend läks palli põrgatades ida suunas ja kavatses saada kuulsaks jalgpalluriks. Noorem vend vaatas nukralt teistele järele ja asus lääne poole teele. Ta ei teadnud, mida täpselt tegema hakkab, kuid lubas endale, et saab sama töökaks meheks, kui ta isa ja ostab oma kodu tagasi.
Noorem vend oli teel olnud kolm päeva, kuni jõudis väikesesse külasse. Ta istus väsinult aia äärde maha ja hakkas vilepilli mängima. Vilepillimäng meelitas kokku külarahva rändurit uudistama. Poiss tutvustas ennast, rääkis oma loo ja palus tööd. Üks talumees võttis ta enda talusse sulaseks. Poiss töötas hoolega, teenis palju raha, aga ei raisanud seda. Õhtuti ja nädalavahetustel mängis ta talurahvale vilepilli. Ta oli töötanud talus ühe aasta, kui peremees saatis ta linna muusikaakadeemiasse õppima. Poiss õppis koolis hoolega pillimängu ja näitlemist ning vabal ajal töötas talus. Kui kool sai läbi, hakkas poiss oma pillilugudega esinemas käima. Ta mängis esinemistel pilli ja jutustas lugusid. Lõpuks lõi ta sõpradega oma teatri, kus nad esitasid tema muusika põhjal loodud näitemänge. Noorem vend sai teatrimaja direktoriks.
Märkamatult oli möödunud viis aastat. Noorem vend oli kuulsa teatri juht ja teeninud piisavalt raha, et oma kodumaja tagasi osta. Kui ta kodukülla saabus, olid vanemad vennad juba seal teda ootamas. Neil ei olnud nii hästi läinud. Vanem vend oli rattal läbi sõitnud sadu külasid ja linnu, aga ükski rikas inimene ei soovinud teda endale sõbraks. Ta püüdis oma uhke rattaga hoobeldes endale sõpru võita, kuid kedagi ei huvitanud tema ratas. Ta sai aru, et sõpru ei saa endale asjade eest. Kuna ta ei viitsinud tööd teha, elas ta armuandidest.
Keskmine vend mängis enda arust maailmas kõige paremini jalgpalli. Ta käis viis aastat endale sobivat võistkonda otsimas, aga ükski ei sobinud ja temagi elas annetustest. Vanemad vennad olid ükskikud, õnnetud ja vaesed. Noorem vend ostis tagasi oma isakodu ja jättis vennad sinna elama. Ise elas ja töötas ta teatrimajas, kus mängiti veel tuhat aastat tema lugusid. Vanemad vennad said aru, et töökuseta ja sõpradeta ei jõua elus kaugele.

Tuleluul ja päiksekummardajate viimne kangelane

Lee Leithummel (36)

Draakon kummardus ja haaras viimase palukese hammaste vahele. Igatahes oli see söömaaeg midagi uut. Ta nätsutas mõtlikult, keeras pea pahemale viltu ja neelatas. Sellise maitsega polnud ta veel oma pika eluea jooksul varem kokku puutunud. Liha joovastas mingi kõrvalmaiguga, pani valguse silmade eest sähvima ja tekitas mõnusa surina tiibadesse. Soomused võnkusid ja klõbisesid toidust tulvavas energiavoos.
Lohe oli kutsutud siia pidusöögikohta, oma maailmast, suisa sündsusetul moel ja ägedalt takka kiirustades. Sedakorda päiksekummardajatest preestrite poolt, kes ühe korraliku draakoni lauakommetest üpris kummaliselt aru olid saanud. Tuleluul norsatas põlglikult. Ilmselt oli nende juures varem pidusöökidel käinud vana Kivinägu. Too narr vennike lausa jumaldas kauni vaate ja jõulise arhitektuuriga söögipaiku. Vana veidrik, kelle koopast väljakihutamine oli olnud Tuleluulu jaoks aastatepikkune labürindis orienteerumise ja vigurlendamisoskuse proovilepanek. Selle vägitüki sooritamisest hoolimata võis veel tänapäevalgi Kivinäo püsitatud labürindis aastaid ringi eksida, leidmata ühtegi magamisaset või välisväravat. Õnneks kasutas vana Kivinägu komeedile oma lossi ehitamiseks mitte draakonite maailmas tavapäraseks peetavat asbesti, vaid mingil ainult talle teadaoleval põhjusel, püstitas ta oma hiidlabürindi üliraskest tardunud elavhõbedast. Selliste seinte ülessulatamine oli noore ja tegusa draakoni jaoks käkitegu. Kahjuks meenutas koobas seetõttu ühe enam ja enam suurt augulist juustutükki ning kippus koledasti meteoriite läbi laskma. See omakorda segas Tuleluulu väljalende ning takistas usuriitustele õigeks ajaks kohalejõudmist, sest preestrite loitsud ei kostnud läbi meteoriidirahe kuigi selgesti Tuleluulu söögisaali.
Sel korral oli signaal olnud tavalisest veelgi segasem, sest nood jaburad preestrid ei jaganud täpselt oma kohta aegruumis ja nende palvelaulus jagatavad juhtnöörid olid maailmaruumis navigeerimise seisukohalt enam kui eksitavad. Kord aga terve loitsu jäljele sattunud, juhtis Tuleluulu kesekt maailmaruumi pimedust preestrite veendumuse andunud higilõhn, mis segunes pühade õlide aroomiga, tunduvalt paremini kui päikesekummardajate loitsudes peituva kohaliku taevakaardi vilets ja ebatäpne selgitus.
Tuleluul lasi end mõnusalt templilatvormil röötsakile. Tütarlaps oli söödud, preestrid laiali pagenud ning nüüd oli tal aega pärastlõunase päikese käes toitu mõnusasti seedides uuest preestrite poolt välja pakutud toidulisandist täit mõnu tunda...
* * *
“Ma võitlen sinuga!” hüüdis noormees ja kattis perekonnavappi kandva, servadest räsitud ja üldiselt kulunud moega kilbiga nii hästi-halvasti kui sai oma pikka kiitsakavõitu keha. Päikesekiir peegeldus korraks tuhmilt tema kehvasti läikimahõõrutud kiivril ja mattus siis koidest pisut puretud suletutti.
“Milleks?” küsis Tuleluul hiljutisest söömaajast rammestunud häälel, platvormile jäetud iidsest pronksist krissiga peenelt hambaid torkides.
“Ma tulin siia selleks, et sind tappa! Sa laastad meie linna, õgid meie kauneimaid neide ja nüüd küsid veel milleks?” Nooruki hääl värises vihast vaata et kõveminigi kui tema kondised põlved, mis vastu pisut roostekarva turvist klobisedes tema rõngassärgi kergelt tilisema panid.
Draakon kibrutas otsaesist. Tema näole ilmus äärmiselt hämmeldunud ilme, ning tulekuma tema silmades moodustanuks tillukesi küsimärke, kui draakon teadnuks midagi sellise inimkirjas oleva sümboli olemasolust.
“Ummm. Te ju kutsute mind,” poetas ta tasakesi, otsekui iseendalt aru pärides.. “Ma ei oskaks teie kutseteta maailmaruumigi läbida.”
Ta vaatas noorukile avala pilguga otsa. 
Noormehe otsaesine tõmbus kiivri all higiseks: “Sa, te... meie... meie kutsume... Sind?” Sõnade lõpus tõusis tema hääl kõrgeks falsetikriiskeks, ja katkes lõppeva häälemurde tuhmi äkilisusega.
“Nojah,” selgitas Tuleluul tagasihoidlikult. “Teie preestrid korraldavad riituse. Minu jaoks vahel väga ebasobival ajal, muide...” ta rehmas kergelt soomuselise käpaga. “Mind kutsutakse ja ma pean tulema. Usu, mind, meteoriidisajuga ei taha ükski korralik draakon välja lennata. Ja igal planeedisüsteemil on oma tüütud komeedid, mille sõiduplaane meie ametiühing kohe kindlasti ei jaga...”
Ta ohkas. “Meie töö, kulla poiss, ei ole üksnes maiuspalade pugimine. Sellele eelneb aastaid väljaõpet. Lisaks veel alaline rivaalide vaheline olelusvõitlus koobaste ja paremate söögikohtade nimel... Ja nüüd veel sina...” ta nuhutas korraks õhku, “Häilitud terasest ja soorauast rõngassärki pakitud konserv, damaskuse terasest valmistet ja kolmanda kandja higi järele haisva mõõgaga, hirmust ja vihast lehkav ning end ise täiesti toidukõlbmatuks muutnud mees, tuled ja ähvardad mind tappa? Ütle mulle, miks sa kõike seda teed ja ma ütlen sulle, kuidas saab mind surmata!”
“Sa laastad meie riigi ja õgid meie kauneimaid neide! Ükski korralik ja üllast soost rüütel ei saa sellist asja taluda!”
Nooruk tõstis mõõga, mis käes õige pisut värises kõrgele päikesevalgusse: “Tulin, et esitada oma au nimel sulle väljakutse ja võidelda sinuga elu ja surma peale! Kaitse ennast!”
Draakon tõi kuuldavale allasurutud röötsatuse. Tema suust välja sööstnud tilluke leek, olgugi et seda hoolega summutada üritati, pani sangarihakatise kiiresti selg ees paar sammu taganema.
“Oota! Ära torma, ma täidan enne oma lubaduse. Sa ju ütlesid, miks peaksid sa mu enda arvates hävitama. Ütlen nüüd sulle kuidas seda teha. Tule mulle lähemale, et saaksin sulle õpetuse kõrva sosistada.”
Poiss piidles draakonit kahtlustavalt. “On see mingi uus alatus, milleks kõik lohed võimelised on?” 
Tuleluul vangutas pead. “Inimsugu on kummaline. Kord usuvad nad ülikergesti ilmvõimatut, seejärel aga umbusaldavad täiesti asjatult tõde. Olge ometi pisut järjepidevamad...”
Ta ohkas, mattudes hetkeks aurupilve, mis sisisedes hajus... Lohe tõstis pidulikult parema, aurust veel õige veidi niiske käpa. “Ma luban sulle, et räägin täit tõde. Ilma igasuguse kavaluse ja alatuseta. Peale seda võid sa mu minu poolt ette öeldud viisil tappa.”
Noormees põrnitses nähtava umbusuga Tuleluulule otsa. Vana draakon vaatas vastu. Tema pilgus särav punaka tule valgus kahvatus ja muutus päikseheledaks. Niisuguste siiraste silmadega vaatavad oma esimesel suvel päikselisse maailma väga väikesed lapsed...
Nooruk astus ikka veel kõheldes lohe kõrvale. Draakon painutas oma pikka graatsilist kaela, ning talitsedes tuld sosistas noorukile midagi ägedalt kõrva. Noormehe silmad vajusid pärani. Varsti järgnes neile ka suu. Ta seisis ning põrnitses jupp aega midagi nägemata kaugusse. Siis hakkasid mõtted aegamisi ta näkku tagasi kogunema, suu sulgus. Ta neelatas, pööras pead ja vaatas lohele pikalt otsa.
- “Tappa kõik preestrid???” Ta vangutas uskumatult pead: “See on hullumeelsus! Sa ei tea, mida sa räägid. Meie elu põhinebki usul, sellel, mida räägivad preestrid. Nemad teenivad Jumalat, kes nende kaudu meie kõiki tegemisi õiglaselt juhib...”
Tuleluul haigutas, tõusis siis aeglaselt lendu ning tundus aeglaselt eemaldudes loojuvasse päikesse haihtuvat.
* * *
Kloostriruumides sahisesid aga veel sadu aastaid sajad suled, jutustades püha Jüri uskumatult südikast heitlusest va õevase lohemaoga ... 

Natuke õnne elik kinnisvaraarendajast prints

Lee Leithummel (36)

Elas kord ühe tillukeses kuningriigis suure tulemäe jalamil vana ja vaene kuningas. Polnud teisel suurt vara ega rikkust, isegi lossi oli ta koopasuu najale ehitanud, ilmselt selleks, et kahe seina arvelt ehitusmaterjali kokku hoida.
Sellel kuningal oli poeg just naisevõtuikka jõudnud, aga naaberkuningriikide isandad viskasid üksteise juures õhtusöökidel käies kehva kosilase üle mõnuga nalja. "Noh, tütrel saab hea elu olema, pudrupoti alla pole tuld vajagi, küll mägi kütab," ilkus üks. "Põrandaid on ka vähem küürida, koopasuu saab lihtsalt luuaga puhtaks lüüa," irvitas teine. "Kuningriigi ühest servast saab teise serva hõlpsasti meest sööma hõikuda, ilma et peaks häältki tõstma!" leiutas kolmas. Nii need naljad ringlesid.
Noor prints tusanes iga päevaga järjest enam ja enam, ning oli naisevõtu suhtes juba kaunikesti lootust kaotamas, kui korraga andis vana kuningas talle kukrutäie kulda ja saatis naaberkuningriiki hobuselaadale, käsuga sealt endale kangelasele vääriline ratsu otsida. Printsil läks meel koheselt rõõmsamaks. Seadiski mehike sammud suurele laadale. Koju naasis prints lumivalge toreda täkuga, kelle lakk ja saba tuules siidiste pilvedena lehvisid.
Naaberkunigriikide kuningad kukkusid jälle irvitama: "Sõidab setukaga treppi ja loodab sellega piigade silmi pimestada," "Kuhu ta sellisega kihutab, oma riigis pole ruumi hobusele selgagi hüppamiseks..."
Vana kunigas kiitis aga poja hobusevaliku vaikse noogutusega heaks, ning viis seejärel printsi lossikeldris asuva lukustatud koopaukse ette ja ulatas seejärel talle tillukese hõbedase võtme. "Vaata, pojake, sellest ruumist leiad kõik kangelasele tarviliku. Vaata üle, pane selga, sea end valmis ja tule seejärel minu juurde lossitorni." Nende sõnadega pöördus vana kuningas minekule. Prints keeras aga ukse raginaga ukust lahti, ning astus ruumi. Tolmuses koopasopis seisis täiuslikult ilus turvis, koos kõige sinna juurde kuuluvaga, kiivrist kannustest taevasinise pika mantlini. Seina äärest avastas prints pika hõbedase, teemantidega kaunistatud mõõga ja kuldseks häilitud kilbi, millele meistri käsi kaunistuseks Püha Jüri ja lohe kujutise oli verminud. Uhkeid asju küllalt imetlenud, proovis vaimustund prints turvist ja mantlit ülle, ning leidis kõik asjad otsekui täpselt enda mõõtude järgi tehtud olevat. Viimaks mõõga vööle riputanud ja kilbi kätte võtnud, kiirustas ta kärsitult isa juurde sellesse lossitorni, mille uks talle seniajani suletud oli olnud.
Vana kunigas kutsus poja ukselävelt käeviipega edasi. Prints nägi seinal arvutut hulka peegliraame, milledest paistsid naaber- ja kaugemate riikide printsessid, üks ikka ilusam kui teine.
"Vali, pojake, siit endale meele järgi mõrsja," lausus vana kuningas lahkel häälel.
"Aga kuidas ma..." alustas prints.
"See jäta juba õnneliku juhuse hooleks. Õnn näitab end üksnes neile, kes teda tõepoolest otsida söandavad."
Prints imetles veidi aega peeglites edvistavaid iludusi, ning osutas siis ühele heledapäisele sinisilmsele iludusele kaugelt põhjapoolsest kuningriigist.
"Selle printsessi naiksin ma meelsasti päevapealt!"
"Proovi siis, pojake, oma õnne," lausus vana kuningas. "Tarvilised asjad andsin ma sulle teele kaasa. Edasine sõltub õnnest ja sinu enda julgusest ja osavusest. Asu nüüd teele, poeg! Annan sulle kaasa oma õnnistuse!"
Prints tõttaski viivitamatult teele. Ratsutas tuhatnelja põhja, läbi seitsme kuningriigi kuni lõpuks jõudis kaheksandasse, kauni printsessi isale kuululvasse riiki. Teel kunigalinna poole nägi ta enda suureks hämmastuseks jõukaid maid, aga nende maadel elasid üksnes kurvad ja veelgi kurvemad inimesed, kes kahtlevalt tema hõbedast turvist, pikka mõõka ja uhket ratsut piidlesid.
Lõpuks ei pidanud kuningapoja uudishimu enam vastu, ta peatus teeäärses kõrtsis ning usutles tusase ilmega kõrtsmikku. See ei tahtnud rääkida, üksnes mühatas alguses pahaselt ja rehmas käega. Kuningapoeg ei jätnud jonni,
"Asi ikka selles va lohes," teatas kõrtsmik lõpuks kuningapoja pika pinnimise peale kidakeelselt.
"Lohes?"
"Tuli, va mauk, kuu aja eest meie maadele, rüüstas ja laastas põlde ja maju nädalajagu nii nagu jaksas. Kuninga vapraimadki rüütlid ei suutnud sellele hirmsale elajale vastu astuda. Lõpuks saatis kuningas lohe juurde saadikud armu paluma. Sõlmiski, reo, valitsejaga koletu kokkuleppe. Pistab nüüd iga päev ühe noore neidise kinni! Seni on piigasid liisu aluse valitud. Pühapäevaks on liisk langenud kuninga enda ainukese tütre peale. Kuningas on lohetapjale lubanud tütre ja pool kuningriiki, aga sellest hoolimata pole ühtegi kangelast leitud. Ja kui juba printsessi ja poole kunigriigi eest ükski hingeline riskida ja selle õrjetu loehemaoga võidelda ei julge, õgib peletis lõpuks meid kõiki nendele neidistele takkapihta." Kõrtsmik ohkas sügavalt.
"Pühapäevani on veel tervelt kaks päeva! Kui kaugel on siit kuningalinn?" päris prints, oma õnne uskumata.
"Kui varavalges otse põhja poole teele asud, oled homme õhtuks oled kohal."
Nii kuningapoeg teinudki. Kuningalossi jõudes nägi ta igal pool nutvaid nägusid. Vana kuningas, kuuldes, et võõramaa prints (olgugi puruvaene) tahab ta ainukest tütart surmasuust päästa, tõotas printsile päästmise korral maad ja ilmad kokku. Printsess ise oli veel ilusam kui printsile peeglist vaadates oli paistnud, kuid ahastusse uppumas. Prints meenutas isa õpetussõnu õnnest, julgusest ja osavusest, ning tõotas oma au nimel kuningale ja printsessile, et ta kas tapab lohe või hukkub printsessi päästes.
Koidikul ratsutaski kuningapoeg, sinine mantel hommikuses tuules uljalt lehvimas, ning koidukiired kilbil peegeldumas ning kaunisti ehitud printsess tema ees hobuse turjal kombekalt istumas ja pisaraid valamas, lohe pesapaika.
Tiivuline peletis lendaski juba madalal, kõrbenud metsa kohal. Polnudki teine nii hirmuäratav, kui kõrtsmik ja kunigalossi asukad olid kirjeldanud. Pigem paistis selline natuke küürakas ja igerikuvõitu sabaga. Taplesid, mis nad taplesid, aga lõpuks õnnestus printsil lohe pea ühe osava mõõgahoobiga maha raiuda.
Printsess, kes võitlust hinge kinni pidades pealt oli vaadanud, langes nüüd printsile kaela, nuttis terve tagasitee lossi kuumi tänupisaraid ja pühkis kudsete lokkide, silmavee ja suudlustega loheleekidest tekkinud nõge kangelase näolt. Vana kunigas, kelle rõõm oli suur, pidas ausasti oma sõna, ning korraldades koheselt uhked pulmad, kinkis printsile pool kunigriigist ning oma raamatukogu andis veel pealekauba...
Peale pikki mesinädalaid hakkas printsi ometi koduigatsus piinama. Ühel ilusal päeval asuski ta koos oma noorikuga isakodu poole teele. Mida kaugelmale printsessi koduriigist jõuti, seda vähem oli rahvas printsi kangelasteost ja selle läbi teenitud jõukusest kuulnud, ning seda enam pilgati vana kuningat endiselt tema vaesuse pärast, ilkudes et kuningas oli poja hobuse peale viimasedki veeringud ära kulutanud, ning elas nüüd lossis erakuna üksnes paastu ja palve juures. Printsile, kel pool kunignriiki selja taga ja noor kaunis naine kaasas, ei läinud need jutud eriti korda, tema võlgnes oma õnne eest tänu isa kingitustele ja õpetussõnadele, kuid printsessi ilusate kulmude kohale tekkis tee edenedes üha sügavamaid pahameele- ja põlgusekurrukesi.
Ka kõige pikemad teed jõuavad ükskord lõpule, ja nii hakkas noorpaarile ühel ilusal päeval kõrge tulemägi paistma. Peagi tõttas prints kärmesti üle lossiõue, kus isa teda avasüli ootas. Tema noorik vaatas aga kahtlevalt koopasuu ees kügelevat lossikest, mille kaks seina otse vastu kaljuseina naaldusid, ning ohkas raskelt. Luksusega harjunud printsessi jaoks tundus vastse kaasa loss tema kodu tõllakuuristki haletsusväärsemana ning selle kõrval kahvatus kangelase aupaiste printsessi isekas ja hellitatud südames.
Printsi rõõmu kojujõudmisest varjutas peagi tema ilusa noore kaasa pidev tujutsemine, millele lisandusid pidevad mürgised märkused vana kuninga suutmatuse üle isegi üht tibatillukest riiki valitseda. Ühel päeval lossikeldrist veini tooma minnes avastas printsess aga veinikeldri tagumisest sopikesest pisikese suletud ukse. Ta üritas ust igat moodi avada, aga ükski lossis olev võti ei paistnud selle ukse lukuauku passivat.
Vanalt kuningalt tema lihtsasse kambrikese õiget võtit küsima minnes kuulis printsess oma jahmatuseks muidu nii leebe vanamehe suust korraga karmi keeldu ja järsku manitsust kambrike ja selles peitub uks jalamaid rahule jätta. Aga miline uudishimu kütkes olev naisterahvas, liiatigi veel printsess, on kunagi ühe vanamehe manitsusi või keelde kuulda võtnud... Kõigepealt kaebas printsess oma kaasale, et lossis on kohti, kuhu teda ei lubata. Prints, keda printsessi kaeblemine oli juba pisut enam kui natuke ära tüütama hakkanud, meenutas kaebamist kuuldes esimese ehmatusega peeglisaaliga lossitorn, kus ta viimasel ajal üha rohkem ja rohkem aega veetma oli hakanud. Seetõttu teatas prints kalli kaasa jahmatuseks hoopistükkis selgel ja avalal häälel, et tema isa keelud on alati põhjendatud olnud, ning tema kaunis noor naine peaks vähem kurtmise ja rohkem majapidamisega tegelema.
Printsess aga ei jätnud jonni. Pika pinnimise ja nurkade taga luuramise peale sai ta lõpuks vana kuninga kammerteenrilt teada, et üks tilluke kuldne võti ripub vana kuninga magamistoas, otse voodi kohal. Toa uks käib muidu alati lukus, aga kammerteener lubas printsessi pika lunimise, pisarate ja kullatükkidega kukru ning ühe suudluse peale lõplikult heldides, et ta võib ju vana kuninga magamistoa ukse järgmisel hommikul kogemata lahti unustada.
Nii sündinudki. Printsess ei jätnud mõistagi sellist head juhust kasutamata, näppas kiiresti võtme, ja tõttas sellega tulistjalu keldri poole. Peale seda hommikut ei nähtud kuningapoja noort ja kaunist kaasat ei lossis ega ülepea kusagil mujal enam mitte kunagi. Samas ei paistnud prints naisukese kadumise väga sügavalt kurvastavat, leides sagedast tröösti üksildase lossitorni peeglisaali kaunitaride sagedasest imetlemisest.
Ühel päeval, kui prints jälle peeglite ees printsesse piidles, tuli ka vana kuningas lossitorni.
"Pojake, kas sinu pikkade päevade kurbust leevendaks uus kaunis kaasa?"
"Jah, isa, aga sedakorda soovin ma võimatut..."
"Räägi, mu poeg, mida pead sa nii võimatuks?"
"Mulle on hakanud meeldima meie kõige suurema ja võimsama naaberriigi kuninga tumedapäine ja pruunisilme tütar, aga tema juures pole minusugusel armetul kosilasel mitte mingisugust lootust..." Prints ohkas sügavalt ja vaatas peegli poole,kus pruunisilmne iludus parajasti oma pikki tumedaid lokke kuldse kammiga suges.
"Pojake, sul on endiselt kaunis ratsu, tugev turvis, vahe mõõk, pealhakkamise julgus ja osavus. Mine ja otsi uuesti oma õnne, ehk naeratab ta sulle seegi kord."
Poeg talitaski isa õpetussõnade kohaselt, tõmbas turvise ülle, kinnitas taas mõõga vööle, saduldas hobuse ja ratsutaski naaberkunignriiki. Juba piirivaltade juures nägi ta, kuidas vahid eemalt tulise kiiruga tulnud käskjala poolt antud teate peale äkki äikesepilvena süngeks tõmbusid, pead raputasid ja vargsi silmist pisaraid pühkisid. Sealsamas kuulis kuningapoeg muidu end naabri suhtes kangesti üleolevalt ülal pidanud piirivahtidelt, kuidas üks kuri lohe sedagi kuningriiki laastama on tunud, ning lepituseks ja hävitustöö lõpetamiseks kuningalt printsessi elu lunarahaks nõuab.
"Sain ühe lohega toime, tapan hea õnne korral teisegi!" mõtles prints endamisi kuningalossi poole ratsutades. Naaberkunigriigi muidu õel ja kangesti pilkamishimuline kuningas tunnistas nüüd pisarsilmil printsile, et on tema varasemast vägiteost tegelikult juba kaugematelt naabritelt kuulnud, aga oma suures uhkuses ei tahtnud seda kuidagi uskuda. Kuningas keelitas printsi jumalakeeli tema ainukest tütart päästma, lubades lohe tapmise korral talle kohe poole kuningriigist loovutada ning oma imekauni tütrega sangariga jalamaid naita. Mis pidanuks printsile veel meelepärasem olla, kui ta hoobilt nii kauni printessi kui ka seni suure ja jõuka naabri riigist suurema riigi omanikuks saaks.
Nii löödigi kokkuleppe märgiks käed. Järgmisel päeval ratsutas prints, kaunisti ehitud printsess hobuse laudjal, lohe asupaika. Elukas tiirutas juba madalal viljapõllu kohal, ning tema tiivad paistsid printsile pisut lühikesevõitu ja kehvapoolsed olevat. Kuningapoeg hüppas hobuse seljast maha ning aitas printsessi ratsu seljast alla ning jättis ta suure tammepuu alla varjule ootama, kuniks lohe võidetud saab. 
Lohe lendas raskelt ja keerulisemate manöövritega oli tal õhus suisa tükk tegemist. Paaril korral pidi va lendmadu vaat et kogemata ise alla prantsatades kaela murdma. Tema tapmisega ei olnud printsil tegelikult mingit erilist vaeva, aga et printsessi ees veelgi enam hiilata, tegi ta keerulisi ratsamanöövreid, sundides võitluse käigus hobust tarbetult tagajalgadel ringi tantsima, tulist traavi laskma ega unustanud ise sealjuures mõõgaga hoogaslt vehkimast ning muidu ratsuga osavalt lohe ümber tolmu üles keerutamast.
Printsessi särasilmse ja joovastava imetluse paistel tagasi ratsutades meenutas ta jälle oma isa õpetussõnu natukesest õnnest ja tundis ennast lohega heideldes tõepoolest õnnelikuna.
Pulmad korraldati uhked, printsist sai poole kuningriigi õnnelik omanik ja tema abikaasa ei väsinud oma mehe vahvust ja võitlusoskusi imetlemast ja valjuhäälselt ülistamast. Printsess kinkis kaasale oma elu päästmise eest tänutäheks oma kadunud emale kuulunud uhkeimast uhkeima lossi, kuhu noorpaar nüüd üheskoos õnnelikult elama asus. Prints kutsus-keelitas küll ka oma isa, vana kuningat, enese juurde õnnelikke vanaduspäevi veetma, kuid vana kunigas pidas endiselt oma vana lossikökatsit kõigest armsamaks ja käis noorpaari juures üksnes pühapäeviti lõunatamas.
Nii nad elasid rahus, üksmeeles ja õnnelikult, kuni printsi auhiilgus lähikaudsete kuningriikide seas aja möödumise tõttu pisut tuhmuma kippus. Seesuguste kurjade keelte kantud õelate juttude ja inimeste lühikese mälu ning kadeduse peale ei maitsenud printsile enam söök ega jook, ning tema tuju ei parandanud ka noore nägusa naise imetlus ja naeratused. Suisa süngeks muutus mehike aga peale kaksikutest poegade sündi, mõeldes ilmse kibedusega sellest, kui väikseks tema kunigriik peale poegade vahel poolitamist muutub, ning kui kibedaid päevi tema lapsed sellepärast edaspidi vägevamate naabrite narrimise pärast nägema peavad.
Järjekordsel ühisel pühapäevasel lõunasöögil kurtis prints oma muret isale, pajatades, kuidas suuremate ja võimsamate naaberkunigriikide kuningad temasse enam piisava lugupidamisega ei suhtuvat... ja mis saavat siis veel ükskord tema poegadest, kellel tema riigist poole pisemad maalapid kätte jäävad.
Isa vangutas üksnes muiates pead ning ei lausunud musta ega valget.
Aasta möödudes kuulis prints, kes vahepeal printsessi isa surma järel terve naaberkuningriigi pärinud oli, et ühes suurematest naaberkuningriikidest taas üks lohe võimust on võtnud... Lubatav printsess teda ennast enam ei huvitanud, küll aga lõi ta naaberkuningaga lohetapmise eest käed poole kunigriigi peale. Lohega võideldes märkas prints, et va tulemadu sedakorda pisut pimedavõitu kipub olema, ning võitlust vaatama tulnud naaberkuninga õukonna meeleheaks näitas ta võitluse vahele mõningaid ratsakunsttükke, mida ta oma tallmeistrilt igavusetunde täites oli õppinud.
Printsi kunigriik kasvas peale selle lohe tapmist jällegi üsna tubli tüki võrra.
Edasi pääses pea igal aastal mõnes naaberkunigriigis mõni lohe märatsema. Printsist oli selleks ajaks ümberkaudsete maade seas saanud kuulus Kuningas Lohetapja, kes oma riigile järjest enam naaberiikide tükke juurde liitis. Päästetud printsessid koolitati printsi hoolsa ja mõistliku abikaasa poolt usinuse, hoole ja armastusega asehalduriteks, kes tänutäheks enestele õiguse eest ise südame- ja meelepärane abikaasa valida, Kuningas Lohetapja maade ja varade üle arvet pidasid ning hiljem koos tänulike kaasadega usinalt hoolt kandsid.
Iga-pühapäevased lõunasöögid näisid kuninga isale endiselt headmeelt valmistavat kuigi ta juba väga vanaks ja põduraks oli jäänud. Lõpuks ei jõudnud vana kuningas enam poja juurde lõunasöögile sõita. Selle asemel saatis ta Kuningas Lohetapja juurde käskjala, kutsudes poega sedakorda enda tagasihoidlikusse lauda lõunatama. Viidates kehvale kokale ja vanaldasele teenrile palus ta poega sedakorda üksinda, ilma naise-lasteta tema viletsavõitu laua taha söömaajale ilmuda. Kuna Kuningas Lohetapja oma õnne aluseks isa õpetussõnu pidas, et passinud tal nüüdki vastu isa tahet toimida ning ta asus viivitamatult teele.
Peale vanas lossis toimunud tagasihoidlikku lõunasööki lausus vana kunigas pojale: "Tunnen oma viimset tundi liginevat, seepärast tahan sulle oma varanduse veel enne surma üle anda. Vaata, pojake, seda tillukest kuldset võtit. See avab ukse veinikeldri tagaseinas. Ukse tagant algab trepp, millest alla minnes jõuad tulemäe südamesse. Sinna ära omal vabal tahtel ega ka sunni ähvardusel mitte mingil juhul mine! Hoia üksnes seda võtit hoolega! Kui aga sina ise või sinu pojad natuke õnne vajate, mine tollest turvist hoidnud tolmusest toa tagumisest varjatud sopist algavat käiku pidi mererannani, ava koidikul suurema kuldse võtmega tulemäe merepoolses seinas asuv suur peidetud värav, ning tõtta tagasi vaatamata lossi tagasi. Peale loojangut mine ja pane värav hiljukesi uuesti kinni ja kindlasti võtmega lukku."
Seejärel ulatas isa talle ettevaatlikult raske tolmuse pärgamendirulli. "Vaata, armas poeg, see siin on kõige tähtsam osa minu tagasihoidlikust pärandist. Leping lohede kuningaga, kes meie kunigriigi tulemäge lohesoo inkubaatorina kasutab. Vastutasuks on ta mulle kinkinud lohetuld tõrjuva turvise, mis selle kandjale alati parajaks muutub, lohetapja mõõga ja selle juurde kuuluva Lohevardja kilbi, ning mis kõige olulisem, lubaduse vajadusel kõige nõrgemaid ja hädisemaid lohesid, kes omal jõul tulemäest lahkuda ei suuda vabadusse päästa ja seejärel, et nad lohede sugu inimeste silmis pikalt ei häbistaks, ka armulikult ja kiiresti surmata. Lepingu all on maagiline kaart, millele osutades väravatest vabastatud lohe otseteed sinu poolt viidatud aladele suundub. Hoia seda natukest õnne hoolega, mu poeg" Seda lausunud, heitis vana kunigas lõpuks rahulikult hinge.
Kuningas Lohetapja elab aga aus ja lugupeetuses koos oma pere ja natukese õnnega kuni tänase päevani, kui ta vahepeal ära pole surnud. 

