Tuhkatriinu muinasjutud 2
Kaval rebane, kes karistas end ise
Vaike Veemees
Palju aega tagasi elasid ühes metsatukas koos karu, hunt, rebane ja jänes. Igal ühel neist loomadest oli oma koht, kus kõht täis süüa ning rahulikult ja mõnusalt puhata ja teiste loomade eest varjuda. Teinekord metsas kokku saades rääkisid nad üksteisele oma tegemistest ja abistasid kui keegi neist hätta sattus.
Aga ühel päeval ärgates mõtles rebane, et olen kaval, laisklen ja kasutan ära teiste abi.
Juhtuski nii, et hommikuse jalutuskäigu ajal kohtas ta metsas kõige esimesena jänest. Rebane kurtis, et on haiglane, kuid tema uru ees olevad lilled on närtsinud ja haigena ei jõua ta neid kasta. Jänes oli nõus rebast kohe aitama ja jooksis ta uru juurde ning asus tööle. Rebane piilus jänest põõsaste vahelt ja naeris, et oli saanud ta ära petta ning oma kasuks tööle panna. Rebane jälgis jänese toimetamisi ning tundis äkki, et kõht on hirmus tühjaks läinud.
Ta otsustas minna jalutuskäigule, et üles otsida hunt ja petta temalt kõhutäis välja. Mõne aja möödudes nägigi ta hunti lähenemas. Rebane viskas end kohe tee peale pikali ja hakkas hädaldama, et ta on näljast nõrkenud ja ei jõua üldse kõndida ning endale süüa otsida. Hunt oli hea sõber ja varsti oligi tema poolt rebasele söök leitud. Rebase kõht sai täis ja nüüd tuli magus uni peale ning ta jäi põõsa alla magama.
Olles suures ja sügavas unes kuulis ta lähenevaid raskeid ja mütsuvaid samme. Rebane avas silmad ja nägi enda kõrval istuvat karu, kes nuttis, sest ta arvas, et rebasega oli juhtunud õnnetus. Nähes oma suurt karvast sõpra nii kurvana, hakkas rebane mõtlema sellele, et ta oli teistele, nii jänesele kui hundile haiget teinud ja neid petnud.
Õhtul oma uru juurde jõudes andis rebane endale lubaduse, et ta mitte kunagi ei peta oma sõpru, vaid on alati neile toeks ja abivalmis sõbraks.
Väike tantsutüdruk Helen
Kaisa Tšakirov (10)
Elas kord üks tüdruk, kelle nimi oli Helen. Tüdruk oli viis aastat vana. Tema unistus oli aeroobikamissiks saada, aga ta ei osanud eriti hästi tantsida.
Aeg möödus ja ta oli juba seitsme aastane. Helen käis juba koolis ja aeroobikatrennis ka. Aeroobikas ei läinud tal eriti hästi, aga ta õppis nii kaua, et oskas juba enam- vähem tantsida. Helen käis kaks korda nädalas aeroobikas, ta hakkas aina ilusamini ja ilusamani tantsima. Koolis läks ka tal hästi. Helen jõudis trenni ning õpetaja teatas, et neil on suur võistlus ees. Kõik tüdrukud hakkasid rõõmust hüppama, aga Helen seisis ja naeratas suunurgast. Õpetaja lausus, et neil on rasked tantsud veel õppida. Tüdrukud õppisid ja õppisid, kuni said tantsud ilusasti selgeks ning oh imet, Helen tantsis kõige paremini. Õpetaja vaatas, kuidas Helen tantsis ja kiitis teda. Helen läks koju ja teatas emale ja isale, et õpetaja kiitis teda. Tüdruk oli üliõnnelik. Nüüd ootas temagi võistlusi.
Oligi jõudnud see päev kätte kui nad läksid võistlustele. Nad esinesid oma kahe tantsuga ja said kohtunikelt maksimumpunktid. Peale esinemist lava taga olid kõik väga õnnelikud ning Helen oli ka väga õnnelik. Tüdrukud ootasid kohtunike otsust, kas nad saavad edasi järgmisele võistlusele või mitte. Kohtunikud kuulutasid välja võitja ja selleks osutus Heleni tantsutrupp „Päiksekiir“. Kõik olid väga, väga õnnelikud ning treener oli isegi rõõmus. Nad hakkasid uut tantsu õppima ning need tantsud olid veel raskemad kui eelmised. Aeg möödus kiiresti, viimasel trennipäeval olid kõik tüdrukud natuke pinges. Ja jõudis kätte see ärev päev. Tantsijad läksid lavale ja esinesid kolme võrratu tantsuga. Tulemus oli suurepärane. Nad kordasid eelmiste võistluste tulemusi ja said jälle kohtunikelt maksimumpunktid. Lõpus pidid kohtunikud valima kõikidest tantsugruppidest parima tantsutüdruku ehk aeroobikamissi. Siis sündis veel suurem üllatus - selleks osutus Helen! Helen sai nendelt võistlustelt autasuks suure ja uhke karika. Kõik oli kui muinasjutus! Nüüd on Helen suureks sirgunud ja tal on kodus armsad tütred, kes iga päev vaatavad ema kaunist auhinda. Nendegi unistuseks on saada kunagi aeroobikamissiks, mis kindlasti kunagi täitub.
Seiklus raamatukogus
Alice Veedla (10)
Elas kord üks tüdruk nimega Anna. Ta käis iga päev raamatukogus, kuid ühel reedel jäi ta sinna kogemata tukastama. Anna ärkas üles veidi peale südaööd kummalise heli peale. See tuli tagant, lasteriiulite juurest. Anna kõndis sinna ning nägi päkapikke, printse, printsesse, loomi tantsimas. Kahjuks olid nad vaid nimetissõrme pikkused.
Järsku karjus keegi: „ Sissetungija! Võtke ta kinni!”
Tuhat väikest valvurit ronisid üle Anna hiiglasliku keha, püüdes teda köitega kinni siduda. Valvurid sättisid Anna kuumaveetorude külge kenasti kinni.
„Mis toob sind siia, oo suur hiiglane?” küsis värisev Peavalvur.
„Ei ole põhjust hellitamiseks,” vastas kuningas Edward. ”Räägi, mis sind siia toob, kuid tee kähku. Mul ei ole tervet päeva.”
„Aga…” alustas Anna.
„Mis aga? Räägi korralikult!” vihastas kuningas.
„Ma tulin lõuna a-ajal siia ja, ja ma hakkasin lugema ja ma jäin magama,” kogeles ta kuningale. „ Kõik? Kas sul ei ole mulle muud midagi öelda? Sa jääd niikauaks siia, kuni ma mõtlen, mida sinuga teha!”
Kuningas oli vihane, aga ka mõtlik. Kümme väikest päkapikku läksid Anna juurde. Nimelt olid need päkapikud ehitajad. Kõrge müür kerkis vaid paari minutiga ümber Anna. Päkapikud olid teinud väga head tööd. Peosaalis jätkas kuninganna Elizabeth juttu kuningaga.
”Aga mida me siis selle väikese tüdrukuga teeme? Ta ei saa igaveseks ka ju siia jääda.”
„Ma arvan, et ma tean,” vastas kuningas. „Aga te kuulete sellest homme. Head ööd!”
„Head ööd!” ohkas kuninganna.
Kõik raamatukogus magasid. Kätte oli jõudmas laupäev. Järgmisel päeval otsustas kuningas Anna saatuse. Ta kutsus võluri ning too muutis tüdruku sama pisikeseks kui ülejäänud lapsed. Kümme aastat oli möödunud ajast, mil Anna oli sattunud raamatukokku. Nüüd oli ta seal kuninganna väga hea sõber. Ühel reedel läks Anna raamatukogusaali, et võtta endale midagi lugemiseks. Aga seda ei juhtunud. Ta nägi seal Prints Henrit. Noored armusid ja juba samal päeval tahtis Prints pidada pulmad. Anna oli kahjuks kadunud. Tema ja kuninganna läksid Anna vanemate poole ja kutsusid neid pulma. Anna vanemad muudeti pisikesteks, kuninga ja kuningannaga sama pikaks. Peeti uhked raamatutegelaste pulmad.
Kui see õnnelik perekond surnud ei ole, elavad nad raamatutes ja lugejate mõtetes edasi.
Nõid Laana
Karin Klauks (10)
Elas kord nõid Laana, kes oli viieteistkümne aastane. Nõial oli ema Nada, kes oli väga kuri nõiamoor. Laana pidi iga oma ema käsku kuulama ja seda tegema ja kui Laana oma ema käsku ei kuulanud, ootas teda karistus. Laana pidi nädal aega ilma söögi ja veeta tööd rügama ja ta kartis seda väga.
Kuid ühel ilusal talvepäeval suri Laana ema ära, aga nõid ei kurvastanud. Ta oli hoopis rõõmus, et ei pea enam oma ema käske kuulama. Nädal möödus ja Laanal ei olnud enam süüa ega juua. Ta läks teistelt nõidadelt abi paluma, kuid nemad ütlesid nõiatüdrukule niimoodi:
„Kes sind aidata tahab?” küsis nõid Lintski. Teised nõiad aina naersid Laana üle, kuid siis tuli nõiaisand ja ütles:
„Teate tütred, kas te mäletate, et Nada oli meile rahahunniku võlgu ja ma arvan, et Laana peaks selle meile ära tasuma.” Siis ütles Laana:
„Öelge, öelge, mida ma pean tegema.? Et saaksin laenu tasutud ja ma võiksin teie perre tulla?” Nõiaisand ei mõelnud ja ütles:
„Ma tean, mida sa pead tegema. Igal õhtul minu jalgu masseerima, terve metsa ära koristama ja minu kümnele tütrele ballikleidid õmblema!”
Laana kõhkles veidi, kuid oli siiski nõus. Järgmisel päeval läks Laana metsa koristama ja nägi üht poissi, kes meeldis talle esimesest silmapilgust. Laana põgenes koos poisiga kaugele ja nad ei tulnud enam kunagi nõiametsa tagasi.
Hiirte elu
Henrik Villem Sepping (10)
Kord elas ühes ilusas majas naine ja tal oli kaks hiirt. Nende kahe hiire nimed olid Harri, kes oli targem ja nutikam ja Tom, kes oli väiksem ja ägedam. Neil oli hea elu. Kui naine, kelle nimi oli Kati, siis jooksid hiired oma salaauku. Nad jõudsid kohale kööki, kus oli väga lõbus. Korraga mõtles Harri:
,, Kuule, me oleme siin ringi jooksnud juba nii kaua, aga kus on Kati?”
,, Küll ta tuleb,” ütles Tom. ,,Ära hädalda!”
Korraga välisuks käis. Hiired pugesid peitu ja piilusid, kes seal on. Kati oli olemas ja kaasas oli üks suur hiirepüüdja, kes kandis väga suurt kotti. Hiired teadsid, et see on nende suurim vaenlane. Tom ja Harri pugesid peitu ja hädaldasid:
,,Kati teadis, et me siin elame,” ütles Tom.
