Tuhkatriinu muinasjutud

Siin saate lugeda Tuhkatriinule saadetud omaloomingulisi muinasjutte. Aitäh kõigile jutustajatele ja kirjutajatele!

Kaasaegne Tuhkatriinu

Karina Kalvist (15)

Elas kord tüdruk, kes oli hiljuti lõpetanud ülikooli ning asunud tööle suurettevõttesse. Tüdruk oli väga usin. Kuigi palk oli väike ja ületunde ei tasustatud, jäi ta sageli töökohustusi täitma ka pärast tööpäeva lõppu. Vahel juhtus isegi, et tüdruk töötas usinalt hiliste õhtutundideni. Peale aastast töötamist sai neiu meeldiva üllatuse osaliseks. Ta valiti kuu parimaks töötajaks ning palgatõusule lisaks sai ta oma hea töö eest kingituseks veel ka Lady GaGa kondserdi pileti. Järgmisel päeval kasutas tüdruk oma preemiapiletit ning sõitis pealinna konserdile.
Kontserdi vaheajal otsustas neiu veidi ringi jalutada. Ta hakkas söögitelgi juurde suunduma, kui keegi talt äkki käekoti õlalt näppas. Õnneks märkas seda üks juhuslik lähedusesolija ning noormees sai varga enne kätte, kui too kotiga minema jõudis joosta. Nooruk andis koti tüdrukule tagasi. Neiu tahtis teada, kuidas ta saaks noormeest tänada. Vastuseks kuulis ta, et nad võiksid kunagi koos välja sööma minna. Tüdruk oli meeleldi nõus. Noormees ulatas neiule oma telefoni ja palus tüdrukul mobiilinumbri tema telefoni salvestada. Järsku hakkas rahvas nende ümber tunglema ning noormees kadus neiul silmist. Tüdruk jäi nõutult mõneks minutiks seisma, noormehe telefon ikka veel käes. Noormeest tal selles rahvahulgas aga enam kohata ei õnnestunud.
Mõtted kaunist neiust ei andnud asu ka noormehele. Otsis, mis ta otsis, kuid neiu jäi leidmata. Siis tuli talle meelde, et enne rahva tunglemist oli ta oma telefoni tüdruku kätte andnud ning neiu kätte see jäigi. Noormehe peas tärkas kohe hüva plaan. Tema telefonis oli GPS-seade, mis võimaldas leida telefoni asukoha ja selle abil ka mobiili kasutaja. Mõeldud, tehtud! Järgmisel õhtul ootas noormees neiut tolle töökoha ukse juures ning kutsus tüdruku sööma. Ühest koosveedetud õhtust sai teine, siis kolmas ja nüüdseks on nad leivad ühte kappi pannud. Ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult koos veel praegugi.
 

Vetevalla muinaslugu

Karina Kalvist (15)

Elas kord kaugel seitsme mere taga kalapere. See oli üsna tavaline kolmeliikmeline pere - peres olid kalaisa ja -ema ning pisike kalapoeg. Poja nimi oli Andy, aga ta ei olnud tavaline kalalaps, vaid üsna eriline. Ta oli poole väiksem kui teised temavanused kalakesed, see-eest oli ta aga palju uudishimulikum kui teised. Talle meeldis väga hommikust õhtuni ujuda ja maailma uudistada, ta tahtis kõike oma silmaga näha ning oma nahal kogeda. Kalapere elas rannaäärses lahesopis riffide lähedal, kuid Andy suureks unistuseks oli ujuda avaookeanini. Paljud kalalapsed olid talle rääkinud, et ookeanis on imetore. Nad olid rääkinud, et seal on palju suurem ujumisterritoorium, et seal on hulga rohkem toitu ning palju põnevaid tegevusi. Ema aga ütles: ”Kasva natuke suuremaks, küll me siis lähme ookeani. Praegu on seal sinu jaoks väga ohtlik. Seal ujuvad ringi suured haid, kohata võib röövkalu ja kaheksajalgu, kelle jaoks sa oleksid maitsvaks suutäieks.” Kalapoeg aga ei tahtnud ema juttu uskuda, sest sõbrad olid talle ookeanist nii huvitekitavaid lugusid rääkinud. Ta otsustas omapäi seiklema minna ning kõikidest keeldudest hoolimata ookeani ujuda.
Pärast kolmetunnist usinat ujumist jõudis ta rifipiirkonnast välja. Andy oli pingutavast ujumisest juba kaunikesti väsinud ning ei pannud tähele kalavõrku, mille poole ta otsejoones suundus. Äkki müksas keegi teda ninaga ning lükkas ta jõuga kalavõrgust mööda. See oli pisike haipoiss. Andy püüdis kiirelt kuhugi varjuda, sest ta ei tahtnud oma elunatukest hai lõugade vahel lõpetada. Kuid väike haipoiss sõnas: “Ära karda mind, ma ei söö kalu. Olen kogu oma elu olnud teistsugune ning seetõttu väga üksik ning kõikide teiste haide naerualune. Ma tõepoolest ei taha mitte kedagi ära süüa, sest ma olen taimetoitlane!” Kuigi Andy algselt väga kartis, muutus ta pisitasa julgemaks ning sai väikese haiga jutuotsa peale. Jutu käigus selgus, et Andy on kodust juba väga kaugele ujunud ning tal ei ole kusagil ööbimiskohta. Väike haipoeg kutsus Andyt enda juurde öömajale. Nii suundusidki kalapoeg ja haipoisike haipere elupaiga juurde. Kodus ei julgenud haipoiss siiski Andyt oma vanematele tutvustada, sest haivanemad ei ütelnud kunagi kergelt saadud kõhutäiest ära, nad olid tõelised röövkalad ning panid oma poja taimetoitlust vägagi pahaks. Haipoeg peitis Andy vanemate eest ära. Jõudis kätte öö. Kalake jäi kurnatusest magama, aga haipoeg oli endiselt ärkvel. Ta mõtles hirmuga sellele, et ta vanemad võivad Andy üles leida ning märkamatult ära süüa. Ta lootis, et ema ja isa ei leia kalakest ja ta saab koos Andyga rändama minna. Juhtus aga vastupidine. Kojusaabunud haivanemad tundsid koheselt värske kala ning seega ka isuäratava suutäie ahvatlevat lõhna. Natukese aja pärast leidsidki nad Andy haipoisi varjus magamas. Õnneks oli kätte jõudnud varajane hommikutund ja haipoeg ärkas üles. Ta nägi, et ema ja isa kavatsesid ta sõbra nahka panna. Haipoiss sai vihaseks, krahmas unesegase Andy vanemate nina eest ära ja ujus koos temaga kodust kaugele. Haipoiss teadis head peidupaika ühes vetesügavuste vanas laevavrakis. Nad võtsid suuna sinna, et süüa ja väsitavast teekonnast ning hirmutavast kogemusest veidi puhata. Kui nad olid vrakis endale mugava koha leidnud, kavatsesid nad veidikeseks silma looja lasta. Kuid äkki krahmas keegi haipoisist kinni ning haike tundis kellegi pikki iminappadega jätkeid enda keha ümber keerdumas. See oli suur kuri kaheksajalg, kes nägi kalalastes kerget jahisaaki. Haipoiss ehmatas väga ja karjatas meeleheites. Kui Andy seda kuulis, tõttas ta pikemalt mõtlemata oma sõbrale appi. Ta oli küll väike, ent liikuv ja osav ning peksis järelejätmatult oma sabaga vastu kombitsat. Suurest üllatusest lõdvendas kaheksajalg korraks oma haaret ning sellest piisas, et haipoiss end tema kombitsarägastikust lahti kiskuda suutis.
Hirmunult põgenesid kalalapsed laevavrakist ning võtsid suuna riffidele. Pärast pikaajalist ujumist jõudsid nad Andyle tuttavate koduste paikadeni. Oh seda mõõtmatut rõõmu, kui Andy ema ja isa oma pojukest elusa ja tervena tagasi tulemas nägid! Kuna Andy ja ta pereliikmed olid taimetoitlased, võtsid nad suure rõõmuga haipoisi oma perre kasulapseks. Haipoja ning Andy suur sõprus jätkus ja aina süvenes ning kui nad veel surnud ei ole, elavad nad seal riffidel praegugi veel õnnelikult ühtse perena koos.

Lugu kollasest kassist

Lembit Kopso (45)

Elas kord, ühes kauges linnas, väikeses äärelinna majakeses, kollane kass. Tal olid samuti nagu ka teistel kassidel neli käppa, kaks kõrva, kaks silma, pikad ja peenikesed vurrud ja üks vonklev saba, aga midagi oli selles kassis eriskummalist – nimelt talle meeldis lennata. Ei-ei! Mitte lennukiga. Täiesti ise, ilma kõrvalise abita, võttis ta hoogu, sirutas tiivad välja ja tuhises läbi õhu. Ja kõike seda tegi ta ennastunustava rõõmuga. Kui teised kassid küsisid: „Kuidas sa seda teed, sa oled ju kass?“ oli kassil vastus juba valmis: „Kurr, ma olen kass ja täiesti, kurr, tavaline kass, aga, kurr, mulle tõesti lihtsalt meeldib lennata ja kõik, kurr.“ „Aga tiivad?“ küsivad teised. „Tiivad, kurr, on meil ju kõigil. Kas siis teie, kurr, ei mäleta oma kassipojapõlve, kurr, millal sai lennata küll ja küll, kurr? Mina ei tahtnud lihtsal, kurr, seda kõike ära unustada ja, kurr, see õnnestus. Kui soovite samuti lennata, kurr, pange silmad kinni ja mõelge, et olete taas väikesed kassipojad, kurr. Aga väga tugevalt on vaja uskuda, kurr.“
Oh imet, mis nüüd juhtus! Oli see vast ilus pilt – üks kirjumiisu, kaks angoora kõutsi, kolm musta korstnapühkija hiirekeldrit ja neli lumivalget pehmet kodukassi tuhisesid üle taevalaotuse ja kõigil neil olid tiivad. „Milline vabadus!“ hüüdis kirjumiisu. „Tõeline mõnu!“ näugusid kõutsid. „Kurrrrrrrr!“ olid mustad hiirekeldrid vaimustuses. Aga neli lumivalget pehmet kodukassi ei osanud midagi kosta. Koonud muigel kudusid nad pehmet kassikangast ja laotasid selle tänutäheks kollasele kassile pesasse. Kurr.
Ehk on meilgi omad tiivad, mis meid unistuste maailmas edasi kannavad? Proovige. Head ööd!
 

Selline lugu...

Lembit Kopso (45)

See lugu juhtus tükk aega tagasi. Täpselt ei mäleta seda enam keegi.
Kord elas üks ilus talutüdruk. Tema järele õhkasid kõik selle küla noormehed ja ka vanemate härrade südamed ei jäänud külmaks seda kaunitari nähes. Aga tüdrukule ei olnud ükski koduküla poiss meele järele.
Naabertalus elas üks sulane, kes oli meeletult armunud tüdrukusse. Ta otsustas: „Maksku mis maksab, aga see kaunitar peab saama minu omaks!“ Kord ilusal kevadpäeval, olles põllul kündmas, nägi ta neiut, kes enda ees kitsekarja ajas, põllust möödumas. Poiss oma meeletuses viskus tüdruku ette ja palus teda oma naiseks. Neiu silmis lahvatas põlema kiusuleek. Nähes veidi eemal linaleoauku, sõnas ta poisile: „Tulen sinule vaid siis, kui jood selle tiigi tühjaks.“ Poisi süda tahtis lõhkeda sellise julmuse peale, aga siiski otsustas ta endamisi selle asja ära teha.
Järgmisel päeval võttis ta kaasa pikad rihmad ja läks linaleoaugu juurde. Ka neiu oli seda ilmaimet uudistama tulnud koos teiste omaealiste külatüdrukutega. Sulane võttis rihmad ja köitis need enesele ümber. Siis mõtles veidi ja hakkas jooma. Jõi ja jõi, siis veel natuke ja veel pisut. Äkki ta libastus ja vajus pea ees vee alla. Tüdrukud ootasid pisut kaldal, et mis nalja see poiss nüüd tegema hakkas, aga ei midagi – mis läind, see läind . Kutsuti külamehed appi, aga ometi ei leitud sulast.
Järgmisel aastal, umbes samal ajal, läinud seesama kaunitar teiste külatüdrukutega sinna tiiki linu leotama. Jõudes kaldale nägid tüdrukud imelikku valgust tiigist tõusmas. Tehti veel nalja, et näe, sulane tuleb kosja. Äkki oli ilus talutüdruk kadunud kui vits vette. Kuulda oli vaid kummalist lauset: Tiik olen nüüd mina, minu omaks saad nüüd sina...
Otsiti tüdrukut küll mitmeid päevi, aga kus sa enam leiad. Sulane sai oma ja tüdruk pidas sõna. 
 

Muinasjutt hobusest ja käbimoosist

Maria (7), Anne-Mai (6), ema Anneli, isa Andres

Eellugu
Aasta oli siis 2009. Kord jalutasin oma tütardega ning nagu lapsed ikka tahavad sülle ja jalgsi enam ei jaksa kõndida. Siis tuligi ruttu välja mõelda miskit huvitavat - jutuke, et lapsed mõtleksid muule. Hakkasingi vaikselt jutukest rääkima ning lapsed aitasid samuti kaasa. Jalutuskäigul oli alati põnev - igakord sai jutukesele miskit juurde lisada või koguni ise jutustada. Tookord vanem tütar Maria joonistas ka pildi selle jutukese kohta, mille samuti siia lisasin. See on meie muinasjutu esmaettekanne kirjalikul viisil.

Muinasjutt hobusest ja käbimoosist.
Elas kord hobune, kes armastas käbimoosi. See moos oli aga eriline ning valmistatud erilise retsepti järgi, sest kuidas muidu käbimoosi süüa saakski. Ainuke häda oli, et hobune elas kasemetsas ning käbidest polnud seal haisugi. Niisiis oligi hobusel kombeks käia kord aastas käbil. Kuna teekond oli pikk, siis hobune seadis end teele vara, enne päikesetõusu. Selleks otsis ta välja kõik kastid, korvid kausid ning pani need vankrisse. Sättis end vankri ette ja asuski teele. Teekond käbimetsa oli pikk – tuli läbida lehtmetsi, aasasid, minna üle mägiste maade ja läbida orgusid. Enne keskpäeva jõudis hobune kohale, aga kuna seljataga pikk rännutee, siis hobune tegi puhkepausi peale reisi. Lasi hea maitsta on toidumoonal ning mõnules – käbimetsas ei saa igapäev olla. Peale pausi hakkas ta korvi käbisid korjama ning äkitselt märkas ta, et käbid justkui ise korvi täitma on asunud. Ja nüüd pauhti sai ise käbiga pihta. Need olid kohaliku metsa oravad, kes tulid hobusele appi käbisid korjama. Koos tegutsedes said korvid kiirelt täis ning võis hakata tagasiteele sättima. Kuigi hobune oli siinkandis metsas juba aastaid käinud, polnud ta nende abivalmite oravatega kohtunud. Selguski, et oravapere oli siia metsa alles hiljuti kolinud ning ootavad hobust uuesti endale käbimetsa külla. Käbid vankris hakkas hobune kodupoole sammuma, kui tee peale tuli äkitsi ülbe jänes ning hakkas hobust tülitama. Hobune esimest korda nägi, et jänes nii ebameeldiva jutu ja hoiakuga võib olla. Jänest justkui häiris, et teise metsa elanik tuleb käbile ja üldse siiakanti oma jalga suvatseb tõsta. Hobune oli kohe päris hädas ning õhtune aeg sisendas enamgi hirmu. Hobuse põhjendused ei suutnud jänest rahunema panna. Kuid äkki tuli talle appi kohalik metsaelanik hunt, kes jänesega ebameeldiva olukorra lahendas. Hunt oli sealkandis tuntud oma õiglase meele poolest ning suutis oma jutuga jänesele mõista anda, et külalisi vastupidi tuleb aupaklikult vastu võtta ja rõõmustada, et siia käbimetsa on tulnud külaline kaugelt. Kuna hobune ja hunt olid mõlemad heasoovlikud, siis andsid ülbele jänesele võimaluse endaga sõbraks saada. Sellise kohtlemise peale oli ülbe jänes üsna nõutu, ta vabandas ja jooksis häbenedes oma rada. Hobuse ja hundi tutvus aga jätkus. Hunt isegi uudishimutses, mis tuuled küll hobust siiakanti on toonud. Niisiis saigi hunt teada käbimoosist ning imestasid, kuidas varem pole nad kohtunud. Hunt kutsus hobuse endale külla ning hobune sai enne koduteele asumist veidi keha kinnitada ja maiustada hundi hõrgu roaga – kivimoosiga. Aga see on juba teine jutt ning siingi ilma salaretseptita läbi ei saa. Retseptid vahetatud ja jutud räägitud asuski hobune koduteele vanker täis käbisid ja kolme sõbra võrra rikkamana. Nimelt hobuse järgnevatel külaskäikudel metsa sõbrunes ta ka jänesega.
Jutu moraal: aita teisi, käitu teistega nagu sina tahad, et sinuga käitutakse, jaga oma teadmisi teistega. 