Eesel ja tema uus peremees

Sören Bogens (3. klass)

Elas kord eesel. Ta peremees käsutas teda kogu aeg. Kui miski oli valesti, oli ikka eesel süüdi. Ühel öösel läks eesel kodunt ära. Ta läks uut peremeest otsima ja leidiski selle. Uus peremees võttis eesli enda juurde elama. Lahke peremees andis eeslile rohtu ja eesel kandis asju. Ühel päeval läks eesel seiklema, ning ta leidis koopa kus oli palju raha. Õnneks oli eeslil kott kaasas ja ta korjas selle raha täis. Siis läks eesel koju ja tema uuest peremehest sai rikas mees. Nad elasid elu lõpuni. Rõõmsalt.

Mees, seened ja põõsas

Annabel Rand (3. klass)

Elas kord üks vaene talumees. Ta käis metsas puid raiumas, et endale leiba teenida. Ükskord metsa minnes unustas ta söögi koju. Ta mõtles, et võib ühe päeva ka marju süüa. Nii ta tegigi. Leides ühe suure mustikapuhma, tahtis ta sealt marju hakata noppima, kuid järsku ütles talle puhmas: ”Halasta mu peale! Kui sa mu marju ei söö, siis ma annan sulle iga päev leiba ja jooki.” Mees jäi nõusse. Ta sai iga päev puhma käest leiba ja jooki. Ühel päeval leidis mees imeilusaid seeni ning ta mõtles neid korjata. Seened aga hüüdsid: ”Kui sa meid ära ei söö, siis me anname sulle iga päev ühe kuldraha.” Mees mõtles ja jäi nõusse. Nii käis mees iga päev metsas. Aastaga sai ta endale 365 kuldraha ja ka söögipoolis ei kulunud. Kõik tundus ju ilus olevat, kuid mehel polnud naist ega lapsi. Ta oli sellepärast väga kurb. Ühel päeval kuulis ta koputust uksele ja sisse astus väga kena naine oma lastega. Mees sai kohe aru, et naine oli mustikapuhmas ja lapsed olid seened. Kuri nõid oli nad ära nõidunud, kuid vaene talumees oli nõiduse murdnud. Mees ja naine abiellusid ning said veel palju lapsi. Nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni.

Sulane ja printsess

Argo Ers (3. klass)

Elas kord vaene sulane, kes tahtis endale naist saada. Taluperemees lubas sulasel vaba päeva võtta ning sulane läks naist otsima. Ta nägi tee ääres ühte lossi ja selle aknast vaatas välja kaunis printsess. Sulane armus printsessi esimesest silmapilgust. Sulane küsis temalt: ”Kas sa võiksid minuga kohtingule tulla, palun!” Printsessile meeldis sulane väga, ning ta ütles: ”Ma lähen küsin vanematelt luba.” Kuid sulane ütles siis: ”Oota, su vanemad kindlasti ei luba!” Printsess ütles: ”Ma mõtlen siis mingi muu plaani välja.” Juba 5 minuti pärast oli printsess all ja nad läksid koos sulasega jalutama. Jalutades jõudis varsti kätte õhtu. Sulane arvas, et printsess võiks ka tema juures ööbida. Lossis märgati, et printsess on kadunud. Vana kuningas läks oma last otsima, kuid ei leidnud. Ei leidnud järgmisel ega ülejärgmisel päeval. Ei leidnud järgmisel nädalal, kuul, ega aastal. Ta ei leidnud oma tütart enam kunagi. Sulane ja printsess abiellusid ja said kuus last. Ja kui nad veel surnud pole, siis elavad nad õnnelikult tänaseni.

Edgar

Richard Pärss (3. klass)

Elas kord hästi rikas mees. Ta nimi oli härra Edgar. Tal oli hea meel, sest ta sai endale kõik mis ta tahtis, vähemalt nii ta arvas. Tal olid juba valvurid ja teenrid, kolm teemantitega kaetut sõrmust ning suur valge maja, mis meenutas juba rohkem lossi kui maja. Ühel ilusal päeval mõtles Edgar metsa jalutama minna. Kui ta juba metsa sisse astus, nägi ta ühte meest koos naisega. Mees tervitas Edgarit ja ütles, et ta nimi on Marek. Marek ütles, et ta elab siin samas metsas ja ta tahtis, et ta talle külla tuleks. Kohale jõudes tutvustas Marek oma naist. Ta ütles, et ta nimi on Mare. Edgarile meeldis ta nii väga, et ta tahtis ta koguni ära osta. Kuid Marek ei olnud nõus. Edgar küsis, kas see mets kuulub talle. Marek vastas talle jaatavalt. Edgar küsis, kas ta seda on nõus müüma. Kuid ikka ei olnud Marek nõus. Selle peale vajus Edgar põlvili ja hakkas nutma. Kuid paugupealt tuli Edgaril mõte Mare ära varastada ja vaevatasuks metsa küsida. Siis aga Mare uuesti ära varastada ja alles siis endale jätta. Edgar polnud kunagi varastanud ja ta oli tegelikult väga närvis. Mööda teed tuli veel üks röövel nimega Barabas ja vaatas aknast sisse. Kui ta nägi teemantsõrmuseid, siis tahtis ta need ära varastada.Ta tuli Edgarile selja tagant ligi ja võttis ta sõrmused. Kui ta viimasel hetkel juba akna juures oli, siis virutas Marek talle labidaga. Edgar oli talle tänu võlgu. Ta ütles, et ta peab koju minema. Tegelikult läks ta ühe puu taha ja jäi magama. Ta ärkas alles hämarikul. Marek ja Mare olid juba magama jäänud. Edgar hiilis vaikselt majale lähemale, nähes kui armsasti nad magasid, läks Edgaril süda haledaks ja ta ei suutnud Maret varastada. Kurvalt koju lonkides lubas ta endale, et ei varasta kunagi midagi.

Vaese mehe õppetund

Eleriin Pilli (3. klass)

Elas kord vaene mees, kellel polnud muud, kui hurtsik, vana õunapuu ja eesel. Vana mees oli kade naabrite peale, kellel olid ilusad noored kirsipuud, mis kandsid rikkalikult vilja. Neil olid ka lambakarjad ning kanalad, mis tõid sisse suurt raha. Mees pidi leppima ubinatega, mida puu sügiseks kasvatas. Eesli abiga viis ta õunad turule. Vähe osteti tema õunu, ainult nii palju sai ta raha, et omal hing sees püsiks ja eeslile veidi süüa sai anda. Ühel sügisööl tabas aga küla õnnetus: näljane hundikari murdis maha kõik lambad ja kanad. Naabritele tõi see kaasa suure ebaõnne. Nad jäid ilma sissetulekust, mida andis neile lambakari ning kanad. Neile jäi alles vaid kirsiaed. Aga sellega polnud ebaõnn seda küla maha jätnud. Jõuluks läks ilm nii külmaks, et võttis kõik noored kirsipuud ära. Nüüd jäid jõukad naabrid ilma kõigest, mis neil oli.
Vaene mees sai aga aru – ei tohi kadestada neid, kellel elu parem. Sellest ajast alates oli vaene mees rahul sellega, mis tal oli – eeslil hing sees ja õunapuud ka viljakad.

Jänese sõbrad

Jolene Liisbeth Sarapik (3. klass)

Elas kord jänes, kes oli väga vallatu. Ühel päeval otsustas ta minna kapsast ostma. Talle tuli vastu rebane ja küsis, kuhu jänes läheb? Pikkkõrv vastas, et kapsast ostma. Rebasel tekkis kaval plaan jänes lõksu püüda, et temast vägev õhtusöök valmistada, sest pojad vajasid ju toitmist ja ise ei olnud ta ka mitu päeva midagi hamba alla saanud. Rebane rääkis jänesele ühest kohast, kus pidi kasvama suured, maitsvad ja mahlased kapsad, mida tegelikult olemas ei olnud. Jänes jäi mesijuttu uskuma ja läks rebasele järele. Tee viis läbi paksu metsa ja jänes hakkas juba kartma. Ta üritas salaja rebasest eemale hiilida, et minema joosta, kuid rebane ei lasknud jänesest lahti, ning hoidis tast kõvasti kinni. Kui nad olid jõudnud rebase majja, siis pani rebane kohe suure poti tulele ja jänes hakkas karjuma. Just sellel ajal läks rebase majast mööda hiireke. Kui hiir kuulis karjumist siis läks ta oma suure sõbra karu juurde. Kui ta karu juurde jõudis, rääkis ta oma murest. Karu tegi kõva häält ja mõne sekundi pärast olid kohal karu kolm sõpra: hunt, orav ja madu. Nüüd asusidki nad teele. Kui nad kohale jõudsid lõi karu ukse maha ja nägi, kuidas rebane üritas jänest potti panna. Karu tormas kohe rebasele kallale ja rebane jooksis hirmust minema. Sellest ajast peale ongi jänesel palju häid sõpru.

Punalilleke

Gerli Teesalu (3. klass)

Õitses kord üks punane lill. Tal oli kolm lillelast. Lillelapsed tahtsid kogu aeg olla tsirkuses.
Ühel varahommikul läks lillepere tsirkusesse. Tsirkuses elas kuri kuradike. Kuradikesel olid pikad küüned ja suured jalad. Kuradikesele meeldisid punalillekesed.
Kuradike röövis kolm lillelast ära ja pani nad kivimajja. Punane lilleke märkas, et tema lillelapsed on kadunud ja teatas politseile. Politsei tormas kohale nii kiiresti, kui vähegi sai. Kui politsei saabus, oli tal suur koer kaasas. Koer nuuskis kõik läbi ja leidis, et kuradike on kolm lillelast röövinud. Koer läks lõhna järgi ja leidis kivimaja. Seal olidgi kolm lillelast ja kuri kuradike. Punalilleke kuulis oma lillelaste kisa ja andis politseile teada, et seal ongi minu kolm lillelast. Politsei tormas uksest sisse ja võttis kuradikese kinni. Kolm lillelast jooksid oma ema, punalillekese juurde. Nüüd elavad nad õnnelikult, kui nad just ära pole närtsinud.

Jänese ja karu söök

Hedi Leppik (3. klass)

Elas kord jänes, kelle nimi oli Jass. Tal olid ilusad pikad kõrvad. Ühel päeval läks ta karu juurde ja küsis karult süüa. Karu oli nõus jänesele süüa tooma, kuid palus jänesel mett vastu tuua. Jänes läkski mesitarust mett tooma ja tuli natukese aja pärast tagasi, ise aga mesilasehammustustest täppe täis. Palun karu, siin on sinu mesi. Kus mu toit on, küsis jänes Jass. Karu näitas käega laua peale, kus oli üks mustikas. Jänes imestas, kas see üks mustikas ongi kogu toit? Jah on, ja ma võin selle ka ise ära süüa, kui sa seda ei soovi, ütles karu. Olgu söö, ütles jänes Jass ja läks kurvalt koju. Koju jõudes koputati Jassi uksele. Ukse taga oli jäetud korvitäis porgandeid ja kiri korvi sees: „Kallis jänes soovin head päeva. Sinu sõber karu”.

Hääleta printsess

Helen-Kärt Käbin (3. klass)

Elas kord kaugel maal kuningapere, kellel oli ilus tütar. Printsessil oli kõik olemas peale hääle. Ühel päeval läks lossist mööda võlur. Ta nägi printsessi ja küsis, kas ta saab aidata. Kuid printsess ei saanud rääkida. Võlur küsis, kas ta ei saa rääkida. Printsess noogutas. Siis küsis võlur, kas ta ei tahaks endale häält. Printsess noogutas jälle, et tahaks küll. Nii saigi printsess lõpuks rääkida. Varsti kohtas ta printsi ja nad abiellusid. Ja kui nad ära pole surnud, elavad nad õnnelikult elu lõpuni.

Karu Jass ja jänes Juss

Marten Trumm (3. klass)

Elas kord üks karu, kelle nimi oli Jass. Ükskord tuli talle külla jänes Juss. Ta küsis kuidas läheb? Jass vastas hästi, aga tal hakkas pea valutama. Mine öökulli juurde, tal on üks rohi mis võtab peavalu ära. Aga ära hundiga kokku satu. Ta sööb su muidu ära. Jänes läks korraks välja, ning kui ta tagasi tuli, siis oli tal rohi kaasas. Jass jõi seda ning tal hakkas palju parem. Jass tänas Jussi, et ta talle rohtu tõi. Sellest ajast alates olid Jass ja Juss sõbrad.
 