,,Jah, sellepärast ta kutsuski siia hiirepüüdja. Nad kartsid väga ning mõtlesid, et peavad oma õdusast kodust välja kolima. Õhtul oli pime. Nad vaatasid ja kuulsid, kui Kati ütles:
,,Jätan järele, enam hiirtepüüdjat ei ole vaja.“ Kui hiired seda kuulsid, hakkasid nad rõõmust kekslema. Nad olid nii rõõmsad, et neil lubatakse majas edasi elada. Hiired jäidki oma urgu elama. Neil oli seal väga tore ja lõbus.
Võluvesi
Laura Leiten (10)
Elas kord tüdruk. Tema nimi oli Tiina. Tiinale meeldis laulda, sellepärast käis ta laulukooris. Ühel kenal laupäeval läks tüdruk sõbrannade Anne ja Annaga allika äärde lauluvõistluse mängu mängima. Sellel päeval oli nii kuum suvepäev. Tiinal hakkas palav ja ta jõi allikast vett. Pärast laulis Tiina kõige ilusamini ja võitis lauluvõistluse. Ta oli väga rõõmus.
Alati, kui oli ilus ilm, käisid tüdrukud lauluvõistluse mängu mängimas. Iga kord, kui nad mängimas käisid, jõi Tiina võluvett ja võitis võistluse.
Aeg läks edasi ja kätte jõudis laulupidu. Tiina tahtis väga, et nende koor võidaks. Tüdrukul tuli mõte rääkida võluallikast.
Lõpuks jõid kõik vett ja nende hääled kõlasid imekaunilt ning laulukoor sai peaauhinna...
See laulukoor laulab praegugi. Kui nad veel surnud pole, võidavad nad võistlusi õnnelikult siiani, sest võluvett jätkub sajanditeks.
Juhani seiklused metsas
Karmen King (10)
Elasid kord metsa servas väikeses majas üks poiss Juhan ja tema ema. Ühel päeval otsustasid nad minna metsa seenele. Nad kõndisid ja korjasid seeni, kuni Juhan märkas, et ema on kadunud. Poiss oli julge ja ei kartnud ning kõndis edasi. Juhan jõudis karukoopa juurde. Ennemuiste mõistsid inimesed loomade keelt.
Juhan küsis karult koduteed, kuid mesikäpp vastas: ”Mina elan sügavas metsas ja ei tea inimeste kodudest midagi. Kõnni edasi, ehk hunt teab, kus sa elad.”
Nii läkski Juhan metsakutsu juurde. Kuid ka hunt ei teadnud poisi kodust midagi.
Ta ütles: „Ma tegelen kogu aeg kutsikatega ja ei tea majadest midagi. Mine edasi ja küsi rebaselt.“
Nii hakkaski poiss rebase poole kõndima. Ka rebane ei teadnud Juhani kodust midagi. Ta ütles: „Ei mina julge inimeste juurde tulla. Mine küsi jänese käest!”
Jänes teatas, et tema urg on nii madalal ja tal on praegu väga kiire, nii et ta ei saa kuidagi Juhanit aidata. Soovitas ainult pöörduda orava poole, kelle pesa on kõrgel puu otsas. Kahjuks ei osanud orav Juhanit aidata. Soovitas siiski pöörduda siili poole, kes elutses sama puu all.
Siil vastas Juhani küsimusele järgmiselt: „Oi, sind, Juhan, tunnen ma hästi! Minu sugulaste pesa asub teie maja kõrval. Korjame mõned seened, viime siilidele külakostiks ja ma saadan su koju.” Poiss oli väga õnnelik.
Lõpuks jõudis Juhan koju. Poisi ema oli väga õnnelik leides poja kodunt eest. Pere tänas siili ja ema andis siiliperele tänutäheks korjatud seened. Nüüd oli siilil talvevaru käes ja ta võis puhkama heita. Juhan koos emaga elab aga õnnelikult metsaservas edasi kui ta juba nüüdseks surnud ei ole.
Pliiats nimega Pastakas
Katariina Pops (10)
Elas kord pliiats nimega Pastakas. Ta ei olnudki tavaline Pastakas, sest ta oli väga imelikku värvi ja sellepärast polnud tal ka sõpru. Pastakas elas väga hooletu tüdruku pinalis. Tüdruku nimi oli Sandra.
Pastakas oli kunagi leidnud endale sõbra - nimelt Kustukummi, kes oli väga ilus. Nad said parimateks sõpradeks. Kuid ühel päeval ei tulnud Kustukumm enam tagasi ja Pastakas jäi teda õnnetult ootama. Õhtul ei saanud Pastakas magama jääda, sest ta mõtles vaid oma sõbrast. Ta lootis, et Kustukumm jäi ööseks kooli ja järgmisel päeval on nad jälle koos. Siiski see ei olnud nii. Pastakas ootas oma sõpra päevi, ta mõtles, kuhu Kustukumm küll võis kaduda.
Ühel päeval ütles Sandra ema tütrele: ”Ole hea, tee oma koolikott korda!”
Sandra hakkas hoolega koristama. Sandra leidis kotipõhjast oma kauni Kustukummi üles ja pani ta pinalisse. Pastakas mõtles, et kes see uus elanik nende pinalisse sattus? Ennäe, sealt tuli tema parim sõber Kustukumm!
Kui Kustukumm ja Pastakas pole veel ära surnud, elavad nad praegugi õnnelikult koos kellegi pinalis.
Kooginäppajad
Kevin Koik (5. kl)
Elas kord üks poiss. Ta oli 8 aasta vanune rõõmus laps. Mart Lepp oli tema nimi.
Mardi ema Maiu armastas kooke küpsetada. Maiule meeldis iga kord midagi uut proovida. Ühel päeval otsustas Maiu teha õunakooki. Ta kooris õunad, valmistas taigna, ladus õunaviilud peale ja pani ahju. Kook sai valmis. Mart ja tema isa Kalev kiitsid kooki. „Oi, kui maitsev!“ lausus Kalev. Emal oli selle üle väga hea meel. Pool kooki jäi alles, mille ema tõstis taldrikule.
Kõik läksid vaatama televiisorit.
Koogilõhna oli kaugele tunda. Lõhna tundsid ka Kill ja Kull. Neid kahte mehikest ei tundnud keegi, neid ei olnud ka näha. Kill ja Kull olid vennad. Nad olid väga tillukesed ja mahtusid igalt poolt läbi. Nad liikusid kogu aeg märkamatult. Kull küsis: „Kas sa tunned seda lõhna?“ „ Jah, see on minu lemmik!“ sõnas Kill. ÕUNAKOOK - taipasid vennad kohe. Nimelt olid nad kooginäppajad - nad armastasid kooke väga. Nad ise ei osanud kooke küpsetada, vaid varastasid seda teistelt.
Oli juba õhtu. Kill ja Kull hiilisid Leppade maja köögiakna taha. Nad ronisid aknast sisse, õigemini vennad võlusid ennast läbi klaasi. Vennad olid nagu võlurid, nad said lennata, läbi seinte ja akende minna, nad pidid ainult seda soovima. Niisiis, nad võtsid ühe tüki kooki endaga kaasa ja sõid selle tee peal ära.
Mehikesed käisid paljudes majades, kus kooki oli. Nad elasid muretut elu. Mitte kunagi ei saanud keegi aru, et üks koogike oli kadunud, kuni...
Kord läksid mehikesed kooki näppama järjekordsesse majja. Nad võlusid ennast läbi aknaklaasi. Laual oli koka poolt valmistatud imehea kook. Nii Killi kui Kulli silmad hakkasid särama. Vennad võtsid nagu tavaliselt ühe tüki kooki, kuid parajasti tuli kööki kokk. Kokk tuli nii vaikselt, et mehikesed seda ei kuulnudki. Mees nägi, kuidas mehikesed kooki röövisid.
Kokk oli väga ehmunud. Ta ei olnud varem midagi sellist näinud. Mees jäi ootama ja vaatas, kuidas mehikesed tegutsevad. Kokk oli kuri, et tema kooki varastatakse, kuid tal oli väga huvitav mehikeste tegevust jälgida. Lõpuks vennad lahkusid. Kokk mõtles veel pikka aega, kes need küll olla võisid. Kokk arutas endamisi, et ootab homseni, kui nad ehk jälle tulevad.
Mehikesed rõõmustasid koogi üle. Kill teatas: „Mina lähen sinna majja homme veel, ma pole eales nii head kooki saanud.“ „Ei, ei! See on ohtlik! Inimesed võivad ju aru saada, et kook on ära võetud,“ vastas Kull. Nad kumbki ei olnud aru saanud sellest, et inimene jälgis nende tegevust terve nende tegutsemise aja. „Kui sina ei tule, lähen ma üksi,“ sõnas Kill. Kull aga vastas: „Me ju leppisime kokku, et üksinda ei lähe kuhugi. Kui sina lähed, tulen mina ka.“
Järgmisel õhtul hiilisid mehikesed jälle läbi akna koka juurde. Kokk ootas, hari käes, nurga taga. Kill ja Kull võtsid jälle ühe tüki kooki.... Kuid järsku ilmus välja kokk ja hakkas, hari käes, mehikeste poole jooksma. Mees virutas harjaga täpselt sinna kohta, kus mehikesed olid. Hari oli koogi sees, kuid mehikesed olid juba jooksu pistnud. Neile tegi hirmsasti nalja see, kuidas kokk oma koogi ära rikkus. Kokk läks vihast punaseks ja seejärel siniseks.
Kokk oli nüüd neid näinud ja sellest talle piisas. Ta rääkis mehikestest kõikidele tuttavatele ja need omakorda oma tuttavatele. Kokk selgitas, missugused need mehikesed olid ja mida nad korda saatsid. Kahjuks keegi ei uskunud meest. Üks koka tuttav tegi katse. Ta jättis koogi lauale ja ootas harjaga, kuna need mehikesed siis tulevad. Ja see oli tõsi, et need mehikesed olid olemas. Ka see teine mees jutustas teistele, et üritas mehikest harjaga maha lüüa. Nüüd uskusid kõik seda, et need mehikesed on olemas ja vabandasid koka ees, et ei uskunud teda. Alati üritati vennikesi kinni püüda, kuid see ei olnud võimalik - neil oli ju võlujõud. Lõpuks vennad said aru, et neid oli nähtud ja nüüd tahetakse neid kinni püüda. Sellele vaatamata, kui Kill ja Kull veel elavad, näppavad nad ikka kooke ning teevad seda öösiti väga ettevaatlikult.
Muinasjutt
Johanna Maria Prangel (30)
Nööp avas oma silmad, ringutas ja vaatas enda ümber ringi. Teda ümbritsesid kohevad kuused, mis olid lumeraskuse all longu vajunud ja jätsid mulje justkui kummardaksid nad Hugo ees aupaklikult. Taevas särav päike kattis pehme lumevaiba tillukeste kristallidega, mis valguse käes erinevates värvides helkisid. Oli ilus karge talvehommik.