 

Aiapäkapikk

Liisi Lippasaar (10)

Elas kord üks aiapäkapikk, kes oli seal seisnud umbes 250 aastat. Lõpuks ta ütles: “ Nüüd aitab! Ma ei jaksa enam! Ma lähen linna vaatama.“ Ja nii ta tegigi. Mitte keegi ei saanud aru, et aiapäkapikk oli kadunud. Natukese aja pärast oli aiapäkapikk linnas. “Kus ma nüüd olen?” küsis aiapäkapikk endalt. Ta ei teadnud üldse, milline võib see linn välja näha. Tegelikult oli ta päris kesklinnas, aga ta ei teadnud seda. “Oi kui ilus kuju!” ütles üks naisterahvas ja võttis aiapäkapiku koju kaasa. Ta viis aiapäkapiku oma aeda valvama. “Jälle oma vanal kohal.” pobises aiapäkapikk pahaselt. “Oi kui rõõmus ma oleksin, kui meil oleks oma linn.” lisas aiapäkapikk enne magama jäämist. Unes nägi ta oma linna, kus oli aiapäkapiku nimi Oti. Tal oli perekond: naine Lilly, poeg Valter ja tütar Marta. Neil oli ka koer Nati ja teenja Marju.
Oti perekond
Otil oli väga palju ärisid, mis olid väga kalli väärtusega. Tema abikaasa Lilly töötas kuulsas pagariäris “Kuulsad saiakesed.” Oti poeg Valter oli väike ja käis veel lasteaias. Oti tütar Marta läks õppima kokandust. Ta käis igal reedel ja laupäeval tööl. Oti otsustas täna endale uue auto osta, aga ta ei mõelnud sellele, et ta peab perele auto ostma. Oti ei tahtnud tegelikult üldse autot, aga ta väsis jalgsi käimisest ära. Lilly oli alati takso või bussiga käinud ja ta unistas üle kõige, et saaks ükskord endale päris oma auto. Otile ei meeldinud, kui teda töö juures narriti. Ta tuli igal õhtul kurva näoga koju, sest ta muutus alati kurvaks, kui teda koduteel noriti, et millal see mees endale auto ostab. Järgmisel hommikul otsustas Oti, et ta läheb ja ostab endale auto. Lilly ja lapsed magasid, sest täna oli laupäev, ainult Marta pidi varsti tööle minema ja Natil olid juba ka silmad lahti. Kui Oti autode müügileti juures oli, nägi ta paljusid erinevaid autosid. Seal oli väikseid, suuri ja värvilisi.
Oti esimene auto.
Oti ostis ühe suure ja ilusa auto, mis oli punast värvi. Kõik, kes olid juba üles ärganud, vaatasid imestunult, et Oti on tõesti endale auto ostnud. Kui ta koju jõudis, olid kõik kohe auto juures. “Kas ma võin sellega täna tööle minna?” küsis Marta Otilt. “Ei ja veelkord ei.” pahandas Oti vastuseks . Marta muutus kurvaks ja jooksis oma tuppa. “ Näe, mis sa nüüd lapsele tegid ,” hüüdis Lilly, “sul peaks häbi olema.“ “Mina pole milleski süüdi,” hüüdis Oti vastu. “Ma lihtsalt ei taha praegu talle oma autot anda ja pealegi on see minu oma.” sõnas Oti ära minnes. “Kuhu sa lähed?” küsis Valter. “Mind ei ole siin enam, tarvis", vastas Oti ja läks. Valter puhkes nutma ja ta jooksis Lilly juurde “Emme! Issi sõitis ära! Ta ütles, et teda ei ole enam siin peres vaja.”“Mis?” küsis Lilly ja jooksis kohe Valteri juurde. Kui ta all oli, jutustas Valter talle terve loo otsast lõpuni ära.“Mida! Ma ei mõelnud seda. Kuidas! Ära muretse. Küll isa tagasi tuleb. Ta ei jäta ei oma ärisid ega peret,” lohutas Lilly Valterit.
Kuhu läks Oti?
Oti oli sõitnud juba linnast välja ja äkki ta peatus. “Mis see siis on?” küsis Oti ühelt talumehelt, kes oma lehmakarjaga üle tee jalutas. “Kuule! Ega mina süüdi pole!” hüüdis talumees Otile, “kui see paganama Elvis ei oleks mulle seda talumehe tööd pakkunud, ei oleks ma oma perest ilma jäänud.” “Miks sa oma perest siis ilma jäid?” küsis Oti uudishimust. “Kõik on selle Elvise pärast.” ütles talumees pahaselt. “Ma pidin siia, Päkapiku külla tulema, et ma saaks oma tööga pihta hakata,” jutustas talumees kurvalt. “Mina jäin ka oma perekonnast ilma, aga ma ei taha sellest mitte vähemalt sinuga rääkida,” sõnas Oti ja sõitis minema, sest lehmakari oli üle tee jõudnud jalutada.
Oti esimene öö autos
Oli juba pime, aga Oti ei lõpetanud sõitmist. Kui juba päris öö poole kippus, jäi Oti tee ääres seisma ja uinus. “Ärgake! Kontstaabeli nimel ärgake!” hüüdis keegi Otile otse kõrva. Oti ehmatas ja ärkas. “Härra politseinik! Tere hommikust!” ütles Oti. “Tere, tere! Palun tulge minuga kaasa,” ütles politseinik Otit autost välja tirides. “Ärge tirige mind! Ma oskan ise ka kõndida,” ütles Oti sipeldes. Kui nad jaoskonda olid jõudnud, pandi Oti mingisse putkasse ja teda hakati küsitlema. Oti ei teadnud, mida ta tegi, aga ta teadis, et midagi on siin valesti.
Oti tahab koju minna
Oti sai trahvi selle eest, et ta magas autos. “Ma ei ole süüdi!” hüüdis Oti. Politseinikud aga ei uskunud teda ja viisid ta politsei jaoskonna ukse ette ja ütlesid:”Hea, et sa veel vangi ei läinud.” Selle eest tundis tõesti Oti kergendust, et ta vangi ei pidanud minema, aga trahvi ta ka ei tahtnud. “Ma tahan koju!” hüüdis Oti nuttes. Ta aga poleks jõudnud oma autoga koju, sest tal oli bents üsna varsti otsa saamas. “No ei! Üks jama teise otsa,” pobises Oti pahaselt omaette. Õnneks oli tal üks telefon, millega ta sai koju helistada. Vastu võttis Lilly. “See oled sina! Kui hea, et sa terve oled!” hüüdis Lilly rõõmupisarates. Ta pani kiiresti toru ära ja läks lastele head uudist teatama. Oti ei saanud mitte midagi aru ja ta arvas, et side katkes. “Ma ei saa ju terveks eluks siia, keset metsateed vedelema jääda.” porises Oti. Siis ta aga nägi, et kuskil edasi on üks maja. Tal oli õnneks veel natuke bensiini ja ta otsustas minna sinna maja juurde. Ta lootis, et seal on bensiini jaam, kust ta saaks bensiini võtta, et koju sõita.
Oti saab koju minna
Oti oli jõudnud sinna maja juurde ja õnneks või tegelikult mitte õnneks oli seal vanade autode müük, kus oli kirjas:” Müüa ühe sendi eest.” Otil oli üks kindle plaan. Ta mõtles, et äkki, kui ta annab enda auto vahetuseks ühe romu vastu, siis äkki saab ta midagi tasuta juurde. “ Mis?! Ei! Muidugi mitte!” ütles üks vanamees, kes müüs neid romusid. “Ma võin küll autosid vahetada, aga nendele midagi tasuta ma küll kaasa ei anna.” Oti oli kurb, et ta ei saanud midagi kaasa, aga ta ei tahtnud ka tegelikult autot ära anda. “Kas teil bensiini on?” küsis Oti viisakalt, “ma tahak soma paaki natuke täiendada.” “Ah et bensiini jah,” ütles müüja, “muidugi te saate bensiini, aga te peate selle eest mulle maksma.” “Jah, muidugi, aga kui palju?” küsis Oti. Talle tuli raha küsimise peale meelde, et tal oli trahv, mille ta pidi kontstaablile ära maksma. “Üks dollar,” vastas müüja rahaõhinas. Oti tahtis enne bensiini, sest ükskord, kui Oti käis ühe noormehe käest hommikust kohvi küsimas, võttis ta raha, aga kohvi talle ei andnud. Sellest ajast peale tahab Oti enne asja ja siis maksab raha. Oti sai bensiini ja müüja sai raha. Kui paak täis ja raha makstud, sõitis Oti kodu poole. “Lõpuks ometi kodus,” sõnas Oti rahulmeelselt. “Oti mu kallis!” hüüdis Lilly rõõmustades. “Lapsed! Isa tuli!” Kõik kogunesid Oti juurde. “Kus teenija on?” küsis Oti teenjat otsides. “Ta läks ära,” ütles Valter. Oti ei olnud üldse kurb. Ta oli pühendanud oma elu nüüd ainult perele, mitte mingitele teenjatele. Oti lubas Martale ja Lillyle jõuludeks autod ja Valterile poni. Kõik olid väga rõõmsad, et isa jälle kodus oli. 
Oti trahv
Oti oli vaevalt saanud perega koos olla 2 kuud, kui keegi järsku koputas uksele. Need olid politeinikud “Oti Pachil on üks asi tegemata jäänud,” ütlesid politseinikud, “kas me saaksime temaga rääkida?” Lilly kutsus Oti. Otil tuli meelde, mis oli tal tegemata jäänud. “Te peate meiega otsekohe kaasa tulema!” ütles üks politseinik Otile. Otil ei jäänud midagi mud üle, kui nendega kaasa minna. Ta oleks tahtnud rahakoti võtta, et trahv ära maksta, aga tuli välja, et trahv on aegunud ja seda ei ole enam võimalik tasuda. Otil tulid judinad peale, kui ta jälle seal jaoskonnas oli. Õnneks ta pääses jälle trahviga, aga ainult suuremaga, mille ta kohe ka ära tasus.
Oti ärireis
Mõne päeva pärast tuli Otile teade, et tal tuleb mina ärireisile. Oti ei olnud kunagi reisil käinud, aga ta oli väga rõõmus, et lõpuks tal üks suur unistus täitub. “Homme tuleb mul minna ärireisile,” ütles Oti. Järgmisel hommikul oli tal kiiresti vaja minna lennujaama, sest tal väljus juba tunni aja pärast lennuk. Terve perekond saatis ta lennujaama, sest kõik tahtsid oma kallile Otile head aega öelda. Juba oligi Oti kõrgele lennanud, kui tuli teade. “Palun kinnitage turvavööd!” On oht, et lennuk võib alla kukkuda. “Kui Oti seda kuulis läks ta näost valgeks ja minestas hirmust. Ja äkki kui Oti toibus oli lennuk kuskil saarel. Lennuk oli tagurpidi, paljud reisjad olid vigastatud ja isegi Otil oli paar kerget vigastust. Ta püüdis leida väljapääsu, aga asjatult. Väljapääs oli jäänud saare pinnale. Otil oli väga raske seal olla, kuni ta taipas, et ainuke asi, kust kaudu ta välja saab on aken.
Oti pääsemine
Kohe kui Oti oli välja jõudnud, otsis ta kõige lähemat linna. “Ma olen päästetud!” hüüdis Oti rõõmsalt. Ta märkas, et Päkapiku küla ja saare vahel on ainult väike oja. Ta otsustas kohe üle oja linna minna ja helistada Lillyle, et ta järele tuleks. Lilly oli kohe rõõmus kui kuulis Oti häält, sest lehes kirjutati sellest lennuõnnetusest. Kui Oti koju jõudis, tulid kõik tema juurde ja kallistasid teda. “Küll on hea, et sa kodus oled!” hüüdis Valter rõõmsalt. Äkki ärkas aiapäkapikk jaheduse peale üles ja märkas, et see ei olnud päris. 

 

HUNT UUDU AIAKÄRU

Karin Hansson (32)

   Kaua, kaua aega tagasi, kui metsloomad veel inimkeelt mõistsid, tuli ka nendel, nagu inimestelgi huvitavaid juhtumisi elus ette. Niisiis, kui rebane Regina, oli külarahvalt koorekirnu näppamise eest kõva nahatäie saanud, pages ta nii kiiresti metsa, kui jalad kandsid. Alles metsaveerel muutus ta samm töntsimaks, käpakesed hakkasid värisema ja pilk muutus tühjaks ja vaevatuks. Endalegi pidi vaeseke tunistama, et ära väsis.
   Teel möödus ta hunt Uudu okstest tehtud onnikesest. Temast rääkisid juba kõik metsloomad,sest Hunt Uudust oli saanud hoolas aiapidaja ja tubli tööline. Seljas kandis ta oma lemmikut, kollast värvi vesti ning parjasti toimetas susi oma uhiuuue aiakäru kallal. Silitas ja imetles oma kätetööd.
Rebane Regina, räbalais pitskleit seljas, teeskles end veel vaevatumaks ja hädises:
„Tere, sulle, armas naabrimees!“ tervitas ta.
„Tere-tere! Tohoo, mis sinuga juhtus? Näed nii halb välja?“ imestas hunt Uudu.
„Jah, näe käisin külas ühel tuttaval perel ristsetel. Mäletad, olin seal kunagi hanekarjas abiks. Oleks, ma seda teadnud, et pererahvas enesele nüüd suure ja tigeda koeravolaski on võtnud, ma poleks sinna läinudki.“ Nõnda seletas rebane Regina.
„Eheee-uuu, mis see koer sulle siis tegi?“ küsis hunt Uudu ja mõõtis Reginat pika pilguga.
Rebane Regina vastas:
„Eh, kui ta mõistis, et pererahvas talle pidulaualt enam midagi peale kontide ei anna, tuli ta minu käest paremaid suutäisi noolima. Ta läks kohe päris tigedaks, ikka auh ja auh, muud ta ei teinudki. Viimaks hüppas mulle turjale ja kiusas, mis jaksas. Ma pidasin siis targemaks ära tulla.“
„No, siis läks sinul küll natuke täbarasti. Mida head-paremat ristsetel ka pakuti?“ uuris hunt Uudu edasi.
„Perenaine oli nii lahke, et ulatas mulle keedetud kana poolkoiva. Koorekirnu võtsin ise ja tegin lõpu peale.“
Hunt Uudu ulgus:
„Uu-uu, oled sina alles veidrik! Loomulikult tuleb see peni sind kiusama, kui sa pere koorekirnu tühjaks teed. Aga ütle nüüd, hädine hing, kuidas mina sind aitama peaksin?“
Rebane Regina ütles kiiresti:
„Ole hea, vii mind koju! Ma pean nüüd end mitu päeva järjest põetama ja tervendama.“
Hunt Uudu oli üllatunud:
„No jah, uu-uu, viiksin küll, aga millega?“
Rebase Regina terav pilk peatus hunt Uudu aiakärul:
„Käib see samagi, peaasi, et kiirelt koju saan, oma muljutud konte parandama.“
Hunt Uudu katsus esialgu vastu punnida:
„Ega mu aiakäru sulle mõni takso ole? Ehk katsud ikka ise minna?“
Rebane Regina vaatas hunt Uudu aiakäru veel tähelepanelikumalt. Ja- kärul polnud viga midagi. Oli teine kenasti kasepuust valmis tehtud, seest hööveldatud, kaks suurt ratast all. Käru, mis käru-meelepärast oli talle see.
  Nüüd lausus rebane Regina juba üpris kannatamatult:
„Ole ikka, nüüd, kulla Uudu! Mõtle peaga, kuidas ma nii muljutuna üksi lähen? Kõik kohad-luud ja liigesed läbi klopitud. Siis võivad veel igasugu tüh-tühistused tulla.“
Kuigi hunt Uudu ei teadnud, mida see sõna tühistus õieti tähendas, hirm oli tal Regina ees ikkagi. Ja kui too siis veel viimaks ähvardas, et kui tema kohe praegu koju ei saa, kuulutab ta kogu metsarahvale, et hunt Uudu on taimetoitlaseks hakanud ja jahmerdab oma aiakäruga, oli Uudu viimaks nõus:
„Olgu peale, roni siis kärusse, ma viin su koju!“
Seda ei lasknud rebane Regina endale ometi kaks korda ütelda. Ronis kärusse ja käsutas:
„Noh, Uudu, kullake, sõidame!“
Hunt Uudu hakkas käru lükkama, seisatas siis uuesti ja küsis:
„Aga, Regina, kus su kodu üldse on?“
Rebane irvitas:
„Noh, alguses sõidad siit suure tammeni, siis pöörad vasakule, kuni hall kivi vastu tuleb. Kivi juurest pöörad paremale, üle silla ja olemegi minu kodu juures.“
Hunt Uudu ei lausunud enam sõnagi ja nad asusid teele. Jõudsid suure tammeni:
„Kas siit vasakule?“ küsis hunt.
„Vasakule, ikka,“ vastas rebane Regina. Jõudsid ka halli kivini. Lähema kuuse otsas istus kaks harakat- Klaara ja Vaara. Hunti ja rebast nähes tõusid need kädistades lendu.
„Kas siit paremale?“
„Paremale ikka,“ vastas rebane Regina ja ümises väikest lauluviit. Ta tundis end hunt Uudu aiakärus väga mugavasti. Jõudsid ka viimaks ojani, millest laudadest ehitatud sild üle viis. Hunt Uudu, vaeseke, oli aga juba üsna võhmal. Päike paistis kasuka vesti all kuumaks ja aevastus tuli kangesti peale.
„Atsihhh, atsihhhh, uuuu!“ aevastas hunt Uudu.
„See on sulle vaid terviseks! Varsti oleme kohal, enam pole palju jäänud,“ seletas rebane Regina.
Äkki hunt seisatas:
„Kuule, mis hääled need sealt eemalt kostavad?“
Rebane Regina vastu:
„Ei mina kuule midagi, küllap on mu kõrvakuulmine pärast sihukest klobimist veidi viletsamaks jäänud. Sõida aga edasi!“
   Jõudsid viimaks rebase Regina osmiku juurde. See oli erksavärviliste kangalintidega ehitud. Kuid, oh helde aeg! Oli sinna alles loomi-linde kokku kogunenud. Seal olid põder Lembs, siiliisand Joosu, must toonekurg Tooni, harakad Klaara ja Vaara, tigu Jass ja palju teisi väikesi karvaseid ja sulelisi. Kõik nad sosistasid ja vadistasid, naersid ja puhistasid.
Rebane Regina aga astus väärikalt aiakärust välja, kohendas hooletult oma lõhkist pitskleiti ja sõnas:
„Lugupeetud, metsarahvas! Ma tänan, et olete mind tulnud ristsetelt tagasituleku puhul tervitama. Te ju teate, et meie hunt Uudust on saanud hoolas aiapidaja ja meistrimees. Seetõttu võtan su paariks nädalaks oma teenistusse. Kojutoomise eest saad täna hüva lõuna. Seal, on puuhunnik, olgu need kirvega pilbasteks löödud! Mina aga hakkan nüüd oma muljutud konte parandama ja tohterdama!“
Hunt Uudu ei suutnud öelda enam ei musta ega valget. Pisrgi tikkus silma. Loomad ja linnud, kes olid rebase osmiku ümber kogunenud, patsutasid talle seltsimehelikult õlale ja soovisid edu ja vastupidavust.
Põder Lembs, kes lahkus kõige viimasena lausus:
„Me ainult tahtsime näha, kas see sinu tehtud aiakäru ka sõidab. Ära siis endale tööga siin ülearu liiga tee! Regina on küll kaval, kuid päris halba ei soovi ta kunagi kellelegi, ainult tembutab väheke.“
Ütles Lembs nii, ja kadus puude varju.
Hunt Uudu aga lõi kirve vihaselt esimesse lepapakku.
 