Taevast sajab raha

Airi Sepp (3.klass)

Elas kord üks tavaline inimene. Tal oli vähe raha. Ta oli leiutaja ja keemik. Kuna tal oli vähe raha, leiutas ta maailma esimese nõia. Esimeseks sooviks oli nõialt töökoht, teiseks korralik mõis, kolmandaks raha. Nõid aga arvas, et raha võiks ju taevast sadada. Ja nii ta tegigi. Kui ta järgmine päev koju tuli, nägi ta, kuidas raha taevast alla sajab. Ta imestas, et selline loodusnähtus võib esineda. Kuid rasked sendid tekitasid aknaklaasidesse mõrad. Nad ostsid koguaeg aina uusi klaase akendele. Ja siis mõtles nõid raha põrmustada. Nõid ei andnud enam raha, sest tal oli nüüd oma töökoht. 

Paiita ja tema tegevused

Anitra Lukjanov (9)

Elas kord üks tüdruk Paiita, kes armastas oma isa. Nende armastus oli kohutavalt tugev. Kui neid lahutada, siis on nad väga kurvad.
Paiita oli ukrainlane ja ta isa oli Eestis tööl. Alati kui Paiita isa ka tööle läks, siis oli tüdruk väga kurb. Tema pidi koolis käima, aga isa läks tööle.
Isa oli firmajuht, kes pidi palju tööd tegema. Paiita isa oli kodus ainult kolm päeva. Paiita isa oli kodus iga kolme kuu tagant.
Lapse hinded olid koolis head. Viisi oli kõige rohkem, vahepeal oli ka mõni neli, aga kui see juhtus, siis Paiita parandas selle kohe viieks.
Paiital on palju sõpru: Karres, Lillome, Sumera ja Kores. Paiita mängis nendega kogu aeg. Paiita on üks väga rõõmus tüdruk ja kui ta vanaks ei ole jäänud, siis mängib ta sõpradega ja armastab oma isa veel siiamaani.

Imeline kohtumine

Grete Konsap (5) koos emmega

Võõrasema sättis end tütardega ballile. Arglikult küsis Tuhkatriinu: “Kas mina saaksin ka balli näha. Ma niiväga sooviksin!”
“Sina!” Võõrasema mõtles hetke ja ütles: “Olgu, aga siis, kui kõik kodutööd on tehtud. Lähme nüüd!”
Kui võõrasema tütardega lahkunud oli, kutsus Tuhkatriinu oma haldjast ristiema ja palus end peole aidata. “See on nii lahe pidu! Lumivalgeke ja Rapunzel ja Miki-hiir ja prints tulevad ka! Sellest tuleb maailma ägedaim muinasjutt!”
“Olgu peale, aga põigake teel siis metsast läbi, ma lubasin Nukitsamehe, Iti ja Kusti ning Punamütsikese ja hundi ka peole aidata… Vaata siis, et hilja peale ei jää! Toredat pidu!”
“Aitäh, kallis ristiema!” Tuhkatriinu kallistas ristiema ja kiirustas tõlda. Haldjast ristiema naeratas ja lehvitas järgi. Seejärel otsis ta taskust mobiili ja helistas haldjate keskusesse: “Missioon täidetud!
Kas mõni muinasjututegelastest soovib veel ballile?..... Selge, asun teele!” Töö vajas tegemist.
Tuhkatriinu jõudis saatjaskonnaga ballile, ta tervitas ja kallistas tuttavaid ja küsis nagu muuseas Barbielt: “Ega sa Printsi ole juba märganud?” “Ah Prints, tema läks välja, et Pöial-Liisi lossi aidata, Liisi ise jõuaks siia muidu alles peo lõpuks,” selgitas Barbie. “Oi, Ken! Ma lippan nüüd!” Ja läinud Barbie oligi. Tuhkatriinu vahetas paar sõna Alberti ja Kuujänesega, kiitis Lumekuninganna uut kleiti ja Potsataja pehmet kasukat. Väike nõid ja Pipi proovisid, kummal on kõvem jõud ning Pipi oleks äärepealt Tuhkatriinu kinga katki teinud ja neiu ümber lükanud, ent Muumipapa sirutas käe välja ja toetas teda. Tuhkatriinu tänas viisakalt ja tõttas Printsile vastu. Nad rõõmustasid teineteist nähes väga ja olid õnnelikud. 
Ball algas tinasõdurite sissemarsiga balli kuninganna auks. Seejärel kuulutas Kuninganna balli avatuks ja kõik hakkasid tantsima. Tuhkatriinu ja Prints muudkui keerlesid ja keerlesid. “Väga suurepärane ball,” kummardasid nad Kuninganna ees. Kõrval tatsas Puhh, meepott kaisus, ja ümises muusika rütmis: “Mmm, mesi, mõnus mesi!”
Äkitselt sai Tuhkatriinu aru, et ta oli kella maha unustanud ega teadnud täpset aega ning nüüd hakkas kell südaööd. Neiu hakkas jooksma, aina jooksis ja jooksis, jooksis ja jooksis…
Higisena hüppas Tuhkatriinu voodis istukile. Kell tiksus tikk-takk, prints magas rahulikult, näol naeratus ning kõrval võrekas magas nende väike laps, karuke kaisus. “Õnneks ainult uni, elu on lill,” hingas Tuhkatriinu kergendatult ja kortsutas imestunult kulmu – Väike nõid kihutas nende aknast mööda! “Või siiski. Oli see vast muinasjutuöö!”

Lumemehe unistus

Teet Kool

Oli üks lumise talve sulavõitu ilm. Õhus oli juba kevadet tunda. Poisid Meelis ja Siim tulid koos koolist koju, ning teepeal plätsisid väikeseid lumepallikesi kokku, et nendega märki loopida. Lumi hakkas hästi kokku. Kodu aeda jõudes tuli poistel mõte, et teeme ühe suure lumemehe. Nad veeretasid suured ümmargused lumepallid ja asetasid need üksteise otsa, siis veel mõned väiksemad, millest tehti pea ja käed-jalad. Toast, ahju alt, toodi söetükikesi, millest said silmad ja suu, ning nööbidki kõhu peale ritta. Poisid vaatasid oma tööd. Ilus lumemees sai, aga midagi oli veel puudu. Siim käis kähku keldris, tõi porgandi, mille ninaks pani, aga Meelis otsis kuurist vana luua, mis lumemehe kõrvale püsti, hange sisse, torgati.
Ka järgmisel päeval sula jätkus. Kui poisid koolist koju tulid, nägid nad, et lumemehe porgandist nina oli maha kukkunud. Nad panid talle nina uuesti tagasi, kuid lumemees nägi ikkagi õnnetu välja. Peab ta siis tõesti ära sulama, nagu poisid just arvanud olid.
„Ei tea, kas maailmas on sellist kohta, kus lumi üleüldse ära ei sulagi?" mõtles Lumemees.
Tihane lendas Lumemehe luuavarre otsa.
„Varsti tuleb kevad. Näed lumi sulab juba!" siutsus ta
„Mulle ei meeldi üldsegi see sula. Ma tahaks, et oleks kogu aeg külm!" torises Lumemees. „Kas sina, tihane, tead sellist maad, kus olekski ainult talv ja ei mingit kevadet?"
„Sa räägid imelikku juttu, Lumemees, tahad ainult talve. Kevad on ju palju ilusam kui talv, “ imestas tihane. „Mina ei ole küll midagi kuulnud sellisest maast, kus kogu aeg talv oleks.” 
„Aga mina tahan just külma, sest ma olen lumest tehtud,” selgitas Lumemees
„Pääsukesedki, kes ju palju lendavad, räägivad ikka soojast maast. Sellest maast, kuhu nad talve eest ära lähevad…, ” tihane mõtles veidi ja lisas siis. „ Ma kutsun vana varese siia. Tema on hästi tark lind, tema teab kõiki maailma asju."
Tihane lendaski minema, Lumemees jäi varest ootama. Varest sellel päeval ei tulnud.
Õhtuks pilved hõrenesid ja kuu tuli pilveribade vahelt nähtavale.
„Tere kuu!" hõikas Lumemees. „ Sina oled seal kõrgel üleval ja näed hästi kaugele, ütle, kas paistab kusagilt sellist maad, kus kogu aeg on lumi maas?"
„Jah, Lumemees, selline maa on tõesti olemas. See maa on Antarktika. Aga miks sa seda küsid?" tahtis Kuu teada.
„Ma tahan sinna maale minna, sest ma ei taha ära sulada," vastas Lumemees
„See asub sinust väga, väga kaugel. Aga selleks, et sa sinna jõuda, tuleb sul läbi palava Aafrika minna. Ma ei usu, et sa sinna pärale jõuaksid," arvas kuu ja kadus jälle pilve taha.
Vares tuli järgmisel päeval, keksis ümber Lumemehe ja küsis:„ Kas soe teeb sulle liiga? 
Tihane rääkis mulle sinu murest, aga mul oli eile nii palju tegemist, ei jõudnud siia tulla. Aitasin metsamooril rohtusid kokku segada.”
„Ma sain eile Kuuga jutule,” vastas Lumemees. „ Kuu rääkis mulle, et selline maa, kus kogu aeg on lumi, on tõesti olemas. See maa on Antarktika! Aga see pidi väga kaugel olema, teisel pool Aafrikat. Ma ei tea kuidas ma küll sinna saan.”
Vares vaatas Lumemeest, pea viltu, eriti uuris tema lühikesi jalgu.
„Jaa, jalgsi sa küll kaugele ei jõuaks,” arutas ta..„ Tead, sa parem lenda.”
„Kuidas? Kuidas ma lendan? Mul pole ju tiibu!” oli Lumemees segaduses.
„Sul on ju luud,” ütles vares ja toksis nokaga vastu luuavart, „ need, kellel tiibu pole, lendavad luuaga. Metsamooril pole ka tiibu, aga ta lendab päris tihti.”
„Mina ei ole küll ühtki luuaga lendajat näinud,” kahtles Lumemees.
„Palju sa tänapäeval neid õigeid luudasidki näinud oled?” päris vares vastu. „Selliseid oksaraagudest tehtud, punutud vitsaga ja veidi kõveriku varrega? Ma näen, et sinul paistab see õige olevat.”
„Kuidas see luuaga lendamine siis käib?” tundis Lumemees huvi.
„See on imelihtne. Istud kaksiratsi luuavarrele ja hüüad, hoplaa,” õpetas vares.
Lumemees võttiski luuavarre jalgevahele ja hüüdis:„ Hoplaa!”
Hüüdis teist korda ja hüüdis kolmandatki kordagi:„ Hoplaa!! Hoplaa!!”
Aga ei midagi, Lumemees seisis ikka samas paigas, ega kerkinud karvavõrragi kõrgemale. Vares keksis ümber Lumemehe ja õpetas edasi: „Sa võta hoogu. Suuremad linnudki võtavad vahel hoogu, enne kui nad lendu tõusevad.”
Lumemees tegigi taarudes mõned kiiremad sammud ja pidi siis ninali kukkuma. Tema töntsakad jalad takerdusid lumehange kinni.
„Ei saa minust lendajat!” torises ta ja viskas luua pahuralt käest, „Ei ole mina loodud lendama.”
„Ega meil muud üle jää, tuleb metsamoori juurde minna, “oli varesel järgmine nõuanne võtta. „Tema aitab sind kindlasti.”
Nii nad läksidki, vares lendas ees ja juhatas teed, Lumemees komberdas järel. Neil tuli päris sügavale metsa minna, enne kui majakene paistma hakkas. Lumemees oli sellest rännakust päris väsinud.
Maja ees, õues toimetas vana naine.
„Tere, eit!” kraaksatas vares. „Tõin sulle külalise. Ta tahab lendama õppida, et üle Aafrika Antarktikasse jõuda.”
„Või nii, et siis kohe üle Aafrika Antarktikasse välja. Miks sa sinna tahad minna?” tundis metsamoor huvi.
„Ma ei taha ära sulada, “ vastas Lumemees.
„ Ega's sinna tõesti teisiti saa kui lennates, “ nõustus Metsamoor. „ Aga Aafrika on väga palav maa, ma arvan, et ära sulamisest pole sul pääsu.” 
„Ma ikkagi tahan sinna minna. Pealegi sulaksin siingi ära kui kevad tuleb,” ei jätnud Lumemees jonni.
„Kui sa seda tõesti nii väga soovid. Olgu, ma loen su luuale sõnad peale,” Metsamoor võttis Lumemehelt luua, keeras end seljaga külalise poole ja pomises midagi omaette. Seejärel lõi kolm korda luuavarrega vastu maad, ning pöördus siis tagasi. „Valmis, nüüd võid lennata.”
Lumemees, kel rännakuväsimus oli kui käega pühitud, haaras luua oma kätte, asetas selle jalge vahele, ning jäi ootele. Luuavars küll värises, justkui tahaks liikuma hakata kuid lendu ei tõusnud.
„Sa pead õige lennuasendi võtma, las ma näitan seda sulle ,” õpetas nüüd Metsamoor, ning sättiski Lumemehe õigesti luuale istuma. „ Sa pead luuda täpselt juhtima, muidu see võib sul perutama hakata.”
„Hoplaa!” hüüdis Metsamoor. „Head teed Lumemees! Hoia kurssi lõuna poole!”
„Hoplaa!” Hüüdis nüüd ka Lumemees, ning hakkas aeglaselt koos luuaga kõrgemale kerkima. Esialgu oli Lumemehel tasakaalu hoidmisega raskusi ja luudki ei tahtnud sõna kuulata, aga lendur hoidis luuavarrest tugevasti kinni, ning lend muutus järjest kindlamaks.
Lumemees lendas päevi ja päevi lõuna poole. Õhk muutus järjest soojemaks, ning päikesekiired torkisid teda ikka teravamalt. Üha rohkem kössi vajus Lumemees luua seljas.
„Kas Antarktika on veel kaugel?” küsis ta vastu lendavatelt pääsukestelt.
„Kaugel, väga kaugel. Sa ei ole veel Aafrikaski!” vastasid linnud.
Lumemees lendas ikka edasi lõuna poole, kuni lõpuks polnudki teda enam luual istumas näha. Vaid ninaks olnud porgand oli luuaraagude vahele pidama jäänud. Lumemees oli ära sulanud, ning temast tekkinud veeaur pilvedesse hõljuma jäänud. Juhita jäänud luud langes maapeale, sest ka tema lennujõud oli otsa saanud.
Kord kostus pilvedest küsimus: „Kas oleme juba Antarktikas?”
„Ei, me oleme Aafrikas, ja läheme ookeani kohale jõudu koguma, ”vastas tuul, ja lükkas pilvi ikka edasi. 
Kui jällegi maa pilvede all paistis, küsisid veepiisad taeva all: „Kas oleme juba Antarktikas?”
„Vara veel. Oota veidi,” vastas tuul, ning puhus pilvedele uut hoogu.
Kui maapind vaid ühe suure, valge ja lageda alana paistis, ütles tuul:„ Nüüd lasen ma su vabaks! Sa oled kohale jõudnud.”
Ning jääkristallideks muutunud pilvepiisad langesid lumehelvestena alla, maapeale, sinna kus lumi ära ei sula. Nii jõudiski Lumemees sinna, kuhu ta oli väga igatsenud. Tõsi, ta polnud enam lumemehe moodi, kuid ta soov oli täitunud. 

Lugu vaprast Miiast

Helena Stroom (9)

Ükskord ammu-ammu elas ema koos kolme tütrega. Tütarde nimed olid Mari, Kadri ja Miia. Neist kolmest meeldis emale ainult kaks. Nendeks oli Mari ja Kadri. Miia suurim unistus oli emaga hästi läbi saada, aga ema ei tahtnud Miiat nähagi. Miia oli ema jaoks nagu mingi võõras tätarlaps. Ja nagu arvata võib, oli Miia lastest kõige noorem. Ta oli ainult 11 aastat vana. Ta õed olid juba mõlemad 19. Ema tahtis Miiast lahti saada, aga Miia polnud mingi rumal tüdruk, vaid ta oli väga kaval. Võitjaks oli aga ikkagi ema, kes mõtles Miia jaoks väga kavala plaani välja.
Kindel oli see, et ema rääkis plaanist ka Marile ja Kadrile. Loomulikult olid nad nõus. Plaan oli selline, et Miia visata sügavasse kaevu. Aga kuna Miia oli kaval, siis tuli teda kaevu juurde meelitada. Ühel päeval teesklesid kaks õde, et on Miia sõbrad, mida nad tegelikult ei olnud. Meelitasid nad siis Miia kaevu juuurde ja tõukasid õe kaevu, ise mängisid kaevu juures edasi.
Aga seda nad ei teadnud, et Miia veel elus oli, sest tegelikult ei uppunud Miia ära, vaid sattus kusagile imelikule maale. Seal oli nii ilus loodus, et võttis Miia sõnatuks. Seal olid ümmargused lillepeenrad ja neid oli täpselt kolm. Olid seal sädelevad puud ning ilus heleroheline muru. Ja usu või mitte, oli seal veel ka üks loss.
Miia hakkas lossi poole jalutama. Korraga tuli lossi akna peale pikkade lokkis juustega vana naine. Tüdruk ehmus ja tahtis minema joosta, aga vana naine lausus: „Kulla lapseke, ma ei ole paha, palun tule tagasi“. Miia oli sõnakuulekas neiu ja läks siis naise juurde, endal silmad nutused.
Naine kutsus tüdruku tuppa. Ta rääkis Miiale endast ja oma elust. Miia kuulas naise juttu. Siis küsis naine Miialt, kuidas too siia sai. Tüdruk vastas: „ Oh, see on pikk ja nukker lugu“. Vana naine tahtis ikkagi teada. Miial ei jäänud midagi muud üle, kui oma kurvast saatusest rääkida. Kui Miia oli loo ära rääkinud, tuli naisel pisar silma. Naine tundis tüdrukule kaasa. Tüdruk palus vana naist, sest ta tahtis vähemalt paariks päevaks jääda tema juurde ööbima. Loomulikult oli naine nõus. Tüdruk oli naisele väga tänulik. Ka naisel oli väga hea meel.
Ühel ööl, kui tüdruk magas, nägi ta õudset unenägu. Unenäos nägi tüdruk, et ta ema hukkus. Seepeale ärkas tüdruk üles ja läks oma unenägu naisele rääkima. Naine magas, tüdrukul tuli nutt peale ja ta läks tagasi magama. Kui hommik tuli ja naine üleval oli, ärkas ka Miia. Ta tahtis minna talle oma lugu kurtma, aga ta ei julgenud. Hommikusöögilauas küsis naine Miialt: „Miks sa nii nukker oled, Miiake“? „Ah, ei ole ma midagi“, vastas tüdruk. „Ma ei usu sind, Miia“, lausus naine. „Hea küll, mul ei jää midagi üle, pean oma unenäo ära rääkima“, mõtles Miia. Ta rääkis naisele unes nähtust. Naine ütles: „Tore, et rääkisid, Miia. Mul on hea meel“.
Tuli järgmine öö. Miia oli kurb, kuna teadis, et homme peab ta lahkuma. Hommikul, kui tüdruk ärkas, läks ta hommiksöögilauda. Aga seal polnud mitte kedagi. Siis läks tüdruk naise magamistuppa. „Oi, ei!“ imestas Miia, voodis lebas vana naise elutu keha. Miia sai šoki. Ta leinas naist. Üksinda võõras kohas oli hirmutav olla ja ta tahtis koju tagasi. Kui ta selle lause mõttes välja ütles, ilmus tema ette trepp. Tüdruk hakkas trepist üles ronima. Tuli välja, et trepp viib Miia tema oma koju. Miial oli kohutavalt hea meel. Ta läks tuppa, õed jooksid talle vastu ja kutsusid õue mängima. Miiale tundus see nii imelik, et õed temaga hästi läbi said. Imekombel hakkas ka ema Miiat armastama. Nii elas pere õnnelikult koos. Ja kui nad veel surnud pole, siis elavad nad väga hästi ja väga õnnelikult tänaseni. 

Vana naise üllatus

Helena Stroom (9)

Tere, väike muinasjutusõber! See lugu, millest ma täna sulle jutustan, juhtus palju aastaid tagasi.
Ühes metsaäärses majakeses elasid peremees, perenaine, kaks last ja kass, kelle nimi oli Atsu. Laste nimed olid Johanna ja Peeter. Nendel olid ka sõbrad Marten ja Liina, kellega nad pea iga päev mängisid.
Kord läksid kaks last isaga metsa koos puid raiuma. Kui nad koju jõudsid, nägid nad laua peal kirja, mille oli kirjutanud ema. Isa hakkas kirja lugema. Ta luges: „Kallid isa, Johanna ja Peeter. Läksin linna, tulen 9-nda päeva hommikul. Tegin kapsasuppi ja võileibu. Sööge kõht ilusasti täis. Teie emme“. Kuna Johanna oli nii emmekas, hakkas ta nutma. Isa ja Peeter püüdsid õekest lohutada, aga see ei andnud mingeid tulemusi. Aga ega ta nutma jääda ei saanud ning peatselt jättis ta pillimise järgi.
Umbes paar päeva hiljem pidi kodust lahkuma ka isa. Kui ta läks, pidid Johanna ja Peeter üksi koju jääma. Öösel hiilis laste koju üks naine. Johanna kuulis naginat, siis hakkas ta kartma ja ütles seda vennale. Vennale tundus, et ainuke lahedus oleks õeke oma kaissu kutsuda. Seda ta ka tegi. Nad hakkasid magama jääma, kui naine äkitselt nende toa uksele tuli. Mõlemad lapsed hakkasid kartma. Johanna sosistas Peetrile: „Oi, kui õudne tädi“. „Ja-jah, on küll“, vastas Peeter. Naisel olid suured hambad, karvane nina, räbal kleit ja kollased kammimata pikad juuksed. Aga siis naine lausus: „Ärge kartke mind, olen metsavalvur“. Siis küsis poiss: „Mis teie nimi on, proua metsavalvur?“. Naine vastas: „Mu nimi on Emmeliine. Mis on teie nimed?“. „Mina olen Johanna ja tema nimi on Peeter“, vastas tüdruk. „Te olete nii armsad väikesed võrukaelad“, lausus vana naine. Poiss ja tüdruk naeratasid. Aga siis lausus naine: „Mul on teile üllatus, aga selle kättesaamiseks peate te leidma metsast viis erinevat värvitooni“. Lapsed olid nõus. Siis sättisid nad end magama ja tahtsid enne naisele head ööd soovida, aga naine oli kadunud.
Hommikul tuli naine laste juurde tagasi ja teatas neile: „Lapsed, mul on väga kahju“. „Millest sa räägid?“, pärisid lapsed. Naine: „Teie ema ja isa pole enam elavate kirjas“. „Oi, ei“, vastasid lapsed. „Mul on tõesti- tõesti kahju“, vastas naine. „Aga olen teile ise toeks, kallid põngerjad. Aga teil on nüüd aeg metsa minna“, ütles naine.
Kui lapsed metsa läksid, hüüdis keegi neid väga madala häälega. „Vaadake ringi, olen punane!“. Lapsed vaatasid hoolega ringi. Siis nägid nad ühte põrnikat, kes tahtis lapsi aidata. Oi-oi, kas jõudsin ka seda mainida, et naine andis lastele metsa kaasa ka ühe lumivalge pisikese räti? Põrnikas võttis selle räti, keerutas end selle sees ja siis andis lastele tagasi. Lapsed imestasid, sest rätile oli tekkinud punane laik. Nad jalutasid edasi ja edasi, kuni kõik viis värvilaiku rätil olid.
Siis läksid lapsed koju, imetlesid imeilusat rätti ja ootasid naist. Kui naine tuli, võttis ta räti ja kontrollis seda. Sellel olid tõesti viis erinevat värvilaiku. „Lubasin teile üllatuse. Tulge minuga kaasa. „Aga Atsu?“ küsis tüdruk. „Kes on Atsu?“ päris naine. „Proua, see on meie kassipoeg“, ütles Peeter. „Hea küll, võtke see Atsu ka kaasa“, lubas naine. „Jee, juhuu, hurraa!“ hüüdsid lapsed. Kui nad õue läksid, seisis maja ukse ees tõld, mis viis lapsed ühte ilusasse kuningriiki. „Kui ilus siin on!“, ütles Johanna. „Siin on nüüd teie kodu“, ütles vana naine lastele. „See ei ole võimalik“, lausus Johanna. Siis ütles naine: „Tegelikult ei ole ma vana , vaid olen selle kuningriigi printsess“. Järsku muutus vana naine kenaks ja ilusaks printsessiks. „Ossaa, kui ilus!“ ütles Johanna. Siis võlus printsess Emmeliine Peetrile uhke ülikonna ja Johannale kena ballikleidi selga. Atsu sai endale oma toa nagu ka lapsed. Seal kasvasid Johanna ja Peeter suurteks ja tublideks inimesteks.
Peale pikka valitsemisaega, suri Emmeliine ja peale Emmeliine surma hakkasid kuningriiki valitsema Peeter ja Johanna. Mõlemad said endale abikaasad ja nad elasid luksuses. Ja kui nad juba surnud pole, siis elavad nad seal veel praegugi väga-väga õnnelikult.
See oligi see muinasjutt, mida ma sulle täna rääkisin. Loodan, et sulle meeldis.