Nööp püüdis end pappkastist, kus ta ärganud oli, välja saada, aga selle ääred olid liiga kõrged. Nööp haugatas, lootes pappkasti niimoodi ehmatada, et see ise ära läheks. Pappkast seisis aga ikka liikumatult Nööbi ümber paigal. Nööp haugatas veelkord. Midagi liigutas. Nööp oli enda üle uhke. Ilmselt saigi ta ühe korraliku haugatusega kastist lahti. Seda suurem oli tema üllatus, kui kast ikka veel paigal seisis ja selle asemel midagi end hoopis kastipõhjas liigutas. Mis asi see oli, mis talle kastipõhjast uniste siniste silmadega otsa vaatas. Nööp uuris unist olevust lähemalt. See oli tilluke mustavärvi karvakera, kes natuke meenutas koerakutsikat, selliseid, keda Nööp peres oli näinud ringi vudimas, kuid midagi ütles Nööbile, et päris koer see siiski olla ei saa.
„Kas sa rääkida oskad?“ küsis ta ettevaatlikult karvakeralt.
Karvakera ringutas, tõmbas endal käpaga üle pea nagu kammiks ta juukseid ja jäi Nööbile otsa vaatama.
„Muidugi oskan,“ vastas ta pärast väikest pausi. Nööp hakkas elevusest oma tillukest sabaotsa liputama.
„Aga kes sa oled?“ küsis ta ikka veel ettevaatlikult, kuid sõbralikult saba liputades.
„Mina? Mina olen kass, kassipoeg kui täpsem olla. Aga sina oled...“ tahtis ta Nööbilt edasi pärida, kuid jäi siis hetkeks poole lause pealt vait ja jätkas siis: „Ah, ma tean küll, sina oled kutsikas, ma olen sinusuguseid kodus näinud ringi jooksmas, klähvisite öösel ja päeval ning sõite meie toidu ära.“
„Sul on täiesti õigus, ma olen kutsikas,“ vastas Nööp ja lisas alandlikult, „ega me siis paha pärast teid toitu ära ei söönud ja öösiti ei klähvinud. Me lihtsalt oleme sellised.“
„Ega mina ka paha pärast,“ ütles kassipoeg.
Pappkarpi tekkis korraks vaikus. Nööp ja nimetu kassipoeg uurisid vaikselt omaette neid ümbritsevat kasti.
„Miks me siin kahekesi oleme,“ küsis lõpuks kassipoeg, „miks me kodus ei ole?“ Nööp kehitas õlgu. Ega tema ka ei saanud aru, miks nad just siin ärkasid.
„Tead, võib-olla toodi meid ekskursioonile?“ pakkus ta mõne hetke pärast välja.
Kassipoeg kortsutas kulmu. „Tore ekskursioon küll, karbi sees. Ja ilma söögita.“
„Ma proovisin küll kasti ära ehmatada, et siit välja saada, aga ei saanud sellega hakkama, võib-olla kui me koos prooviksime? Kas sa oskad haukuda?“ uuris Nööp ja liputas jälle elevusest saba.
„Kassid ei haugu,“ vastas nimetu kassipoeg targalt, „ja pealegi ma ei usu, et see karp võiks ehmuda. Ta tundub nii tühi ja tundetu olevat.“
Nööbi tuju läks kurvaks. Kas nad siis pididki siia karpi igavlema jääma? Ja kassipoja jutu peale oli temalgi kõht tühjaks läinud. Nööp üritas meeleheitlikult leida uut viisi kastist pääsemiseks. Kui ta oli juba alla andmas, sähvatas talle korraga mõte.
„Tead sa!“ hüüatas ta kõva häälega, nii et kassipoeg, kes vahepeal oli jõudnud tukkuma jääda end üles ehmatas tuues kuuldavale kõige kummalisema sisinamoodi häälitsuse.
„Vabandust, ma ei tahtnud sind ehmatada,“ vabandas Nööp, „aga ma tean, kuidas me kastist pääseme. Sa ronid minu turjale ja me üritame niimoodi koos raskusega kasti ümber veeretada!“
Kassipoeg roniski Nööbi turjale, haaras oma tillukeste käpakestega karbi ülemisest äärest kinni ja üheskoos püüdsid nad nüüd jõuga seda ümber lükata. Peale mõningat katsetust, see õnnestus ja juba järgmisel hetkel lendasid nad koos uperkuuti paksu lume sisse.
„Prr, kui külm lumi!“ raputas kassipoeg oma käpakesi lumest puhtaks.
„On jah,“ nõustus Nööp ja puhastas enda kasukat. Lumi oli talle otse kraevahele läinud.
Nööp ja kassipoeg vaatasid enda ümber ringi. Seal ei olnud mitte kedagi peale nende, kohevate kuuskede ja lumevaibal mänglevate päikesekristallide.
„Mulle ei meeldi see ekskursioon,“ lausus kassipoeg kui oli aru saanud, et ka väljaspool pappkarpi ei oodanud teda kauss rammusa koorega ega soe kaminaesine.
„Mulle ka mitte. Keegi teeb meiega rumalat nalja. Ootame veidike.“
Nad ootasid. Tunnid möödusid. Kedagi ei tulnud. Väljas hakkas hämaraks kiskuma. Kiisupoja kõht oli juba nii hele, et isegi Nööp kuulis kuidas see korises. Nööp ise üritas toidu peale mitte mõelda. Ega selle peale, et lisaks lumele hakkas ka külm kasukavahele tungima. Näha oli, et ka kassipojal oli külm hakanud.
„Me vist oleksime pidanud kasti jääma,“ ütles Nööp külmast veidike värisedes. Kassipoeg noogutas.
„Aga poeme üksteisele kaissu, saame sooja ja võib-olla saab see ekskursioon ka siis varsti läbi,“ pakkus kassipoeg välja lahenduse sooja saamiseks. Nii nad end üksteisele kaissu pugedes kerra tõmbasidki, lootes et ekskursioon enne läbi saab kui öö kätte jõuab. Hämaras hakkasid kohevad kuused muutuma nõiduslikumaks, suuremaks ja hirmuäratavamaks, ka lõbusalt mänglevad kristallid tundusid nüüd pigem salakavalad. Ei Nööbil ega nimetul kassipojal olnud soovi ööseks metsa jääda.
„Oi, sa tule vaata!“ kuulis Nööp läbi une kellegi hüüatust. Unesegaselt, saamata esialgu aru, kus ta on, kissitas ta silmi ning nägi läbi lume kellegi saapaid lähenemas. Ta raputas kassipoega. „Ärka ülesse! Keegi tuleb!“ Kassipoeg, kes oli palju noorem kui Nööp, oli aga nii väsinud, et ei saanud aru, mida koer temast tahab, tõmbas end veel rohkem kerra ja magas edasi.
„Sa tule ometi vaata!“ kuulis Nööp uuesti. Saapad tulid lähemale. „Sa vaata vaid, kassipoeg ja kutsikas magavad üksteisel kaisus,“ lausus hääl väiksemates saabastes, „kas sa oled varem midagi sellist näinud?“ Suuremate saabaste omanik kummardus ja vaatas veidike hirmunud Nööpi ning rahulikult magavat kassipoega.
„Miks, te kullakesed siin olete, keset külma metsa?“ küsis ta vaadates Nööbi suurtesse pruunidesse kutsikasilmadesse.
Nööp haugatas, kuid sai siis aru, et sellel pole mõtet, sest inimesed ei mõistnud loomade keelt. Haugatuse peale tegi silmad lahti ka unine kassipoeg, kes ehmatusest jälle sisinamoodi häälitsuse kuuldavale lasi.
„Ära karda, me ei tee teile halba,“ lausus väiksemate saabaste omanik ja tõstis kassipoja oma sülle. Kassipojal oli nii hea meel, et ta oma külmetavad jalakesed sai soojade käpikute vahele pista, et limpsas suurest rõõmust väikeste saabaste omanikul oma roosa keelekesega üle näo. Saabaste omanik hakkas naerma. Nööp, kelle suuremate saabaste omanik oli oma sülle tõstnud, nägi kui palju head meelt see valmistas ning kordas keelega-üle-näo-trikki suuremate saabaste omaniku peal. Ka tema hakkas naerma.
„Teil on vist hea meel meid näha,“ küsis ta Nööbilt. Nööp haugatas nõusoleku märgiks.
„Ma ei saa ikkagi aru, miks nad siin on?“ küsis väiksemate saabaste omanik suuremate saabaste omanikult, märkas siis eemal lebavat pappkasti ning pisarad hakkasid ta silmist jooksma. Ta sai aru, et keegi oli need kaks toredat loomakest lihtsalt ära visanud nagu oleks nad olnud tühjad patareid või katkised mänguasjad, mitte elus lemmikloomad.
„Kallis, me peame nad endale võtma!“ lausus ta pisarsilmil suuremate saabaste omanikule. „Me ei saa neid siia metsa jätta. Ja veel jõulude ajal!“
„Ära nuta!“ vastas suuremate saabaste omanik, „otseloomulikult ei jäta me neid siia. Meil on kodus ruumi ja meile kulub just üks kass ja üks koer majja ära!“
Väikeste saabaste omanik hüppas rõõmust üles-alla ja surus kassipoja tugevamini oma sülle. Nööp sai aru, et igav ekskursioon oli lõpule jõudmas ning ta rõõmustas veelkord suuremate saabaste omanikku ühe keelega-üle-näo-kutsikamusiga.
„Oh sind küll,“ naeratas suuremate saabaste omanik ja vaatas kutsikale otsa, „mis me teile siis nüüd nimeks paneme. Te ei saa ju olla vaid Kass ja Koer.“
„Mina tean, mis me talle nimeks paneme,“ lausus väikeste saabaste omanik. „Vaata ta silmadesse, need on nagu nööbid, me paneme talle nimeks Nööp!“
Suuremate saabaste omanik hakkas naerma. „Ja kassipojale paneme siis Niit nimeks?“
Täpselt nii aga saigi. Kutsikas jäi Nööbiks ja nimetu kassipoeg sai endale nimeks Niit. Õnnelikult liikusid nad neljakesi kodu poole, kus kassipojale pakuti suur kausitäis rammusat koort ning kutsikas sai närimiseks kõige mahlasema lihakondi, mida üldse on võimalik ette kujutada. Suurte ja väikeste saabaste omanikud libistasid oma villastes sokkides varbad pehmetesse toasussidesse ja vaatasid pealt, kuidas kaks väikest jõuluimet oma uue koduga tutvust tegid.
Kui sa teinekord vanematega koos satud maale sõites mööduma teeotsast, kus vasakut kätt seisab suur hallikas kivirahn, siis sa võid neil paluda pöörata kitsale metsateele, mis viib tillukese punase majani. Just seal võidki sa näha kamina ees mõnulevat Niiti ja pehmel vaibakesel magamist teesklevat, kuid tegelikkuses hoopis maja valvavat Nööpi.