Hõbedane võti 

Karin Hansson (32)

Ennemuistsel ajal läks künnimees nimega Valmar põllule tööle. Päike paistis palavalt, nii, et hobuse nahk lemmendas ja mööda mehe selga voolasid higipiisad. Valmar aga jätkas hoolsalt tööd, abiks mära Miira. Miira oli tubli tõmmu-ilus loom.
   Äkitselt hakkas talle üks helendav asi silma. Mees peatas hobuse ja kummardus. Maas lebas hõbedane võti. See sädeles ja läikis päikesekiirtes.
Võtnud leiu maast üles, kratsis mees tõsiselt kukalt ja mõtles:
„Kui on olemas võti, siis peab olema ka kirst või siis vähemalt laegas, mille luku see võti avab.“
Mees suunas hobuse taas liikvele. Ta otsustas üles künda kogu põllu, sest arvas, et aardekirst asub just tema maalapil.
Kündis mees, mis ta kündis, aga midagi erilist talle silma ei hakanud. Valmar hakkas lootust kaotama.
„Huvitav, miks on põllul võti, kui ei ole laegast, millele see sobiks. Aga äkki on keegi kogemata selle siia kaotanud, ja kui see on nii, siis kuidas mina, vaene mees, lähen nüüd küla pealt selle omanikku otsima? Ei, ei, kui see võti oli siin minu põllul ja mina selle leidsin, siis tähendab see seda, et võti on minu jagu. Künname aga edasi Miira, ehk hakkab midagi silma,“lausus Valmar oma truule abilisele. Hobune hirnatas ja vaatas peremehele selgete silmadega otsa.
„Oh, Miira, Miirakene, ma ju saan aru küll, et sa mu jutust midagi aru ei saa. Vaata, ma siis seletan sulle: igale võtmele on olemas sobiv lukk, kindlasti on see kuskil olemas, küsimus on ainult selles, et kus.“
Hobune hirnatas ja nad jätkasid kündmist. Ilm muutus järjest palavamaks. Päike säras palavalt ja ühtki pilveriba polnud taevas. Ootamatult Miira seisatas.
„Nõõ, nõõ, mine ometi!“ käskis Valmar hobust.
Kuid Miira ei liikunud paigast. Ta kaapis jalaga maad, raputas kaunist lakka ja seisis endiselt kindlalt paigal.
„Mis sul ometi on? Ma pole veel kunagi ühtegi oma lemmikutest tööga põllul ära väsitanud. Kuidas nüüd sina, keset päevatööd põllul seisma jääd? Ole nüüd paikene ja palun jätkame, siis saad pärast tallis maitsavat kaera,“ püüdis Valmar hobust meelitada. Kuid mära ei teinud kuulmagi, seisis ja vaatas vaid tummalt maha.
„Nõõ, mine nüüd! Mis sul seal ometi ees on, et sa edasi ei lähe?“
Valmar sammus mööda teistpidi pööratud põllukamarat otse hobuse ette. Ta samm oli palavusest veidi raske ja vaatas alles siis maha.
Otse hobuse jalgade ees lebas kastike. See oli valmistatud tugevast tammepuust ja selle ees oli roosetanud lukk.
   Valmari nägu venis laiale naerule. Ta patsutas Miira turjale ja hakkas suurest rõõmust tantsima, kord ühele, kord teisele põlvele patsu lüües.
„Ha-haa, ha-haa,“ naeris ta.
„Kas sa mõistad, et me oleme nüüd rikkad! Siin kasti sees võib olla peidus suur varandus. Sa kujutad ette, mida selle eest kõik osta saab! Ma panen kindlasti meie tarele uue katuse, teen trepi korda ja kui mul siis kõigest sellest veel raha üle jääb, osatn meie kirikule uue kroonlühtri.“
Mees pani kasti maha ja hakkas suurest rõõmust uuesti tantsima. Kaks väikest kott-pükstega poisikest, Märt ja Sander möödusid põllust. Märt kandis haruldaselt suurte raamidega prille ja nägi nendes üsna koomiline välja. Imestunult jäid nad tantsivat meest silmitsema:
„VanaValmar on vist peast päris ära pööranud, vaata, mida ta oma põllul teeb! Ta ju tantsib oma märale tangot. Eh, ikka täitsa segi. Vaat, kui külarahvas sellest teada saaks, kus saaks siis nalja,“seletas Märt ja kohendas prille ninal.
„Ja-jah, ei ole Valmarist enam suurt asja ja tegijat. Ei võta teine enam külakoosolekutestki osa. Künnab vaid igal aastal oma põllulapikest ja kõneleb vaikivate loomadega-imelik mees on ta tõepoolest,“ kinnitas Sander.
Nii ei hakanudki poisikesed uurima, mida Valmar oma põllulapil täpselt teeb ja jätkasid naeru kihistades ja juteldes oma teed.
Valmar aga tõstis kastikese üles, pühkis selle mullast hoolikalt puhtaks, võttis hobuse nööri otsa ja läks rutates koju.
Ise muheles kogu tee endale habemesse ja kõneles omaette: „Ma olen nüüd rikas ja tehtud mees. Enam ei saa keegi mulle vaesust ette heita. Küll kõik külainimesed alles imestavad, kui näevad, et vana Valmar oma eluhoone tip-top korda seab. Mine tea, äkki võtan veel noore, ilusa naisegi-siis läheb alles õigeks eluks. Ei julge mind siin külas keegi imelikuks pidada. Tead, Miira, ma olen sellest kõigest tüdinud. Olgu siis peale, et ma loomadega teinekord paremini läbi saan, kui inimestega, aga Miira, sa oled mul ikka eriliselt tore hobune.“
Nii kõneles Valmar ja suundus läbi küla. Tee hobuse kappjade all aina tolmas, sest Valmar tahtis kiiresti koju jõuda. Ei saanud mööduvad inimesed üldse aru, mis seda Valmarit keskpäeval nii kiiresti koju sundis minema. Istus teine, nina püsti, oma vankris adra kõrval ja hüüdis, kui tehtud mees tema nüüd on. Inimesed vaatasid ja vangutasid päid.
„Ei tea, mis sellel Valmaril küll täna viga on? Kiirustab koju nagu hakkaks rongile minema. Aga meie külakeses ei sõidagi ronge.“ Nii rääkides möödusid temast külanaised.
„Üsna kummaline mees,“ avaldasid mõned arvamust.
Kodus andis ta Miirale kotiga kaera ja lausus: „Söö sõbrake, söö! Arvan, et nüüd ei pea me enam millegi pärast muret tundma. Seal kastikeses on kindlasti varandus.“
Ta läks tuppa ja asetas kasti kolksatusega lauale. Üllataval kombel sobis hõbedane võti vana lukuga. Kuid rooste ja niiskus olid juba oma töö teinud ja mehel kulus tükk aega enne kui ta kastikese lahti sai. See avanes kummalise kääkstusega.
Kastikese sees ei olnud aga enamat kui räbalaisse mähitud raamat. Valmar süütas küünlajupi ja asus leidu uurima. Tegelikult ei olnudki see päris raamat, vaid päevik, mis oli kirjutatud kellegi tundmatu naise poolt. Mõned lehed kummalisest raamatust olid päris arusaamatud.Valmar avaldas nördimust:
„Miks peaks keegi tahtma sellist asja kasti lukustada ja siis minu põllule unustada? Oleks siin siis vähemalt mõned hõbemünditki olnud. Küll mõned inimesed on ikka imelikud! Siin pole ju muud kui kellegi heietused. On sellel siis väärtust?“
Aga vastata ta sellele küsimusele ei tahtnud. Tuju kadus lihtsalt ära.
Valmar viskas päeviku pettunult voodile ja ei vaevunud seda enam avamagi, võtmeke ununes hoopiski ja ka lubatud kroonlühter jäi kirikule ostmata. 

 

Muinasjutt targast tähnilisest hirvest 

Karin Hansson (32)

Savannis pidas jahti suur tiiger. Ta oli siin elanud juba aastaid ja kõik väiksemad loomad kartsid teda väga. Oli ka põhjust, sest tiiger oli tõesti suur ja hirmuäratav. Tal oli suured rohelised silmad ja veel suuremad lõuad. Kui ta haigutas, paistsid tema suust teravad kihvad.
Savannis elas ka uhke tähniline isahirv, kes teiste ees alati uhkustas, et pole savannis sellist looma, keda tema kardaks. Teised aga naersid tema jutu üle:
„Vaata, aga vaata, kui tuleb isand Tiiger, pistad sa meiega liduma, nii mis tuhiseb. Kuidas sa saad siis öelda, et sa kedagi ei karda?“
„Ei, ei, ma ei karda kedagi. Olen tähniline hirv ja pealegi veel tark. Olen kõige tugevam, kõige ilusam ja kõige julgem. Ma ei karda K-E-D-A-G-I.“ Selle kinnituseks astus ta ühele lamedale kivile, et kõik teised hirved võiksid teda imetleda. Aga teised hirved ei tahtnud teda imetleda. Ei olnud ka oluline see, et tähnilisel hirvel olid peas laiaharulised sarved ja kenad valged tähnid seljal. Sellise uhke hirvega ei tahtnud keegi karjast suhelda.
Aga ega tähniline hirv sellest eriti hoolinudki.
Ühel päikselisel päeval jalutas tähniline hirv savannis ringi ega teadnud midagi sellest, et kõrge rohu seest jälgis teda isand Tiiger. Ta oli väga näljane.
„Miks see isahirv seal nii passib? Miks ta minema ei jookse? Kas ta ei kardagi mind?Äkki on teine liiga ülbeks läinud?“ mõtles Tiiger.
Tähniline hirv aga oli üsna rahulik ja tundis end vaatamata Tiigri lähedusele väga hästi. Ta jälgis hoolega ümbrust, nuusutas õhku, kuulas rändritsikate laulu.
Äkki hüppas isand Tiiger rohu varjust välja ja urises kurjalt:
„Nüüd saab sinust minu lõunasöök, põgene või sure!“ urises ta.
„Jah, mis mul saab selle vastu olla, kuid oleks kahju surra, kui sa ei tea, kui vanalt sa surema pead. Ole hea, täida veel mu viimane soov: loe ära tähnid mu kehal ja siis võid minuga teha, mida sa iganes soovid.“
Isand Tiiger jäi mõtesse. Mõtles kohe kaua aega ja ütles siis:
„Hea küll, kuid seisa sirgelt ja siis.....siis söön ma su ikkagi ära!“
Tiiger hakkaski valgeid laike hirve seljal lugema: üks, kaks, kolm ja neli. Kuid tähnid paiknesid tihedasti üksteise kõrval ja isand Tiigril läks lugemine alalõpmata segamini ja ta pidi uuesti alustama.
Kui ta oli umbes sada viiskümmend tähni kokku lugenud ühmas ta urisedes:
„Kuule, see ei saa ikka nii olla, et sa juba nii vana oled? Kui ma nüüd su ära söön, siis ei maitse sa äkki enam värskelt.“
Hirv vastas:
„Oh, sellest pole väga lugu. Ma näen, et sa oled väga näljane ja pole vist juba mitu päeva midagi söönud. Mine sinna, minu tagumiste jalgade juurde, sealt pole sa veel lugenudki.“
Tiiger pöörduski tähnilise hirve tagumiku poole. Seal olid tõesti tähnid, mida ta ei olnud veel lugenud.
Isand Tiiger püüdis meenutada, kuhu ta lugemisega oli pooleli jäänud, kui tark ja uhke hirv talle tagumise jalaga sellise vopsu andis, et tiigriisand kaugele rohu sisse veeres. Ta silmadest lendasid sädemed.
Enam kunagi ei julgenud isand Tiiger sellele hirvekarjale läheneda, sest ta teadis, et tähnilsel hirvel oli varuks nii mõnigi vemp, millega teda jälle üle kavaldada. Teistele tiigritele aga jutustas ta: „Sellele hirvekarjale seal akatisiapuude all ei tasu läheneda. Nende juht on väga tark ja kaval, uskuge mind. Läksin teda lõunasöögiks püüdma, aga ta oli juba nii vana, et ei teadnud isegi, kui vana ta täpselt on.“
Teised tiigrid said väga kurjaks ja ei kõnelenud temaga enam kaua aega. Tähniline hirv aga elab õnnelikult oma karjaga veel praegugi savannis ja pajatab oma vembust noortele hirvelastele. 