Jänes ja rebane

Agnes Sild (12)

Elasid kord rebane ja jänes.Rebane oli nagu üks rebane ikka.Kaval ja pika sabaga.Aga jänes polnud tavaline.Jänes ei saanud karva muuta vastavalt aastaajale nagu teised.Ning sellepoolest oli tal raskem ennast ohu eest kaitsta.Kuid jänesel oli üks heajoon ka.Ta oli kiirem kui ükski loom metsas.Lõpuks saabus talv.Ülejäänud jänesed oli lumivalged peale ühe.Ühel päeval läks jänes toitu otsima.
Tema lähedale liikus rebane.Ta teadis,et pole jänesest kiirem,kuid targem.Ta soovitas jänesel toitu parema koha pealt otsida.Seal ,kus inimesed elavad.Jänes mõtles,et lähebki.Talu juurde jõudes märkas jänes koeri.Kuid siiski otsustas ta edasi minna.Rebasel oli kuri plaan.Ta tahtis hoopis ise jänese oma õhtusöögiks süüa.Jänes osutus hoopis targemaks kui rebane.Ta kuulis juba ammu selja tagant rebase samme ja sai aru,et too teda lõksu tahab viia.Ega muidu siis jänest pikkkõrvaks kutsuta.
Juhtuski nii nagu rebane oli arvanud,et koerad märkavd jänest.Jänes hakkas metsa poole jooksma,aga sealt poolt tuli vastu reinuvader.Jänes tegi ühe hüppe ja juba oligi metsa pool ning rebane temast tagapool,koertele puremiseks.
Eks see ole alati nii, et kes teisele lõksu seab see ise sinna kukub.

Kaks kuningat

Kaspar Sibul (2. kl)

Elasid kord kaks kuningat. Ühe nimi oli Henry, teise nimi oli Raul. Nende kuningriik oli rahuarmastav. Nende kuningriigil ei olnud ka rüütleid ega sõdureid. Nende kuningriik oli maailma suurim, neil oli isegi mänguväljak. Nad ainult mängisid sõda, ent ei sõdinud kunagi päriselt.

Kiisu-Miisu õnnepäev

Aliise Sikk (2. kl)

Miisu on väga tubli kiisu. Ühel hommikul arvas Miisu, et täna on ta õnnepäev. Miisu läks jalutama ja kohtas oma sõpra Pontut. Pontu küsis Miisult: „Mida sa keset taluõue teed?“ Miisu vastas: „Tulin jalutama“. Pontu läks oma teed. Nüüd kohtas Miisu lammas Sallit. Kiisu küsis Sallilt:“Miks sa karjamaal ei ole?“ Salli aga vastas, et tal pole kõht tühi. Salligi läks oma teed. Miisu kõndis edasi ning kohtas poni Gloriat. Gloria ütles Miisule: „Tule ma näitan Sulle midagi!“ Miisu istus Gloriale selga ja nad jõudsid jõe äärde. Miisu nägi seal võrgutäit kalu ja lausus: „Täna ongi minu õnnepäev!“ Miisule jätkus toitu tükiks ajaks.

Jänese pajasupp

Laura Roos (2. kl) ja ema Maris

Elas kord üks jänes. Talle meeldis väga süüa teha. Tema lemmik retsept oli sõbrasupp. Seda suppi valmistas ta alati terve pajatäie. Supi koostises olid kõikide metsaelanike lemmik toiduained. Kui jänes kõik need toiduained ühte patta pani, oli tulemuseks väga maitsev pajasupp. Sellele kõigele lisaks sisaldas see supp ka väga palju armastust. Armastus tuli sellest, et talle meeldis süüa teha, metsas elada ja see, et tema ümber oli palju sõpru. Metsaelanike maitses see supp väga.
On teada, et niikaua, kui jänes pajasuppi keetis, olid kõik õnnelikud.

Jaanalind palmipuu otsas

Kirsika Link (2. kl)

Elas kord üks väike jaanalind. Ta armastas väga palmi otsa ronida ja kookospähkleid nosida.
Ühel päeval läks ta otsima teist maitsvat toitu. Vahepeal mõtles ta luuletuse välja, mille pealkiri oli „Aastaajad“. Ja see kõlas nii:
 „Kevad palli lööb,
Suvi ujub vees.
Sügis lehti korjab,
Tali lumes möllab.“
Tema arvates oli see väga vahva luuletus, ja ta jätkas oma toiduotsinguid. Ta otsis ja otsis, aga ei leidnud. Lõpuks otsustas jaanalind tagasi puu otsa minna. Mis sellel jaanalinnul küll mõttes oli?
Teised loomad ja linnud magasid juba ammu, aga tema mitte. Ta muudkui uitas ja uitas ringi. Tal ei tulnud kuidagi und. Kellegagi polnud juttu ajada! Lõpuks tuli talle hea mõte pähe. Kui ta seal puu otsas pesas on, siis võib ju oma luuletust endale mitu korda ette lugeda ja nii tulebki uni peale. Jaanalind lugeski end sedaviisi magama. Mis tast edasi sai, seda me ei tea. Kui ta surnud pole, siis elab jaanalind palmipuu otsas edasi ja loeb endale luuletusi.

Kummaline kool

Mariliis Kalinina (2. kl)

Kunagi ammu-ammu juhtus väga kummaline lugu. Kord elas üks tüdruk, kelle nimi oli Liisi. Liisi pidi minema esimesse klassi. Tema ema pani ta ühte kooli, mis oli kodule kõige lähemal. Selle kooli nimi oli Kanavarvas. Kool tundus aga Liisile kummaline. Teda ümbritsesid imelikud lapsed. Esimene tund oli kordamine. „Kes tahab näidata Liisile luuaga lendamist?“ küsis õpetaja. „Mina-Mina!“ ütles Kärbseseen. Ta näitas, kuidas lennata. Siis algas söögivahetund. Söögiks olid seasoolikad ja joogiks rästikumürk. Liisi ei tahtnud seda toitu ning viskas selle salaja prügikasti. Kõik võisid peagi koju minna. Liisi rääkis kodus kõik ära, kodused vaatasid teda murelikult. Liisi ema läks koolidirektoriga rääkima. Kõik ära rääkinud, direktor vaid haigutas ning tema suust paistsid suured vampiirihambad. Liisi ema põgenes. Õnneks leidsid nad peagi ka korraliku kooli.

Otu ja jääpurikas

Andreas Peterson (2. klass) ja ema Urma

Karupoeg Otu magas koos vennaga sügaval koopas talveund. Järsku ärkas ta millegipärast unest üles. Võib-olla oli ta näinud mõnda hirmsat unenägu või kukkus kusagil lähedal mõnu puu suure raksatusega maha. Igal juhul oli karupoeg äkki ärkvel.
Otu vaatas ringi – ema ja vend magasid magusalt norisedes. Mõmmik pistis pea koopast välja. Ta oli nähtust väga üllatunud. Terve mets, kus nad suvel ringi olid mütanud, oli üleni valge. Magama minnes oli metsaalust katnud paks lehevaip. Nüüd oli vaip veel paksem ja pehmem, kuid külm ja valge. Otu teadis lume kohta, vaid ema jutu põhjal, ise nägi ta seda esimest korda.
Karupoeg liikus edasi, lumme jäid tema käppadest sügavad jäljed. Taevas langes valgete liblikatena lumehelbeid. Otu jõudis koopa lähedal asuva oja äärde. Sellest üle viiva purde ääres rippusid sädelevad purikad. Need olid imeilusad! Mõmmik otsustas ühe neist emale kingiks viia. Ta tassis suure ja uhke purika koopasse ja vajus selle kõrval uuesti unne.
Kevadel ärgates tahtis ta emale kingituse üle anda, kuid ei leidnud purikat enam kusagilt. Nägin ilmselt lihtsalt und, mõtles Otu.

Sipelgas ja tsunami

Henrik Hinn (2. klass) ja ema

Elas kord sipelgas, kelle kodu oli Jaapanis. Ühel päeval, kui ta puuoksa peale ronis, tuli äkitselt hiidlaine ja kandis ta üksikule saarele. Sipelgas oli väga õnnetu, ta püüdis leida koduteed.
Peagi kohtas ta rohutirtsu. „Kas sa saaksid mind Jaapanisse aidata?“ küsis sipelgas. „Ma hüppan küll kaugele, aga mitte nii kaugele,“ vastas rohutirts. Nende juttu kuulis pealt põrnikas. „Ma laenan Sulle oma vanad tiivad. Homme jõuab siia keeristorm ja viib su koju,“ ütles põrnikas.
Nii jõudiski sipelgas tagasi koju.

Kass Šokolaadi seiklused

Erik Raul al Rõuk (2. klass)

Šokolaad on meie kass, kes on orientaali tõugu. Kui Šokolaad sündis, elas ta Mustamäe korteris koos oma õdede ja vendadega. Ükskord, kui ta meie juurde kolis, algasid tal kohe seiklused. 
Kord kevadel ilusa ilmaga käis Šoko põllul hiiri püüdmas, ent selle lõpetas rästiku hammustus. Kui Šokolaad koju ilmus, ütles isa, et kassil on käpp nagu nõelapadi. Ema viis Šoko loomaarsti juurde, talle tehti süsti ning juba järgmisel päeval oli käpp korras.
Šoko on ka suur saunasõber. Kord tundis Šoko saunast välja tulles arbuusi lõhna, mille peale ta lauale hüppas ja seda isukalt sööma asus.
Talle meeldib ka naabritädi kasvuhoones magamas käia. Sealt tulles lõhnab ta ikka tomatite ja kurkide järgi.
Tal on ka oma kassidest sõbrad - meie küla naabrikassid Beckham, Marta ja venesinised kassid, vend ja õde. Vahel nad möllavad, niiet sabad on püsti ja kohevad nagu pudeliharjad.
Aga see ei ole kaugeltki kõik, Šokot ootavad ees veel palju seiklused ja tegemised.

Võlusalv

Villem Kriisa (2. klass) ja isa

Elas kord võimsa Varbola linnuse lähedal metsas üks vaene perekond.
Tambet käis vahetevahel linnuse juures tööl, et oma perele raha teenida. Töö oli väga raske, mees pidi lohistama raskeid palke üles linnusesse ja ehitama neist puidust tõkkeid. Õhtul koju jõudes tuli tema naisel Maril ravitseda mehe veritsevaid jalataldu ja peopesi. Mari oli väga tark naine. Ta määris mehe haavadele salvi, mis oli valmistatud metsast korjatud ravimtaimedest ja lamba rasvast. Rohi küll leevedas mehe valu, aga haavad jäid ikka veritsema. Ühel päeval leidis Mari aga metsast mürkrohelise taime, koju jõudes lisas ta selle oma salvile. Õhtul määris ta sellega mehe haavu ja võib öelda, et juhtus ime. Ärgates avastas mees, et ta haavad olid kadunud.
Ta tundis ka oma lihastes suurt rammu pakitsemas. Tol päeval tassis Tambet üksinda linnusele sellise hunniku palke, milleks muidu oleks kulnud nädal aega. Ta tõttas rõõmsa õhinaga õhtul koju, tõstis naise kõrgele õhku ja lausus: „Kallis, ma arvan, et me võime saada rikkaks. Hakkame sinu imesalvi müüma linnuse sõjameestele ja möödakäijatele.“ 
Nii läkski. Mõne kuu möödudes olidki nad rikkad. Aga linnuses elas üks kuri mees nimega Vootele, kes oli kade Tambetile ja Marile osaks saanud õnnele. Nii juhtuski, et ühel õhtul koju jõudes leidis Tambet eest tühja ja segi keeratud kodu. Tema naine oli röövitud ja kadunud oli kogu imesalvi varu. Tambet teadis kohe, keda kahtlustada. Vootele oli nende juures käinud ja tahtnud teada, millest võlusalv on tehtud. Nad ei tahtnud talle seda öelda. Vootele oli lahkunud ähvardusega, et saab nende saladuse teada iga hinna eest.
Tambet jooksis linnuse poole. Kohale jõudes avastas ta, et väravad olid suletud ja Vootele hüüdis talle müüri pealt: „Enne su naine mu käest ei pääse, kui on avaldanud mulle oma salvi saladuse!“
Tambetile tuli meelde, mis nende salvile võlujõu oli andnud. Ta otsis metsast üles selle mürkrohelise taime ja pani kolm selle taime lehte suhu. Ta tundis suurt jõudu eneses ja astus mõne sammuga linnuse juurde ja paiskas laiali linnuse müürid. Ta leidis üles ka kurja Vootele, pani ta palgi peale ja viskas palgi mitme kilomeetri kaugusele.
Tambet jõudis oma kalli naise Mari juurde, kes oli paraku nende vintsutuste tõttu suremas. Ta võttis oma kalli naise sülle ja istus linnuse kõrvale kännule. Ta nuttis seal päevi muutudes aegamisi kivimürakaks ja tänaseni käivad inimesed seda mürkrohelist taime otsimas.

Ninasarvik mudavannis 

Helerin Link (2. kl)

Elas kord üks lõbus ja lustlik ninasarvik, kes armastas väga käia mudavannis. Ta käis iga päev vähemalt kolm korda seal mõnusas mudavannis. Ja peale selle meeldis ninasarvikule veel konni taga ajada ja puu otsa ronida. Aga kui ta sellest ära tüdines, siis läks ninasarvik taas mudavanni. Väga tihti kogunesid tema juurde parimad sõbrad, kelleks oli ahvipärdik, lõvikutsikas, elevandipoeg ja sebra. Kas te teate milleks? Loomulikult selleks, et kõik koos mudavanne võtta. Ja kui nad veel surnud ei ole, siis võtavad kõik koos mudavanne edasi.

Kolm heategu

Martin Nurk (2. klass)

Elas kord kuningas ja kuninganna. Neile sündis poeg, kelle nimeks sai Richard. Ta ei kuulanud oma ema ja isa sõna ning käitus kõikidega halvasti.
Üks kord, kui Richard metsas jalutas, kohtas ta nõida, kes ütles talle, et Richard peab kümne päeva jooksul tegema kolm heategu. Kui ta seda ei tee, siis muudab ta Richardi konnaks.
Richard käis mööda metsa ringi ja mõtles, kuidas teha kolme heategu. Äkki kuulis ta põõsast nuttu. Lähemale jõudes nägi ta siili, kellel oli kõht tühi. Richard andis siilile leivatüki. Siil tänas teda. Richard kõndis edasi. Varsti nägi ta pirnipuud. Pirnid palusid, et Richard neid korvidesse korjaks. Richard tegi seda ja pirnipuud tänasid teda. Richard jõudis järve äärde. Äkki kostis järvest appihüüdeid. Üks tütarlaps vajas abi. Richard päästis ta. Ta armus temasse ja palun endale naiseks. Peeti uhked pulmad. Richard ei käitunud enam mitte kunagi halvasti.

Kuidas eeslike endale sõbrad leidis

Loora Balašov (2. klass) ja ema

Elas kord eeslike, kellel polnud sõpru. Ühel päeval läks ta metsa rohtu sööma ja talle tuli vastu jänes, kes oli oma ema ära kaotanud. Eeslike küsis:“Miks sa nii kurb oled?“ Jänes vastas nukralt:“ Ma kaotasin oma ema ära.“ Eeslike vastas: „Lähme minu emme juurde, äkki ta annab nõu, kuidas sinu emmet leida.“
Samal ajal küpsetas eeslimamma kooke. Poisid koputasid uksele, eeslimamma võttis nad toredasti vastu ja pakkus neile kooki. Laua taga küsis ta: „Mis mureks?“ Jänkupoiss rääkis oma loo ära. Eeslimamma pakkus, et äkki on jänku ema karu juurde mett küsima läinud, kuna sel aastal olevat hea saak. Nad panid riidesse ja hakkasidki karu poole astuma. Möödus veel pool tundi, kui juba märkasidki nad jänkupoisi ema ja karutaati. „Emme!“ hüüdis jänku. Ta oli nii õnnelik ja rõõmus teda nähes. Ka jäneseema oli tänulik, et eesli perekond tema poega aitas. Nad kutsusid eeslipoisi homsele lastepeole. Eeslike pani end selleks puhuks kenasti riidesse. Peol leidis ta aga endale palju sõpru. Ja nii hakkaski ta iga päev oma sõpradega õues mängimas käima.

Kaks jänest

Emili Nilender (2. klass) 

Elasid kord kaks jänest. Vanem jänes oli töökas, ta tegi väga palju tööd – korjas porgandeid ja kapsaid oma urgu. Ta teadis, et külm talv on tulemas.
Noorem jänes oli laisk, ega hoolinud talve tulekust. Ta aina mängis oma sõpradega. Vanema jänese märkustele vastas noorem jänes ebaviisakalt: „küllap tean, millal töötan ja millal talveks toitu varun.“
Vanemal jänesel oli salv varsti juurviljadega laeni täidetud, külm talv võis alata. Noorem jänes aga trallis edasi.
Saabus talv, paks lumi kattis maad. Kui nooremat jänest hakkas nälg juba tugevalt näpistama, jooksis ta oma sõprade juurde, et endale süüa varuda. Peagi selgus, et jänese sõbrad olid samas hädas.
Sõnakuulmatul jänesel ei jäänud muud üle, kui vanema venna juurde joosta ja oma tegude pärast andeks paluda. Nii ta tegigi. „Kallis vend, palun vabandust, et ma sinu sõna ei kuulanud ja sügistöödel ei aidanud.“ Jänese vend vastas: „Proovi järgmisel aastal olla targem, seniks võid aga minu juurde elama jääda ja täita kühtu maitsvate juuriviljadega.“

Muinasjutt Anetsit ja Oskarist

Marie Anette Sepp(2. klass) ja ema

Ühel ilusal talvisel laupäeval tuli ema väikese Aneti juurde, et rääkida talle, et peab täna kindlasti linna minema tähtsaid asju ajama ja ka poes käima. Pisike Anetike viidi selleks ajaks aga vanaema juurde mängima. Enne kui ema minema hakkas, palus laps emalt, et too talle linnast midagi ilusat ja armsat tooks. Ema ju teadis, et tütreke oli juba ammu endale tõelist sõpra igatsenud, kellega mängida ja oma suurimaid saladusi jagada. 
Mänguasjapoes ringi vaadates ei sobinud suureks sõbraks ei suur ja tugev tiiger ega pehme ja karvane jänku. Järsku silmas ema kõige alumisel riiuli tagumises nurgas üksikut karupoega. Ta vaatas ema poole nii nukra pilguga ja justkui palus, et tema poest koju viidaks. Ema leidis, et just see armas karupoeg lähebki temaga koju ja saab tütrele kingiks. Väikesele Anetile meeldis karupoeg väga. Ta oli just selline karu nagu Anett oli igatsenud – suur, pehme ja armas. Tõeline kasukaru! Kohe aga tekkis üks mure, mis küll oma uuele sõbrale nimeks panna? Oi kui palju oli erinevaid ja huvitavaid nimesid, aga üks nendest oli justkui sellele karupojale valatud – Oskar.
Oskar sai kohe Aneti suurim sõber. Ei olnud mänge, mida edaspidi koos ei mängitud, ega kohti, kuhu teda kaasa ei võetud. Kõik kõige suuremad saladused usaldati samuti Oskarile ja asendamatuks sai ta ka. Kuna aga oli külm talv ja Oskariga jalutama minna ei saanud, oli vaja karukesele riideid. Aga karudele pole ju riidepoodi. Kust küll leida oma mõmmikule korralikud ja soojad riided? Ühtäkki meenus Anetile, et tema enda vanaema on ju õmbleja! Palume vanaemal Oskarile korralikud riided õmmelda. Anetike võttis oma karu kaenlasse ja hakkas vanaema juurde minema. Oli ju vaja kiiresti riideid, sest ilma nendeta ju korralikult talverõõme nautida ei saanud. Paar päeva hiljem oligi vanaemal Oskarile korralikud lumes müramise riided valmis ja kohe sai ka kelgumäele mindud. Oh seda rõõmu! Paar päeva hiljem aga selgus, et suure kelguralli tuhinas oli kõlmapoiss Anetile põue pugenud. Emal oli hädasti vaja tütrekesel temperatuuri mõõta, kuid see polnud Anetile kunagi meeldinud. Appi tuli võtta kavalus. Oskaril võib ju ka palavik olla ja teda tulev kraadida, Ema otsis Oskarile kraadiklaasi ja nii saadi Anetil ja Oskaril temperatuur mõõdetud.
Suvel aga sai ette võetud ühine kalaretk paadiga Paunküla veehoidlasse. Uhked kalamehed nad mõlemad. Suvi möödus Anetil ja Oskaril koos mängides ja seigeldes. Peagi jõudis kätte sügis. Anetike märkas, et Oskar jääb järjest väiksemaks ja aina kokku kuivab. See tekitas väikeses peas tõelise mure. Mis küll Oskaril viga? Kas on ta tõesti haigeks jäänud? Taas saadi abi vanaema käest. Oskaril oli vaja lihtsalt kõhtu natuke täidet toppida ja ilus ning priske ta jälle oligi. 
Sedasi rõõme ja mureisid kogedes, koos mängides ja seigeldes, unistusi ja saladusi jagades on möödunud kahel suurel sõbral palju aastaid. Juba sel talvel ootab sõpru ees tõeline seiklus palmide all. 