Pinal Liisi seiklus
Liisa Ikkonen (8)
Elas kord pinal Liisi, kelle sõbrad olid pliiatsid. Nad mängisid koos ja neil oli koos tore olla. Kuid ühel päeval võeti pinalist pliiatsid välja ja pandi asemele vildikad. Vildikad olid õelad ja naersid Liisi üle. Liisil oli oma saladus. Ta sai nimelt asjad, mis olid tema sees, minema visata. Aga selleks vajas ta kustukummi abi. Aga kahjuks ei panda kustukummi vildikapinalisse. Liisi ainus lootus oli leida kollane vildikas, kuna ta oli heasüdamlik. Selgus, et kollane oli just joonistamisel. Ta oli kustukummi sõber ja sai ta kutsuda. Kollane unustati pinalisse panna ja pinal ootas mitu päeva, aga kollane ei ilmunud. Pinal hakkas muretsema, et kollane ei ilmugi välja. Ta hakkas juba lootust kaotama, aga selgus, et kollane kutsus kustukummi. Pinal viskas vildikad ära ja sisse tulid pliiatsid. Pliiatsid olid juba uue pinaliga sõpradeks saanud ja ei tundnud Liisit ära. Nad olid kurvad, aga varsti said nad aru, et on tagasi.
Arabella
Anna-Liisa Ridala (2. kl)
Elas kord üks väike printsess Arabella. Arabella elas uhkes lossis, mis asus võlumäe otsas. Tema ema ja kõik teised rääkisid, et see on hoopis kuninglik mägi, sest seal oli alati kuninglik pere elanud. Arabella ei uskunud, sest mägi oli nii imelik. Mina tahangi rääkida, miks seal nii imelik oli.
Kui Arabella sündis, nägi ta haldjaid. Igaüks neist ütles talle, mida oli talle toonud – kas kulda, hõbedat, briljante või teemante. Iga haldjas andis talle ühe väikese kuldvõtme, millega Arabella saaks haldja varanduse peidukoha ühe aasta kaupa lahti teha, kuid seda alles kuuendast eluaastast alates. Nüüd tuleme Arabella praeguse vanuse juurde tagasi.
Arabella oli viieaastane ja järgmisel päeval pidi ta saama kuueaastaseks. See oli Arabella jaoks väga tähtis päev, sest too päev oli ainus, kui ta sai oma esimese võtme ära kasutada.
Terve päeva pakkis Arabella asju. Ta võttis kaasa sööki, jooki, seljakoti, lambi, lemmikmänguasja ning paadi. Siis, kui kõik asjad olid pakitud, pani ta äratuskella helisema ja läks magama.
Hommikul, kui Arabella üles ärkas, nägi ta, et laua peal on kaart. Ta pani kaardi kotti ja hakkas hobust vankri ette rakendama. Siis tõi ta paadi ja koti, pani need vankrisse ning istus peale. „Nõõ!“ ütles tüdruk ja hobune hakkas liikuma.
Arabella oli juba tükk aega sõitnud, kui jõudis kurjade vaimude maale. Seal oli jube, aga printsess talus seda. Järgmisena jõudis ta paha jõeni, mis oli veel hirmsam, kuid printsess pidas ikka vastu. Varsti saabus ta hirmu metsa. Sealt edasi ei julgenud ta eriti minna, kuid läks siiski.
Lõpuks nägi ta koobast, mis oli lukuga kinni pandud. Arabella tegi selle enda võtmega lahti ja … äkki oli ta kodus. Kõik veel magasid, nagu ei olekski midagi juhtunud, ainult et vanker oli kulda ja hõbedat täis.
Gertrudi võlupadi
Gertrud Veiler (2. kl)
Elas kord üks tüdruk nimega Mirell, kellel oli suur õde nimega Gertrud. Ühel päeval oli Gertrud leidnud ühe padja. Ta ei teadnud, et see on võlupadi. Aga kui ta koju läks ja puhkama heitis, nägi ta unenägu, mis seletas talle kõik ära.
Kui ta ärkas, vaatas ta oma leitud patja. Ta oli hämmingus. Kui Gertrud padja üles tõstis, nägi ta, et seal on kommid. Ta ei uskunud oma silmi. Gertrud võttis ühe kommi ja pani selle suhu. See oli maasikamaitseline. Siis pidi ta magama minema.
Järgmisel päeval äratas teda Mirell oma kisaga. Gertrud mõtles, et mis siis ikka, tuleb tõusta, ja tõusis püsti. Enne kui ta elutuppa läks, vaatas ta padja alla ja nägi, et seal oli üks nukk. Gertrud võttis selle kätte ja nukk hakkas rääkima. See nukk rääkis aga võõrkeeles, nii et Gertrud ei saanud midagi aru. Tüdruk pani nuku oma voodisse ja läks elutuppa sööma.
Nii saigi Gertrud endale uusi asju – tänu võlupadjale. Nädalad aga läksid ning varsti oli Gertrudi tuba asju täis. Ta otsustas need naabrilastele kinkida. Järgmisel päeval läks ta koos mänguasjadega naabrite ukse taha ja koputas. Uksele tuli Anne. Anne oli naabrilaps. Ta küsis: „Kas need on mulle?“ Gertrud vastas: „Jah, need on sulle.“ Nii saidki ka naabrilapsed endale mänguasju.
Haldjas Tirililu Liisu
Johanna Paatsi (2. kl)
Elas kord haldjas Tirilili Liisu. Teda tundsid kõik vanad kui ka noored haldjakülas. Muidu oleks kõik hästi olnud, kui teda ei oleks jahtinud võlur Oz. Aga kas ma mainisin, et Tirilili Liisu on kommihaldjas?
Ükskord läks haldjas Koba mustikaid korjama. Kui ta metsa poole läks, nägi ta kassi – see oli võlur Ozi oma. Ta tundis kassi ära, kuna ta oli võlur Ozi kassiga varemgi kokku puutunud. Aga ta teadis, et kui kassist mitte välja teha, ei tee ta midagi. Nii läks Koba edasi.
Kõige parem oli võlur Ozi kassi juures see, et ta oli väga laisk. Kobal oli hea võimalus kassile mitte nähtav olla, sellepärast roomas ta maas nagu luurav sõdur. Kass aga märkas Kobat, kes oli mustikakorvi mustikaid täis saanud. Koba hakkas eest ära jooksma. Ta oleks Koba kätte saanud, aga Koba jooksis haldjakülla. Aga ta nägi, et kass oli surunud Tirilili Liisu nurka. Võlur Oz hakkas muretsema, kus kassike on. Ta hakkas metsa poole astuma. Ta nägi oma kassi jälgi ja hakkas jälgipidi haldjaküla poole minema.
Lõpuks oli ta haldjakülas. Ta nägi kohe Tirilili Liisut ja võttis ta kinni. Võlur Oz otsis Tirilili Liisut sellepärast, et Tirilili Liisu teeks ta maailma vägevaimaks võluriks. Ta pinnis teda ööpäev läbi, et ta ütleks, kuidas selleks saada. Koba märkas, et Tirilili Liisu on kadunud. Ta hüppas mesilase selga ja läks Tirilili Liisut päästma. Koba leidis haldja Ozi lossist. Ta võitles Oziga kaua, kuid suutis haldja päästa. Nad hüppasid mesilase selga ja sõitsid haldjakülla.
Tulevari
Daniella Furyk (2. kl)
Elas kord üks väike tüdruk, kelle nimi oli Helena. Ta elas koos ema ja isaga väikeses külas.
Ühel päeval oli Helena üksinda kodus ja istus tugitoolis. Ta mõtiskles millegi üle, kuid ei teadnud ise ka päris täpselt, mille üle. Niisiis ta istus ja istus, kuni kuulis sahisevat häält. See tuli ahju poolt. Äkki jäi kõik vaikseks ja ahjust tuli välja hirmus vari. Helena kartis nii väga, et ei saanud liigutada. See vari tuli talle aina lähemale ja lähemale ning hakkas Helenat niivõrd hirmutama, et too valjusti kisama hakkas.
Helena kisa kostus nii kaugele, et isegi tema ema ja isa seda kuulsid ning selle peale kiiruga koju tõttasid. Kui nad koju jõudsid, tormas Helena nuttes ema juurde.
„Mis juhtus?“ küsis ema. Helena hakkas nuuksudes midagi rääkima, kuid ei saanud sõnagi suust. „Räägi juba ometi!“ palus ema.
Siis rääkis Helena kogu loo varjust, kes teda hirmutanud oli.
„Noh,“ sõnas ema, „Ma vist tean, kes seda tegi. Kuula, kallis laps, ma räägin sulle ühe loo.
Ammu-ammu elas ühes tarekeses vaene kaupmees, kelle nimi oli Hendrik Toomas. Ühel õhtul, kui ta koju jõudis, ootas teda seal üks mees. See oli mees, kes oli Hendrik Toomasele tema maja müünud, ning nüüd tahtis seda tagasi saada. Vaene kaupmees pidi nüüd õues külmetama.
Niisiis lahkus ta sellest külast ja läks aina edasi, kuni jõudis koopani, kus ta väsinult maha istus. Selle öö magas Hendrik Toomas koopas. Kui ta järgmisel hommikul ärkas, nägi ta, et õues on suur lumetorm. „Noh, midagi pole teha,“ mõtles ta endamisi. „Tundub, et minu lõpp saabub siin.“
Julgelt astus ta koopast välja ja läks edasi. Kui ta juba kaua kõndinud oli, nägi ta palju tulukesi, mis otse tema ees helkisid. Lõpuks jõudis ta majani, kus elas samuti vaene perekond. Ta koputas ja ukse avas vanamees. Hendrik Toomas palus peavarju ning vanamees lasi ta sisse. Vaene kaupmees tõttas rõõmust hõigates otse ahju suunas. Kui ta seal tükk aega istunud oli, hakkas talle tuli niivõrd meeldima, et ta otse ahju hüppas. Vanamees ja tema naine ehmatasid nii väga, et ei saanud algul sõnagi suust. Sellest ajast peale hirmutab tulevari kõiki inimesi, sest ta arvab, et vanamees on selles juhtumis ise süüdi.“
„Kas siis sellepärast tulevari mind hirmutaski?“ küsis Helena.
„Jah, mu laps, sellepärast.“
Sellel ööl nägi Helena täpselt sellist und.
Võlur Ossu
Markus Kuusing (2. kl)
Elas kord üks võlur, kelle nimi oli Ossu. Ta oli väga kuulus sellepoolest, et ta oskas väga hästi võluda. Ükskord tuli tema juurde üks haldjas. Haldjas ütles: „Tere, Ossu! Ma tahtsin öelda, et meie maale tuleb suur meteoriit.“
„No problemo!“ vastas Ossu. „Ma teen kohe nii, et see lendaks tagasi kosmosesse.“
„Aga asi on selles, et see on väga väga väga väga väga väga väga väga suur,“ vastas haldjas.
„Oi-oi-oi-oi-oi-oi-oi! Aga siis ei saa ma ju aidata. Kutsu kõik maailma võlurid kokku ja siis võib-olla saame selle tagasi saata,“ ütles Ossu.
„Okei, ma lähen siis. Head aega!“
„Tšau!“ vastas Ossu.
Mõne päeva pärast oli Ossu juures hästi palju võlureid. Nad nägid seda meteoriiti ja ütlesid: „Abrakadabra!“ ja meteoriit lendas tagasi kosmosesse.
Öösel Juhani toas
Juhan Puusepp (2. kl)
Nagu tavaliselt kella üheksa paiku pani Juhan kooliasjad kokku ja läks magama. Kui tuba oli vaikseks jäänud, ärkasid mänguasjad ellu. Tavaliselt on nad päeval kuss.