Legend tuhamäest

Lüüli Kübarsepp

See juhtus ammu- ammu ennemuistsel hallil ajal kui meie vanavanavanaemad veel lapsed olid ning paljasjalgsetena karjasepõlve pidasid.
Oli mihklikuu külm ja udune päev, vahetpidamata tibas külma vihma. Juhtus väike vaenelaps kord hilja karjast tulema. Loomadki olid norus ja astusid loiult kodu poole. Õnnetu vaeslaps oli viimse niidini läbi vettinud, külmast kange ja nälg näpistas kõhtu. Lõunast oli tal leivapaluke tasku varuks jäetud, nüüd võttis ta leiva välja ja tahtis seda hammustada- kui äkki otsekui maa alt ilmus tema ette hall eideke ja palus leivapala endale kõhutäiteks. Vaeslaps lubas lahkesti kuigi endal kõht näljast pillerkaari lõi. Eideke aga andis lahkele lapsele tänutäheks valge rätiku, mida ta alati kanda käskis kui külm kallale kipub. Sellest ajast peale ei tundnud vaeslaps karjas käies ealeski külma ja ka vihm sadas justkui temast mööda.
Möödus külm ja pikk talv, tuli kevad ja perenaine saatis vaeslapse jällegi loomadega karjamaale. Kui saabus õhtu hakkas väike karjane loomadega kodu poole astuma, vaevalt sai ta aga paar sammu astutud kui jälle hall eideke tema ees ja palub tükikest leiba. Imekombel leidis vaeslaps oma taskust kuivanud leivakoorukese ja andis selle eidekesele. Eideke tänas vaeslast heateo eest ja palus tal, kui loomad lauta aetud, tulla suure tee äärde kell kaksteist öösel.
Vaeslaps oli eluaeg ainult vaeva ja muret näinud, õnn oli olnud üürike. Nüüd tundis aga eidekese headust ja võttis südame rindu ja läks südaööl suure tee äärde. Hele täiskuu valgustas tal teed ja tähed pilgutasid julgustuseks silmi. Vaevalt oli ta sinna jõudnud - kui teele langes tihe udu ja läbi selle hakkas sirama hele tuluke. Ta hakkas minema tulukese suunas. Peagi jõudis ta hiigelsuure mäe juurde, mis oli imelisest valgekirjalisest pruunist kivist. Mäe sissepääsu ees oli raske rauduks. Vaeslast ootasid ukse ees seitse hallikaspruuni päkapikku, nad võtsid tal käest kinni ja viisid mäe sisemusse. See ei olnudki lihtsalt mägi vaid imeilus loss paljude saalidega. Kaua kõndisid nad ühest saalist teise, ta ei jõudnud seda ilu ära imetleda. Üks tuba oli üleni helklevast kristallist ja seinu katsid lillornamendid, teisest saalist säras vastu kuld ja kiirgavpunased teemandid, kolmandas kattis seinu kuldkollane merevaik ja vaasides lõhnasid hurmavalt maikellukesed. Oli ju kevad.
Lõpuks jõuti saali, millest paiskus vastu peeglite sära, see lausa pimestas vaeslapse silmi, päkapikud aga ütlesid: ”See ongi meie valitsejanna pruuni kulla kuninganna saal, astu aga julgesti, ta ootab sind, väike heategija.“
Vaeslaps nägi hõbedasel troonil kaunist noort naist, kel oli seljas helesinine siidkleit, õlgadele langesid pikad kastanpruunid juuksed ja pead kattis aga sinililledest pärg.
“Tule mu juurde väike tüdruk. Ära karda mu laps, ma ei tee sulle kurja. Sa ei tunne mind vist ära. Andsid ju oma viimse leivapalukese mulle ja jäid ise tühja kõhtu kannatama, nüüd tahan sind kostitada.”
Kuninganna viis vaeslapse teise saali, kus oli kõik kaunites roosades toonides- akna all seisis heleroosa linaga kaetud laud täis hõrgutisi, milliseid vaeslaps polnud ealeski näinud. Ta sõi ning jõi, sai kõhu nii täis kui ei kunagi varem.
Pärast sööki ütles kuninganna: “Nüüd mu laps viin ma su oma lossi saladust vaatama." Vaeslaps astus jälle läbi imeilusate saalide valitsejanna kannul ja oli imetlusest poolune. Viimaks jõudsid nad ukseni, mis avanes alla sügavusse, kuhu viis valge marmortrepp. Seinad olid samast pruunist kivist, millest losski. Üha sügavamale ja sügavamale viis trepp, peagi hakkasid kostma heledad kõlksud ja kui silm seletama hakkas, nägi vaeslaps heledaid tulukesi ja lõpuks usinaid päkapikke, kes laterna valgel oma väikeste vasarakestega seda pruuni kivi purustasid ja hunnikusse ladusid.
“See ongi minu vara ja lossi saladus. Selle pruuni kivi nimi on põlevkivi”, ütles kuninganna. “Olen juba ammu tahtnud seda inimestele jagada, sest see on hea põlev kivi, kuid liiga palju on veel kurjust ja ahnust siin ilmas. Sulle usaldan ma selle saladuse. Vii see inimeste sekka ja õpeta neile, et nad oskuslikult seda pruuni kulda kasutaksid ja ka ise kaevandama õpiksid.”
Saanud headuse eest tasuks kullased juuksed, saadeti ta tagasi. Kunagine vaeslaps – nüüd kaunis neiu sai õnnelikult mehele ja elas kogu oma elu õnnes ja rahus. Ta täitis põlevkivikuninganna palve ja jutustas rahvale pruunist kivist mida saab küttena kasutada. Õpetas, et põlevat kulda tuleb kokkuhoidlikult kasutada ja soovitas rahval seda ise kaevandada. See teade levis kulutulena üle maa. Kõik sõitsid kokku ja hakkasid vankrite, kärude ja korvidega mäest pruuni kulda laiali tassima. Veeti ja veeti, asemele hakati aga tooma tuhka, mis tekkis põlevkivi põletamisel. Küll keelitas tütarlaps, et rahvas ka ise põlevkivi juurde kaevandaks, sest ükskord see lõpeb. Priiskamisel ei olnud aga piire, isegi südasuvel köeti ahju. Nii aina veeti ja tassiti, kuni lõpuks kasvas pruuni mäe asemele hall tuhamägi, millest enam kellelgi tulu ei olnud ja rahvas hakkas jälle puudega kütma.
Helde põlevkivikuninganna andestas rahvale nende rumaluse ja teadmatuse. Ta saatis oma tublid töömehed päkapikud rahva sekka, et rahvas õpiks pruuni kulda kaevandama. Rahvas õppis ja hakkaski kaevandama.
Nii on see tänapäevani. Põlevkivi võib leida maapõue sügavamatest kihtidest ja lahtistest karjääridest. Tema kaevandamine on siiani raske töö. Päkapikkudest on saanud tublid kaevurid, kelle vajalikku ja rasket tööd hinnatakse kõikjal, sest sellest tuleb meile soojus ja valgus. Ahnuse ja priiskamise märgiks seisavad tuhamäed veel siiani ja tuletavad meile meelde, et kõik siin ilmas on kaduv ja vajab säästlikku ja mõistuslikku kasutamist. 

Lugu nõiutud lossipreilist

Karin Hansson (32)

Aeg on see, mis õpetab inimesi lugude kaudu. Tahan teile vanade aegade algusest ühe ilusa ja samas kummalise jutu vesta, mida ise kuulsin ühe vanaldase rüütli käest, kes mulle selle loo oma raugapäevil usaldas.
  Vanal hallil ajal kõrgus Kriipuri nimelises linnas ühel mäel uhke rüütliloss. Seda ümbritses tihe ja ligipääsmatu põlismets, lossimüürid olid paksud ja tornid kõrged. Sellest lossist kõneldi muinaslugusid. Lossitoad olid kaunilt värvitud, ruumides seisis valge nikerdatud mööbel, lumivalgete linadega kaetud laudadel olid hõbevaagnad ja kuldkarikad, mesimagusat mõdu ja kesvamärjukest oli nii palju kui süda himustas. Iga päev rõkkas loss lõbusatest piduhäältest, iga päev kõlas metsas jahisarve hääl. Vürstid ja krahvid olid siin sagedased külalised.
   Kuid hoolimata toredusest ja rikkusest oli loss überkaudsete talumeeste needuseks. Lossihärra oli tige ja rõhus oma alamaid. Kurja lossihärrat sajatasid naised, kes jäid meesteta ja needsid lapsed, kellelt võeti nende isad. Talumehed võisid vaid käsi rusikas hoides edasi töötada ja palveid taeva poole hüüda.
   Ja ühel päeval langeski kurja härra peale kohutav karistus. Keskpäeval kattis äkki tume pilv helesinise taeva nagu musta palakaga. Kuskil lähedal sähvisid välgud ja tugev kõuekõmin rebestas õhku. Välgunooled lõid ülevalt alla ja näis, et läheneb maailma lõpp. Tumedad pilved kiirustasid nagu ajaks tuul neid taga.
   Kõik inimesi valdas suur kartus ja hirm. Nad jätsid töö põllul sinnapaika, rakendasid härjad atrade eest ja põgenesid külasse. Nad peitsid end hüttidesse ja majadessse ja vaatasid, mis edasi saab. Kuid toimus midagi iseäralikku: pikselöögid tabasid ainult tigeda härra lossi. Peagi hakkas lossi kohal helendama punane kuma ja akendest roomasid välja tulekeeled. Kostsid appihüüded. Viimaks kadus loss kõrvulukustava mürinaga maa alla.
   Möödus palju, palju aastaid. Uhkest lossist olid järele jäänud vaid ahelvaremed ja hallitusega kaetud koopad, mis viisid sügavale maa-alustesse õuedesse. Varemete ümbrusesse ei julgenud enam keegi minna, sest vanad inimesed jutustasid, et surnud rüütlipreili seal end ilmutavat ja noormeest ootavat, kes ta pikast vangipõlvest ning needusest vabastaks. Vaid tuul ulus kõhedust tekitavate varemete kohal. Õhtuti huikasid öökullid.
  Ühel õhtul, kui päike hakkas juba looja minema, läks üks noormees kirikuaia kaudu kodu poole. Tema nimi oli Ron ja edukalt möödunud päev täitis ta südame rõõmu ja rahuga. Ta pöördus parajasti kirikuaeda, kui märkas äkki jalgvärava juures valgesse kleti rüütatud tütarlast, kes tema poole tuli. Tütarlaps oli väga ilus, kleit tema seljas võis vabalt pruutkleit olla ja tumedaid juukseid ehtis roheline mirdi-ja pohlavartest pärg. Ron seisatas, mitte niivõrd ehmatusest, kui pigem uudishimust, sest ta oli väga tugev ja julge noormees. Sõjakarmused olid teda tugevaks ja jõuliseks teinud.
„Kes on see imekaunis neiu ja mida ta õhtul siit peaks otsima? Õhtud on jahedad ja pruutkleidis kirikuaias viibida sellisel kellaajal veel pealegi on üsna tavatu.“ mõtles poiss.
Tütarlaps sirutas läbipaistvad käed tema poole ja sõnas südantliigutava häälega:
„Ole nii hea mees ja aita mind!“
Ron aimas juba, kes tema ees seisab, sest vanaema oli talle nõiutud lossipreilist palju jutustanud.
„Aitaksin, kuid ütle mulle, kes sa oled ja kuidas ma sind aidata võiksin? Olen küll mitmeid kordi kirikuaiast läbi läinud, kuid pole sind siin varem näinud ja ei tea, kuidas sulle kasulik võiksin olla.“
„Ma olen maa-aluse lossi tütar,“ vastas neiu. „Juba kolmandat korda tulen ja ootan ausat ja julget noormeest, kes mind selle needuse kütkest päästaks.“
„Mida ma pean tegema, et sind päästa?“
„Kõigepealt suudle mind, nagu oleksid sa minu peig!“
Ron jäi esmalt mõttesse, siis aga võttis südame rindu ja andis neiule suud. Tütarlapse huuled olid külmad ja niisked nagu hommikune kaste.
„Nüüd kanna mind kätel kolm korda ümber selle pühakoja. Ainult pea meeles, sa ei tohi kordagi ümber või selja taha vaadata. Kui sa sellega hakkama saad, on needus murtud.“
See ülesanne näis noormehele naeruväärselt lihtne. Pikemalt mõtlemata võttis ta tütarlapse oma tugevatele kätele. Too oli kerge nagu udusulg. Esimese ringi ajal ei juhtunud midagi iseäralikku. Kui noormees teist ringi tegema asus, kuulis ta peakohal kui tuuleiile. Ümberringi sähvisid välgunooled.
 Kolmanda ringi ajal tõsteti neiu tema kätelt ja neiu tõusis õhulise ja kerge haldjana õhku.
„Tänan sind, hea hing! Nüüd olen ma vaba! Ole õnnistatud!“ kostis õrn hääl ja kadus noormehe vaateväljast.
   Ron oleks kui unest äraganud. Ta avas silmad ja leidis end oma kodu ukse eest. Korraga kärgatas välk ja tundus nagu oleks maa-alused allikad avanenud. Siis jäi kõik jälle vaikseks.
 Kaua veel mõtles Ron kummalise lossipreili ja nüüd sündinud asjade üle järele. Ta astus tuppa ja oli ometi õnnelik. Kaunis lossipreili oli nüüd needusest vaba.
Aastate möödudes jutustas Ron loo oma lastele ja nende kaudu saimegi teada selle kummalise loo.

Kes viimasena naerab?*

Mirjam Savisto (15)

   Eestist kolme maa ja ühe ookeani taga Vancouveris toimusid taliolümpiamängud. Võistlusaladeks olid murdmaasuusatamine meestele, laskesuusatamine naistele ja suusahüpped. Igal alal osales seitse võistlejat. Kõik osalejad olid hirmus närvis, sest loomulikult tahtsid nad ju võita.

  Esimesel päeval pärast avatseremooniat algas meeste klassikasuusatamise võistlus. Kõik seitse närvilist võistlejat seisid stardijoone taga ja tegid soojendust. Kõigil olid seljal sildid järjekorranumbritega, sest ühisstardi korral oleks keset suusarada ilmselt ummik tekkinud, nagu kesklinnas täistunni ajal.

  Käis stardipauk ja esimesena startis helesinises kostüümis mehike, kelle seljal oli number üks. Ka teised ei jäänud palju maha, sest juba viieteistkümne sekundi pärast kõlas uus pauk ning stardijoone tagant lahkus järgmine mees, kes kandis kostüümi, mis oli pealaest jalatallani valge. Huvitav, kas temaga on nii, nagu jänestega, kellele talvel valge karvkate tekib, et ta lume sees nähtav poleks? Ja nii saadeti üksteisejärel seitse suusatajat rajale.

  Meeste suusatamise ajal juhtus aga midagi ootamatut. Kui suusatajad metsavahel sõitsid, kostus järsku pauk. Mõne aja pärast kakerdas suusarajale jahimees, kellel oli seljas kahtlaselt siputav kott. Selgus, et ta hoidis seal seitset pöialpoissi, et need kuskil ohutus kohas vabadusse lasta. Nimelt kuri kuninganna oli teda sundinud kõiki pöialpoisse maha nottima, aga jahimehel hakkas pisikestest kahju. See, keda ta metsas tulistas, oli hoopis nõiutud metssiga. Pöialpoistel läks kotis kõht tühjaks ja jahimees otsustas neile nälja kustutamiseks toorest liha sisse sööta. Metskuldi liha küpsetamiseks polnud aega ega võimalust. Õnneks koriseva kõhuga pöialpoisid polnud toidu suhtes valivad. Liha õgimisega need paranormaalsed olevused parajasti seal siplevas kotis tegelesidki.

  Miljonite televaatajate õnneks olid lähima kuuse all oma kaamerate ja mikrofonidega koha sisse võtnud kauge Põhjamaa usinad teleajakirjanikud Lembit Okaspuu ja Gustav Olenhei. Olukorra ainulaadsust tajudest tormasid nad oma raskevarustusega suusarajale üritades asjaosalistel maksimaalselt informatsiooni välja pinnida. Kui jahimees oli kogu loo intervjueerijaile ära seletanud, jätkas ta rõõmsalt teed oma sipleva kotiga. Ta polnud osanud unistadagi, et ta kunagi pressi huviorbiiti satub.

Pealtvaatajate pettumuseks ilmus suusastaadioni tabloodele tulikirjas teade: SEOSES ERAKORDSETE SÜNDMUSTEGA SUUSARAJAL ON VÕISTLUS KATKESTATUD.

  Järgmisel päeval toimus naiste laskesuusatamise võistlus. Stardijoone taga seisid seitse ärevat naist, kes kõik kibelesid juba rajale minna. Kui püssid selga ja suusad jalga pandud, võis sõit alata. Kui esimesel suusatajal oli umbes pool kilomeetrit läbitud, sai ta suure ehmatuse osaliseks. Otse tema ees keset suusarada seisis prints valgel hobusel, kes ilmselt tuli endale siia sportlikku kaasat otsima. Suusarajal tekkinud segaduse likvideerisid ära mõned tähtsamad asjapulgad, kes pidid suusarajal korda hoidma. Hobune toimetati kiiresti kohalikku Vancouveri talli ja prints pandi viisakalt lennuki peale, kust ta ilusti (paraku kaasata) koju lendas.

Pealtvaatajate pettumuseks ilmus suusastaadioni tabloodele tulikirjas teade: SEOSES ERAKORDSETE SÜNDMUSTEGA SUUSARAJAL ON VÕISTLUS KATKESTATUD.