Maagiline puumaja

Kea-Liis Raudsepp (11)

Elas kord orav, kelle nimi oli Rosanna. Rosanna elas väga tavalises tammepuuõõnsuses. Tal oli seal väga igav. Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval tuli Rosannale mõte ehitada enda puust üks puumaja. Seda ta mõtles teha järgmisel päeval. Õhtul läks Rosanna heade plaanidega magama.
Järgmisel päeval ärkas Rosanna liftis. Ta mõtles, et imelik, keegi on mind vist ära röövinud. Rosanna hakkas karjuma: “Appi, appi, mind on röövitud!“ Tema kõrval elav hobune Roosi läks tema juurde ja ütles: “Rosanna, mis sa kisad siin, teised veel magavad ja esiteks oled sa oma kodus!“
“Ma arvasin, et mind on röövitud, kuna minu maja polnud selline:“
“Sa ju eile soovisisd sellist maja, järelikult keegi ehitas selle lifti öösel.“
“Ei tea, kuidas see lift töötab, siin pole ühtegi nuppu.“
Järsku kuulis Rosanna kellegi võõra häält lifti kõrvalt. See oli hamster:“Ma pean siin hamstrijooksurattal jooksma, siis hakkab lift liikuma.“
“Aga milleks on lifti vaja?“ küsis Rosanna.
„Üleval korrusel on binokkel, millega saab igasuguseid asju uurida“ vastas hamster.
„Aga miks on siin teine korrus?“ tundis Roosi huvi.
„Sinna ehitatakse teine korrus, kus on võrkkiik, salakäik Roosi majja ja teiselt korruselt läheb alla suur liumägi.“
Nüüd sekkus ka hobune juttu:“Aga miks see minu maja kohal on?“
„See on kiik nagu näed ja seal üleval on veel üks salakiik.“
„Kas kolmandale korrusele tuleb ka veel midagi?“ küsis Rosanna.
„Jah tuleb. Sinna tuleb söögitoru“
„Mis on söögitoru?“
„Söögitoru on toru, millega lastakse sööke teisele korrusele.“
“Kas tehakse veel midagi?“ küsis Rosanna.
„Teile tuuakse ka rula ja esimesele korrusele ehitatakse karussell. Tuuakse ka korv, aga seda ei tea ma isegi, milleks. Õhtul läks Rosanna rõõmsalt magama.
Järgmisel päeval ärkas Rosanna lärmi peale üles ja Roosi ka. Nende kodust oli saanud maagiline puumaja. Igal pool olid loomad. Ahv kiikus võrkkiigel. Pingviin ootas ahvi juures oma kiikumisjärjekorda. Hamster jooksis hamstrijooksurattal. Kass uuris binokliga ümbruskonda. Koer pani sööke söögitorusse. Teine kass kiikus tavalise kiigega. Jänku ja teine koer kiikusid salakiigega. Ämblik lasi liumäest alla. Lõvi passis salakäigu juures. Mõmmi, hiir ja kolmas kass olid karussellil. Sisalik istus korvis.Rohkem seal loomi polnud.
Rosanna hakkas pahandama. „Miks te minu majas olete? See on minu maja!“ Nüüd võttis sisalik sõna: “Nüüd on see ka meie maja.“ Ämblik oli just esimesele korrusele jõudnud ja hakkas rääkima: “Räägitakse, et see tammepuu on maagiat täis. Täna hommikul mõtlesin, et mind on röövitud, aga kui sain aru, et see on see maagiline tamm , jäin rahulikuks. Läksime kõik koos vaatama,kas meie majad on alles, aga enam polnud meie kodusid ja me hakkasime siin elama.“ Rosanna oli jäänud mõtlikult kuulama:“Väga huvitav, ma poleks seda iialgi arvanud, et see puu on maagiline. Mina arvasin, et see on täiesti tavaline puu. Ärge muretsege! Kui teil pole kodusid enam, siis võite siia elama jääda.“
Kõik loomad jäid maagilisse puumajja elama ja kui nad surnud pole, siis lõbutsevad nad veel praegugi koos. 

Metsapäkapikud

Riko Kink (10)

Elasid kord kaugel seitsme mäe ja mere taga sügaval metsas Väikese Päkapiku külas neli toredat ja tarka päkapikku. Nende nimed olid Päkafiilius, Päkapolli, Päkaliisu ja Päkatsilton.
Metsas natuke Väikese Päkapiku külast eemal mäenõlval elas kuri nõid, kes tahtis päkapikud kinni võtta ja nende võlujõu endale saada.
Ühel päeval läksid päkapikud metsa kõige ilusamasse nurka, kus kasvasid võlutaimed ning korjasid neid suurel hulgal. Koju tagasi jõudnud, hakkasid nad taimedest võlujooki keetma. Võlujook valmis, asusid nad teele kauge koopa poole, et jook ära peita. Päkapikud peitsid võlujoogi sügavale maa alla käikudesse ja koostasid kaardi, et hiljem võlujooki leida. Kaardi panid nad laekasse ja laeka oma maja keldrisse.
Aastaid möödus ja päkapikud olid vanaks jäänud. Ükspäev rääkis viimane päkapikk Päkafiilius oma lapselapsele kaardist ja võlujoogist. Järgmisel päeval läks vana päkapikk taevasse.
Kuue päeva pärast olid matused. Pärast matuseid oli Päkafiiliuse lapselaps väga kurb, aga siis tuli talle meelde, et vanaisa Päkafiilius oli talle rääkinud neljast päkapikust ja võlujoogist, mis võib surnuid ellu äratada. Ta läks keldrisse ja otsis laeka üles.
Lõpuks pika otsimise järel leidis ta laeka ja hakkas kaarti otsima. Laegas oli päris suur ja lai. Kaart oli laeka põhjas. Lapselaps võttis kaardi laekast välja ja asus seda uurima.
Kolme päeva pärast läks Päkafiiliuse lapselaps seda aaret ehk võlujooki otsima. Ta otsis üheksa päeva ja jõudis maa-alustesse käikudesse. Ta otsis käikudes seni, kuni jõudis kinnimüüritud seinani. Ta mõtles, miks juhatas kaart ta kinnimüüritud seinani, aga siis taipas, et vanaisa peitis võlujoogi müüri taha kurja nõia eest. Ta võttis kirve ja hakkas müüri lõhkuma. Ta lõhkus mitu päeva ja lõhkus mitu ööd, kuni müür katki läks.
Päkafiiliuse lapselaps astus müüri taga olevasse kuldtuppa . Ta vajus imestusest pikali, kuid tõusis kohe uuesti püsti. Kiiresti asus ta võlujooki otsima. Nii ta siis otsiski, aga leidis hoopis väikese haldja. Haldjas küsis;“Kes sa oled ja mida tahad?““Ma olen Päkafiiliuse lapselaps ja soovin võlujooki.“
Algul oli haldjas vastu, aga pärast lapselapse loo ärakuulamist andis võlujoogi. Lapselaps jooksis vanaisa hauale, kaevas haua lahti ja kallas vanaisale võlujooki suhu. Mõne sekundi pärast ärkaski vanaisa ellu. Mõlemad olid rõõmsad ning läksid koos koju. Kodus peeti suur pidu ja kõik olid õnnelikud. Ja kui nad surnud pole, elavad nad tänapäevani õnnelikult koos.

Talupidaja Ants

Joonas Kästik (10)

Elas kord vaene talupidaja, kelle nimi oli Ants. Tema talu oli ranniku lähedal.
Ühel päeval tulid piraadid ning röövisid Antsu paljaks. Nad ütlesid:“Kui sa homme meile ühte kullakangi ei too, ripub su pea laevamasti küljes!“
Ants oli nupukas mees. Ta võttis paraja kivi ning viilis selle kullakangi sarnaseks ning pärast valas kivile kollast värvi. Ants arvas, et piraadid kontrollivad,et kas see on on päris kuld. Ta otsis nüri noa ning pani selle valmis. Ta palus oma heal sõbral laev kaaperdada samal ajal kui piraadid tema majja tulevad.
Järgmisel päeval tulidki piraadid kulla järele. Ants näitas neile võltsitud kullakangi. Piraat küsis nuga ning Ants andiski neile nüri noa. Piraat arvaski, et tegu on ehtsa kullaga. Kui piraadid õue läksid, laeva enam polnud.
Ants ütles sõbrale, et toogu laev 200 meetri kaugusele sadamast. Ants sai laeva müügist nii palju raha, et ta sai väga rikkaks ning kui ta surnud pole, elab ta tänapäevani õnnelikult.

Vikerkaaremaa

Karlote Lindvest (10)

Elas kord inim-muumia, kelle nimi oli Cecilia. Ceciliale meeldis väga šokolaad. Kõik pidasid teda tavaliseks 11.klassi õpilaseks, kuid ta oli inim-muumia. Ta võis lõputult šokolaadi süüa, aga ei läinud kunagi paksuks.
Kõigil inim-muumiatel oli oma võti, millega sai minna teatud inimese südamesse. Cecilia võti suunas teda enda südamesse. Ta keeras võtmega tühja ruumi ukse lahti ja astus sisse. Ceciliat ründasid kõik halvad asjad, mis tal kunagi juhtunud olid. Talle tuli meelde, oma kassi surm, see hetk kui ta häbi tundis ja teised halvad sündmused. Lõpuks jätsid mured teda üksi ja ta nuttis.
Mõne aja pärast ilmus tema kõrvale õhku roosat värvi uks, Cecilia hüppas õhku ja ronis uksest sisse. Tema kõrvale ilmusid kolm roosat jänkut ja lükkasid ta lillast torust alla. Cecilia langes batuudile. Teda aitasid püsti karvased kutsud. Kutsud lahkusid ja nende asemele asusid kaks väikest hamstrit, kes ütlesid:“Tere tulemast Vikerkaaremaale!“
Cecilia vaatas oma jalgade alla- seal oli üks suur pilv, kus asus Vikerkaaremaa. Vikerkaaremaal elas palju loomi. Cecilia läks kohe vikerkaare pealt alla laskma. Ta lõbutses seal kogu päeva, kuni saabus õhtu ja kõik loomad põgenesid Julgusemaa pilve peale. Cecilia küsis ühelt jänkult:“Mis toimub?“ Jänku vastas:“Iga öö tuleb Vikerkaaremaale koletis, kes muudab kõik elusolendid , kes siin viibivad, samasugustaks nagu ta ise.“ Cecilia kartis. Ta aitas mõmmid Julgusemaale. Kui ta viimast mõmmit aitama asus, nägi ta koletist.. Koletis tuli talle aina lähemale. Cecilia lükkas viimase mõmmi Julgusemaale, kuid ei jõudnud ise üles hüpata. Ta libises pilveservalt alla, kuid õnneks suutis Vikerkaaremaaa pilveservast kinni võtta.
Sel hetkel jõudis kohale prints. Ta aitas inim-muumia Cecilia pilveservalt ülesse Julgusemaale ja ise võitles koletisega. Lõpuks kukkus koletis pilveservalt maha ja prints võitis.
Cecilia ja prints abiellusid ning jäid Vikerkaaremaale elama. Kui nad surnud pole, elavad nad praeguseni koos ja söövad šokolaadi.

Ükssarv

Hanna Liina Lippand ( 4. kl)

Elas kord ükssarv. Tal oli väga ilus sinine lakk ja sinine saba. Sarv oli veel väike, sest ükssarv oli väga noor. Ükssarve metsas ei elanud rohkem kedagi. Vähemalt ükssarv ei olnud kedagi näinud. Nii kõndis ta nukralt mööda metsaradu. Ta pidas üksinda jaanipidu, sünnipäeva, jõule... 
Ühel päeval oli ta üksinduse üle eriti kurb. Kurk ka valutas. 
Korraga märkas ta väikest karu. Karu ehmatas ja puges põõsa alla. Puges põõsa alla ja hakkas nutma. Ükssarv püüdis karu igat moodi põõsast välja meelitada, kuid miski ei aidanud. Lõpuks hakkas ta laulma. Ja imelik küll! Mida rohkem ükssarv laulis, seda vähem ta kurk valutas! Karupoeg tuligi peidust välja ja tunnistas, et tegelikult tahaks ta endale head sõpra, aga pole kusagilt leidnud. Igalt poolt on otsinud: põõsaste alt ja kännujuurikate vahelt, puuõõnsustest ja heinahunnikutest. Pole kuskilt otsida enam.
Ükssarv vaikis, kuulas ja ütles siis, et temagi otsib sõpra. 
“Aga saame siis sõpradeks!” otsustasid nad, naeratasid teineteisele ning keksisid õnnelikena üle aasade, mägede ja jõgede kohal kaarduvate sildade.
Ühel päeval nina sügades märkas ükssarv, et sarv kasvab. Tead, mida see tähendas? Seda, et kätte oli jõudnud ükssarve sünnipäev. Ja seekord ei olnud ükssarv enam sugugi üksi.

Orav, siil ja hiir

Pileriin Kirsipuu (4. kl)

Orav läks endale uut kodu otsima. Ta jõudis suurde metsa, kus kasvas palju käbisid ja pähkleid ja varsti leidis ta endale ka sobiva õõnsusega pesapuu. Orav kandis pesa talvevarusid täis. See oli tõeliselt vahva mets. Kahju ainult, et orav siin kedagi ei tundnud. Ta otsustas minna sõpru otsima. Varsti kohtas orav tillukest hiirepoega. 
“Tere, hiir!” ütles orav. “Ma olen siin metsas alles uus. Saame sõpradeks! Tule mulle õhtul külla!”
Hiir oli kohe nõus. Tal polnudki ühtuks mingeid plaane.
Orav hüples edasi ja kohtus siiliga. Siil oli näljane ja otsis toitu.
“Tere, siil!” ütles orav. “Ma olen siin metsas alles uus. Saame sõpradeks! Tule mulle õhtul külla!”
Siil oli ka nõus. Küsis ainult: “Kes veel tulevad?”
“Ainult väike hiirepoeg. Ma ei tunne veel eriti kedagi,” lausus orav.
“Väga hea. Saangi kõhu täis,” rõõmustas siil.
“Oi-oi-oi,” ehmus orav. “Nüüd läks küll halvasti!” Ta jooksis kähku hiire juurde ja palus: “Hiir, ära sina täna tule. Täna tuleb siil ja ta võib su ära süüa.”
“Ma tulen siis homme,” arvas hiir.
Õhtul tuli siil. Ta oli vahepeal kõhu täis söönud ja hiir ei tulnud talle meeldegi. Koos lasti kukerpalli, mängiti peitust ja noolemängu – siilil olid nooled kaasas, pärast ta torkas need endale selga tagasi. Külaskõik oli väsitav, aga väga lõbus.
Järgmisel päeval saabus hiir. Temaga oli tore võidu joosta, päevalilleseemne kestadega kaugust sülitada ja sabasid taga ajada.
Nii hakatigi oraval külas käima. Ühel päeval siil, teisel hiir.
Kuni ükskord jäi siil tulemata. 
“Siil on kadunud!” kurtis ta hiirele, kui see järgmisel päeval tema juurde jõudis. “Läheksin teda otsima, aga ma ei tea, kus ta kodu on.”
Hiir teadis. Hirmu maha surudes juhatas ta orava siili koduni. Siis nad nägid siili.
Siil magas. Sügis oli kätte jõudnud. Orav ja hiir kohendasid siili tekki, et ta talvel ei külmetaks ja läksid orava koju uusi mänge välja mõtlema. Pihlakamarjadega täpsust viskama. Mahalangenud lehtede peal keksu mängima. Esimesest lumest pallidega lumesõda pidama.
Küll kevadel saab jälle ka siiliga mängida.

Kuidas armastada kolme peaga lohet?

Küllike Veede

Maailmas liigub igasugu müüte. Mõned kinnitavad, et draakonid, härjapõlvlased ja haldjad on lihtsalt tobe väljamõeldis. Teised usuvad, et seesugused tegelased on olemas küll, aga arvavad täpselt teadvat, kui pikk, kui raske, mis värvi ja millise iseloomuga. Ja et ainult nii ongi. 
Aga päriselt? Aga päriselt mahub maailma uskumatult palju hämmastavat ja erilist ning igaühes meis on veel omakorda suur ja imeline maailm. Ei maksa seda mingite eelarvamustega väiksemaks ega igavamaks teha.
---
Elas kord lohe. Ta ei lasknud end sugugi segada asjaolust, et keegi kuskil väitis: “Lohesid pole olemas!” ega ka sellest, et keegi teine kirjeldas: “Lohed on olemas. Nad elavad Hiinamaal, kõrgel mägedes, nad on punast värvi, neil on üks pea, neil purskab suust tuld ja nad söövad printsesse.”
See lohe elas üsna siin lähistel. Suvel oli ta selline beežikas, pruunikas ja rohekashall – männimetsaaluse karva. Nii tundus turvaline. Männimets oli pealegi elupaigaks parim. Siin nägi kaugele, liikumine oli vabam, samas vajalikult varju ja omaette olemist. Talvesoomus helkis heledamapoolselt. Eks muidugi olenes talvest. Tuld ta ei pursanud. Talle tundus, et see on hammastele kahjulik. Ja tal oli kolm pead.
Printsesse see lohe ei söönud. Selleks oli mitu põhjust. Sa tahad ju, et toit taldrikul hea välja näeks? Mõni isaslohe ehk tõesti naudiks printsesside habrast ilu. See lohe oli emane. Üks tõeliselt kütkestav printsess ajas ta tõeliselt kadedaks. Seda esiteks. Mis veel? Nad kriiskasid. Kuldsed kiharad läksid kurku ja ajasid köhima. Kõik see värv ja kreem ja puuder, millega nad end kokku mäkerdasid, tekitas allergiat. Pealegi oli neid jube tüütu kõikvõimalike korsettide, kombineede, kleitide ja seelikute seest välja harutada.
Printsid olid hoopis teine teema! Neid oli tore enne sööki taga ajada, nad olid liikuvad ja lihastes ja lohetari kuuele silmale pakkusid nad igatahes märksa rohkem kui printsessid.
Menüüs tekitasid printsid muidugi samasugust segadust nagu printsessidki. Loed, et kohe tuleb serveerimisele Barthold Cornelius Alexander Engelhard, loodad rikkalikku neljakäigulist lõunat, aga prints on kidur kui pisemat sorti päkapikk.
Lohe enda nimi oli Jahh ja sellest jätkus kõigile kolmele peale. Keskmise pea poole pöördudes kõlas see nagu otsus, vasakpoolsel – nagu tuisukilje ja parempoolsel – sosinana puulatvades. Loherahvas ei ajanud nimedega alpust taga. Oskad sa üldse pakkuda kedagi, kes lohesid nimepidi kutsuks?
Nad elasid erakutena, kes kus, üksteisele külla sattusid harva, seda enam, et need korrad heaga lõppema kippunud. Nii ununes vahel aastateks, et kuskil lohetki mingi oht võiks varitseda. Aga oht oli. Lohetapja.
Lohetapja on iseenesest täitsa tavalise inimese moodi mees. Noh, ehk kasvult veidi pikem, aga mitte oluliselt. Lihtsalt, kui tavaline mees ei kipu metsa, kus lohe elab, siis lohetapjat veab sinna nagu magnetiga. Mis ta seal teeb, sellele enamasti tunnistajaid ei jagu, aga tagasi ta tuleb, kott lohakalt üle õla ja koti sees on siis vastavalt nii mitu pead, kui lohel juhtus olema.
Aga aitab nüüd sissejuhatusest. Läheme loo juurde. Ja lugu selline: 
Meie lohe metsa sattus lohetapja. Päikesesoojas teeservas ilutsesid lopsakad karukellad, näsiniin pilgutas oma salalikke sügavroosasid õiesilmi, jõesäng oli kirkaid varsakabjapatju täis, aga lohetapja ei pannud neid eriti tähele. Tema treenitud vaist haistis lohe lähedust. Ja ettevaatuse kaotanud lohe kerkis sealtsamast karukellade, näsiniinte ja varsakapjade vahelt kogu oma kolmepäises täiuslikkuses.
Midagi juhtus nüüd. Kas oli lohetapja liiga palju loheringkonnas liikunud või säras keskkevade ahvatlusi lohe kolmest silmapaarist, igatahes... lohetapja armus. Ja armus nii hullusti, et see suur armastus jõudis ka lohe südamesse. Nii et... vastastikune.
No ja mis sellest, küsid sa? Kui tinasõdur võib armuda paberbaleriini, kaunitar koletisse... miks ei võiks lohetapja armuda lohesse? 
Nojah. Lohetapja süda tuksus nüüd lohele ja lohe süda lohetapjale, aga peale suure armunud südame oli lohel ka kolm pead ja need ei suutnud taluda, et lohetapja kõiki kolme kallistas ja musitas. Kõik korraga ei tulnud kõne allagi ja eraldi tegi samuti tuska.
“Mina nägin teda esimesena!” teatas keskmine pea ja äärmised pidid sellega nõustuma. Nii oligi olnud.
“Mina armastan teda kõige suurema kirega!” nõudis vasakpoolne. Nojah, ta oli tõesti teistest elavam ja särtsakam.
Parempoolne ei öelnud suurt midagi, ta oli selline... introvert. Aga armastas ja kiivust tundis temagi.
Armukadedus ajas lohe pead tõsiselt tülli. Armastus ajas peadest hulluks.
Lohele ei maitsenud jook ega söök. Ka hõrguma prae kõrvalt nokkis vastutahtmist vaid veidikese salatit. Jäi täitsa norgu.
Lohetapja oli kimbatuses. Kui kedagi armastad, siis tahad ju, et ta sinust rõõmu tunneks ja säraks, mitte kurvaks jääks.
Mis siis teha? Kui lohel on kolm pead, ei ole võimalik kahte lihtsalt minema kihutada. Pole võimalik konkurente maha raiuda, sest need kasvaks ju kohe kaela otsa tagasi. Kui, siis kõik kolm korraga, aga see ju teeks lohele otsa peale. 
Kõige hullem, et lohetapjale meeldis lohe just kõigi oma kolme peaga ja peadevahelised tülid tegid ta õnnetuks. 
Lohe aga armastas lohetapjat. Kui armastad, siis tahad teisele rõõmu teha, mitte kibedust ja valu.
Maailmas on igasugu tarkust ja maagiat. Küllap oskaks keegi teha lohe ühest suurest armastavast südamest kolm. Teha nii, et saaks saata kõik kolm pead oma südamega eri maailma otsa. Ootama, et lohetapja ta leiaks. Teadma, et lohetapjat on kusagil ootamas veel kaks sama kallist ja head. Kas see aitaks? 
Lohetapja ei osanud midagi targemat välja mõelda, kui et tuleb kasvatada endale veel kaks pead. Aga ega siis need nii lihtsalt kasva! Mida teha? Siirdada? Nõiduda? Teeselda?
Tead. Tegelikult on see üsna meeleheitliku lõpuga lugu. Või mis lõpuga... Lõpp ei paista veel kusagilt. Ainult meeleheide.
Me arvame, et oskame nõu anda küll. Et lohetapja peaks leidma endale hoopis printsessi või mõne tavalise vaese külatüdruku. Ja lohe peaks ootama endale lohest kosilast. Soovitavalt kolmepealist. Aga elus ja armastuses ei ole nii lihtne. Seal võib juhtuda, et lihtsam on kasvatada endale kaks uut pead.