Eriti elevil olid legomehed, sest Juhan oli pannud kokku sünnipäevaks saadud ufoemalaeva. Terve öö lendasid nad mööda maja ja vilgutasid tulesid. Nad vaatasid, kas kõik ikka magavad, piilusid kööki ja maitsesid õunu. Lennates tõstsid nad kotti ka vihiku, mille Juhan oli maha jätnud.
Väga ruttu tuli kätte hommik ja tuli minna jälle tagasi oma kohtadele. Nad jäid põnevusega ootama, mida Juhan neile järgmiseks ööks ehitab.
Sipelgad rannas
Liis-Marii Kõuts (9)
Lugu suurest rahast
Lisanne Lugus (9)
Esituli
Kristjan Orumägi (9)
Pilleke
Stenmar Mühlberg (10)
Vanaisa haigus
Oskar Kontus (9)
Kuldnokk Kiki
Anna-Triin Kaldasaun (9)
Kunstnik Pille
Patrick Juhe (9)
Vapper kurepoeg
Kristo Sepp (9)
Tiiu talutütreke
Tallinna Nurmenuku lasteaia Karikakra rühma lapsed: Evelin Tanis, Laura Veski, Pauliine Eliise Kaustel, Thobias Siirak, Markus Johannes Tuur, Elise Johanna Tammai, Freia Mugra, Rebecca Koljal, juhendaja Reena Uusmets
Kuuldemängu saad kuulata siin.
Hobune, kes tahtis ilusat lakka
Kertli Lillemets (3. kl)
Elas kord hobune, kes tahtis endale ilusat lakka. Ta unistas sellest kaua ja oli kurb, sest teistel hobustel oli ilus lakk.
Ühel päeval aga juhtus selline lugu, et läks mööda prints. Hobune palus: võta mind endale. Prints võttiski hobuse endale talli ja toitis teda hästi. Mõni päev läks mööda ja imekombel hakkas hobuse lakk kasvama. Hobune oli nii õnnelik, et hakkas tantsima. Siis kuulis lossi teener midagi imelikku ja läks talli vaatama. Oi, mis siin toimub, karjatas teener. Ka prints tuli vaatama. Kõik oli segamini! Teenril kulus mitu tundi, et tall taas korda saada. Aga hobune oli nii õnnelik, et ei suutnud oma tantsu ja laulu enam ära jätta.
Sellest ajast peale tantsib hobune alati, kui ta rõõmus on.
Elevant Eero reis
Denis Rõžov (2. kl)
Elas kord elevant Eero. Ta oli halli värvi, tal olid suured kõrvad ja pikk-pikk lont. Ta oli väga raske, umbes tonn.
Eero kõige suurem unistus oli teha maailmale ring peale. Ühel päeval hakkaski elevant minema. Ta rändas ja rändas, kuni jõudis lõpuks Venemaa lõppu. Seal ootas teda takistus: loomad ei lasknud Eerot mööda. Nad ütlesid: "Seadus on selline: kes riiki siseneb, see välja ei saa!" Kuid Eero oli suur ja rabeles välja. Ning rändas edasi.
Eero rändas mitmeid aastaid. Lõpuks jõudis ta teisele poole maakera. Seal ootas teda teine takistus: ees oli suur-suur Atlandi ookean. Elevandil käisid peast läbi mõtted minna tagasi. Kuid siis meenus Eerole, kui vaevarikas oli see teekond... mida teha...
Korraga märkas ta, kui ilus oli ümbrus ja jäigi sinna elama.
Sellest ajast peale elavad elevandid teisel pool maakera.
Emata lapsed
Grete Karsna (1. kl)
ELASID KORD VANEMATETA LAPSED. NENDE NIMED OLID BELLA JA HANTS. NAD TAHTSID ENDALE VÄGA EMA JA ISA. LAPSED OTSISID ENDALE PEAVARJU.
ÜHEL PÄEVAL NÄGI BELLA ÜHTE VANA TÄDI JA RÄÄKIS TEMAGA. SEE TÄDI OLI AGA NÕID LÕNNU. LÕNNU NÕIDUS LAPSED KONNAKS.
BELLA MÕTLES, MIDA TEHA. TEMA VEND TEADIS ÜHTE VÕLURIT, KES AITAKS. VÕLURI NIMI OLI BELLI JA TA ELAS NÕIA LÄHEDAL.
KONNAD BELLA JA HANTS HÜPPASID BELLI JUURDE. NAD PALUSID MUUTA END INIMESTEKS.
SIIS TUNDIS VÕLUR OMA KADUNUD LAPSED ÄRA JA NAD ELASID ELU LÕPUNI ÕNNELIKULT.
Võlumuna
Lota Kalberg (6)
Oli kord taluõu, kus elas palju loomi. Seal elasid kass, kanad, kuked, tibud, sead ja väga palju lambaid.
Ühel päeval kõndis kass kanalast mööda. Ta läks kanalasse sisse et kiigata, kas kirju kana ka täna munenud on. Aga kirjul kanal polnud veel mune pesas. Kass tuli tagasi ka järgmisel päeval ja leidis kirju kana pesast 6 valget muna. Nendest hakkasid kooruma tibud. Üks muna hakkas koorumise asemel hoopis aga värvi muutma. Ta muutus heleroheliseks punaste täppidega ja siis siniseks roosade triipudega. Kass nägi seda muna ja ütles kanale: „Sul on väga ilus muna.“ Kana vastas: “Minu arust on see muna imelik, mulle ta ei meeldi, ma ei tea, miks ta selline on ja mida temaga peale hakata.“
Aeg möödus ja kätte jõudis päev, mil tibudest olid saanud uhked kirjud kanad ja kuked. Aga värvilisest munast ei koorunud ikkagi kedagi, talle hakkasid hoopis tiivad kasvama.
Kana andis kirju tiibadega muna kassile, sest kanapere ei osanud muna eest hoolt kanda. Kass oli vana ning ei jaksanud enam hiiri püüda, seetõttu oli tal uue seltsilise üle väga hea meel. Ta mängis munaga ja rääkis talle oma nooruspäevist. Kassile meeldis uus sõber väga ja ta võttis öösiti muna kaissu. Ühel ööl nägi kass unes hiirejahti ja seda, et ta püüdis kinni palju hiiri. Hommikuks oli ta kauss täidetud piimaga ja kausi juures olid hiired ja lõngakera. Nüüd taipas kass, et muna on tegelikult võlumuna, mis täidab unenägusid.
Kass hoidis muna hästi. Kuid taluões elas ka pruun lammas, kes oli õnnetu, sest tema vill ei olnud nii paks ja soe nagu valgetel lammastel. Kassil hakkas pruunist lambast kahju ja ta palus munal õnnetu lamba juurde lennata. Ka lammas hoidis muna hästi. Peaaegu igal öösel nägi lammas unes, et ka tema pruun vill on kohev, pehme ja soe. Ning ühel hommikul oligi muna tema soovi täitnud. Pruun lammas oli väga õnnelik, sest paks villakiht andis lambale külmal talvel sooja ja lammas ei pidanud enam külmetama.
Aeg läks ja muna oli aidanud taluõues kõiki, kes olid õnnetud. Ja ühel päeval ei olnud tal oma koduõues enam midagi teha ning ta lendas edasi teistesse taluõuedesse ja aitas teisigi loomi, kes tema vastu head olid.
Pull ja tema sarved
Joosep Kalberg (4)
Ühes metsalaanes elas kord koos peremehega üks pull. Kord läksid pull ja peremees koos jalutama. Peremees lasi pulli kogemata lahti ja pull pääses jooksu. Pull jooksis ja jooksis ning suurest jooksmisest hakkasid tal sarved üha pikemaks ja suuremaks kasvama.
Lõpuks olid pulli sarved nii suureks kasvanud, et nende vahele hakkasid asjad kinni jääma. Metsas jäid pulli sarvede vahele puud ja põõsad, kui pull tee peale sattus jäid tema sarvede vahele veoautod ja suured bussid. Lõpuks jõudis pull linna ja seal jäi tema sarvede vahele purskkaev.
Lõpuks oli pullil sarvede vahel nii palju asju, et ta ei jaksanud enam pead üleval hoida ja ta suri ära. Inimestele aga meeldis suurte sarvedega pull ja neil oli kahju, et ta ära suri. Suure pulli ja tema sarvede mälestuseks püstitati linna mälestusmärk.
Lugu vanast lagunenud majast
Elisabeth Tiffany Lepik (11)
Elas kord üks maja, mis oli väga vana ja kole. See maja elas kortermajade ligiduses. Majas ei elanud mitte keegi, ainult mõned inglid ja kummitused sibasid seal ringi.
Kord tuli sinna üks ametimees, kes kleepis sildi, kuhu oli kirjutatud: „SISENEMINE KEELATUD, VARISEMISOHT!“ Maja vaatas seda kirja ja tal hakkas kurb. Maja kordas endale: „Ma ei varise kokku, ma ei varise kokku…“
Samuti oli maja pahane, sest parem siis juba maja ära parandada, kui sinna varinguohu sildid toppida.
Mõned päevad hiljem tormasid sinna ühed teismelised lapsed, kellel olid värvilised pihustid käes ning nad hakkasid maja sodima. Nad joonistasid sinna koledaid pilte ja kirjutasid igasuguseid rumalusi. Maja hakkas muretsema, et läheb aina koledamaks. Isegi inglitel sai sellest mõõt täis ja kaebasid kummitustele. Siis tuli üks kummitus, viskas kivi ja tegi lastele kurja häält. Lapsed põgenesid sealt kähku kiljudes.
Maja kurvastas iga päev, rohi kasvas tema ümber aina suuremaks ja keegi ei hoolinud temast.
Aga ühel päeval tulid maja juurde inimesed ja nendel olid tööriistad käes. Nad hakkasid seda maja parandama, ümber ehitama ja muru niitma. Lõpuks oligi maja valmis! Inglid ja kummitused olid rõõmsad ja võtsid vastu uued elanikud, keda hoida ja kaitsta.
Ja kui selle majaga pole midagi halba juhtunud, seisab ta veel praegugi ning inglid ja kummitused, kes pole veel ellu ärganud, elavad hingena rõõmsalt uue elu alguseni.
Maria saladuste raamat
Margareth Villers (10)
Elas kord tüdruk Maria, kes oli saanud sünnipäevaks muinasjuturaamatu, kuid millegipärast olid seal valged ja tühjad lehed.
Ta oli muidugi väga kurb, aga ükskord õhtul, kui ta raamatut vaatas ning ühte valget lehte puudutas, tõmbas raamat Maria endaga kaasa. Ta oli sattunud troopilisse randa, kus vaatas talle vastu Karlsson katuselt ja sõnas: Kas siis tõesti paremat kohta ei leidnud, kus magada?“ Maria oli nii kohkunud, kuid samas ka rõõmus, sest ta polnud kunagi varem troopilises rannas olnud. „Miks sind muinasjuturaamatus polnud?“ küsis ta uimaselt Karlssonilt. „Mind ja teisi tegelasi hoiab kinni kuri nõid Armanda. Sina aga tuled meile appi!“ oli Karlsson rõõmus. Maria nõustus sellega.