  Kolmandal päeval seisid kõrge mäe otsas seitse liibuvates kostüümides meest, kes valmistusid suusahüpeteks. Nad tegid soojendust, sest laskumisluba pidi antama juba viie minuti pärast. Esimene mees sättis ennast paika, et mäest alla kihutama hakata. Juba andiski kohtunik talle märguande, et ta võib oma sõitu alustada. Selle mehe hüpe polnud just eriti pikk, aga ta ise selle üle ei kurvastanud. Tähtis pole ju võit, vaid osavõtt. Kolm meest jõudsid ka peale teda oma hüpped sooritada, kuid siis juhtus midagi imelikku. Otse taevast maandus keset suusahüppemäge kõhuli puise väljanägemisega poiss. Algul jäi mulje, nagu ta ei tahakski sealt püsti tõusta, aga lähemal vaatlemisel selgus, et ta ei saanud seda tehagi, sest ta oli ninapidi lumme kinni jäänud. Ta üritas edutult ennast kõigest jõust vabaks rabeleda. Kui kohalik kiirabibrigaad oli kohale jõudnud ja ta nina lumest välja kangutanud, ilmus lähemal seisvate inimeste nägudele üllatunud ilme. Nad ilmselt poleks osanud uneski näha, et Pinocchio võib sedasi lihtsalt taevast alla sadada. Pinocchio oli nimelt läinud lennukiga langevarjuhüpet sooritama, aga ta langevari ei avanenud ja seetõttu ta maandus otse vastu suusamäge. Tema õnneks oli ta puust ja küljest pudenenud ihuliikmed saab hea puiduliimiga taas kokku liimida. Nõnda siis toimetatigi Pinocchio kiiresti eskordi saatel Vancouveri parimasse puidutöökotta.

 Pealtvaatajate pettumuseks ilmus suusastaadioni tabloodele tulikirjas teade: SEOSES ERAKORDSETE SÜNDMUSTEGA HÜPPEMÄEL ON VÕISTLUS KATKESTATUD.

Kui pealtvaatajad olid laiali aetud, otsustasid korraldajad võistlused kitsamas ringis lõpule viia ning õnneliku võitja välja selgitada. Kõikide alade võistlejad (need, kes põõsastest välja karanud muinasjututegelaste sekkumise tõttu veel olümpiamaalt jalga polnud lasknud) pidid kogunema hüppetorni tippu ja sealt korraga alla sööstma. Kes kõige kaugemale jõudis oligi võitja. Aga kõik teised, kellele peale sellist ekstreemsust kogemata veel eluvaim sisse oli jäänud, elavad õnnelikult tänaseni.

* Vastus: Peale seda sündmust ei julgenud enam keegi naeratadagi.

Võlusall

Türi Põhikooli 2. b klassi lugemisring “Lugemispesa“, juhendaja Ellen Roosileht

Elas kord rõõmsameelne vanaema, kellel oli pisike lapselaps nimega Triin. See „armas“ lapselaps oli väga jonnakas, uhke, upsakas ja pisut ka riiakas. Talle ei meeldinud mitte midagi ega mitte keegi.
   Tulemas oli pakaseline talv. Hooliv ja armas vanaema hakkas oma tirtsule pehmet salli kuduma. Ta kudus salli sisse palju armastust ja hoolivust. Triin ei tahtnud sallist kuuldagi. Tänapäeval ei olevat popp mingisuguseid kootud salle kanda.
  Ühel päeval, kui tüdruk otsustas jalutama minna, möödus ta toolist millel lebas vanaema kootud sall.
Järsku ta kuulis sosinat: „Võta mind kaasa, palun võta mind kaasa!“. See oli sall, kes tahtis niiväga jalutama minna ja koos Triinuga. Pirtsupiiga mõtles veidi ja pani siis salli vastumeelselt kaela. Õues oli külm ja kõle, tibutas vihma – tuju oleks pidanud nullis olema. Tüdruk tundis hoopis, kuidas temast viha, kadedus, õelus, ja upsakus välja tungisid ja tema kehasse hakkas sisse voolama armastus. Käed hakkasid kihelema kallistuste järgi ja suunurgad kippusid naeratuseks ülespoole tõusma. Sellise imeliku tundega läkski Triin jalutama. Oma hoovist väljudes nägi ta suure tamme all pisikest poissi nutmas. Ta lähenes põnnile ja uuris, mis mureks. Poisike oli kaotanud mänguhoos oma kindad. Kahekesi otsides leiti need sõrmikud puu taga oleva kivi pealt. Kui poisi silmad lõid särama tundis Triinu, kui hea soe tunne täitis kogu tema keha. Rõõmsalt kõndides jõudis ta metsani, millest viis läbi ilus rada. Hüpeldes mööda rada märkas ta jänest, kes hoidis käpakest üleval ja ei saanud kuidagi liikuda.
Jänes oli oma käpa katki astunud metsas vedeleva katkise pudelipõhja otsa. Tüdruk sidus jänkujussi käpa kinni ja korjas vedeleva pudelipõhja maast ülesse, et teised loomad end ei vigastaks. Triinu enesetunne aina paranes. Lustlikult laulu lüües kõndis ta edasi. Lauldes oli ta märkamatult jõudnud aasale. Kuid oh ime, hilissügisel õitsesid ja lõhnasid kaunid lilled. Nüüd tuli Triinule meelde tema kallis vanaema, kes oli talle sooja salli kudunud. Ta korjas kimbu imelisi lõhnavaid lilli ja hakkas kodu poole minema. Külm vinge tuul ja sabistav vihm ei tundunudki enam nii koledad. Lõhnavad lilled viisid mõtte tärkavale kevadele. Niiviisi kevadet südames kandes jõudis ta koju ja kinkis lilled vanaemale. Memm oli üllatunud, nähes lõbusat ja särasilmset lapselast. Märgates salli Triinu kaelas, sai ta aru, mis oli juhtunud.
Sellest võlusallist ei loobunud tüdruk kunagi, isegi siis kui ta ise vanaemaks sai. 

Ahnuse palk

Kevir Tamm (12)

Elas kord seitsme maa ja mere taga ühe väikese saare kaldal vanamees koos oma kolme tütrega. Iga päev käis mees kalal ja tuli õhtul kalasaagiga koju. Ühel päeval, kui ta taas kalale läks, nägi ta merel kahte laeva kokku põrkamas. Üks laev sõitis ära, kuid teise uhtsid lained tükkidena kaldale. Vanamees kutsus kohe oma tütred randa. Kui tüdrukud koos vanamehega kohale jõudsid, oli terve rand prahti ja asju täis. Nad leidsid sealt relvi, toitu, veidi raha, puitu ja oh imet! – ka ühe kuldkala. Kuldkala palus, et vanamees ta lahti laseks ja lubas vastutasuks täita mehe viis soovi.Vanamees oli muidugi nõus ja küsis kohe prooviks oma esimese soovi. Mees soovis luksusmaja, mille ta kohe ka sai, ning lasi seepeale kalakese vette tagasi. Mõne päeva elas ta oma luksusmajas koos tütardega õnnelikult, ent juba paari päeva pärast läks vanamees merele uuesti kuldkala hõikuma. Kuldkala tuli kutsumise peale kenasti kohale ja küsis vanamehe teist soovi. Nüüd tahtis vanamees ühekorraga palju raha ja ka keldritäie toitu. Kuldkala täitis mehe soovi ning ujus taas minema. Nüüd oli vanamees mõne aja jälle eluga rahul ning õnnelik. Neil oli keldris söögiks kõike head ja paremat, oli tündritäis raha ja luksusmaja, kuid nad käisid ringi vanades riietes ning peatselt soovisid tütred endile paremaid riideid. Vanamees läks järgmisel päeval jälle kala otsima ja leidis ta lähemalt, kui arvata oskas. Nüüd soovis mees palju uusi ja moekaid riideid ning kuldkala täitis ta sellegi soovi. Taas oli mees mõneks ajaks rahul. Alles oli veel 2 soovi. Kuigi neil oli nüüd olemas kõik, mida rikkurid endale igatsevad, tahtsid nad endale ometi veel ka uut laeva. Nii läks mees paari päeva pärast jälle merele, kuid jäi seal suure tormi kätte. Ta oleks äärepealt ära uppunud, kuid hüüde peale ilmus välja kuldkala ning vaigistas tormi. Mees soovis endale ka uut ning uhket laeva. Selle ta ka sai ning sõitis seejärel suure luksuslaevaga koju. Ent nüüd olid ta kõik oma viis soovi ära kasutanud. Üks mehe tütardest polnud aga sugugi rahul sellega, et ta enam midagi soovida ei saa ning suundus seepärast vana paadiga merele kuldkala otsima. Ta leidis kuldkala, püüdis kinni ja lubas ära tappa, kui kuldkala tema soove täitma ei hakka. Kuid kalake ei tahtnud end enam inimeste võimu alla anda, oli ta ju jõudnud juba märgata, et inimeste ahnus on piiritu. Kuna kuldkala oskas võluda, võlus ta end inimeseks ja nad kaklesid seal paadi peal 7 päeva ja 7 ööd. Selle pika aja peale sai kuldkalal hing täitsa täis. Ta võlus tüdruku rannikule tagasi ning võttis mehelt ära kõik soovidega antud asjad. Ei olnud mehel ega tema tütardel nüüd enam ei raha, toitu, uhket laeva, maja ega riideid. Vanamees oli väga õnnetu. Ta käis iga päev merel, lootes kuldkala leida ja ta uuesti kinni püüda. Kuldkala aga oli sellest paigast väga kaugele ujunud ning ei hoolinud enam vanamehest ega tema hüüetest ning kutsumisest. Vanamehel jätkus jonni otsida pikki kuid ja pikki aastaid, kuni ühel päeval, otsides kalakest tormisel merel, ta lainemurrus lihtsalt hukkus.

Tüdruk, kes oli väga vapper

Kadi Vannus (7. kl)

   Elas kord tüdruk, kes suutis ravida kõiki häid inimesi. Ainuke asi oli see, et teda ümbritsesid vaid halvad inimesed. Ometi palusid kõik halvad inimesed tema abi. Ta ei suutnud neile ära öelda ja ta raviski neid.
Ühel päeval tuli tüdruku juurde omakasupüüdlik nõiamoor. Ta ise oli saamas vanemaks, aga tal oli vaja tüdruku abi. Nõid ütles: „Sa oled teinud palju head, aga sa pead tegema seda mulle. Selle eest lukustan ma su enda lossi, kust sa enam iialgi ära ei saa.“ Tüdruk ei saanud midagi selle vastu teha ja nii ta ärkaski juba üksikus lossitornis. Tornis polnud aknaid ega uksi. Tüdruk ainult nuttis ja nuttis. Tüdrukul ei olnud ka vanemaid, sest ta oli nad kaotanud avariis. Ühel päeval otsustas tüdruk end kokku võtta ja nutmise lõpetada, sest sel päeval sai ta 16-aastaseks. Ta otsustas endale nime panna ja mõtles endamisi: „Elena“. Elena õppis iseseisvalt palju tegema.
Ühel päeval sattus tüdruku lossi juurde vaene kerjus. Ta tahtis lossi pääseda, aga uksed olid kinni. Kerjusel oli väga suur nälg, aga ta ei pääsenud sisse. Järsku käis väike mürts ja Elena aimas halba. Ta ei olnud oma võimeid kasutanud pikka aega, aga nüüd ta lausus mõned sõnad:
„Kes annab mulle aru,
kas sisse tahab karu.
Ma tahaks välja minna,
kas võiksin minna sinna.“
Järsku avanesid uksed, aknad ja tal oligi võimalus välja minna. Ta nautis seda päeva, sest see võis olla ta viimane päev. Nüüd märkas ta meest ja ta aitas teda. Kerjus tänas tüdrukut ja andis talle tänutäheks ühe sendi. Elena mõtles, et sellel on suur tähendus. Ta oli nüüd vaba ja ta võis paljutki teha. Tegelikult olid asjad teisiti. Kui pimedaks läks, hakkas Elena kartma. Ta jooksis ja koperdas, kuni äkki ta kukkus. See oli noormees valgel hobusel. Elenal ja noormehel oli armastus esimesest silmapilgust.
Samal ajal, kui noored kohtusid, avastas nõid, et Elena on kadunud. Just nüüd, kui ta oli nõrk, vajas ta eriti tüdruku abi. Ta lubas Elenat rängalt karistada. Nõid jõudis noorte juurde ja nüüd sai ta väga kurjaks. Ta tõmbas Elenat juustest ning poisi muutis konnaks. Tüdrukul oli nüüd aga suurem võim, sest võimed kasvasid aastatega. Tüdruk lausus äkiliselt ja kiirelt:
„Mul pole teda vaja,
sest vihma ju ei saja.
Ta otsekohe mingu,
kasvõi üle kingu.“
Nende sõnadega nõid kadus. Needus hävitati ja noormees avalikustas oma nime, see oli „Tyler“. Tüdruk sai teada, et poiss on prints. Nad läksid poisi hobusega kaunisse lossi. Poisi vanematele ei meeldinud Elena. Tyleri ema ajas algul Elenat ära, aga kui ta aru sai, et pole lootust, leppis ta Elenaga.
Nüüd korraldati pulmad, mis olid väga uhked. Elena unistus abiellumisest täitus. Elena ja Tyler elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni.

Karu muinasjutt

Anu Širogorov (6. kl)

    Elas kord metsas üks karu. Kõik metsas elavad loomad kartsid teda. Tal polnud ühtegi sõpra, aga ta tahtis endale väga sõpru. Kui keegi tema koopast mööduma juhtus, jooksis ta trampides koopast välja. Loomad panid kohe jooksu, sest kartsid, et karu sööb neid ära. Karu aga tahtis vaid sõpru saada.
       Ühel päeval sattus karu koopa juurde seenele üks noor mäger. Ta vaeseke ei teadnud, et see kole koobas on karu pesa. Vihma hakkas sadama ja mäger läks koopasse jalgu puhkama ning vihma käest peitu. Karu polnud kodus, ta oli läinud jõe äärde kalu püüdma. Mäger vaatas koopas ringi ja avastas, et kole koobas on hoopis kellegi ilus puhas ja hubane kodu. Ta märkas kamina peal fotot karust. Mäger ehmus ja jooksis ukse poole, aga ta põrkas kokku karuga, kes tuli just kalalt. Mäger jooksis karust mööda ukse poole, kuid ta kukkus õnnetult peaga vastu kivi ja hõõrus jala vastu maad. Mägral oli sedavõrd valus,et ta ei saanud joosta, kui karu tema poole tuli. Karu võttis ta vastu tahtmist sülle ja viis tooli peale. Ta võttis välja esmaabikarbi ja hakkas mägra põlve ja pead ravima. Mäger jäi tooli peale magama. Karu võttis ta sülle ja viis voodi peale. Karu hakkas süüa tegema. Ta praadis kala ja võttis natuke ka mägra seeni pannile. Ta kattis laua kahele. Mäger ärkas hea lõhna peale üles. Nad sõid koos ja mäger imestas, kui hästi karu kala praeb. Õhtul aitas karu mägra koju.
     Järgmisel hommikul olid kõik metsloomad karu ukse taga. Mäger oli rääkinud, kui hea ja tore karu on. Nad kõik tahtsid vabandust paluda ja proovida karu imehead praekala. Sellest ajast peale oli karu sõber kõikide metsloomadega. Nüüd seisis kamina peal ka teine foto karust ja tema sõpradest ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni.

Miks jaanalind pea liiva alla peidab?
(Õhtu-muinasjutt)

Enn Parve (55)

Pildi joonistas Kristel Porkunist

Lapsed, lapsed ae, käes on uinumise aeg!
       Pange palun nukukesed oma tillukestesse sängidesse, autod kenasti ühte rivisse ja pugege ise kähku ahjusooja pehme teki alla ning seadke pea sulgpehmele unepadjale.
       Nüüd tuleb õhtu-muinasjutu lustilise vestmise aeg. Kui olete end mõnusalt kerasse sättinud, siis alustame …

Ammu-ammu, palju-palju aegasid tagasi, - tollal, kui meie Maal ja meie Ilmas olid veel nii mõnedki looduse asjalood sassis -, polnud lisaks kõigele ja takkapihta laulu- ja metsalindudel veel sabasidki. Kõik nad elasid sügavas ja tihedas ja hämaras padrikulaanes ega julgenud end kellelegi näidata. Kõndisid seal kõrges rohus puude-põõsaste vahel tiivad sorgus, kurval meelel ning kurtsid üksteisele muret oma kehva väljanägemise üle.
Pika valge habemega Metsavanal koos oma Moori ja tragide abiliste – lillehaldjate, päkapikupoiste ning trollimehikestega - olid käed-jalad töid-tegemisi kuhjaga täis. Viljakandva rohelise Maa ja tüünelt sinise Taeva loomine oli alles viimase vindi peal ning ka igat sugu loomakeste heaolu eest tuli hoolt kanda. Laulu- ja metsalinnukeste sabade puudumine oli meie töökatel tegelastel nagu terake kahe silma vahele jäänud.