Kaks venda, üks unistus

Mattias Muuk (9)

Elasid kord kaks venda, Jan ja Ivan, kellel oli üks unistus. Ivan oli vanem ja Jan noorem ning nende unistus oli saada endale hobused. Vennad elasid väikese külakeses oma isa majas. Nad elasid väga vaeselt ja ja nad harisid põldu käsitsi. Ivani tahtis hobust
põlluharimiseks, Jan aga ratsutamiseks. Nüüd hakkasid vennad  plaani pidama, kuidas saada endale hobused. Jan arvas, et lihtsam oleks hobused tallimehelt varastada. Ivanile see mõte ei meeldinud ja hakkas tööd otsima. Tallimehel oli palju hobuseid. Hobune maksis 50 rubla ja ilusaid hobuseid oli tallimehel palju. Väikeses külas oli väga raske tööd leida, kuid lõpuks leidsid nad tööd ühe rikka mehe juures. Vennad käisid iga päev hommikust õhtuni mehe juures tööd tegemas. Seal pidid nad maad kaevama, heina tegema , aeda värvima ja veel palju muudki. Janile töötegemine ei meeldinud üldse ja nii juhtuski, et suurem osa tööst tegi Ivan. Seda märkas ka rikas mees. Kui töö oli tehtud, said vennad rikkalt mehelt  50 rubla. Nüüd oli aeg minna tallimehe juurde ja endale hobune osta. Koju jõudes hakkasid vennad vaidelma, kes saab hobuse endale. Vaidlesid ja vaidlesid aga targem annab järele, mõtles Ivan. Nii saigi Jan endale hobuse. Ivani unistus oma hobusest ei olnud ikka veel täitunud. Ivan oli kurb.
Ühel ilusal suvepäeval läks Ivan tallimehe juurde, kuid tallis ei olnud ühtegi hobust ja ka tallimeest ei olnud kodus. Sellel päeval oli tallimees läinud linna laadale. Ivan läks samuti laadale ja nägi, et tallimees müüs just oma viimast hobust. Ivan hüüdis küll tallimehele, et ta ei müüks oma hobust, kuid teda ei kuulatud. Ta müüs oma viimase hobuse rikkale mehel, kelle juures Ivan oli tööd teinud. Ivan oli väga kurb ja koduteel mõtles,et ta ei saa endale kunagi hobust.
Järgmise päeva hommikul tuli seesama rikas mees Ivani juurde ja kinkis hobuse Ivanile. Ivan oli üllatunud rikka mehe käitumisest. Ivan ei teadnud, miks rikas mees talle hobuse kinkis aga Ivan teadis, et tema unistus täitus.
Nüüd teadis Ivan, et unistused võivad täituda. 

Ühe garaaži lugu

Karl Edgar Tammi

Natuke tolmuse, ent hästivarustatud garaaži läänepoolse seina peal, otse aiakäru kohal, ripuvad kaks haamrit. Üks vasar, väljanägemiselt vana ja vilets, teeb koletislikku häält: “Aidake…palun AIDAKE mind!”
 Kõrvu, aga eelkõige meeleolu sandistav agooniahüüd mõjus teistelegi peaaegu, et surmavalt. Nii vanaks oli elanud 19. sajandi esimestel aastatel Tööriista Kuningriigi metsades meisterdatud esmaklassiline tarbeese. Põlvnedes otse Lembitust, püha Sepavasara suguvõsast, oli aga iidsel ja toriseval kuvaldal, nagu õigele kuninglikule tööriistale omane, jässakust ja sitkust mitte alla anda. Jah, see haamer polnud valmis siit ilmast lahkuma.
Teine, alles mänguhaamri ohtu tööriist vastas, endal vars murest kipras: „Taat, mida me tegema peame?“ Vanavanavanaisa Hans oli viimased 4 päeva soninud ja läbi une karjunud, otsekui oleks teine vart pidi leekides (kuigi võiks arvata, et vart pidi hauas on viimane küll). Jah, kuninglik garaaž täitus möiretega, mis olid võrreldavad ainult Maolen Vasar & The Suni kontserdiga eelmise aasta jõulude ajal. Terve garaaž polnud und saanud viimased 96 tundi. See oli talumatu. Kuna jõuab kohale juba kolme päeva eest kutsutud Soome doktor? Ader Aadu, kohalik arst, teinud küll mitmesuguseid uuringuid ja katseid, aga tulutult. Kehitas vaid lõpuks õlgu ning kirjutas antibiootikumid. Võtnud visiiditasu mitu tuhat krooni väidetavalt kalli arstimistöö eest ja marssinud minema. Õnnetud garaažielanikud jäid murest murtuna lootma ravimite mõjule, mis aga mingit efekti ei näidanudki. Vahest ainult seda, et Hans muutus natuke tigedamaks.
Aga otsekui alasi Andres selgest taevast, kõmmis keegi neljanda päeva lõpuks ukse taga. “Heigo, mine vaata,” saatis kuningas Treipink IV riigi kõige teravamad hekikäärid kontrollima, kes ometi nõnda hilisel novembrikuuõhtul ukse taga kolgib. Uks vajus lahti ja sisse astus räsitud olemisega ristpeakruvikeeraja, saatjaks kaks verinoort nutuste silmadega kruvi.
“Ma kuulsin karjeid, mis siin ometi lahti on?” Äratundmatu aktsendiga küsija hääletämber oli erakordselt rahustav, selline madal meeskõne pidi soojendama küll ükskõik millise jultunud kruustangi metalli üles. Vahest tingituna kriitilisest olukorrast garaažis, aga muidu nipsaka ja ebasõbraliku iseloomuga kuningaski tundis kruvikeeraja vastu ülimat sümpaatiat.
”Mina olen kuningas Treipink IV, selle kuuri ainus valitseja ja suunanäitaja. Tere tulemast meie õukonda,” tegi monarh esimesena diplomaatilise käigu. ”Neli päeva on meie tilluke õukond üritanud igapäevaseid asjaajamisi toimetada selle vana toriseja kriiskamise saatel, ja me ei oska midagi ette võtta. Te näete välja elukogenud ja tark. Pealegi tundub, et teil ja teie lastel oleks vaja ulualust. Sellise tormiga ei lase joonlaudagi välja,” tõi kuningas taas kavaluse mängu, “äkki oskate teie saada võitu meie probleemist?” Äraajamata roostega ning tõepoolest intelligentse väljanägemisega kruvikeeraja otsis pilguga müra epitsentrit ja kissitas silmi. “Või et kokkukuivanud haamer,” pomises kogenud tööriist omaette. Üks seni vagusi olnud väikestest kruvidest aevastas. Isa vaatas murelikult järelkasvule otsa.
“Kas teil on pakkuda meile peavarju vahest mitmeks nädalaks? Samuti on meie kõhud tühjad ja rooste tahaks ajamist.” Hallineva peaga kruvikeeraja rahustav hääl hõljus garaaži igasse nurka, igasse prakku, ning jäi kuulajate kõrvu veel pikaks ajaks. “Gustav on saanud külma ja Gregor on kurnatud.”
Ahnuse poolest tuntud, ent tark kuningas mõtles. Kuigi terve garaaž nägi enda ees seisvat lahendust põrgukisast vabanemiseks, oli siiski imestama panev, et kuningas nõnda jultunud pakkumist üldse kuulda võttis.
“Jah,” Kõlas vastus. Terve garaaž oli hämmingus. Näpitsad Guido ja Mari näpistasid teineteist, arvates, et nad näevad und. Keegi polnud näinud varem ihnet kuningat väljendamas sellist lahkust. Eriti võhivõõraste vastu. “Tooge porilappe ja andke külalistele sooja mootoriõli. See toob neile eluvaimu sisse.” Kuninga käsus ei olnud kahtluse nootiGI. Kas tõesti oli asi salapärase kruvikeeraja hääles? Vahest kuningas lihtsalt pettis rändurit ja tema kasvandikke?
Väikesed kruvid viidi eemale, kus nende eest hooltises noor ja kaunis tungraud Kerli. Salapärane ristpeakruvikeeraja aga kõndis otsemaid Hansu juurde. Teades juba probleemile lahendust, käskis tundmatu: “100 milliliitrit vett, kohe.” Võimsa ähkimise ja puhkimise saatel patseeris kohale tilluke vann Vambola, mida aitasid lükata Salme ja Magnus, maailma kõige erinevamad ühemuna kaksikud, nagu nad ise väidavad. Igatahes on üks neist sünni poolest saag ja teine mutrivõti. Keegi ei tea, kes oli nende ema. Veel enam, kes isa.
„Mis sinu nimi on,” päris võõras Hansult, kes näis jalamaid rahunevat. Andnud kruvikeerajale enda nime, kuulas vana haamer nüüd juba tähelepanelikult uusi korraldusi. “Hea küll, Hans. Ma tahan, et sa oleksid nüüd vapper. Sa pead nimelt sinna vanni hüppama. Ma tean, et see pole lihtne, aga see on hädavajalik, kui sa tahad edasi elada. Sa kannatad väga tugeva dehüdratsiooni ehk vedelikupuuduse all ja vajad koheselt ravi. Tegelikult paneb mind imestama, kuidas sa oled siiamaani ilma veevannita hakkama saanud” ning pomises peaaegu kuuldamatult ”on vast vintske tüüp...” Kuningriigi kõige võimsamate geenidega vasar vaid muigas selle peale –ehkki sama tähelepandamatult, nagu seda just külaline tegi- ning hüppas vähimagi kõhkluseta vanni. Küll oli see plärtsatus kõva ja küll tegi Hans nüüd valjut häält. Ega jääkülma vette hüppamine ole kerge. Isegi sellise vana eluveterani jaoks võib see karm olla. Salapärane kruvikeeraja hõikas Hansule: “ Tubli haamer, seal pead sa nüüd lebama oma järgmised 12 tundi. Sinule toob see hoopis eluvaimu sisse. Kui tunned, et vars on piisavalt paisunud, anna märku, siis tõstame su sealt välja.”
Garaaž, eesotsas Hannesega, kelle vanavanavanaisa nüüd vannis suples, jälgis päevakangelast imetlusega. “Mis on teie nimi,” uuris lõpuks kuningas, teps mitte vähem vaimustuses kui tema õukond, “ja kas te olete arst?” Aeg-ajalt kostus taamalt röögatusi-puhkimist. Hallikas-musta peaga kruvikeeraja kostis lakooniliselt: ”Ristpeakruvikeeraja Luks, teie kõrgeausus. Olen rändur.” 
Möödusid päevad. Täis sai järjekordne, sedapuhku veelgi jahedam nädal. ”Tõotab tulla räigemat sorti talv,” tavatses sellistel puhkudel öelda pahtlilabidas Peep, respekteerituim ilmaprognoosija terves Põhjas. Kuid garaažis oli soe. Mitte ainult tänu eelmisel aastal soetatud pakettakendele, vaid tänu teadmistele, mis tervet garaaži kütsid. Ristpeakruvikeeraja Luksi universaalne intonatsioon mõjus uimastavalt kõigile, kes temaga sama tolmu hingasid ning tema teadmistepagas näis olevat põhjatu. Ta õpetas Tööriista Kuningriigi elanikele lugemist ja kirjatarkust. Näitas neile, et raamat võib tegelikult kasulik olla. Selle uudise võttis küll väga vastumeelselt omaks kuningriigi noorem põlvkõnd, aga kruvid Gustav ja Gregor aitasid uutel sõpradel mõista lugemise ilu. Lisaks õppis rahvas sporti tegema. Varem ainult istuva eluviisiga harjunud ülekaalulised õukondlased käisid nüüdsest igal hommikul jooksmas. Viimaks rääkis välismaalane Luks elust kaugetes-kaugetes maades. Jutustas isetutest presidentidest ja suuremeelsetest seadustest, mustast kullast ja traagilistest sõdadest. Pajatas võimsatest religioonidest ja globaalsest soojenemisest, meediasõdadest ja mingisugusest ülemaailmsest sensatsioonist Justin Bieberist. Viimane aga ei meeldinud garaažirahvale üdse. Vähemalt mitte kuningale. Jah, uskumatu, kui palju teab üks tööriist.
Lõpuks jõudis kätte aeg lahkuda. Tööriista Kuningriik aga, õppinud ja kuulnud palju tarkusi ning ülistades nüüd kangelasrändurit, ei tahtnud mitte lahku minna nõnda väärtuslikust kaaslasest. Paljud vesistasid. Isegi maskuliinne koristaja, luud Luule poetas pisara. Ent alati, kui meelehärm hüvastijätjate silmes leekima lõi, kustutas vokaalne rahusti - kruvikeeraja vahva hääl - selle tule. Nõnda lahkus see ikka salapärast pakatav trio uuenemismeeleoludes garaažist Tööriista Kuningriigis. Jättes sügava jälje iga elaniku mälestustesse, sammus mitte enam räsitud olemisega ristpeakruvikeeraja, saatjaks kaks verinoort mitte enam nutuste silmadega kruvi, reipal sammul edasi. 

Sipelgas Sussu

Karl Mitt (17)

Kord läks sinine sipelgas nimega Sussu poodi, sinist vihmavarju ostma. See pidavat seeneotsija Sambi sõnul sobima tema alles eile ostetud vihmakeebiga päris hästi.
Poodi jõudes ehmatas Sussu end poolsurnuks, kui nägi, et Sardiin Seebi üritas viimase müügil oleva sinise vihmavarjuga avada üht hernepurki, et kontrollida, ega keegi sinna kogematakombel maisi pole pannud. Sussu hakkas kiiresti Seebi poole jooksma, et paluda tal lõpetada.
Hetke pärast kuulsid kõik poesolijad üpriski kõva pauku ning järgmist viit minutit ei suuda meenutada ei Sussu ega Seebi, ent täpselt viie minuti pärast toibudes leidis Sussu end poepõrandalt, üleni kaetud tomatikastmega. Seebi, juba toibunud ja püsti tõusnud, hüüatas: "Siia küll keegi maisi pole peitnud!"
Sussu ei pööranud erilist tähelepanu hernepurgist maisi mitte leidmisele, vaid vaatas nördimusega tomatikastmest, nüüdseks punaseks värvunud vihmavarju, mis kohe mitte enam tema vihmakeebiga ei sobinud.
Kurvalt tõusis ta püsti, tervitas Seebit, kes oli ametis juba järgmise hernepurgiga, ning hakkas kurval ja rahulikul sammul väljapääsu poole kõndima. 
Jõudnud ukse juurde, kuulis ta kedagi hõikamas : "Sussu, oota!". Tagasivaadates nägi ta Seebit, kes jooksis talle järgi, kolm hernest ning vihmavari käes. Vihmavari oli taas sinine, ent lõhnas endiselt tomatikastme järele. Seebi oli selle hernevees puhtaks pesnud.
Õnneliku näoga ulatas Seebi talle vihmavarju ning kaks hernest, samalajal üht hernest suhu pistes ning öeldes : "Sheal bolnud gha maiši!"

Lennuvõimetu Albert

Karl Mitt (17)

Tuule käes lendav lennuvõimetu Albert ei osanud hetkel juhtuvat küll kommenteerida, ent joonistas õhku ühe hästi suure porgandi, mis pidi tähendama, et ta on endiselt hea tervise ning mõistuse juures ning talle hakkas hetkel juhtuv meeldima, mis tõi kaasa uudistavate inimeste üllatushüüded, mis põhjustasid tuule vaibumise, mis põhjustas Alberti heinakuhja langemise, mis põhjustas kuhja laiali minemise, mis põhjustas perenaise pahameele, mis põhjustas perekonnale tühjad kõhud, mis põhjustas ka perekonna pahameele, mis põhjustas nafta barreli hinna tõusu, mis põhjustas Toivo rahakoti kiirema tühjenemise, mis põhjustas ka Toivo kõhu tühjuse, mis põhjustas Toivo pahameele, mis põhjustas tema vihastumise puude peale, mis põhjustas puu lehtede ärrituse, mis põhjustas puulehtede liikumise, mis põhjustas tuuleiili, mis põhjustas tuulise pärastlõuna, mis põhjustas lennuvõimetu Alberti lendu tõusmise, mis põhjustas perenaise heameele, mis põhjustas perekonna kõhu täitumise, mis põhjustas perekonna heameele, mis põhjustas nafta barreli hinna languse, mis põhjustas Toivo rahakoti tühjenemise peatamise, mis põhjustas Toivole toidulaua, mis põhjustas Toivo heameele, mis põhjustas puulehtede rahunemise, mis põhjustas tuule seiskumise, mis põhjustas.... 

August ja korvpall

Karl Mitt (17)

Potsti, lendas oranžikas pall vastu korvirõngast põrgates põõsasse. Siil August seisis korvi all ning vaatas mõtliku näoga põõsast, kuhu paar sekundit tagasi oli tema visatud pall kukkunud. 
Ohates hakkas ta põõsa poole lonkima. Põõsas, kuhu pall kukkus, oli roosipõõsas, ent okkaline keskkond Augusti ei häirinud, ta oli okastega juba harjunud. Laisa liigutusega küündis ta pallini, ja võttis selle sealt välja. Enam polnud tal tuju korvpalli mängida. 
Ta istus platsi kõrvale maha ning hakkas palli põrgatama. Hetke pärast oli ta taas tüdinud ning ta otsustas, et läheb koju ning sätib end võrkkiike magama. 
August tõusis püsti, võttis palli ning hakkas värava poole lonkima. Samal hetkel läks platsist mööda jänes Miina, kes korraks platsi poole vaatas. Nähes seal Augustit, kes palli käes hoidis, läks ta nägu naerule ning hakkas kiiresti Augusti poole hüppama. „Mis sa siin täitsa üksi teed?“, küsis Miina. „Ega ma hakkasingi juba minema, mõtlesin ennist, et mängin vähe, ent üksi tüdineb üsna kiiresti ära.“, vastas August. „Mina ei oska korvpalli mängida, muidu võiksin sinuga mängida.“, sõnas Miina kurvalt. „Ma võin ju sind õpetada!“, ütles August, kelle suunurgad olid juba üpriski kõrgele kerkinud. 
Miina oli suure rõõmuga nõus ning August hakkas seletama korvpalli reegleid. Miina kuulas vaikselt ja jälgis, kuidas August erinevaid viskenurki näitas. „Siit joone tagant sisse visates saab 3 punkti.“, sõnas August asjalikult. „Kas keegi on üldse kunagi sealt sisse saanud? See on ju nii kaugel.“, uuris Miina. „Ma arvan, et keegi ikka on. Räägitakse, et rebane Rein olla lausa 2 korda järjet sisse visanud, ent see võib olla ka tema järjekordne vimpka.“, vastas August. 
„Mitu punkti niiviisi saab?“, küsis Miina, samal ajal palli nii visates, et pall lendas alt üles läbi korvirõnga ja siis langedes uuesti korvi kukkus. August oli mõtliku näoga ning ei osanud esialgu midagi öelda. Lõpuks sõnas ta : „Ma arvan, et 0 punkti, sest palli alt poolt läbi korvi visates saab vist -2 punkti ja siis, kui pall uuesti korvi kukub, saab 2 punkti, seega kokku 0 punkti, aga ma pole kindel, äkki saab hoopiski 4 punkti.“ Miina mõtles hetke ja hüüdis siis : „Mis sa arvad, kui ehk mängiks nüüd vähe?“ „Suurepärane mõte, mängime jah!“, vastas August rõõmsalt.

Printsess Bella

Lisette Liise Lilleorg (3. klass)

Elas kord üks printsess. Ta oli väga kena ja teda kutsuti Bellaks. Kuid printsess oli väga kurb, sest ta tahtis merineitsiks saada.
Kord mere ääres istudes kohtus printsess nõiaga. Ta küsis nõialt, et kas meres on peale kalariigi veel mõni riik olemas. Nõid vastas: “On küll. Kas sa mõtled merineitsite riigist? On olemas üks võlusõna, mille lausudes muutud igavesti merineitsiks.“ Printsessil oli küll kahju lahkuda oma kodust, aga ta tahtis nii väga merineitsiks, et oli nõus. Jätnud kõigiga kodus hüvasti, läks printsess õhtul mereäärde ja lausus võlusõna. Ta muutuski silmapilk merineitsiks. Bella ujus ja ujus, kuni jõudis merineitsite kuningriiki. Talle meeldis kohe see väike armas kuningriik nii väga, et ta otsustaski igaveseks sinna jääda. Selles riigis oli lugematult palju merineitsisid ja kõik nad olid väga ilusad. Kuigi tema ilu kahvatus nende kõrval, oli ta siiski seal õnnelik.
Nagu kõikides kuningriikides, nii oli ka merineitsite riigis prints. Ühel päeval, kui prints oli jõudnud naisevõtu ikka, korraldas ta uhke peo. Peole tulid kokku kõik merineitsid üle riigi, et printsile naiseks saada. Ka Bella läks peole, kuigi ta erines teistest, soovis temagi peost osa saada ja lustida.
Kui kätte oli jõudnud aeg printsess välja valida, ei suutnud Bella oma silmi uskuda. Prints jäi seisma just tema ette. Kuna ta tundus nii siiras, lihtne ja armas, valis prints välja just tema.
Merineitsite riigis peeti uhked pulmad ja kui nad surnud ei ole, siis elavad nad tänapäevani õnnelikult koos.