Nad kõndisid aina kaugemale rannast, kui äkki tulid neile teele ette Madagaskari pingviinid ning Kunksmoor, kes tahtsid liituda Maria ja Karlssoniga. Nad olid nõus ja kõik võisid rõõmsalt teekonda jätkata.
Järsku hakkas ühel pingviinil kõht valutama. Karlsson arvas, et äkki aitavad lihapallid ja tal oli õigus – see aitas. Lõpuks jõudsid kõik Armanda koleda maja juurde ning Maria oli väga julge. Ta tinistas Armanda heaks printsessiks.
Marial oli aeg sõpradega hüvasti jätta. „Te olete kõige paremad sõbrad!“ hüüdis Maria, kes hakkas raamatust lahkuma.
Ja kui need pildid raamatus veel alles on, siis on kõik õnnelikud.
Suvi Pluutol
Karl Romet Innos (10)
Ühel hommikul sain ma kirja sõbralt, kes elab Pluutol. Ta õpetab lendavate laevade ehitamist. Ma olin sellest väga vaimustatud ja mõtlesin suvel talle külla minna.
Mul oli vaja leida kosmoselaev, et sõita kosmosesse. Me lammutasime isaga ära oma auto ja ehitasime tõelise kosmoselaeva, millega saingi sõbrale külla minna.
Ma olin üllatunud, et maailmaruum on nii suur. Kohale jõudes võtsid mind vastu robotid, kes juba tundsid mind ja viisid mind mu sõbra juurde.
Minu üllatuseks elas mu sõber hiiglaslikus lendavas taldrikus, mida oli seal juba kaua koos robotitega ehitanud, See kõik oli nii põnev, et ma otsustasin sinna mõneks ajaks elama jääda. Kirjutasin koju kirja, et jään Pluutole sõbrale abiks uut lendavat laeva ehitama.
Koju saabume juba uue suure lendava laevaga.
Muinasjutt väiksest herneterast
Mirtel Salujõe (7), Lisanna Salujõe (12)
Elas kord üks Väike Hernetera.
Ühel erakordsel päeval ärkas Väike Hernetera oma sõprade keskel ülesse.Oli varajane hommikupoolik, Hernetera tahtis teada, kas täna on muinasjutuline ilm või igav ilm. Väike hernetera veeretas ennast kausist välja akna juurde. Oli lausa muinasjutuline ilm. Öösel oli sadanud ja kuna nüüd paistis päike, oli taevasse ilmunud muinasjutuline vikerkaar. Oli väga ilus ilm.
Väike Hernetera tahtis väga õue minna. Väike Hernetera polnud üldse tavaline hernetera, kes ootab, et ta ära süüakse. Ei-ei, mitte üldse. Tema tahtis hoopis seiklema minna, näiteks vee alla Merineitside juurde või Metsaisa juurde metsa matkama.
Kui ta oli õue jõudnud nägi ta, et tema ees seisab tema kõige suurem vaenlane Kivi. Kivi hakkas aeglaselt tema poole tulema ja ta küsis, kuhu see magus Hernetera läheb. Hernetera vastas: "Ma lähen Merineitsidele külla!" Kivi arvas,et kui ta läheb sinna vee alla, siis ei saa ta ju teda ära lömastada, seepärast ütles ta: "Ära mine sinna, mine teisele poole!" Kuid Hernetera oli veelgi kavalam ja ütles: "Olgu mulle sobib, siis ma võin ju hoopis Metsaisa juurde minna. Mulle see sobib." Kui Kivi nägi, et tema kavalusest ei piisa, läks ta aeglaselt veeredes minema. Nüüd sai lõpuks Hernetera minema hakata.
Kui ta oli aiale ringi peale teinud nägi ta oma maja jälle. Järsku nägi ta, et Perenaine avas just akna ja mingi pikk käsi sirutus välja. "Mis ma nüüd teen?" mõtles Väike Hernetera. Siis äkki tuli Herneterale meelde, et ta on ju Hernetera, jah, Hernetera, jah just, ta on ainult üks Väike Hernetera. Ta ei saanud kaua mõelda, sest juba oli ta õhus ja juba oli Väike Hernatera tagasi kausis.
Õnneks võitis siiski Väike Hernetera Kivi. Õnn, et Kivisid ei olnud täna olnud kolm nagu neid on tavaliselt. Väike Hernetera läks oma seitsmele Herneterast sõpradele oma muinasjuttu jutustama, kõik olid väga õnnelikud. Jutu lõppedes ütles Väike Hernetera "Hea võidab alati kurja!" Kõik olid õnnelikud.
Kui Hernetera veel ära söödud poole, unistavad ja jutustavad nad seal kausis ka nüüd ja igavesti.
Võluraamat
Anna Markin (3. kl)
Elas üks perekond. Neil oli palju lapsi. Ema ja isa töötasid. Pere elas hästi. Kõik olid rõõmsad. Ühel päeval öeldi emale ja isale, et neil ei ole enam tööd. Pere kurvastas väga. Kust saada raha? Millega osta riideid ja süüa? Nad teadsid, et nende läheduses elavad suured, pahad trollid, kes võivad selles loos süüdi olla. Trollid tahtsid alati kõike endale saada. Nüüd võtsid vist ära nende töökohad? Koolis oli selle pere lastele räägitud, et on olemas üks võluraamat. See võluraamat võib päästa. Vennad olid kuulnud ka seda, kus võluraamat asub. Kahjuks oli võluraamat trollide maja all maa sees. Vennad, Sten-Mark ja Sten-Roman otustasid võluraamatu kätte saada. Emale ja isale nad sellest ei rääkinud. Kaksikud hiilisid trollide maja taha. Nad olid välja uurinud, et maja alla läheb kusagilt mingi käik. Neile ei hakanud midagi silma. Sten-Mark läks maja ette vaatama, kas seal midagi näha on. Trollid nägid teda ja võtsid kinni. Nii sattus vennake vangi. Õnneks leidis Sten-Roman käigu. Selles käigus oli veel mitu käiku. Raske oli otsustada, millist käiku pidi edasi minna. Ta valis keskmise. Õnneks oli see õige. Tee peal oli veel mitu ristteed. Seal läks ta alati paremale poole. Sten-Roman jõudis kirstuni ja avas selle. Kirstus oli võluraamat. Nüüd oli asi lihtne. Ta avas raamatu ja palus, et raamat kaitseks tema venda.Ta ruttas raamatu abil tuldud teed tagasi. Kuidagi oli vaja vend trollide käest ära päästa. Ta taipas, et trollidel ei ole enam võimu. Neil ei ole ju võluraamatut. Sten-Roman läks nüüd trollide ukse taha ja koputas. Ukse avas Sten-Mark. Nii lihtne oligi pääsemine. Nad läksid koju ja rääkisid emale ja isale kogu loo. Järgmisel hommikul helises selles kodus telefon. Ema ja isa kutsuti tööle tagasi.
Kodutu koer
Sen-Roman Bruzas (3. kl)
Käisin metsas jalutamas ja leidsin ühe koera. Rääkisin temaga vene keeles, aga ta ei saanud, mis ma räägin. Siis ma hakkasin temaga eesti keeles rääkima ja ta sai mulle sõbraks. Ma küsisin, et kas sa tahad minu juurde elama tulla. Selle peale ta liputas saba. Nii ma saingi endale koera. Ta elab tänaseni minu juures.
Lugu küünaldest
Sten Mark Selberg (3. kl)
Kuusel oli kolm küünalt. Algul pandi põlema ainult üks küünal, sest teised ei süttinud. See põlema pandud küünal põles millegipärast väga koledaks. Teised kaks hakkasid teda narrima. Lõpuks pandi ikkagi teised kaks küünalt ka põlema. Need põlesid õige pisikesteks. Siis tuli sinna peresse mees küünlavabrikust ja ütles, et tal oleks väga, väga sinist küünlavaha vaja. Peremees vastas, et tal on olemas üks koleda välimusega küünal, mis kõige esimesena sai põlema pandud. Mees lõi käega, et mis mul sellest ja nii saigi see narritud küünal lõpuks ilusaks küünlaks. Teised kahetsesid, aga enam polnud midagi parata.
Lugu mutist
Naatan Pikkel (3. kl)
Mutt kõndis mööda rohust maad, ei jaksanud ennas kuidagi liigutada ja lõpuks kukkus ühte kummalisse auku. Seal oli õudne hääl, mis ehmatas teda nii ära, et väsimus korrapealt kadus. Ta polnud enam väsinud, vaid hirmul. Kummaline hääl tuli tema poole ja äkki kargas vastu hoopis hiir. Hiir kargas välja ja naeris. Mutt küsis, et miks sa naerad. Hiir ei vastanud midagi. Mutt sai aru, et hiir ei oskagi rääkida. Ta tegi ainult õudsaid hääli. Mutt võlus hiirele hääle tagasi ja nad said omavahel sõpradeks.
Sõbralik ufolaev
Tauno Sirkas (3. kl)
Oli üks sõbralik ufolaev, kes tahtis kogu aeg laste juures olla. Kahjuks oli tal kosmoses muud tegemist ja ta sai väga harva alla maa peale tulla. Kosmosesse tuli ühel päeval rakett, aga ufo ei teadnud, mis asi see on. Ta läks siis alla maa peale oma sõprade laste juurde ja näitas pilti, mis ta oli raketist teinud. Lapsed ütlesid, et see on rakett ja ufol oli väga hea meel, et ta sai teada, mis asi see on.
Juustusai
Nikita Makovei (3. kl)
Elas ühes suures peres juustusai. Ta ei olnud tavaline juustusai, vaid ta oli elus. Ta oskas kõike teha nagu tavaline inimenegi. Ükskord hammustas väike Peeter juustusaiast väikese ampsu. Juustusai läks närvi ja hakkas karjuma, et miks sa minust ampsu hammustasid. Väike Peeter ei kuulanud teda, vaid sõi ta tervenisti ära. Peeter oli väga rõõmus, et sai kõhu täis.
Vaene laps
Kerilin Mänd (3. kl)
Elas kord üks tore perekond. Nad hoolitsesid väga hästi oma laste eest. Ühel päeval pidi pereisa kaugele tööreisile minema, sest Eestis ei olnud tal enam tööd. Pere oli murelik, aga midagi polnud teha. Ühe kuu möödudes ei tulnud ega tulnud pereisa enam koju. Pereema aga jäi äkki haigeks. Ta ei saanud isegi kõndida. Kaks last pidid hakkama pere eest hoolitsema. Katrin oli 15-aastane. Tema hakkas igal hommikul enne kooli viima oma väikest 4-aastast venda lasteaeda. Lõpuks ta ei saanud ise üldse enam koolis käia, sest pidi hoolitsema haige ema eest. Varsti ema suri ja Katrin pidi tööle minema, et raha saada. Isast polnud ikka midagi kuulda. Lõpuks tuli appi üks võõras naine ja viis lapsed lastekodusse. Möödus kuu või kaks, kui tuli lastekodusse nende isa oma uue naisega ja võttis lapsed oma uude perekonda. Lapsed olid õnnelikud. Nad said võõrasemaga hästi läbi. Kõige rohkem meeldis neile, et nad olid jälle oma isaga koos. Neil oli jälle tore perekond.