Ükskord aga lõppes sabatute laulikute kannatus ja nad palusid Jaanalindu, kes osutus tol ajal nende hulgas kõige suuremaks ja tugevamaks:
„Ole nõnda kallis, Jaanakas, ja jutusta Metsavanale-moorile meie murest – kaua veel me keksime oma töntside tagumikega, üksteist häbenedes ja metsalaane-võõraid peljates? Tahaks ilusas sinises Taevas lennata, laulu vilistada-vidistada, „sabatüüridega“ uhkeldada ja soojalt tuisklevat tuult püüda. Suled meil on, tiivad ka, laulu jaoks nokad ja hääl samuti, ent sabasid, milledega inimeste silma alla julgeks minna – ei ole kohe teps mitte!“.
Jaanalind tundis uhkust ja võidurõõmu, et teised, väiksemad ja abitumad linnud, talle nii tähtsa ülesande usaldasid. Ajas oma niigi pika kaela veel rohkem püsti, tantsiskles oma sihvakatel jalgadel lausa kõikudes vana Valgehabeme ja palju elupäevi näinud Moorimamma juurde ning rääkis kõikide lindude ühisest murest. Jaanaka linnunokast kuuldud jutt pani Metsavana kord mõtlikult, kord kiiresti, kord kulmu kortsutades, oma pikka habemevaipa sügama ja isegi pea märkamatult jalalt-jalale tammuma. Tema kaasa aga põimis oma pahklikud kämblad värviliste lilleniitidega kokkuköidetud samblapõlle kurdudesse ja ohkas kaasatundlikult. Nõndamoodi parajalt jupp aega silmi pilgutanud ja isekeskis aru pidanud, kutsusid nad siis kõik metsaelanikud liivasele lagendikule ning hõikusid samasse ka haldjatest-päkapikkudest-trollihakatistest abimehed.

Iidse võimsa tamme all oli Metsavanal avar salasahver, mis kõiksugu võimalikke ja võimatuid maailma loomise asju täis. Sealt hakatigi siis kõik koos hunnikute kaupa ilusaid ja inetuid, suuri ja väikeseid, karvaseid ja rootsulisi, sulelisi ja kohevaid, sabasid päikese kätte lagendikule tirima. Kas sa kujutad ette, mis seal sabatute kokkutulekul nüüd lahti läks? Läbisegi kädin, sädin, siristamine, vidistamine, laksutamine, plaksutamine ja prääksumine – tõeline kontsert – ainult, et iga lind omal viisil!
Rähn on ju tragi ja kiire putukatetoksija – tema valis kohe pikkade tugevate sulgedega sirge saba, millega saab puu tüvele turvaliselt toetuda, ja lendas ruttu koorepragude alt saaki otsima. Pääsuke leidis omale pikkade kääride sarnase ja harulise - tollega saab hästi tuult lõigata ning vigurlendu keerutada. Öökull jäi tagasihoidlikult rahule pisemat sorti koheva „tutikaga“ – öösel nagunii keegi teda suurt ei näe - peaasi, et ise rahul oli. Harakas oma upsaka kädinaga valis enda arust ilusad, musta-valgekirjud, pikad ja kohevat kätt sabasuled, mida siis teiste ees saaks uhkeldades kõigutada. Kotkad ja kullid olid targad ning võtsid endile võimukalt lopsakate, hästi tuult pidavate ja kandvate sulgedega kohevad sabad, milledega kindel tunne kõrgel-kõrgel valgete pilvede all liuelda. Tedrekuked ja –kanad jõudsid rabada värvikirevad ja lehvikuna laiuvad sabad – omavaheliste pulmatantsude ajal oli nii mõnus oma saba ilu paarilise värvidega võrrelda.
Jaanalind vaatas algul kohmakalt ja terake ehmatanult teiste, väiksemate ning kiiremate, sagimist-sehkendamist pealt, kuid siis ärkas lõpuks temagi. Ta sai aru, et kui veel kaua kokutab, ei jää tema tarvis midagi ilusat ja sobilikku.

Vahepeal olid liivasele metsalagendikule jõudnud ka kaugemalt tulnud lendavad, ent seni samuti sabatud, laulikud. Teiste seas tatsas tagasihoidlik ja tasakaalukas paabulind. Äkitselt märkas meie Jaanalind tohutult värvikirevat, kohevate ja hästi pikkade udusulgedega vikerkaarekirevat lehviksaba. Üks trollimehikestest oli selle just nüüdsama tamme juure alt välja tirinud. Jaanalind kahmas selle kiiresti omale ja uhke ning upsakas nagu ta oli – läks veel rohkem puhevile.
Samal ajal vaatles paabulind ehmatusega allesjäänud sabade hõredaid hunnikuid ning leidis, et talle polegi nende hulgast midagi sobivat kehaehet valida. Päkapikupoisid otsisid veel abivalmilt kõik sahvri nurgatagused uuesti läbi, ent kätte ei hakanud kohe midagi kaunist ja paabule kohast. Nõnda pidigi meie vaoshoitult viisakas kauge laulik leppima ühe järelejäänud puise ja nödilt vormitu sabajupiga. Jaanalind veel parastas takka: „Kes hiljaks jääb, see ilma jääb“.
Lindude toimetusi tasahilju kõrvalt vaadanud Metsavana märkas aga, et asi pole õige. Kutsus kõik ühte punti kokku ning meile juba tuttava Jaanaka ning Paabulinnu enda ette. Ka väikesed lillehaldjad, päkapikud ja trollikesed jäid kuulatama. Seejärel rääkis ta õpetliku ja selge häälega kõigile:
„Näete nüüd, mis juhtub, kui tugevam, ent samas rumalam, kasutab oma üleolekut. Paabu on pisike, kena ja arukalt tagasihoidlik lind. Ta ei trüginud rind õieli sabajagamise saginasse ning jäi nõndamoodi sobivast sabast ilma. Jaanalind aga – upsakas, suur, tugev, pika kaela ja pikkade jalgadega, napsas esimese ettejuhtuva meeldima hakanud saba ja tegi enda arust õige valiku. Ent nüüd ütlen ma teile kõigile, et uhkus ajab upakile. Vaadake kui naljakas meie suur Jaanakas tänu oma valikule välja näeb. Ise veel tähtsust täis – nokk püsti, kael õieli ja jalad harkis. Nüüd aga teeme sedamoodi: anname viisakale Paabule jäänud nödi tuttsaba hoopis jaanalinnule, sest oma suuruse ja kohmakuse tõttu ta niikuinii ei lenda ning pelgalt ringijooksmise tarvis suurt saba pole ju vaja. Tagasi saab ta aga Jaanalinnu valitud saba. Tublidust ja arukust peab heaga tasuma. Ja nüüd kõik koos teeme jaanalinnule suure-suure häbi, et ta tulevikus enam nii hoolimatu ja upsakas poleks.“

Kui meie jaanalind nägi, kuidas kõik teised linnud tema peale tiibadega näitasid, hakkas tal kole paha-paha. Ta lõi silmad maha ja pea läks häbist nõnda paiste, et ei mahtunud enam tiiva alla äragi. Otsis hirmuga kohta, kuhu häbi eest peitu pugeda, ent keset lagendikku teiste lindude silme all ei jäänud muud üle kui peadpidi kiiresti-kiiresti liiva alla pugeda. Nõnda seisis ta seal niikaua, kuni kõik rahulolevalt ja igaüks oma teed laiali läksid. Alles siis julges ta pea liiva seest tõsta ja noruspäi koju minna. Tal oli väga piinlik oma iseka hoolimatuse ja rumala upsakuse pärast.
Sellest ajast peale ongi nii: kui jaanalind ringi joostes mingit ohtu aimab või ootamatut olukorda kardab – kohe naksti pea liiva alla ja kõrge tagumik inetu sabajupiga püsti.
Paabulind aga tänas Metsavana viisakalt ja asetas talle usaldatud saba oma kohale. Lasi selle siis korra-kaks lehvikuna laiali ja oli korrapealt karnevali kauneim daam. Nõnda on see ka ju tänasel päeval. Kui paabulind kedagi heatahtlikku inimest või sõbralikku lindu-looma näeb, tõstab oma ehte kõrgele üles ja lööb vikerkaarevärvid lehvikuna laiali. Tal on südamest hea meel, et teda peetakse üheks kõige ilusamaks linnuks …

Selline saigi siis lugu targast Paabust, rumalast Jaanalinnust, Metsataadi õiglusest, lillehaldjate-päkapikkude-trollimehikeste töökusest ning sellest, mis juhtub siis, kui valesti toimid ja ise sellest aru ei taha saada.

Laulu- ja metsalinnud said omale tarvilikud sabad ja toimetavad omi tegemisi kes-kus. Jaanalind ei jookse kunagi suurt kaugemale liivastest lagendikest ega taha end eriti teistele näidata. Lillehaldjad, päkapikupoisid ja trollimehikesed jälgivad salamisi puujuurte vahelt, kas Maal ja Taevas ikka kõik korras ja kaunis on. Lapsed, võib-olla piiluvad nad tasahilju praegu ka teie aknasse, kui ema või isa seda muinasjuttu ette loeb. Küsige siis tasakesi endalt – kas olete sama tublid kui Paabulind? Kui jah, siis kasvavad teist armsad ja ilusad lapsed oma vanematele rõõmuks. Mõtle, kui paha oleks, kui sulle häbi-häbi tehakse, on ju?
Olge siis nõnda kallid ja jääge nüüd kenasti magama! 

Foto autori erakogust

Unes või ilmsi

Sigrid Kinguste (11)

Elas kord üks kolmeteistaastane väike nõid nimega Elis. Tal oli õde, kes oli samuti nõid, kuid neli aastat Elisest vanem. Õe nimi oli Liis. Liis oli Elise peale väga kade, kuna Elisel olid suuremad võlukunstialased võimed. Elise võimed olid suuremad, kuna ta õppis mustkunsti usinasti ja luges palju rohkem raamatuid kui Liis. Liis aga ei suutnud kuidagi leppida mõttega, et ta Elisest millegi poolest kehvem on.
Ühel päeval Liis vihastas Elise võimete peale, ta ei tahtnud Elisega rääkida ega teda näha. Liis ei aidanud Elist millegagi, nüüdsest oli Elis tema jaoks kui tühi koht.
Järgmisel päeval jäi Elis haigeks ja ta ei saanud nõiakooli minna. Nii jäi ta üksi koju. Ema ja isa läksid tööle, Liis aga pidi kooli minema. Õues oli külm ja käre pakane, külma oli ligi 30 kraadi. Õnneks oli toas soe. Kell sai kümme hommikul ja Elis plaanis natuke tukastada. Ta kustutas toas tuled, hüppas voodisse, läks teki alla ja ei läinud kahte minutitki, kui juba oli teki alt kuulda norinat. Elis magas.
Kui majas tuled kustusid, lendas maja ette suur taldrik ning maandus otse ukse ette. Maandudes tegi taldrik suure kõmaka, mille peale Elis üles ärkas. Neiu oli väga ehmunud ja kartis väga. Allkorrusel kuulis Elis samme ning ta hiilis vaatama, kas äkki jäi emal või isal midagi koju ja nad tulid sellele järgi. Aga need ei olnud Elise vanemad, need olid mingid limased, kollased ja roheliste täppidega olendid. Elis arvas algul, et need on vargad, kes tahavad tema kodu tühjaks varastada, aga kui ta trepi käsipuu vahelt alla korrusele piilus, sai ta aru, et need pole inimesed.
Elis jooksis ruttu tuppa tagasi, pani end soojalt riidesse, võttis oma luua ja proovis majast välja saada. Ta lendas luuaga esimesele korrusele ja proovis imelikke olendeid segadusse ajades majast välja lipsata. See tal kahjuks aga ei õnnestunud ja olendid said Elise kätte. Nad viisid ta suurde taldrik-lennumasinasse, mis maja ees seisis. Siis lendas taldrik ära. Imelik lennumasin maandus ühele hästi suurele väljakule, kus ei olnud lund, vaid kõik oli roheline. Kogu aasa kattis rohi ja lilled õitsesid.
Õhtul, kui ema, isa ja Liis koju jõudsid, ootas neid ees suur segadus. Kui ema ja isa nägid, et Elist ei ole tema toas, olid nad ennast lõhki muretsemas, Liis aga mitte. Pere teadis, et Liis suudab võluda ja nad arvasid, et küllap ta suudab võluväe abil end probleemidest vabastada. Kuid kuna Elis oli haige, ei tulnud tal võlumisest midagi välja, sest kõrge palavik, nohu, köha ja leetrid olid tugevamad tema võluväest.
Elis oli kadunud seitse päeva ja seitse ööd. Kaheksanda päeva hommikul hakkas Liis Elise järele igatsust tundma ning tal oli kahju, et ta oma õega nii ülekohtuselt käitunud oli. Liis sai alles nüüd aru, et ta oli ise süüdi selles, et ta nõiakoolis piisavalt usinasti õppida ei viitsinud.
Nädalavahetus oli kätte jõudnud ning Liis otsustas ära õppida luuaga sõitmise, et ta saaks Elist otsima minna. Paari tunni pärast oli see tal selge ja ta sai aru, et võlukunsti õppimine polegi nii raske ja igav, kui ta algul arvas. Nii ta istus luua selga ja läks Elist otsima. Küll ta otsis, otsis 13 tundi, 13 minutit, 13 sekundit, aga õde ta ei leidnud. Kui Liis oli juba lootust kaotamas ja tagasi kodu poole suundumas, märkas ta ühtäkki rohelist väljakut keset valgeid kõrgeid lumehangi.
Liis otsustas asja uurima minna. Kui ta sinna kevadisele väljakule jõudis, nägi ta suurt ümmargust lendavat taldrikut. Liis arvas, et Elis võib seal sees olla, kuna oma maja ees oli ta Elise kadumispäeval märganud suure taldriku maandumisjälgi. Ta sõitis luuaga mitu tiiru ümber lendava taldriku, kuni märkas üht avaust ja läks salamisi avausest sisse. Seal nägi ta limaseid, kollaseid, roheliste täppidega imelikke olendeid ja märkas ka Elist, kes oli tugevasti posti külge kinni seotud. Ainuke võlutrikk, mida Liis oskas, oli asjade kiviks muutmine ja seda võlunippi kasutas ta nüüd ka nende imelike olendite peal. Nii kui Liis oli imelikud olendid kiviks muutnud, lendas ta oma luuaga ruttu Elise juurde. Liis sidus ta köitest lahti, kallistas teda hästi kõvasti ja sosistas Elisele kõrva: „Palun vabandust, et ma su peale nii kade olin ja sulle varem appi ei tulnud!“ Elis võttis vabanduse vastu ja koos lendasid nad koju. Ema ja isa olid Elise kojujõudmise ja Liisi käitumise üle väga uhked.
Ühtäkki Elis ärkas ja sai aru, et kogu see lugu oli üks õudne, kuid õpetlik unenägu. Elis oli tõepoolest unistanud võluvõimete omamisest, kuid nüüd see soov kadus ja asemele tuli unistus laulja-ametist. Suur töö ja ränk vaev viisid Elise unistuse täitumiseni ja nii tema kui tema perekond elas õnnelikult oma elu lõpuni. 

Vaala kokkupõrge laevaga

Jasmin Saar (9)

Elas kord üks vaal. See vaal elas Vaikses ookeanis. Ta oli oma parvest maha jäänud ning uitas üksi mööda ookeani ringi. Ta nägi päris tihti laevasid. See vaal oli umbes 10 aastat vana, ta oli emane.
Tal ei olnud lapsi, sest ta oli ju üksi. Ükskord sõitis üks laev mööda Vaikset ookeani. See oli suur kaubalaev, kus olid peal puulusikad ja muud puust tehtut söögiriistad. Neid oli kastide viisi. See vaal ujus sealt laeva eest ristipidi läbi ja ta ujus väga aeglaselt, sest ta vahtis linde ja pilvi. Ühel hetkel ta nägi, et laev tuleb, aga ta oli juba liiga lähedal laevale, noh… umbes 2 meetrit. Laeva juht nägi ka alles nüüd, ja oli juba hilja. Laev sõitis vaalale otsa. Te oleksite pidanud seda nägema, hi-hi-hii. See vaatepilt oli tõesti naljakas. Noh muidugi ka kurb. Laev sai muidugi ka viga, kohe suur mõlk tuli sisse.
Vaal sai ka viga tal oli väga valus, suur kriim kohe tuli. Õnneks puust söögiriistad ei kukkunud vette, ja osad, mis kukkusid, need ei vajunud põhja. Õnneks ei saanud ka vaal surma. Ja laev sõitis edasi ja vaal ujus edasi. See oli õppetunniks mõlemale. Nüüd teadis vaal, et ei tohi ohtlikus kohas unistama jääda ja nüüd teadis laeva juht, et peab koguaeg hoolikalt merd või ookeani või isegi jõge vaatama.  