Tüdruk ja kuri võõrasema

Iris Klement (3.klass)

Elas kord tüdruk kelle nimi oli Annaliisa. Tema ema sõitis Soome ja enam tagasi ei tulnud. Annaliisa isa võttis endale uue naise. Sellel naisel oli kaks last, kelle nimed olid Mari ja Kati. Ühel päeval pidi Annaliisa isa tööreisile minema. Annaliisa jäi võõrasemaga koju. Võõrasema kutsus tüdruku enda juurde ja ütles: ”Pane need katkised riided selga ja hakka tööle!” Annaliisa pani kästud riided selga ning hakkas tööle. Võõrasema tütred ütlesid: “Nüüd koristad sa meie tube ka!”
Ühel hommikul tuli kuningalossist kutse, kuhu oli kirjutatud, et prints otsib printsessi. Võõrasema ütles Annaliisale, et tema ei tule kuhugile. Annaliisa hakkas nutma. Võõrasema ja tema tütred läksid printsi lossi. Annaliisa koristas ja tihkus nutta. Äkki tuli haldjas ja ütles Annaliisale, too mulle kõrvits. Annaliisa tõi kõrvitsa ning haldjas võlus sellest uhke valge auto. Haldjas ütles: ”Too mulle hiiri.“ Annaliisa tõi hiired, kellest haldjas võlus autojuhi ja turvamehe. Annaliisa katkine kleit muutus ilusaks ballikleidiks. Haldjas käskis Annaliisal keskööks peolt lahkuda, sest muidu muutub auto kõrvitsaks ning autojuht ja turvamees hiirteks ning kleit muutub jälle inetuks. 
Annaliisa läks peole. Võõrasema ja ta tütred ei tundnud teda ära kui ta uksest sisse tuli. Prints märkas uut tulijat ja läks Annaliisa juurde ning kutsus ta tantsima. Nad ei lahkunud teineteisest hetkekski kogu õhtu jooksul. Võõrasema ja tema tütred jälgisid tütarlast kadedusega. Võõrasema mõtted olid koguaeg tütarlapsel."Kuskil olen ma teda näinud? Küllap on ta Kroonikas olnud." Annaliisa ei pannud tähele, et kell oli saanud kaksteist. Järsku hakkas tüdrukul väga kiire. Kiiresti, kiiresti jooksis ta auto suunas ega märganud, et king oli jalast ära tulnud.
Järgmisel päeval kuulutati teles ja raadios, et kellele läheb printsi poolt leitud king jalga, saab tema naiseks. Kui võõrasema koos tütardega telekas kinga nägid, ohkasid nad väga raskelt, sest king oli väikesele jalale mõeldud, aga nende jalanumbrid olid väga suured. Võõrasema tütred hakkasid oma jalgu soolases vees leotama, et jalad läheksid pehmeks ja painduvamaks, enne kui nende kord tuleb. Jõudis kätte tütarde kord kinga proovida, kuid see king ei läinud neile kuidagi jalga. Suure punnimise peale lendas king käest otse Annaliisa poole. Annaliisa kohkus kinga nähes, aga prints palus Annaliisal kinga jalga proovida. Prints võttis kinga ja pani lupsti Annaliisale jalga. Võõrasemal ja tema tütardel läksid silmad suureks nagu tõllarattad. Sel hetkel jõudis ka Annaliisa isa pikalt reisilt tagasi. Isa ehmus kohutavalt kui nägi toas printsi ja räbalatesse riietatud Annaliisat. Isa küsis: “Mis siin toimub, miks sul need inetud riided seljas on?” Isa vaatas kurja pilguga võõrasemale otsa ja käskis neil jalamaid majast lahkuda. Võõrasema võttis oma seitse asja ja pani koos tütardega jooksuga takso peale, enne kui prints oleks nad kõik vangi pannud. Prints ja Annaliisa tegid uhked pulmad ning läksid pulmareisile soojale maale.

Šokolaadivaras

Diana Vares (3. klass)

Elas kord tüdruk. Ta nimi oli Karmen. Tal oli kõik, mida ta tahtis ja rohkemgi veel. Tal oli oma tuba, lugematu arv mänguasju, jalgratas, arvuti, isegi oma koer oli Karmenil olemas. Kõige rohkem armastas Karmen aga šokolaadi. Šokolaadi sai ta iga päev. Ühel päeval toodi talle lausa koolitahvli suurune šokolaad. Iga päev murdis ta sellest ühe paraja tüki ning sõi ja rõõmustas. Kui see tahvel otsa sai, osteti talle uus tahvel, mis polnud küll nii suur, kuid veelgi maitsvam. Selles šokolaadis olid pähklid, rosinad ja vahvlitükid.Ühel päeval läksid kõik kodunt ära. Isa sõitis tööle, ema samuti ja Karmen seadis sammud kooli poole. Karmeni koer Muki jäi üksi koju. Kui päev õhtu poole kiskus, jõudsid kõik koju. Söödi ära õhtusöök ning Karmen otsustas maiustada. Ta juba tundis šokolaadi lõhna. Mitte kunagi polnud ta seda lõhna nii kõvasti tundnud. Karmen jooksis oma toa poole, kus šokolaad pidi teda ootama. Kuid mis ta nägi? Midagi, sest šokolaadi lihtsalt ei olnud. Karmen jooksis nuttes ema juurde ja rääkis, mis oli juhtunud. Terve pere jooksis kohale. Ainult Muki, kes jookseb iga pisara pärast kohale, ei teinud teist nägugi. Karmen märkas, et koera käitumine oli imelik. Ta pühkis pisarad ja vaatas Mukile kurjalt otsa. Muki aga istus vaikselt oma asemel ja tegi näo, et ta magab. Muki selja tagant paistis šokolaadipaber. Karmen sai aru, et šokolaadivaras on koer. Riielda koeraga Karmen ei tahtnud, sest ta mõistis, et ka koerad tahavad vahel maiustada. Järgmisel korral lubas Karmen oma maiustusi hoolsamini hoida ning panna need kohta, kust ükski varas neile ligi ei pääse.

Väikesed inimesed

Darja Gužovskaja (3.klass)

Ühel kaugel põhjamaal oli riik, kus elasid väikesed inimesed. Nad olid nii väikesed, et mahtusid tavalise inimese peopesa sisse. Nad olid lahked ja töökad.
Naaberriigis elas jõuluvana, kes igal aastal 1.juunist kuni 20.detsembrini valmistas ette kingitusi käigile headele lastele. Kingitusi pidi tegema nii palju, et jõuluvana töötas hommikust õhtuni. Ükskord sai jõuluvana aru, et tal on vaja abilisi. Jõuluvana saatis oma põhjapõdrad otsima neid, kes on nõus teda töös aitama.
Põhjapõdrad sattusid väikeste inimeste maale. Põhjapõdrad rääkisid väikeste inimestele, et jõuluvana vajab abi. Väikesed inimesed panid kiiresti oma asjad kokku ja põhjapõdrad viisid nad Põhjamaale, kus elas jõuluvana. Nad said kohe Jõuluvanaga parimateks sõpradeks. Väikesed inimesed töötasid kiiresti ja rõõmsalt ning kõik kingitused said õigeks ajaks valmis. Väikesed inimesed aitasid kingitused saani peale laadida, ning Jõuluvana sõitis lastele külla. Seekord ei hilinenud jõuluvana mitte ühegi lapse juurde.
Jõuluvana aitasid väikesed inimesed, keda kutsutakse praegupäkapikkudeks. Sellest ajast saadik aitavadki päkapikud Jõuluvana.  

Pilve Kuningriik

Raiko Oll (3. klass)

Palju-palju aega tagasi valitses Pilve Kuningriigis kuningas Pilveports. Tema kuningriik oli suur ja nii kaugele, kui silm seletas, olid seal ainult pilved. Pilved polnud sugugi sarnased. Lisaks kuju ja värvile, erinesid nad ka maitse poolest.
Kuningas Pilveports oli ka väga õnnelik, sest ta oli kahe armsa pilvekese isa. Pilvetups ja Pilvetäps olid sirgunud teadmisega, et kunagi peab üks neist kuningriigi valitsemise kuningas Pilveportsult üle võtma. Aeg läks ning pilvepoisid kasvasid ja said üha tugevamaks ning targemaks.
Ühel kurval päeval sai kuningas Pilveportsu elu- ja valitsemisaeg otsa. Kuningriigi mõjukad pilved otsustasid Pilvetupsu ja Pilvetäpsu oskused ja nutikuse proovile panna. Kuningas Pilveportsu järglaseks pidi saama see, kes muudab päeva ilusamaks ja meeldejäävamaks.
Pilvetups värvus õrnalt roosakaks ja hajutas end üle taevalaotuse. Tuulel piisas teda ainult õrnalt puudutada, kui temast langesid alla roosad sädemed. Maapinnale jõudes, muutusid nad mõnusaks vaarikamaitseliseks maiuseks. Lapsed vaatasid õnnelikult, kuidas kerkisid magusad kuhilad. Nendel oli loomulikult hea meel.
Nüüd oli aga Pilvetupsul võimalus end näidata. Esmalt paisus ta hirmuäratavalt suureks ja halliks. Kõva kõmina saatel uhas ta ladinal puhtaks kõik mäed ja orud. Kui õhk sai puhtaks ja värskeks, lasi ta seitse eri värvi noolt maa poole, millest tekkis vikerkaar. Vikerkaarele järgnesid pilve seest ka esimesed päikesekiired., mis valgustasid päeva. Lõpuks hajutas Pilvetäps end oranži kumana mere poole.
Maa pealt vaadates oli see väga ilus. Ka kuningriigi mõjukad pilved olid seda meelt, et lisaks ilusale vaatepildile, oli Pilvetäpsu töö puhtam, kasulikum ja meeldejäävam ning nimetasid Pilvetäpsu uueks Pilve Kuningriigi valitsejaks.
Pilvetäps hakkas kuningriiki oskuslikult ja rõõmsalt valitsema ning Pilvetupsust sai tema parem käsi, kes teda igati abistas ja andis nõu, kui oli vaja.

Võlupasun

Ignar Fjodorov (3. klass)

Ühes talus elas üks vaene peremees. Tal ei olnud midagi peale vee ja pätsi leiva. Ta käis iga päev metsas puid raiumas.
Ühel päeval leidis peremees metsast kuldse pasuna. Kui ta seda puhus, tuli sealt väga ilusat heli. Peremees võttis pasuna endale, et rasketel hetkedel ennast imeilusa muusikaga rõõmustada. Koju jõudes, oli ta imestus suur, sest majas oli väga palju raha. Nüüd mees taipas, et see ei olegi tavaline pasun, mis ainult ilusat heli tekitab, vaid võlupasun.
Sellest ajast peale elab mees väga õnnelikult. Tal ei ole millestki puudus. Peale selle, abistab ta ka ümberkaudseid elanikke, kellel on raske.

Metsaelanikud

Janno- Johannes Jürgens (4. klass)

Kaugel suures metsas elasid karud, rebased, hundid, oravad ja kitsed. Neile tegi muret talve tulek. 
Loomad kogunesid ja arutasid, kuidas talve üle elada. Karu arvas, et tema heidab magama. Orav ütles, et tema korjab tagavaraks pähkleid. Rebane ütles, et tema püüab talvel jäneseid ja hiiri. Jänesele see mõte ei meeldinud ja ta lubas enda kasuka valgeks muuta, et rebane teda üles ei leiaks. Jänes lubas ise süüa puukoort. Hunt aga arvas, et tema püüab jäneseid, kitsi ja muid loomi, keda kätte saab. Kitsed teatasid aga, et neil on kiired jalad ja nad jooksevad eest ära.
Igaüks peab kuidagi talve üle elama, nii nagu tema oskab. 

Söögikohvilaud

Kelli-Mai Maasik (3. klass)

Elas kord ühes linnakeses nimega Suulapuu üks tõeliselt armastusväärne söögilaud, kelle nimi oli Ignes. Muidu oli ta täiesti tavaline söögilaud, ainult tal oli kolm jalga.. Nimelt oli ta pärit sellisest söögilaudade suguvõsast, kus kõikidel laudadel oli olnud juba mitusada aastat ainult kolm jalga.
Ühel päeval otsustas lauake Ignes, et temast saab suguvõsa esimene neljajalgne laud. Kuna nüüd oli tema elul uus eesmärk, siis hakkas ta ka selle poole visalt püüdlema. Nii võttiski ta kõik oma kolm jalga selga ja läks laia maailma neljandat jalga otsima.
Oma rännuteel üle mägede ja merede kohtas ta paljusid söögilaudu, kes pakkusid talle kõikvõimalikke asju selleks neljandaks jalaks, aga Ignesele ei meeldinud neist ükski. Ta oli sunnitud oma teed edasi jätkama. Ühel ilusal päeval kohtas ta üliarmast Kohvilauda, kellesse ta silmapilkselt armus. Kohvilaual ei olnud üldse jalgu, vaid selle asemel olid hoopis ujulestad. Lauad sõbrunesid. Kohvilaud soovitas Ignesel minna järve äärde, kus ta teadis elavat ühte väga tarka ja kuulsat ühe jalaga taburetti. Aga, et Ignes ei jätnud Kohvilauda mitte ükskõikseks, siis pakkus ta ennast ka reisikaaslaseks. Nii nad sedaviisi kahekesi siis rändasid, kuni jõudsidki selle targa tabureti juurde. Taburetti ei olnud hetkel kodus ning nad otsustasid teda oodata istudes vaikselt plaat plaadi kõrval.
Sellel ajal kõndis sealt mööda aga vana Hapukurgipuu, kelle okstes magas väga osav puusepp. Kui Hapukurgipuu oli Ignese mure ära kuulanud, raputas ta oma oksi nii tugevasti, et puusepp sealt alla sadas. Puusepp võttis kohe vajalikud möödud ning tegi Ignesele imepärase neljanda jala.
Seejärel otsustasid Ignes ja Kohvilaud koos Suulapuu linna minna. Nad elasid seal kaua ning õnnelikult ja neil oli palju väikesi söögi-kohvilaudadest lapsi.

Sõrmuse saladus

Andre Loikmann (3. klass)

Elas kord üks doktor Munapea, kes tahtis saada võlusõrmust, mille abil saab ta kõike, mida soovib. Seal lähedal elas aga doktor Kõrs, kes tahtis samuti sõrmust. Tema soov oli sõrmus hävitada, et pahad ei saaks selle abil halba soovida.
Doktor Kõrrel oli sõrmuse asukoha kaart. Kui doktor Munapea sellest teada sai, otsustas ta minna Kõrre juurde kaarti varastama. Ta jäi hiljaks, sest Kõrs oli juba läinud kaardiga sõrmust otsima. Munapea uuris hoolega ümbrust ning nägi doktor Kõrre poriseid jälgi. Ta asus mööda jälgi teele, kuni jõudis järve äärde, kus lõppesid ka jäljed, sest doktor Kõrs oli istunud paadile, et järv ületada. Munapeal ei jäänud muud üle, kui öelda võlusõnad, mis tõstsid ta õhku ja lennutasid üle järve.
Kaart näitas, et sõrmus on peidetud mäe otsas olevasse koopasse. Sõrmust valvas muumia, kes pidevalt magas. Seal oli veel kirjas, et koopasse sisenedes ärkab muumia ellu. Kuna doktor Kõrs teadis, et doktor Munapea teda jälitab, siis tegi ta nii, et Munapea näeks kaarti ja läheks esimesena koopasse. Munapea nägigi ülevalt seda kaarti, aga ei näinud muumia elluärkamise hoiatuskirja , sest ta oli selle väikese kirja jaoks liiga kõrgel. Kui Munapea oli sõrmuse asukoha kaardilt teada saanud, siis läks ta koopasse sõrmust tooma. Aga oh õnnetust, muumia ärkaski ellu ja hakkas Munapead taga ajama. Nüüd aga sisenes koopasse doktor Kõrs, kes võttis sõrmuse ja hävitas selle. Seejärel ruttas ta päästma Munapead, kes lubas tasuks hakata heaks ja igavesti olla doktor Kõrre teener. Kõrs päästiski Munapea, kes täitis ka oma lubaduse. Kuna ta oli tark, siis oli temast doktor Kõrrel suur abi.

Printsess Maria

Maria Siimo (3. klass)

Printsess Maria oli noor ja ilus tüdruk. Tema isa oli kuningas Paul XV-s - Siimode suguvõsa ainus allesjäänud kuningas. Et nende sugupuu jätkuks, pidi kuningannal sündima poeg, kes saaks riiki edasi juhtida. Kuninganna Merje ei saanud kahjuks enam lapsi ning see tegi kuninga väga õnnetuks. Printsess Maria oli ise küll nõus kuningriiki juhtima, kui isa sureb, aga kuningas ei tahtnud seda üldse kuulda. Ta arvas, et tütar ei saa riigi valitsemisega hakkama. Ükskõik, kuidas Maria püüdis vastupidist tõestada, ei suutnud ta kuninga arvamust muuta.
Ühel päeval jäi kuningas surivoodile ning printsess Maria pidi oma ema riigi valitsemise juures abistama. Printsess sai sellega väga hästi hakkama. Nüüd nägi ka kuningas, et ta oli asjata alahinnanud printsessi. Ruttu kirjutas ta riigi Maria nimele. Seejärel ta surigi.
Kuninga surres oli rahvas küll sügavas leinas, aga ka väga õnnelikud uue juhi üle. Oli ju printsess näidanud ennast väga heast küljest. Ta oli lahke, rõõmsameelne, töökas ning tark juht. Ta valitses oma riiki õnnelikult ning loomulikult leidis ta endale ka toreda kaasa, kellega sai kauni väikese poisi- Siimode suguvõsa jätkaja. 

S- tähe muinasjutt

Markkus–Tiit Järv (11.a.)

Siis kui veel sisalikud sisistasid ja sookonnad sosistasid, olid saarepuud suured ja sinised. Taevas särasid silmad ja soos solistasid silgud. Seened seisid salus seelikutes ja samblikud olid suuremad senistest. Seeneussid seeni süüa ei soovinud ja sookollid sõid salaja saia. Seepärast sõitsid sookollid saaniga septembris Säästupoodi ja soolasid saiad sügisel silgutünnidesse sisse, et suveni süüa saada. Suure suve saabudes saabusid Sitsiiliast siidiliblikad siia ja sookured sukeldusid sohu. Siilid sibasid siis siidisussides ja siidiussid seedisid siidi asemel sametit.
Sellisel suurepärasel ajal saadi Saarepeedil suhkruroost suupisteid serveerida ja sigadele solki ei söödetud. Saarlased said settudelt siirupit ja saatsid sinna saapaid. Sõrvelased said Sindi seppadelt säärikuid ja siis silkasid Simunasse simmanile.
Sellest segasest ajast saati saavad sõbralikult läbi kõik selle aja selle loo tegelased.

Kuidas siil endale okkad sai

Moona Lamus (3. klass)

Elas kord üks siil. Sellel loomakesel polnud okkaid. Ka teised siilid olid ilma okasteta. Kui suvi oli lõppenud, hakkas siil endale kuuse- ja männiokkaid koguma. Turtsuja pani okkad endale asemeks. Sügise lõpus hüppas siil okaste sisse, püherdas seal natuke ja jäi talveunne. Talv möödus ilusasti.
Kevadel, kui siil ärkas, siis juba kasemahl jooksis. Parajasti oli üks perekond metsas kasemahla laskmas. Väike perekond märkas podisejat. Pereema kobas oma käekotis ja leidis sealt kausi. Pereisa kallas kasemahla kaussi ja pani selle maha. Kõik läksid eemale. Turtsuja läks kausi juurde, nuuskis seal natuke ja hüppas kaussi. Ta arvas, et see on vann. Kui ta kausis püherdamise lõpetas, oli ta üleni kasemahlaga koos. Siil läks pessa puhkama. Aga kuna ta oli kasemahlaga koos, jäid okkad siilile külge. Küll okaskera nühkis ennast vastu kaske, aga okkad kleepusid veel kõvemini tema külge. Sellest päevast peale on siilidel okkad.

Lehmad ja Viiner

Kristjan Hansen (3. klass)

Elasid kord lehmad. Ühel päeval läksid nad Lehtsesse jahu tooma. Tee peal märkasid lehmad kaugel imelikku roosat olevust. Kui nad tagasi tulid, nägid nad olevust oma nina ees. Lehmad imestasid ja küsisid: „ Mis tundmatu olevus sa selline oled?“ „Mina olen Viiner,“ vastas olevus. „ Kuule, Viiner, kas sa ei tahaks meiega koju kaasa tulla?“ küsis üks lehm. „Jah, muidugi!“ vastas Viiner. Koduteel laulis ta lehmade lõbustuseks oma laulu, mis kõlas nõnda: 
„Ei ma taha kartulit, ei ma taha porgandit,
Ei ma taha kaalikat, vaid kartulite krõbinat.“
„Väga ebatervislik toitumine,“ ütles üks lehm. Lehmad leidsid, et Viiner on üks väga tore sell. Nad küsisid:“ Kas sa ei tahaks meie juurde jääda?“ Viiner oli sellega kohe nõus ja tänu talle hakkasid lehmad palju rohkem piima andma.

Printsess Mariandra ja Peneloope

Mariandra Virolainen (11)

Elas kord üks tüdruk kes elas lossis. Ta nimi oli Mariandra. Ta oli kuninga -tütar ja ta oli väga ilus. Tal olid blondid juuksed ja tal oli ilus roosa kleit seljas. Jõudis kätte 7.juuli ja oli Mariandra 18-kümnes sünnipäev. Ta sai endale sünnipäevaks 5 uut kleiti ja 3 paari kontsakingi ja kõige tähtsam draakon. Ta sai endale draakoni, keda ta väga armastas. Draakon oli suur ja rohelist värvi. Ta pani talle nimeks Peneloope. Nende külas oli igal inimesel draakon, sellepärast et nii oli kombeks. Peneloope elas tema toas. Tema tuba oli väga suur, nii suur et sinna mahuks kas või 5 draakonit ära. Kuid ühel-päeval juhtus selline lugu, et nende lossi tuldi vallutama. Kõik läksid draakonitega vastu. Teised pidid põgenema koos draakonitega ühte maa-alusesse kambrisse. Pärast tuldi teatama, et nemad olid sõja võitnud. See oli neile hea uudis. Kui nad veel surnud ei ole elavad nad elu lõpuni.