Rändur
Keijo Norden (3. kl)
Elas kord üks vapper rändur. Ta tahtis rändama minna, sest kuulsad meresõitjad olid rääkinud, et kaugel lõunas on võlurite saar. Nii kui ta seda kuulis, võttis ta rännaku ette. Ta kogus kokku laevameeskonna, kellega koos sõita. Kahjuks pidi meeskond taluma enne kohalejõudmist viit orkaani, seitset hiidlainet ja muid ohtlikke juhtumeid. Lõpuks jõudsid nad saarele, kus kohtasid peavõlurit ja palju, palju alamvõlureid. Igaüks õpetas selgeks mingi võlutriki. Tagasi koju jõudes oli nendest tarkustest väga palju kasu. Nüüd sai kodukohas palju muuta. Ta tõi kaasa suure rikkuse.
Vedrust jalad
Marili Alle (3. kl)
Elas kord perekond ühel väikesel maal, väikeses maakohas. Pere magas. Saabus hommik, kui keegi kolistas ukse taga. Poiss nimega Kert läks vaatama. Ukse vahelt hüppas sisse väike olevus, kellel olid pikad vedrust jalad. Ta ise oli üle karvane ja ümmargune nagu muna. Olevus sisenes kiiresti ja hakkas laamendama. Keegi ei saanud aru, miks ta nii teeb. Tegelikult oli ta alles laps ja tahtis lihtsalt mängida. Pere uuris välja, kes ta niisugune on. Ei tea, kuidas ta oli siia sattunud. Pereisa Jaanus sai ka teada, mida loomake sööb ja et ta on lastesõbralik loom. Karvakera jäi peresse elama. Talle osteti igasuguseid puuvilju, koerakrõbinaid ja veel muid koertele mõeldud asju.Vedrujalgadega looma nimeks pandi Vingerpuss.
Muinasjutt jonnakast pluusist
Janely Vaab (2. kl)
Ühel tüdrukul oli niisugune pluus, mis ei tahtnud kunagi pessu minna. Ta oli väga kangekaelne.Ta nimelt ei tahtnud pesumasinasse minna. Ükskord pani perenaine värvilist pesu masinasse ja tahtis teda kõige esimesena masinasse torgata. Perenaine surus ja surus, aga ta ei läinud. Ta tegi ennast suureks ja laiaks. Perenaine mõtles, et mida ma ometi teen ja pani pluusi ära. Nüüd võttis ta teise pluusi ja palju muud pesu ning pani need kõik masinasse. Kangekaelne pluus jäi üksinda vannituppa nukrutsema. Järgmisel korral, kui perenaine pesu pesi, ei puigelnud pluus enam vastu. Jonn oli pluusist kadunud.
Võlusõrmus
Freddy Gunin (2. kl)
Kaugel, kaugel mägede taga elas haldjas. Tal oli võlusõrmus, mis täitis kõik haldja soovid. Üks draakon teadis sõrmusest ja tahtis seda kangesti endale. Draakoni nimi oli Dagaar, kes oli oma nime saanud tuntud multifilmi Kääbusnina järgi. Ta sarnaneski multifilmi draakonile. Haldjas tahtis draakonist lahti saada ja ta lubas oma võlusõrmuse sellele , kes draakoni tapab. Üks koolipoiss oli sellest kuulnud ja läks õnne proovima. Kui ta jõudis üle jõe viiva silla juurde, mille taga elas kuri draakon, nägi ta, et taevas lendavad kurjad kaarnad. Ta ajas kaarnad minema, haaras rihma küljest mõõga ja astus julgelt edasi. Poiss sai kergesti daakonist võitu. Haldjas andiski talle sõrmuse. Ta hakkas oma sõrmusega aitama neid peresid, kus lapsed pidid kogu aeg üksi kodus olema ja nende vanemad kaugel tööl käima. Kõigil läks elu paremaks.
Laev sõitis jäämäele otsa
Erki Ehanurm (2. kl)
Oli kord merel laev nimega Konkskäsi. See laev oli nii suur, et sinna mahtus 4000 inimest. Juhtus nii, et see laev sõitis jäämäele otsa. Kõik inimesed olid paanikas. Kapten ütles, et laevale tuli auk sisse. Päästepaadid tuleb välja visata ja inimesed peavad sinna peale minema. Paate ei saanud aga hoiukohtadest kätte. Mis teha? Inimesed olid suures ohus. Äkki ilmus kapteni juurde üks poiss, kellel oli trumm käes. Poiss küsis kaptenilt, et kas ta võib trummi mängida. Kapten ei lubanud. Poiss mängis ikka. Kohe said laevatöölised päästepaadid merre lükata. Kiiresti olid inimesed paatidel ja paadid sõitsid lähemasse randa. Kõik lõppes tänu väikesele trummimängijale õnnelikult.
Jonniv pliiats
Viktoria Koitve (2. kl)
Ühel päeval, kui poiss hakkas koolis eeesti keele tunnis kirjatehnikat kirjutama, märkas ta, et pliiatsiga on midagi lahti. Pliiats oli terve, aga ta ei saanud sellega kirjutada. Pliiats ei teinud paberile ühegi kriipsu. Siis lõppes eesti keele tund ära ja algas matemaatika tund, aga lugu ikka sama.Ta hakkas ülesandeid lahendama, pliiats ikka jonnib.Õpetaja hakkas pahandama ja jättis poisi peale tunde. Kui poiss klassis üksinda õpetajat ootas, hakkas pliats äkki rääkima. Pliiats käskis poisil õhtul õigel ajal magama minna ja lubas, et ta siis enam ei jonni. Edaspidi oligi poisi pliiats alati korras.
Imelik poiss
Ervin Karpenko (2. kl)
Oli üks poiss, kes armastas väga jäätist. Ta jäi haigeks ja arst ei lubanud tal jäätist süüa, vaid käskis koju minna ja sooja teed keeta. Kui poiss koju jõudis, oli elekter ära ja ta ei saanud sooja teed teha. Poiss mõtles, et kuidas ma nüüd küll terveks saaksin. Ta läks päikese juurde ja palus abi. Päike tegi tee soojaks. Poiss jõi ja saigi terveks. Päike on hea, ta aitab lastel terve olla.
Bussijuht ja vares
Martin Karpenko (2. kl)
Ühel hommikul ärkas bussijuht unisena. Ta läks tööle, sõitis terve linna läbi ja vedas inimesi ühest kohast teise. Siis hakkas ta bussijaama tagasi sõitma ja äkki sõitis kraavi. Vares lendas juurde ja küsis, et mis juhtus, et sa kraavi sõitsid. Buss oli nii sügavalt kraavis, et bussijuht poleks bussi ise sealt välja saanud. Vares lendas tee peale. Ta hakkkas seal lendama ja kraaksuma. Nii kutsus ta bussijuhile abi. Bussijuht ütles varesele aitäh ja sõitis garaaži. Järgmisel ööl ta puhkas hästi.
Imelik porgand
Arina Krutitšenko (2. kl)
Üks porgand oli imelik. Teised porgandid tahtsid sügisel kõik maa seest välja tõmbamist ja keldrisse, aga tema ei tahtnud. See porgand tahtis lihtsalt talve ja lund näha. Ta istus talve läbi mulla sees ja lume all, aga kevadel kasvas temast palju, palju uusi porgandeid.
Võlupliiats
Eliise Tuisk (2. kl)
Laura läks kooli ja tundis, et midagi sipleb tal kotis. Ta tundis seda isegi tundide ajal. Kui Laura hakkas etteütlust kirjutama, siples pliiats isegi tal peos. Laura palus tunnist välja, aga ka see ei aidanud. Tagasi tulles oli vihik soditud. Koolis läks kehvasti. Tüdruk hakkas uurima, milles viga on. Miks selle pliiatsiga niisuguseid asju juhtub. Ta sai teada, et see on võlupliiats. Pliiats kirjutas sellest ise paberile. See pliiats vajas erilist tähelepanu. Talle ei meeldinud, et Laura nii kaua arvutis istus. Lõpuks said Laura ja tema võlupliiats suurteks sõpradeks. Laura pidi teda mõnikord kiitma, kui hea ja tähelepanelik ta on.
Võlukepp
Olga Kulik (2. kl)
Ühel mehel oli võlukepp, millega ta võlus endale ilusa kaabu, kenad saapad ja kostüümi. Ta oli väga heasüdamlik mees ja kui ta nägi vaeseid inimesi, võlus ta neile ka ilusaid riideid ja isegi maitsvaid sööke. Kõigil oli hea elada.
Siilipoiss Mops
Hans Freiberg (2. kl)
Elas kord väike siilike. Tema kodu oli põlluserval kivihunnikus, kus ta elas koos ema ja isaga. Neil oli ilus kodu, mis oli tehtud samblast ja puulehtedest. Ühel päeval, kui siilipoisi ema neile toitu otsima läks, ei tulnud ta tagasi. Mops ootas ja ootas, ent asjatult. Tal läks kõht väga tühjaks ja meel muutus järjest nukramaks. Ta otsustas minna ema otsima. Kui ta juba kodust kaugel oli, nägi ta tee peal rebast. Mopsil tuli hirm peale. Ta oli emalt kuulnud, et rebast tuleb karta. Mops hakkas kiiresti jooksma, kuni jõudis ühe majakese juurde. Õues nägi ta väikest tüdrukut. Mops kartis teda ja peitis ennast ära. Tüdruk märkas siilikest ja tõi talle piima ning õunu. Lõpuks said nad omavahel sõpradeks ja ta jäigi tüdruku juurde elama.
Jänkupoiss õpib hokit mängima
Artjom Mihhailov (2. kl)
Elas kord väike jänkupoiss. Ta oli veel nii väike, et õppis alles igasuguseid asju õigesti tegema. Näiteks, kuidas õigesti süüa ja kõike muud, mida teised ammu oskasid. Ühel päeval vaatas ta metsas oma jänkuteleviisorit ja nägi, kuidas teised jänesed hokit mängisid. Talle see mäng väga meeldis ja tahtis ka seda mängu õppima hakata. Ta võttis pliidilt kastruli, pani selle nagu kiivriks pähe, kleepis padjad endale ümberringi ja püüdis olla täpselt samasugune, kui need mängijad seal televiisoris. Mäng algas külmkapi küljest võetud magneti ja suure oksa abil. Magnet veeres ja lendas. Kostis äge klirin. Magnet lendas esialgu televiisori ekraani pihta, sealt veel edasi aknasse ja läbi katkise akna välja. Ema jõudis just koju, leidis akna alt magneti ja ei osanud esialgu midagi arvata. Jänkupoiss sai küll ägedalt riielda, aga ta palus kõik andeks ja rääkis, kui väga ta tahaks hokkit mängima õppida. Poiss pandi hokitrenni ja temast sai tulevikus parim hokimängija.