Vesirott Aadu kuritöö ja karistus

Karin Hansson (32)

  Armildel, emand saarmal, oli jõe ääres väike pesufirma. Seal käis ta sageli oma lapsukestega pesu pesemas. Kaasas oli tal suur tükk vanaema leelõukal keedetud tõrvaseepi ja kollast värvi plekk-kauss. Oma osavate käpakestega ja suurte kõrvarõngaste poolest oli ta tuntud kogu jõe ümbruses.
  Veekogu lähedale oli isand Nugis endale hubase onnikese ehitanud. Ta oli hall ja kiilas, kuid käis sagedasti, kuldne uur vestitaskus, emand saarmal külas, et naabrinaisega maast ja ilmast juttu puhuda. Veel elas jõe ääres tülikas ja pahur isand vesirott, kes naabritele alati paksu pahandust valmistas. Ei möödunud nädalatki, ilma et vesirott mõne vingerpussiga hakkama poleks saanud.
Ühel päeval tuhlas ta üles emand saarma sibulapeenra. Teisel päeval näppas isand Nugise ja kärp Mardi püütud kalasaagi, mis koosnes prisketest forellidest. Kõige tipuks oli kogu jõeäärne mudaseks tuhnitud. Jama kui palju!
Kõige hullemad probleemid tekkisid temaga sügiseti. Teised kogusid talveks tagavarasid, tema võttis aga kätte ja käis vargil. Pani toitu pihata, sealt kust õnnestus. Vaat selline oli see isand vesirott.
„Oh häda ja õnnetust,“ halises saarmas Armilde ühel hommikul isand nugisele, kelle nimi oli Valdek „sellest isand Aadust pole muud kui paksu pahandust, kujutad sa ette, tal oli jultumust kogu mu sibulapeenar üles tuhnida.“ Nõutult laiutas Armilde käpakesi ja ei teadnud, mida suures mures peale hakata. Jagatud mure aga on alati pool muret.
„Ptüi, ptüi, ega minulgi paremat rääkida pole, tegi mu kalasaagile lõpu peale. Ei, ei, nii see tema tembutamine enam jätkuda ei saa. Peab midagi välja mõtlema. Mõtlen kindlasti selle peale, aga hetkel vabandage, ma nimelt lubasin pojukese lasketiiru viia.“
Nugis Valdek heitis tõsise pilgu oma päevi näinud taskukellale, sest täpsust ja korda oli too piipu popsutav vanake alati armastanud.
„Kord ja õigus, need on kaks asja, millest elus tuleb lähutuda. Te ju mõistate mind?“
Emand saarmas noogutas oma pead nii innukalt, et tema suured ümmargused kõrvarõngad tegi vinkadi-vonkadi.
„Jah, otse loomulikult ma mõistan teid. Aga vaadake, meil naisperel on käpakesed nii tööd täis, et kord kui kõigi nende tegemistega ühele poole jõuad, võtab väsimus võimust ja siis vaata ainult, kuidas pea padjale saaks.“
„Nii ta on, see meie elu. No jah siis. Seniks kõike head siis, püüan homseks ravimi muretseda, mis tema käitumist taltsutaks.“ Ja isand Valdek tegi piipu tõmmates minekut.
Saarmaproua jätkas samal ajal pesupesemist, ise väikest viisikest ümisedes:
Pesen, pesukest, siis saab pesuleemekest.
Pesen puhtaks rõivad, mütsid, pojud mul 
kõik koolijütsid.
Järgmisel hommikul kuldas päike oma eredusega kogu jõeäärse. Õhk oli meeldivalt värske ja jõgi oma sängikeses voolas sellise kiirusega nagu ei kavatseks ta liikumist kunagi lõpetada. Taevas aga polnud ainsatki pilvelammast. Pop-pop, piipu popsides suundus nugis Valdek saarmaste eluaseme suunas. Tal oli täna häid uudiseid varuks.
„Tervisi, sulle, saarmaproua! Kas jooksva ei tee valu? Luud-kondid ei ragise ja tuju on hea? Näe, ma siin juba pikemat aega liigesevaluga hädas, justkui sipelgad näriksid. Ma tahtsin seda ütlema tulla, et varsti saab vesirott Aadu kätte oma õppetunni. Alles eile oli tal jultumust mu pojukest metsakolliks sõimata. Va täinahk selline! Lisaks kõigele viskas ta mu lapsukest veel mädand õunaga. Ise irvitas veel pealegi hambasse. Korraliku perepeana ei saa ma seda ometi lubada. Te ju mõistate mind?“
„Loomulikult ma mõistan teid, isand Valdek, aga mida te siis välja pakute?“
Isand Valdek silus oma ilusaid vuntse ja kummardus saarmaemanda kõrva juurde:
„Sain, isand kopralt, Teedult, ühe väga hea ravimi. Sellest peaks pahanduste ravimiseks abi olema - ja seda igaveseks.“
„Oh heldust,“ ahhetas emand saarmas ja ta suured kõrvarõngad hakkasid nähtavalt kiikuma: „Kes küll selle ravimi tema uruni peaks toimetama?“
Isand nugise nägu tõsines ja ta vaatas kord ühele, kord teisele küljele:
„Ma tean, üks su pojudest, Villy, on väga tubli noorsand. Tema võiks purgi rohuga Aaduni toimetada.“
Saarmaproua Armilde kulm tõmbus kortsu ja kõrvarõngad hakkasid õige tasakesi värisema:
„Ei tea, kas saab sellega ikka hakkama? On teine ju veel nii nooruke!“
„Küllap ta hakkama saab, lapsed on teinekord väga taibukad,“ lausus nugisepapi.
Saarmaemand oli isand Valdeku sõnadest südamepõhjani liigutatud:
„Oh, mis te nüüd! Teate, ma olen talle alati öelnud, et peab sõnakuulelik olema. Tuleb tahta, siis saab ületada kõik raskused.“
„Nii siis, homme hommikul asub ta teele. Ülesanne ei ole muidugi kerge, aga lubage küsida, proua, ega te ometi ei karda, ptüi?“
Emand saarmas tegi imestusest suured silmad:
„Te veel küsite? Loomulikult on mul sabin sees. Kellel seda siis poleks?“
Valdek patsutas emand Armildele hoolitsevalt õlale ja hakkas töntsil sammul kodu suunas astuma. Emand saarmas vaatas talle veel kaua järele. Selles julgustuses oli olnud Valdekule midagi nii omast. Veidi rahunenult jätakas ta oma tegemisi, uskudes, et kõik saab veel korda.
Järgmise hommiku meeleolud olid ärevad, kuigi ilm tõotas tulla igati ilus. Väike Villy võttis kaasa rohelise purgi pulbriga ja asus vesirott Aadu poole teele. Ta vilistas vaikset laulukest ja ronis üle jändrike puuvõrade. Punakõhuline leevike kibuvitsaoksal oli talle teejuhiks:
„Kas sinagi tahad pahurast vesirott Aadust lahti saada?“ küsis ta linnukeselt, kuid too ei vastanud. Vaatas vaid väikest saarmapoissi oma lahkete silmadega.
„Ei iial hirmu tunne ma, raskustest nüüd jagu saan,“ ümises Villy, kuid väike süda tegi ikka jõnksti.
„Oh, et ma ometi nii palju ei kardaks!“ mõtles saarmapoiss ja rühkis edasi, enesele kõrvenõgeste vahel teed rajades. Need küll ei kõrvetanud, kuid olid väga kõrged ja sitked.
Viimaks oli Villu kohal. Kogu ümbrus oli siin trööstitu. Mitmel pool oli isand Aadu musta mulda ja savi üle tuhninud - ei ühtki rohelist liblekest.
„Kes mu elukohas ringi luusib? Oled sa tont või inimene?“ küsis isand vesirott tigedalt.
„Ei, see olen mina, saarmapoiss Villy. Tõin sulle prooviks rohtu kõikide tõbede vastu. Need, kes on proovinud, on paranenud.“
„Öhh, õhh, tõsi või?“
„Tõsi, mis tõsi.“
„Jep, ma ju ei räägiks, kui ei teaks, et aitab,“ kinnitas Villy.
„Möhh, möhh. Ega sa mulle ometi udu ei aja? Vaata, liigub siin ju ringi igasuguseid, kes kõik midagi pakkuda ihkavad. Möhh, uuema aja värk, ei mina sellest õiget sotti saa!“
„Proovi, küll siis näed!“
„Mhmm, tõsi reuma on mind pikemat aega vaevanud. Anna, ma siis mekin pisut!“
Vaevalt oli ta aga pulbrit maitsenud, kui tugevad voolmed talle kõhtu lõid.
„Ai-ai, Villy, mu kõht teeb mulle väga valu!“ ägas vesirott Aadu.
„Tea, Aadu, rohi, mis ma sulle andsin, on karistuseks su pahategude eest. Oled jõeäärsele rahvale palju jama põhjustanud.“
Suures valus ei suutnud vesirott enam rääkidagi. Ta keeras end järsku selili ja jäi siis liikumatult lamama.
Veidi hiljem ei julgenud ükski pahade kavatsustega vesirott enam jõe äärde elama asuda ja jõeäärne rahvas hakkas neid mügrideks kutsuma.
Saarmaemand ja nugis Valdek aga elavad jõe ääres tänase päevani. Nad on head naabrid, kuigi Armilde puhtaks pestud pesu ei sära enam nagu varem ja isand Valdekule maitseb tema piibutubakas nagu sapp. Ta mõtles koguni piibutubaka põsktubaka vastu välja vahetada, aga tolku polnud sellestki. Kas vesirott Aadu kuriteod olid ikka seda hinda väärt või oleks saanud kuidagi teisiti? 

Linnuke

Hannaliisa Pärt (7)

 

Ürgses metsas 

Andero Elias (5)

 

Draakon ja printsess

Patryk Äkke (6)

Kiisu-Miisu

Cathy Nagel (6)

 

Kaarli õnnetu armastus

Annika Talvet (11) 

Elas kord üks mees, kelle nimi oli Kaarel. Ta tahtis omale naist leida, aga ta oli väga vaene ning tal polnud paremat elukohta kui puu, mille otsas ta elas. Tema salasoov oli abielluda printsessiga.
   Kuna ta teadis, et printsess teeb igal hommikul jalutuskäigu tema puu juurest mööda, siis ta otsustas minna nõia juurde. Mõeldud-tehtud. Nõia juures olles küsis ta, et kas ta saaks selle puu, mille otsas ta elab, elama panna. Nõid vastas: „Jah, aga vastutasuks tahan ma sinult sinu kõndimisvõimet.“ Kaarel oli nõus, sest ta elas ju õunapuu otsas ja süüa ta sai sealtsamast. Kaarel jooksis kiiresti oma puu juurde tagasi ja seal kaotaski oma kõndimisvõime. Kui õunapuu ellu ärkas, palus Kaarel, et ta tõstaks tema juurde kõik tüdrukud ja naised, kes sellest puust mööda kõnnivad. Ühel päeval, kui printsess jälle oma jalutuskäiku tegi, tõmbas puu ta üles. Kaarel mõtles rõõmustades, et lõpuks ometi printsess! Varem olid tulnud sellised tüdrukud ja naised, kes Kaarlile ei sobinud. Ta rääkis printsessile, et armastab teda ja veel kõigest muust, mis südamel. Printsess aga vihastas selle peale ja ütles, et sellise vaesega ta küll kokku ei koli. Kaarel oli mitu päeva väga kurb ega söönud mitte midagi. Mõne päeva pärast ütles õunapuu, et printsess oli just oma mehega sealt mööda kõndinud - nad olevat just abiellunud. Kaarel muutus veel kurvemaks ja ei tahtnud enam ühtegi teist naist vastu võtta. Puu soovitas tal sellest üle saada ja siiski ka teiste naistega rääkida. Kaarel lubas seda teha ning juba järgmisel päeval tuli tema juurde üks väga ilus naine, kuid mitte nii rikas kui printsess - siiski oli ta täiesti ideaalne naine talle! Kui Kaarel rääkis talle sellest, et ta ei saa kõndida, ütles see naine, kelle nimi oli Mari, talle: “Lähme koos nõia juurde, äkki tema aitab su kõndimisvõime jälle tagasi saada.“ Kaarel otsustas proovida. Nõid aga ütles selle küsimise peale karmilt: “Mina sind küll jälle kõndima ei aita.“ Kuna Mari oli väga kaval, otsustas ta minna ennustaja juurde, et vaadata tulevikku, kas ja kuidas Kaarel jälle oma kõndimisvõime tagasi saab. Nad läksidki ennustaja juurde ja vaatasid enda tulevikku. Tulevik näitas, et Kaarel peab minema kuningale oma õunapuu õunu müüma ja ostma selle raha eest endale ilusad riided ning väikese maja, kus elada. Siis minema kuningalossi tööle, nii et printsess teda ära ei tunneks ja teda suudlema, siis saab ta kõndimisvõime tagasi. Nii ta tegigi.
   Peagi saigi Kaarel oma kõndimisvõime tagasi ja hakkas kuninga juures tööle. Siis abiellus Kaarel Mariga ja neil sündisid lapsed. Nad elasid õnnelikult elu lõpuni ja vahepeal käisid Kaarli ja Mari lapsed selle elusa õunapuu otsas mängimas, kus Kaarel kunagi elanud oli.

Nõid, draakon ja printsess

Vallo Ainsar (3. kl)

Ükskord elas kaugel metsas üks draakon. Draakon käis kogu aeg printsessi otsimas mööda maailma, sest talle meeldis kedagi vangis hoida. Draakon mõtles, et ta võib iga päev uue printsessi leida. Aga võta näpust: printsessid olid otsa saanud. Draakon otsis ja otsis, kuni lõpuks leidis ühe lossi. Loss asus kõrge kalju otsas. Draakonil oli kerge, sest ta oskas lennata. Ta lendas kaljulossi, et printsessile järele minna. Selle vembu peale aga vihastas nõid, kellele tegi muret, et printsessid maailmast otsa saavad. Nõid nõidus draakoni harakaks ja viimane printsess oligi päästetud.
Harakad kraaksuvad siiamaani sellepärast, et printsessi kätte ei saanud.
 

Tark printsess

Vanessa Potagin (3. kl)

Elas korda väike printsess. Ta armastas õppida ja luges palju raamatuid. Printsess elas suures ja ilusas lossis. Samas lossis elas ka nõid, kes tahtis ise lossi valitseda. Nõid mõtles välja igasuguseid plaane, mis aga ei õnnestunud, sest printsess oli väga tark. Ükskord segas nõid tee sisse võlurohtusid, mis muutsid tee mürgiseks. Joogi sisse segas ta ämblike koibi, konna silmi, kassisaba, hiirekõrvad ja sipelgahapet, ussimürki ja sisaliku hambaid. Tee oli väga mürgine. Õhtul kui printsess jälle raamatut luges, saatis nõid joogi printsessile. Printsess aga ei joonud seda jooki, sest ta ei võtnud kunagi vastu võõra tehtud jooke. Nii ei saanudki nõid kuningannaks. Printsess elas aga õnnelikult elu lõpuni.
 

Tammetõru

Silvo Soosaar (3. kl)

Ükskord elas üks tammetõru. Ta nimi oli Timmu. Timmu elas Metsas tammepuu otsas. Timmu unistas seiklustest. Timmul olid sõbrad, kelle nimed olid Kasu ja Liilu. Nemad olid ka tammetõrud. Sõbrad läksid uss Killuga sõitma, et maailmas seigelda. Teel tuli neile vastu öökull Eku, kes soovitas sõpradel veidi kasvada, siis alles seiklema minna. Nii ei saanudki sõbrad rändama minna. Öökull on tark, tema teab rohkem. Ja kui vahepeal talv ei ole tulnud, elavad sõbrad tammepuu otsas edasi.
 

Kuninglik piknik

Silvia Kiigemägi (3. kl)

Ühel päeval läksid prints Karl ja printsess Anna tiigi äärde pikniku pidama. Kui nad olid kohale jõudnud, tahtis printsess kõigepealt tiiru ümber tiigi teha, et loodust imetleda. Piknikukorv pandi maha ja koos mindi jalutama.
Samal ajal kui prints ja printsess jalutasid, tuli kuri nõid Konnajalg ka tiigi äärde. Ta nägi piknikukorvi ja uuris kohe, mis seal sees on. Nõid hakkas korvist toitu sööma. Samal ajal jõudsid prints ja printsess tagasi. Nad nägid nõida sööki nosimas. Prints sai väga kurjaks ja ajas nõia minema. Lõpuks said prints ja printsess rahulikult pikniku nautida ja päikeseloojangut imetleda. Ja kui nad surnud ei ole, elavad nad tänapäevani.

Kass rändamas

Kristofer Muru (3. kl)

Elas kord kass, kes rääkis. Ta passis kodus ja tal oli igav. Kui ta ükskord õhtul magama läks nägi ta unes võlurit. Võlur oli väga kuri.
Hommikul kui kass ärkas, ütles ta valjult: „Kui mul nii igav on, lähen laia maailma ja otsin selle võluri üles.“
Kass võttis kaasa krõbuskeid ja piima ning asus teele. Kass rändas ja rändas. Ta jõudis ühe suure lossi juurde. Lossis elas võlur.
Kui võlur nägi kassi tulemas, otsustas ta looma kinni võtta, et kass endale jätta. Võlur seadis kassile lõksu, et kass kirstu kukuks. Kass kõndis ja kõndis mööda lossi koridore, kuni kukkuski kirstu. Kirstus oli igasugust kraami. Kass leidis selt ühe peegli. Ta seadis peegli enda ette. Kui võlur tuli kassi kirstust välja võluma, asetas kass peegli nii, et võluri võlujõud peegeldas võlurile endale. Võlur muutus kivikujuks. Kass võttis aga võlukepi ja rändas edasi.