Katja ja Mai õnnelik seiklus

Sinea Unus (10) ja Karmen Raja (10)

Elas kord üks tüdruk, kelle nimi oli Katja. Ta oli üheksa-aastane, ilma tukata, pikkade, heledate juustega. Katja elas koos vanematega Rakveres, väikeses eramajas, mida ümbritses kaunilt hooldatud roosiaed. Tema lemmikuks oli noor ja mänguhimuline halli-valgekirju kass nimega Solembum, kellega Katja peale koolipäeva alati mängis. Alates 5. eluaastast on Katjal olnud võimalik käia ratsatrennis. Tema lemmikhobune on süsimust ratsu nimega Valgus, kes meenutas tüdrukule valgusemängu täiskuuööl. Trennis käima hakates tutvus Katja teise tüdruku Maiga, kes ratsutas valge, Violeta-nimelise ratsu seljas. Tüdrukud olid välimuselt sarnased, ainult Mai juuksed olid veidi lühemad. Neid oleks võinud ka õdedeks pidada. Maist sai Katja parim sõber, kellega nad jagasid oma mõtteid ja trenniajad sättisid nad alati ühele ajale, et rohkem koos olla. Vahest võtsid koos ette ka mõne väiksema seikluse. Mõlemal tüdrukul oli ühine salasoov minna Egiptusesse.
Nende ratsatreener Annemai tahtis, et Katja ja Mai ratsutaksid vahelduseks ka teiste hobustega, kuna tulemas oli suur võistlus ja tüdrukutele teadmata põhjustel ei saanud nende ratsud võistlusest osa võtta. Teiste hobustega treeningud ei läinud hästi, kuna ratsanik ei leidnud hobusega ühist rütmi. Peale järjekordselt ebaõnnestunud trenni olid tüdrukud nõutud ja kurvad, sest vaatamata nende soovile ja püüdlustele treenerile selgeks teha, et kõige parem oleks neil võistlusel osaleda oma lemmikute hobustega, treener vihastas ja ei tahtnud sellest midagi kuulda. Nende kohustuseks oli osa võtta teiste hobustega, kelle treener välja oli valinud, tüdrukute soove ega palveid arvestamata. Tüdrukud kuulsid kogemata pealt poolikut telefonivestlust, kuidas hoopis nende armastatud hobused müüakse maha kellelegi põllumehele, kes nad adra ette rakendab. Sellest uudisest olid tüdrukud nii rabatud. Nädalajagu päevi hiljem olid tüdrukud otsustanud põgeneda tigeda treeneri juurest, et päästa hobused nii karmist tööst. Plaani pidades selgus, et kõige parem on hobused võtta siis, kui nende treener tallis pole. Järgmise päeva hommikul riietusid tüdrukud oma headesse ratsakostüümidesse, pakkisid kaasa kõige hädavajalikumad asjad ja lahkusid kellelegi sõnakestki lausumata. Katja jättis pisarsilmil hüvasti oma suure lemmiku Solembumiga, südames lootes,et näeb teda veel kunagi, kui tagasi kodulinna jõuab.
Lõunaks olid põgenevad ratsanikud jõudnud imekauni loodusega vaiksesse Porkunisse. Ojakese kaldal, suure tamme varjus, oli väga hea teha väike paus, et loomad saaksid juua, nosida rohututikesi ja puhata ning nende ratsanikud saaksid veidi kehakinnitust kaasa võetud suitsujuustukest leivaga nosides ja vett rüübates. Pärastlõunal asusid põgenikud teele Türi poole, kus elas Mai tädi Eha, liikudes üle roheliste niitude ja vahetevahel kitsukestel metsaradadel. Suurtel teedel ei saanud nad liikuda,sest kindlasti oli nende kadumist märgatud ja arvatavasti oli nüüdseks veel kurjemaks saanud treener juba avalduse ka politseisse teinud. Mai lootis, et tema tädi ja tädimees, kes praegu on kohalik metsavaht, on ehk ise nõus need ilusad hobused ära ostma, sest kunagi olid nad tegelenud hobuste kasvatamisega. Öö hakul jõudsid nad Mai tädi vaiksesse metsaäärsesse maakoju. Vaikselt sidusid nad hobused vana kopli aediku külge joogiküna juures ja tõstsid hobustele ette väikesed heinakuhilad kõrvalasuvast kärpast ning jalutasid arglikult majani. Alles kohal olles meenus Maile, kui ammu ta viimati siin oli käinud, aga pere suur saksalambakoer ei olnud teda unustanud. Koer jooksis saba liputades vastu, aga kui nägi Mai kõrval Katjat, siis tegi ka paar kõvemat haugatust. Katja üle nuuskinud, jooksis Mai juurde tagasi ja hüppas tema najale püsti ning limpsas keelega üle näo. Siis lippasid üle õue ka kaks väikest koerapoega oma vänderdavatel jalgadel. Kutsikad hakkasid kohe tüdrukutele meeldima ja nad hakkasid nendega mürama, unustades esialgu oma tegeliku siiatuleku põhjuse. Aga toas oli metsavaht Karl kuulnud koera paari haugatust ja otsustanud tulla trepile vaatama. Üllatus oli tema silmis suur, kui märkas kaht väikest tüdrukut nii hilja õhtul oma koduõuel. Ta köhatas, püüdes sellega korrapealt tüdrukute ja koerte tähelepanu. Esimesel hetkel oli Mai väga hirmunud, kartes, kas onu ikka neid üldse kuulda võtab. Mai astus arglikult trepi poole, Katja vaikselt tema selja taga. Koerad olid juba trepil rivis istumas. Onu Karl kutsus nad sisse sooja kolde ette oma muret kurtma ja juttu puhuma. Olles kõik ausalt onule ära rääkinud, heitsid nad kergema südamega ühte külalistele mõeldud kambrisse magama. Hommikul oli onu lubanud arutada seda asja ka laadalt saabuva tädiga.
Hommikulauda istudes olid nii Katja kui Mai hästi välja puhanud. Söögi kõrvale räägiti kohalikke uudiseid ja seda, kuidas tädi Eha laadal oli kogu oma kraamist sel korral väga hästi lahti saanud. Siis võeti üles tõsisem teema. Tädi ütles, et oli Mai vanematele teatanud, et tüdrukud on nende juures. Vanemad olid kohe lubanud kohale sõitma hakata, kui on rääkinud tüdrukute treeneriga.
Kohale jõudnud Mai vanemad rääkisid, mis pakkumise nad olid teinud treenerile. Nimelt olid nad pidanud nõu Katja vanematega ja otsustanud, et lapsed ratsutavad võistlustel ikkagi nende lemmikute hobustega. Sellest olid nad ka treenerile juba rääkinud. Lapsed unustasid suures rõõmuhoos ära küsida, mis saab hobustest edasi.
Võistluse päeval vaatas treener neid kurjalt, aga ei öelnud midagi. Tüdrukud imestasid, et muidu nii sõnakas naine täna nii vait oli. Aga võistlus läks hästi. Katja saavutas 5. koha, Mai 6. koha. Tüdrukud olid peale võistlust väga rõõmsad ning lobisedes puhastasid tallis omi armsaid hobuseid. Siis tulid laste juurde vanemad, et neid õnnitleda. Ja Mai suureks üllatuseks olid Rakveresse saabunud ka tema tädi Eha ja onu Karl, kes olid kalliks saanud ka Katjale. Olles selles armastavas pereringis, said tüdrukud kuulda, et nende vanemad olid otsustanud Valguse ja Violeta treenerilt ära osta. Kuna Türi on kaugel, et 5 päeva nädalas ratsutamas käia, oli Mai tädi võtnud ühendust oma väga hea sõbranna Luisaga Rakvere lähedalt Vinnist. Luisa tallis leidsid hobused endile uue kodu. Luisa oli ka rõõmuga nõus edaspidi võrukaeltest tüdrukuid treenima, kui nad lubavad, et hoiavad omi hobuseid hoole ja armastusega. Seda lubada polnud tüdrukutel muidugi mingi kunst.
Treener Annemai oli lõpuks oma suuremast vihast üle saanud ja soovis tüdrukutele õnne heade võistlustulemuste ning hobuste omanikuks saamise puhul.
Koju jõudnud, võttis Katja uksel suure näugumisega vastu jooksnud armsa särasilmse kiisu kohe kaissu.

Haldjas ja printsess

Iris Victoria Kaljaspolik (7)

ÜHEL ILUSAL PÄEVAL LENDAS ÜHE VÄIKESE TÜDRUKU JUURDE HALDJAS. TA KÜSIS: "KAS MA VÕIN SIND ENDAGA KAASA VÕTTA?" TÜDRUKULE MEELDIS HALDJAS VÄGA, JA TA LOOTIS, ET TA SAAB ENNAST HALDJA JUURES PESTA, KUNA TA OLI MUSTAKS LÄINUD NING TA NÕUSTUS.
SIIS MÕTLES TÜDRUK, ET KUIDAS TA SAAKS HALDJAGA KAASA MINNA, KUNA TAL POLNUD JU TIIBU. HALDJAS ÜTLES:" MA VÕLUN SULLE TIIVAD!" JA HALDJA VÕLUKEPIST PAISKUS SÄDEMEID NING ÜHE HETKEGA OLID TÜDRUKUL TIIVAD. 
TA TÕUSIS JUBA NATUKE LENDU.
KUI NAD OLID HALDJA MAJA JUURDE JÕUDNUD, KÜSIS TÜDRUK, KAS TA VÕIKS HALDJA JUURDE ELAMA JÄÄDA. HALDJAS VASTAS:"IKKA VÕID!" 
SIIS LÄKS TÜDRUK ENNAST PESEMA. TA NÄGI MULLITAJAT JA HAKKAS MULLITAMA, KUNI VARSTI OLI TERVE TUBA MULLE TÄIS. TÜDRUK TÕUSIS VANNIST JA LÄKS OMA TUBA OTSIMA. OMA TOAS JÄI TA KOHE MAGAMA. TÜDRUK NÄGI UNES, ET TA OLI ILUS NAGU  PRINTSESS JA TANTSIS IMEHÄSTI. 
KUI TÜDRUK HOMMIKUL ÜLES ÄRKAS, NÄGI TA, ET OLI TÄPSELT HALDJA MOODI.

 

Roosa delfiin ja tema sõber

Iris Victoria Kaljaspolik (7)

ÜHEL PÄEVAL, KUI ÜKS VÄIKE TÜDRUK LAEVAGA SÕITIS, NÄGI TA IMELIKKU ROOSAT DELFIINI. TA MÕTLES, ET KUIDAS DELFIINID VÕIVAD ROOSAD OLLA, KUID DELFIIN NAERATAS TALLE NAGU OLEKS TA TAVALINE HALL DELFIIN:" MEREHALDJAS VÕLUS MIND ROOSAKS JA MULLE VÄGA MEELDIB ROOSA OLLA!"
ÄKKI HAKKASID TÜDRUKU JALAD MUUTUMA SABAKS JA TÜDRUK MUUTUS MERINEITSIKS.
JA DELFIIN HAKKAS HALLIKAMAKS MUUTUMA! KUNI LÕPUKS OLI TA KUI TAVALINE HALL DELFIIN.
TÜDRUK HÜPPAS NÜÜD VETTE JA DELFIIN ÜTLES:"PIGEM OLLA HALL JA SÕPRADEGA  KUI ROOSA JA SÕBRATA!"

Tont Vilve moosikeldris

Kelli Kallas (14)

Vilve oli pensionär. Pensionär juba neli aastat. Ta elas maal, kus tal oli oma maja, saun ja moosikelder. Suvel veetis Vilve palju aega moosikeldris, sest seal oli hea palava päikese eest peidus olla, moosi süüa ja raamatut lugeda.
Vilvel oli ka lapselaps, üheksa aastane Laura, kes käis tihti vanaemal külas. Koos nad istusid keldris, sõid moosi ja nii veetis Laura peaaegu terve oma suvevaheaja.
Sügisel pidi Laura kooli minema ja vanaema pidi nüüd olema üksi. Ka moosikelder jäi üksi, sest seal oli külm, kuid toas oli hea ja soe. Vahepeal Vilve siiski käis keldrist moosi toomas, kuid see oli väga harva. See oli siis, kui Vilve tegi pannkooki või käisid tal külalised.
Ühel külmal, tuulisel ja vihmasel novembrikuu õhtul läks Vilve jällegi keldrisse,
et sealt moosi tuua. Vilve kõndis kiirete sammudega keldrisse ja haaras sealt riiuli pealt purgi moosi. Ta hakkas avama ust, et välja saada, kui ta kuulis keldri nurgast ühte kummalist häält, häält nagu keegi sööks midagi. ''Rotid, pshh, shuuh!'' käratas Vilve ja lõi jala vastu maad, lootes, et need maiad rotid ära läheks. Vaikus. Siis see heli jätkus. Vilve pani moosipurgi vanale lauale, mis asus keldri ukse kõrval. Ta võttis kätte luua ja läks vapralt helile lähemale. Ta nägi, et riiuli taga on tõesti keegi. Ta võttis luua tugevalt kätte ja oli valmis virutama sellele moosivargale. ''Palun ära tee!'' ütles saladuslik moosisõber. Vilve arvas, et ta kuulis seda häält oma peas ja virutas siiski, kuid mitte väga tugevalt. ''Ai, ai, ai, palun ära löö!'' ütles hääl uuesti. Nüüd vanaema võttis riiulilt taskulambi, suunas selle riiuli juurde ja nägi ühte ümmargust suurte silmadega nägu. Vilve ehmatas ja taskulamp kukkus maha. ''Ära karda, ma enam ei tee nii,'' ütles riiulitagune. ''Kes see on?'' küsis Vilve. ''Ma olen Eduard, tont, kes on siin elanud juba kaks aastat,'' vastas tont. ''Eduard?? Mu kadunud abikaasa nimi oli Eduard, ta suri kahe aasta eest. Kas sa oled temaga kuidagi seotud?'' küsis Vilve, kes oli ikka veel üllatunud ja natuke segaduses. ''Jah, ma olengi Eduard, kui ma surin, tahtsin ma tulla sinu juurde tagasi. Ma ei tahtnud tulla majja sisse, sest ma ei oleks tahtnud sind hirmutada, niisiis tulingi ma siia,'' vastas Eduard. Vilve oli sõnatu, kuid vastas siiski:,,Selge...aga miks ma sind varem näinud pole?'' Tont teadis öelda: ,,Sest nagu ma ütlesin, ma ei tahtnud sind kuidagi viisi hirmutada.'' Vilve tahtis tonti kallistada, sest ta igatses oma taati väga, kuid tonti kallistada on ju võimatu. Vilve ütles:
,,Aga nüüd sa ei pea enam ju siin olema, ma tean, et sa oled olemas, tule tuppa!'' Eduard mõtles natuke, kuid vastas siis:,,Ainult siis, kui ma saan sinu maitsvaid pannkooke koos selle moosiga süüa, siis kui mul isu tuleb.'' Vilve noogutas rõõmsalt ja nad läksid koos tuppa.
Eduard elabki nüüd Vilvega koos, kuid sellest ei tea midagi keegi teine, kui ainult nemad.

Olen kuningas

Hardy

Olen kuningas planeedilt nimega Artckz3. See on tehnoloogiat täis ja kõik
esemed on tulevikust.
Meie inimesed on samasugused kui teie rahvas. Meie maa nimi on
ice-cold. Meil on kolm aastaaega: suvi, sügis ja talv. Meie riik on hea ja
lõbus. Iga inimene, kes siia tuleb, lahkub hea meelega.Ta on isegi kurb, kui
peab lahkuma. Mina, kuningas, elan suures lossis. Sealt on vaade igale
poole. Ma näen oma aknast jõulukuuske. See särab kõikide värvidega. Kõik
minu alamad saavad palka 1000 eurot nädalas. Kõikidel on ilusad
kodud, aiad. Kõik turistid saavad minu rahanõuniku käest 199 eurot.
Meil on viinamarjad ja õunad. Hotellid on modernsed ja turistid tunglevad
minu ilusasse riiki.
Sõidukiteks on kuumaõhupallid. Ja kui lapsed kooli peavad minema, siis
tuleb suur kuumaõhupall ja viib nad kooli. Minu riigis on hea ja turvaline. Aga äkki tuli
tuhkatriinu jutust kuri nõid ja hakkas
minu riiki lammutama. Appi! Appi! TULGE KÕIK APPI.

Muinasjutt jonnakast pluusist

Janely Vaab (2. klass)

Ühel tüdrukul oli niisugune pluus, mis ei tahtnud kunagi pessu minna. Ta oli väga kangekaelne.
Ta nimelt ei tahtnud pesumasinasse minna.
Ükskord pani perenaine värvilist pesu masinasse ja tahtis teda kõige esimesena masinasse torgata.
Perenaine surus ja surus, aga ta ei läinud. Ta tegi ennast suureks ja laiaks.
Perenaine mõtles, et mida ma ometi teen ja pani pluusi ära.
Nüüd võttis ta teise pluusi ja palju muud pesu ning pani need kõik masinasse. Kangekaelne pluus jäi üksinda vannituppa nukrutsema.
Järgmisel korral, kui perenaine pesu pesi, ei puigelnud pluus enam vastu. Jonn oli pluusist kadunud.

Võlusõrmus

Freddy Gunin (2. klass)

Kaugel, kaugel mägede taga elas haldjas. Tal oli võlusõrmus, mis täitis kõik haldja soovid.
Üks draakon teadis sõrmusest ja tahtis seda kangesti endale. Draakoni nimi oli oli Dagaar, kes oli oma nime saanud tuntud multifilmi Kääbusnina järgi. Ta sarnaneski multifilmi draakonile.
Haldjas tahtis draakonist lahti saada ja ta lubas oma võlusõrmuse sellele, kes draakoni tapab.
Üks koolipoiss oli sellest kuulnud ja läks õnne proovima.
Kui ta jõudis üle jõe viiva silla juurde, mille taga elas kuri draakon, nägi ta, et taevas lendavad kurjad kaarnad. Ta ajas kaarnad minema, haaras rihma küljest mõõga ja astus julgelt edasi.
Poiss sai kergesti draakonist võitu. Haldjas andiski talle sõrmuse.
Ta hakkas oma sõrmusega aitama neid peresid, kus lapsed pidid kogu aeg üksi kodus olema ja nende vanemad kaugel tööl käima. Kõigil läks elu paremaks.
 

Laev sõitis jäämäele otsa

Erki Ehanurm (2. klass)

Oli kord merel laev nimega Konkskäsi. See laev oli nii suur, et sinna mahtus 4000 inimest. Juhtus nii, et see laev sõitis jäämäele otsa. Kõik inimesed olid paanikas. Kapten ütles, et laevale tuli auk sisse. Päästepaadid tuleb välja visata ja inimesed peavad sinna peale minema. Paate ei saanud aga hoiukohtadest kätte.
Mis teha? Inimesed olid suures ohus.
Äkki ilmus kapteni juurde üks poiss, kellel oli trumm käes. Poiss küsis kaptenilt, et kas ta võib trummi mängida. Kapten ei lubanud. Poiss mängis ikka. Kohe said laevatöölised päästepaadid merre lükata.
Kiiresti olid inimesed paatidel ja paadid sõitsid lähemasse randa. Kõik lõppes tänu väikesele trummimängijale õnnelikult.

Jonniv pliiats

Viktoria Koitve (2. klass)

Ühel päeval, kui poiss hakkas koolis eesti keele tunnis kirjatehnikat kirjutama, märkas ta, et pliiatsiga on midagi lahti. Pliiats oli terve, aga ta ei saanud sellega kirjutada. Pliiats ei teinud paberile ühegi kriipsu.
Siis lõppes eesti keele tund ära ja algas matemaatika tund, aga lugu ikka sama. Ta hakkas ülesandeid lahendama, pliiats ikka jonnib. Õpetaja hakkas pahandama ja jättis poisi peale tunde.
Kui poiss klassis üksinda õpetajat ootas, hakkas pliiats äkki rääkima.
Pliiats käskis poisil õhtul õigel ajal magama minna ja lubas, et ta siis enam ei jonni.
Edaspidi oligi poisi pliiats alati korras.

Bussijuht ja vares

Martin Karpenko (2. klass)

Ühel hommikul ärkas bussijuht unisena. Ta läks tööle, sõitis terve linna läbi ja vedas inimesi ühest kohast teise.
Siis hakkas ta bussijaama tagasi sõitma ja äkki sõitis kraavi. Vares lendas juurde ja küsis, et mis juhtus, et sa kraavi sõitsid. Buss oli nii sügavalt kraavis, et bussijuht poleks bussi ise sealt välja saanud.
Vares lendas tee peale. Ta hakkkas seal lendama ja kraaksuma. Nii kutsus ta bussijuhile abi. Bussijuht ütles varesele aitäh ja sõitis garaaži.
Järgmisel ööl ta puhkas hästi.

 

Imelik poiss

Ervin Karpenko (2. klass)

Oli üks poiss, kes armastas väga jäätist. Ta jäi haigeks ja arst ei lubanud tal jäätist süüa, vaid käskis koju minna ja sooja teed keeta. Kui poiss koju jõudis, oli elekter ära ja ta ei saanud sooja teed teha. Poiss mõtles, et kuidas ma nüüd küll terveks saaksin.
Ta läks päikese juurde ja palus abi. Päike tegi tee soojaks. Poiss jõi ja saigi terveks. Päike on hea, ta aitab lastel terve olla.

Võlupliiats

Eliise Tuisk (2. klass)

Laura läks kooli ja tundis, et midagi sipleb tal kotis. Ta tundis seda isegi tundide ajal. Kui Laura hakkas etteütlust kirjutama, siples pliiats isegi tal peos. Laura palus tunnist välja, aga ka see ei aidanud. Tagasi tulles oli vihik soditud. Koolis läks kehvasti.
Tüdruk hakkas uurima, milles viga on. Miks selle pliiatsiga niisuguseid asju juhtub.
Ta sai teada, et see on võlupliiats. Pliiats kirjutas sellest ise paberile. See pliiats vajas erilist tähelepanu. Talle ei meeldinud, et Laura nii kaua arvutis istus.
Lõpuks said Laura ja tema võlupliiats suurteks sõpradeks. Laura pidi teda mõnikord kiitma, kui hea ja tähelepanelik ta on.

Imelik porgand

Arina Krutitšenko (2. klass)

Üks porgand oli imelik. Teised porgandid tahtsid sügisel kõik maa seest välja tõmbamist ja keldrisse, aga tema ei tahtnud. See porgand tahtis lihtsalt talve ja lund näha. Ta istus talve läbi mulla sees ja lume all, aga kevadel kasvas temast palju, palju uusi porgandeid.

Võlukepp

Olga Kulik (2. klass)

Ühel mehel oli võlukepp, millega ta võlus endale ilusa kaabu, kenad saapad ja kostüümi. Ta oli väga heasüdamlik mees ja kui ta nägi vaeseid inimesi, võlus ta neile ka ilusaid riideid ja isegi maitsvaid sööke. Kõigil oli hea elada.

Siilipoiss Mops

Hans Freiberg (2. klass)

Elas kord väike siilike. Tema kodu oli põlluserval kivihunnikus, kus ta elas koos ema ja isaga. Neil oli ilus kodu, mis oli tehtud samblast ja puulehtedest.
Ühel päeval, kui siilipoisi ema neile toitu otsima läks, ei tulnud ta tagasi. Mops ootas ja ootas, ent asjatult. Tal läks kõht väga tühjaks ja meel muutus järjest nukramaks. Ta otsustas minna ema otsima.
Kui ta juba kodust kaugel oli, nägi ta tee peal rebast. Mopsil tuli hirm peale. Ta oli emalt kuulnud, et rebast tuleb karta. Mops hakkas kiiresti jooksma, kuni jõudis ühe majakese juurde. Õues nägi ta väikest tüdrukut. Mops kartis teda ja peitis ennast ära.
Tüdruk märkas siilikest ja tõi talle piima ning õunu. Lõpuks said nad omavahel sõpradeks ja ta jäigi tüdruku juurde elama.

Jänkupoiss õpib hokit mängima

Artjom Mihhailov (4. klass)

Elas kord väike jänkupoiss. Ta oli veel nii väike, et õppis alles igasuguseid asju õigesti tegema. Näiteks, kuidas õigesti süüa ja kõike muud, mida teised ammu oskasid.
Ühel päeval vaatas ta metsas oma jänkuteleviisorit ja nägi, kuidas teised jänesed hokit mängisid. Talle see mäng väga meeldis ja ta tahtis ka seda mängu õppima hakata.
Ta võttis pliidilt kastruli, pani selle nagu kiivriks pähe, kleepis padjad endale ümberringi ja püüdis olla täpselt samasugune, kui need mängijad seal televiisoris.
Mäng algas külmkapi küljest võetud magneti ja suure oksa abil. Magnet veeres ja lendas. Kostis äge klirin. Magnet lendas esialgu televiisori ekraani pihta, sealt veel edasi aknasse ja läbi katkise akna välja.
Ema jõudis just koju, leidis akna alt magneti ja ei osanud esialgu midagi arvata.
Jänkupoiss sai küll ägedalt riielda, aga ta palus kõik andeks ja rääkis, kui väga ta tahaks hokit mängima õppida. Poiss pandi hokitrenni ja temast sai tulevikus parim hokimängija.

 

Järgmiste muinasjuttude lugemiseks vajuta siia.