Salapärane kass
Kiur Kimmel (11)
Elas kord üks kassipoeg. Tal ei olnud kodu. Kassipoeg käis ühe ukse tagant teise taha, palus, et teda sooja lastaks, aga tulutult. Keegi ei hoolinud kassipojast ega tema murest. Kassipoeg oli õnnetu, jalutas pargis ja nuttis. Temast kõndis mööda tüdruk. Tüdrukul hakkas kassipojast kahju ja ta võttis kassi endale. Kassipoeg oli õnnelik, sõi ja jõi ning kasvas iga päev suuremaks. Nurrus päeval ja nurrus ööl, oli tüdruku sõber ja lohutaja. Tüdruk armastas oma kassi väga. Talle tundus, et peale kassipoja saabumist läks tema elu paremaks. Keegi oleks justkui teda halvast eemale hoidnud, teda kaitsnud ja aidanud. Pikapeale sai tüdruk aru, et tema kaitseingel elab tema enda kodus. Ja see polnud keegi muu kui tema salapärane kass.
Ühel päeval, kui tüdruk oli kaua oma kassi paitanud, hakkas kass inimkeeli rääkima. Ta ütles, et tüdruk on olnud tema elupäästja ja vastutasuks tahab ta täita tüdruku kolm soovi. Tüdruk oli jahmunud, kuid peagi oskas soove öelda. „Soovin, et mul oleks koolis alati kõik viied,“ ütles tütarlaps. Kass täitis tema soovi. Tüdruk oli tubli õppija ja sai alati koolis häid hindeid. Tüdruk lausus: „Soovin, et mul oleks palju häid sõpru!“ Kass täitis tema soovi. Tüdruk oli abivalmis ja heasüdamlik ja tal oli elus palju häid sõpru. Tüdruk soovis: „Tahan, et ükski loom ei peaks kodutu olema!“ Kass täitis selle soovi suure rõõmuga. Tänavatel ei liikunud enam õnnetuid lemmikloomi, enam polnud vaja ehitada loomade varjupaikasid. Sellest ühest väikesest soovist oli muutunud kogu maailm paremaks.
Ühel päeval sündis tüdruku kassil seitse väikest kassipoega. Nad olid väga armsad ja sama salapärased kui nende ema. Kassipojad kasvasid suuremaks ja said endale uued ja head pered. Ja mine tea, võib-olla elab veel praegugi Sinu juures või Sinu läheduses mõni kass, kes on Sinu kaitseingel.
Vennalik armastus ja sõprus
Kohtla-Järve Ühisgümnaasium (5. kl)
Salapärased kaitseinglid
Kristiin Kolpakov (9. kl)
Oli kaunis õhtu. Kuu siras taevas, mida kaunistasid miljonid ja miljonid heledalt helkivad tähed. Kuuvalgus piilus sisse roosade kardinate vahelt, mis olid kaunistatud printsesside ja haldjatega ja nägi ühte pisikest unemaal ekslevat tüdrukut, kellel nimeks Lili. Ema asetas Lili pehmelt tema lilleliste linade vahele, suudles tütart õrnalt põsele ning lahkus toast. Veidi hiljem kuulis ema tüdruku aina valjenevat nuuksumist. Ema läks Lili tuppa, istus tema pisikesele voodile ning küsis: „Mis lahti ?“ Tüdruk haaras ema ümbert kinni ning lausus: „Ema, ma kardan üksi jääda.“ Ema paitas Lili kuldkollaseid lokkis juukseid ning küsis: „Aga mispärast ometi?“ Pisike armas Lili rääkis emale, kuidas ta oli näinud jubedat und. Unes oli Lili jäänud täiesti üksi. Ta oli olnud suures ja kõledas majas, mis oli täis pimedust. Taevas polnud isegi kuud, mis oleks teda valgustanud ning selle peale ärkaski pisike Lili ehmunult üles, kartes, et ta on päriselt üksinda jäetud.
Ema vaatas Lilile otsa suurte ja naeratavate silmadega. Ta palus Lilil teha talle veidi ruumi, et saaks tema kõrvale magama heita. Ema lausus: „Ära karda, ma ei jäta sind eluilmaski üksi. Sina, Lili, oled minu päike ning öösel kuu, mis valgustab uue päeva algust. Et Lili enam ei kardaks, lubas ema rääkida talle ühe pisikese loo. See rõõmustas Lilit väga ning ta pani oma pisikese lokilise pea ema väsinud õlale. Ning ema alustas lugu.
„Kõrgel, kõrgel, kohas, mida meie ei näe, pilvepiiri ning kuldsete päikesekiirte taga peidus seal asub koht nimega taevas. See on imeline paik, seal on kõik ilus ja uhke, täis rõõmukaja ja naerurõkkeid. Muru on seal heleroheline ning taevas on laguunsinine. Seal kõrgel-kõrgel elavad inglid. Inglid on lahked ja sõbralikud. Inglid seal üleval on riietatud valgesse, kannavad lillepärgi ning nende juuksed on sama kuldse läikega nagu sinugi omad, minu kallis Lili. Igal inglil on oma ülesanne. Meil kõigil on oma ingel, kes kaitseb meid ning valvab meie üle, ingel ei jäta meid kunagi üksi. Kui ka mind, kallis Lili, pole sinuga, tea, et sul on alati olemas oma ingel, kes sinu järgi vaatab, nii öösel kui päeval. Pea see pisike lugu meeles ja tea et sa ei pea iialgi kartma üksindust. “
Pärast jutustamist pidas ema pisikese pausi ning lausus siis: „Head ööd ning ilusaid värvilisi unenägusid!“ Märkas siis aga, et tema tütreke juba magab, lapselik heaolunaeratus näol. Ema pani Lilile teki peale, vaatas teda mõni sekund ning mõeldes, et tal on kõik olemas, mida vaid elult tahta, sulges ukse ning jalutas kööki, kus ta oli jälle kiire tavaelu meelevallas.
Kuldkala ja Külmkala
Karoliina Elizabeth Pettai (9)
Elasid kord kaks kala, nende nimed olid Kuldkala ja Külmkala. Kuldkala elas ilusas, sätendavas meres. Seal oli alati väga vaikne. Külmkala aga elas väga külmas ja tormises meres. Ühel päeval mõtlesid mõlemad kalad rändama minna, et sõpra otsida. Mõlemad rändasid mitu nädalat. Imeilusal päeval said nad juhuslikult kokku sätendava mere algul ja külma mere lõpus. Külmkala ütles: "Tere, kuidas läheb?" Kuldkala vastas: „Hästi, aga mul pole sõpra. Kus sina elad ja mis sinu nimi on?" „Mina elan külmas meres, kus on iga kuu tormid ja minu nimi on Külmkala,"vastas ta. „Kus sina elad?"
„Mina elan sätendavas meres ja minu nimi on Kuldkala," vastas ta. „Küll ta on ikka ilus!" mõtles Külmkala.
„Kas sa tahad minu kodu näha?" küsisid nad korraga. „Muidugi!" ütles Kuldkala. „Muidugi!" hüüdis ka Külmkala. Niisiis vahetasid nad elukohad ära. Kui Kuldkala ja Külmkala üksteise kodudesse jõudsid, algas suur torm.
„ Appi! Appi! Appi!" hüüdis Kuldkala kui suur merelaine ta minema uhtus. Ka Külmkalal ei läinud sugugi paremini, sest Kuldkala loss ei pidanud tormile vastu ja lendas koos Külmkalaga külma mere poole. Ja järsku „Kõmm!" oli Kuldkala loss pooleks ja siis kukkus Külmkala Kuldkala lähedale mere lainetesse. Kui Külmkala oli toibunud, märkas ta kui ilus oli Kuldkala tegelikult. Kuldkala oli väga üllatunud kui nägi uuesti Külmkala, sest ta arvas, et upub ära ja ei näe teda enam kunagi.
Siis aga laulis Külmkala:
„Su silmad on nagu pärlid merevees,
Sa oled mu õnn mu eluteel!
Sind leian ma igalt poolt alati üles.
Ma olen sul truuks igavesti,
sest ma armastan sind mu armas Kuldkalake!"
„Oh kui ilus lauluke!" ütles Kuldkala. Ja siis küsis Külmkala: "Kas sa tuled mulle naiseks?" „Jah!" vastas Kuldkala. „Mina armastan sind ka väga, väga!" Nii tulidki uhked pulmad ning ehitati uus suur loss. Nende pulmad olid kõige ilusamad ja uus loss ehitati sätendava mere algusesse ja külma mere lõppu. Nad said kolm last, ühe kuldkala tüdruku ja kaks külmkala poissi. Ja kui Külmkala ja Kuldkala ning nende lapsed veel surnud pole, siis elavad nad veel tänaseni õnnelikult oma meres ja oma imelises kullases armastuselossis.
Võlujõud
Aleksanda Riisa (4) ja Lisette Victoria Riisa (7)
ÜHEL KAUGEL MAAL ELAS MERINEITSI. MERINEITSIL OLID PIKAD SINISED JUUKSED JA TA OLI VÄGA VÄGA ILUS. KÕIK TEISED MERINEITSID VAATASID JA KADESTASID TEDA. TA ELAS MEREPÕHJAS ILUSAS LOSSIS KOOS OMA EMA, ISA, ÕDEDE JA VENDADEGA.
ÜHEL PÄEVAL LÄKS MERINEITSI, KELLE NIMI OLI KAROLIINA, TEISTE VANEMATE MERINEITSIDE JUURDE KÜLLA. MERINEITSI SOOVIKS OLI, ET KÕIGE VANEM JA TARGEM MERINEITSI ÕPETAKS TALLE VÕLUMIST. NIMELT ARVAS KAROLIINA, ET KÕIK TEMA ÕED-VENNAD JA ÜLEJÄÄNUD MERINEITSID PEALE TEMA MERINEITSIDE MAAILMAS OSKAVAD VÕLUDA. KAROLIINA SELETAS KÕIGE VANEMALE JA TARGEMALE MERINEITSILE, ET KÕIK TEISED PEALE TEMA OSKAVAD LENNATA, TAGURPIDI UJUDA, VEES SALTOSID TEHA JA RONIDA KÕRGETE KALJUDE OTSA. KAROLIINA OLI VÄGA ÕNNETU, ET TEMA NII OSAV EI OLNUD. KÕIGE VANEM JA TARGEM MERINEITSI KÜSIS KAROLIINALT: “KUI VANA SA OLED, MU VÄIKE SÕBER?” KAROLIINA VASTAS, ET TEMA ON NELJA AASTANE. KÕIGE VANEM JA TARGEM MERINEITSI ÜTLES KAROLIINALE: “MU ARMAS SÕBER, SINA OLED JU KÕIGE NOOREM MERINEITSI MEIE SEAS. KA TEISED EI OSANUD NII NOORENA LENNATA, TAGURPIDI UJUDA, VEES SALTOSID TEHA JA RONIDA KÕRGETE KALJUDE OTSA. OOTA, KUNI SA KASVAD JA SIIS OLED KA SINA SAMA OSAV.” NÜÜD OLI KAROLIINA RÕÕMUS, SEST TA TEADIS, ET VARSTI ON KA TEMAL “VÕLUJÕUD”.
Taadi ja memme unistus
Risto Rätsepp (4. kl)
Tark kodutu
Uku Laik (4. kl)
Täitunud unistus
Mark Harin (4. kl)