Printsess

Karde Mirell Pilk (3. kl)

Elas kord tüdruk, keda kutsuti printsessiks. Printsess elas uhkes lossis. Tal ei olnud kedagi. Ei olnud ema ega isa. Ta elas lossis ainult oma teenritega.
Ühel päeval läks printsess jalutama ja nägi ühte võõrast metsateel. See oli tegelikult nõid, aga printsess seda ei teadnud. Nõid pakkus printsessile õuna. Printsess võttis õuna ja hammustas seda. Kohe kui ta oli tüki hammustanud, kukkus printsess minestanult maha. Nõid kõndis naerdes edasi, et lossi minna ja ise lossis elama hakata.
Samal ajal kõndis metsateel ka üks külapoiss. Ta viis printsessi oma koju teadmata, kes tüdruk on.
Lõpuks printsess ärkas. Ta imestas: „Kus ma olen?“ Poiss vastas, et talutares. Noored armusid. Nüüd ei olnud printsess enam üksi. Ta elas koos poisiga. Nõid aga elas üksi suures ja kõledas lossis.
 

Printsess ja kuri nõid

Merilin Jürisson (3. kl)

Ükskord ammu ennemuistsel ajal elas kord printsess oma lossis. Lossi aed oli täis ilusaid lilli. Kogu loss oli ilus ja korras. Kuni ühel imeilusal päeval koputas üks imekena noormees lossi väravale. Valvurid lasid noormehe lossi. Printsess kohtas noormeest ja armus temasse silmapilk. Kuid kuri võõrasema, kes elas ka lossis ei tahtnud, et noormees printsessiga abielluks. Noormees oli prints ja võõrasema soovis, et prints tema tütre naiseks võtaks. Nii mõtles võõrasema oma kurje mõtteid, kuidas panna prints tema tütresse armuma.
Ta võlus oma tütre imekauniks tütarlapseks ja printsessi koledaks. Kuid kesköösel sai nõidus otsa ja printsess oli jälle ilus. Kuri nõid pidi ruttu pulmad tegema, et tema tütar saaks abielluda ja tingimata enne keskkööd.
Oli õhtu. Printsess oli kurb, sest tema ei saanud ballil tantsida. Ta oli nii inetu ja vaevalt prints teda märkaks. Ball kestis südaööni ja selleks ajaks pidi prints abielluma. 5 minutit enne keskööd otsustas ta siiski ballile minna. Kui prints enne südaööd pruuti suudleb jääbki printsess inetuks. Prints aga ei olnud oma pruuti suudelnud. Tornikell lõi juba esimesi lööke ja ballile jõudnud printsess muutus taas imekauniks. Ka võõrastütar muutus taas endiseks. Prints sai pettusest aru ja abiellus hoopis printsessiga. Prints ja printsess elasid elu lõpuni õnnelikult.

Loomade kohvik

Andero Ottep (3. kl)

Ühel päeval said juhuslikult mererannas kokku koer, kass, hiir, orav, siil ja jõehobu. Jõehobu rääkis, et saarekesel, kus ta elab käivad kõik loomad kohvikus söömas ja juttu vestmas. Teised loomad tahtsid endale ka sellist kohvikut. Nad leppisid kokku, et kutsuvad kokkumetsa koosoleku. Nad tahtsid arutada ka sellise ühise söögikoha ehitust. Koos otsustati see kohvik teha ühele lagendikule. Nii asusidki loomad kohvikut ehitama. Ühisel jõul sai kohvik valmis. Loomad käivad seal tänapäevalgi söömas.

Kassi ja hiire tüli

Silver Seim (3. kl)

Mitmeid aastaid tagasi elasid ühes köögis koos kass ja hiir. Nad olid suured sõbrad. Nad mängisid koos. Ühel päeval aga kass sai hiire peale vihaseks. Perenaine oli jätnud kassile hea suupiste, aga hiir pani selle nahka. Kass mõtles, et nii sõbraga ei käituta. Hiir ei ole õige sõber. Kass hakkas pahategijat jälitama, kuid hiir lipsas minema. Sellest ajast peale ei ole enam kass ja hiir sõbrad. Kassid üritavad alati hiirt kinni püüda, et oma maiuspala temalt tagasi varastada. Kassid tahavad kätte maksta hiire inetu käitumise eest.

Paha nõid ja võlujook

Gregor Rosenblatt (3. kl)

Elas kord võlur, kelle nimi oli Prontos. Ta tegi võlujoogi, mis teeb selle jooja väga tugevaks. Ühel päeval sai sellest leiutisest teada paha nõid Diora. Nõid sai Prontose elukoha teada ning asus teele. Lõpuks leidis Diora võlur Prontose lossi. Nõid maskeeris ennast losssiteenriks. Õhtul käskis Prontos teenril tema tuppa teed tuua. Võlur pani tee sisse mürki ja viis tee Prontosele. Mürk oli nii tugev, et kes seda joob, langeb surnult maha. Prontos ei pööranud joogile tähelepanu ja langeski pärast tee joomist surnult maha.
Hommikul möödus lossist mees nimega Rango. Ta tahtis lossiomanikku külastada. Kui ta sisenes lossisaali, leidis ta sealt elutu Prontose. Rango oli tark mees, kes teadis ka imelisi nippe. Ta andis Maas lamavale Prontosele vastumürki. Prontos ärkas ellu. Samal hetkel muutus kuri nõid Diora aga õunapuuks.
Prontos ja Rango jäid lossi elama ning aitasid paljusid inimesi oma võlujookidega.

Väike roosa ükssarvik

Karoliina Anett Kompus (3. kl)

Kaugel võlumetsas elasid ükssarvikud. Nad olid lumivalged ja neid oli palju. Tihedad puud kaitsesid neid vihma ja tuule eest. Neil oli hea ja soe. Ükssarvikud käisid lagendikul lilli söömas. Lagendikul oli palju ilusaid värvilisi lilli. Kõik nad lõhnasid isemoodi ja maitsesid ka isemoodi. Mõni oli porgandimaitseline, teine aga kapsa maitsega. Veel oli saia- ja leivamaitselisi. Kui ükssarvikud sõid lille ära, kasvas kohe uus asemele.
Metsas elas ka roosa ükssarvik. Ta erines teistes oma värvi poolest. Teised ükssarvikud temaga ei mänginud, sest ta oli roosa. Tal polnud ühtegi sõpra.
Ühel päeval läks roosa ükssarvik jalutama. Ta leidis üksiku metsatee. Tee viis järjest kaugemale metsa. Lõpuks seisis tee ääres majake, mille ees üks tüdruk lehti riisus. Ükssarvik ja tüdruk said sõpradeks. See oli aga kurja nõia maja ja tüdruk oli nõia teenija. Nõial oli veel abiline Vares. Vares nägigi, et tüdruk leidis sõbra. Vares teatas sellest nõiale. Nõid sai hirmus vihaseks. Ta mõtles välja kurja plaani, et ükssarvikust lahti saada.
Kui nõid majani jõudis, nõidus ta ära kõik lilled. Kui ükssarvik lille sõi, muutus ta hundiks. Hunt tahtis tüdrukult abi paluda, aga tüdruk ehmus ja jooksis tuppa. Hunt lonkis metsa poole.
Ühel päeval tüdruk kuulis kui nõid Varesele oma tegudest rääkis. Nõid rääkis veel sellest, et kui hunt ühte inetut lille sööks, muutuks ta tagasi ükssarvikuks.
Tüdruk läks metsa hunti otsima. Ta leidis hundi ühest koopast. Tüdruk rääkis, mis ta kuulnud oli ja koos läksid nad inetut lille otsima. Nad leidsid lille ja hunt sõi selle ära. Siis juhtus ime: hundist sai jälle ükssarvik ja lillevarrest tekkisid tüdruku ema ja isa. Tüdruk oli nii õnnelik. Ta sai tagasi oma sõbra ja leidis üles oma vanemad. Kuri nõid oli nad ära nõidunud.
Kõik elasid õnnelikult elu lõpuni.

Lugu Piiksunist 

Jane Johanson (10)

Piiksuni tutvustus. 2011A.
Piiksun on 9 aastane poiss. 
Talle meeldib maalida.
Ta käib 3. klassis. 
Ta on oma klassis kõige vanem. 
Tal on palju sõpru.
Parimad sõbrad on Nikk ja Näkk. 
Tal on veel sõpru peale Nikki ja Näkki
näiteks Täpp, Karl, Liis, Lauri, Laura ja veel
sõpru, 
keda ei jõua üles lugeda. 
Ja ta lugudes kohtute veel paljude
sõpradega. 

Liiksuni tutvustus.

Piiksuni õde on Liiksun. Liiksunile meeldib võlumist õppida, ta käib era võlumiskoolis. Liiksunil on peaegu samad sõbrad nagu Piiksunil.
Ta on 10 aastane.

Piiksun ja salamaa.

Päike oli juba kõrgel taeva harjal. Kui väike Piiksun voodist välja kargas ning joonistama kupatas. Ta mõtles, mida joonistada? Ta mõtles, et piraate, aga ta on neid joonistanud. Mõtles ja mõtles, siis tuli mõtte plahvatus ning ta hakkas usinalt joonistama, aga ta ei teadnud mida, sest ta mõtles sõna, mida keegi ei ole kuulnud, ta arvas vähemasti nii. Joonistas ja joonistas, siis hüüdis ema sööma, aga Piiksun ei kuulanud. Ta oli süvenenud joonistama. Siis tuli õde Liiksun ja karjus: ,,TULE SÖÖMA´´! Piiksun ehmus nii väga, et käsi hakkas värisema ning tõmbas suure juti joonistuse peale ning Piiksun oli väga pahane, ta jooksis õue põõsa alla, ning pani silmad kinni.

Teine peatükk salamaast.

Kui Piiksun silmad avas oli ta ma ei tea kus, seal olid igatahes lahked olevused. Ta kartis pisut, kuid hakkas kõndima.Ta nägi Tõrut, Tõru läks mööda ja ütles: ,,Tere´´. Tõru ootas natukene ja ütles: ,,Kas sa tere oskad öelda?´´ Piiksun vastas: ,,Ja muidugi oskan ma tere öelda!``Nad vaidlesid tükk aega, kuni tuli KaseLeht ja ütles: ,,Kas tohib vahele segada?`` Tammetõru vastas: ,,Ei tohi``. Nüüd hakkasid TammeTõru ja KaseLeht vaidlema. Piiksun läks vaikselt hiilides ära, et mitte segada nende tulist vaidlust. Piiksun kõndis mööda teed, ma mõtlen joogiteed. Kõndis ja kõndis, siis tuli joogijanu peale ning ta hakkas oma aruga vett jooma, aga see oli sõidutee siin oli vist kõik tagurpidi pööratud - see tee mille peal ta kõndis, seal sõitsid ka suhkrutükid, sees istusid sipelgad, mündid, nööbid, nõelad ja palju muud.
Piiksun läks puu alla päikese eest varju, kui keegi poleks vahele tulnud, see, kes vahele tuli oli nööp, ta laulis: ,,Nööpi ei tohi võtta!´´
Piiksun küsis: “Miks sa laulad?“ Nööp vastas: “Ei tea.“ Miks sa ei tea?“ „Ma ei tea.“ Piiksun läks teise puu alla istuma, aga kui vaadata, siis nägi, et iga puu otsas istusid nööbid. Üks nööp oli teistugune. Piiksun küsis:“ Miks sa teistega ei ole?“ “Ma olen teistugune kui teised - ma oskan rääkida, aga teised ei oska.“ „Minu nimi on Marel, Nööbi Marel.“ „Mina olen Piiksun Soolar.“ „Rõõm tutvuda.“ “Minul samuti.“
„Kes selle maa tegi?“ „Sina,“ „ Kuidas mina?“ „ Sina mõtlesid ju sõna Samusamaa, joonistasid selle ja nüüd unistad!“

Marel näidab Samusamaad.

Kui Marel rääkis pisut, küsis Piiksun: “Kas Tammetõru on väga sõbralik?“
„Pisut on, aga kui tere ei ütle, siis on ta täitsa talumatu. Tule ma näitan midagi ilusat, aga enne peaksid riidesse panema jah, aga kui ma Samusamaale kogemata tulin, siis ma olin uneriietes. Aga siis lähme poodi." Kui nad kohale jõudsid, siis nad imestasid kõik. Samusamaa elanikud olid siis kogunenud. Et uusi riideid osta. Marel ütles Piiksunile: “Sul on hea võimalus kõikidega tutvuda.“ „Miks ma pean tutvuma kui ma nad välja mõtlesin, sest noh, ah teine kord räägin. Samal ajal otsis terve Majamaala küla Piiksunit taga, kõik olid mures. Piiksun oli juba riidesse pannud, nad jõudsid suure kose juurde. Seal päike sillerdas veel ning vikerkaarevärvi linnud laulsid väga kaunilt. Vikerkaar ise oli ilus, maasikad vaatlesid Piiksunile punetavalt otsa. See kõik oli nii ilus, et võttis pisarad silma, aga siis juhtus midagi kummalist. Suur ring tuli Piiksuni ette ning see ring ütles, et aeg on koju minna, siis vaatas Piiksun tagasi ning ütles: “Head aega, Marel" ning siis astus Piiksun ringi, ta ärkas põõsa all üles. Piiksun jooksis tuppa ja vaatas pisut oma pilti, samal ajal tuli pere Piiksuni otsimisest puhkama, nad nägid Piiksunit. Kõik kallistasid Piiksunit ja laususid hea, et sa tagasi tulid.

Ema Kiiksuni tutvustus.
Kiiksun on Piiksuni ja Liiksuni ema.
Ta töötab kokana, täpselt öeldes peakokana.

Isa Tiiksun.
Isa Tiiksun on Piiksuni ja Liiksuni isa. Ta töötab lammutajana. 

Koer Täpi tutvustus.
Täpi on pere koer. Ta nimi tuleb sellest, et tal on ime pisike täpp külje peal.

Printsess ja vana võlur

Merit Kaasik (3. kl)

Elas kord vaene tüdruk. Ta tahtis saada rikkaks. Nii otsis ta endale printsi, kellele mehele minna. Sest kui leiad endale printsi meheks, oledki kohe väga rikas - rohkem ei pea midagi tegema. Aga igal printsil, keda tüdruk kohtas, oli midagi viga. Üks ei olnud piisavalt rikas. Teine ei olnud ilus. Kolmas oli liiga ülbe. Neljas ropendas. Viies noris tüli. Kuues tundus rumalavõitu. Seitsmes oli muidu igapidi tore, aga temale jälle ei meeldinud see tüdruk!
Ühel päeval, kui tüdruk oli väga pika maa maha kõndinud ja väsimusest suure puu alla magama jäänud, sattus tema juurde vana võlur. Võlur vaatas tüdrukut ja tal oli piigast kahju. Et muidu tore tüdruk, aga muust enam ei unistagi kui rikkusest. Võlur võlus tüdrukule unenäo. Unenäos tuli puu juurde väga ilus, tark ja rikas prints. Ja see prints oli nõus tüdruku endale naiseks võtma. Aga tüdruk pidi iga päev kogu kuningriigi raha üle lugema ning kogu selle raha eest, mis päevaga juurde on tekkinud, endale uusi riideid ostma. Tüdruk oli kaubaga nõus. See oli ju unelmate elu!
Hakkasid lossis elama. Raha oli ikka väga palju! Tüdruk muudkui luges ja luges ja vahepeal läks ju segi ka - siis pidi uuesti alustama. Teised printsessid käisid ujumas ja tantsimas ja rattaga sõitmas, aga see tüdruk pidi muudkui raha lugema. Ja et iga päev tuli hunnik raha juurde, pidi ta muudkui poodidest endale uusi kleite ostma. Alguses oli see igavesti äge, aga varsti tüütas ja väsitas see pidev poes käimine ära. Mõne päeva pärast ei tahtnud tüdruk enam poodi nähagi.
Unenägu sai läbi. Tüdruk ärkas üles. Üks poiss seisis tema kõrval puu all. Selline armas ja lõbus ja arukas. Aga sama vaene kui tüdruk ise.
"Sa oled ilus tüdruk. Võtaks su kohe naiseks," muheles poiss.
"Ega sa rikas ei ole?" uuris tüdruk.
"Üldse mitte. Aga natuke rikkamaks on plaanis saada küll."
"No natuke võib," arvas tüdruk, sest päris ilma rahata on ka keeruline hakkama saada. "Olgu. Ma arvan, et tulen sulle naiseks küll."
Ja hakkasidki kahekesi koos edasi minema. Vana võlur jäi puu taha muhelema. Tal oli hea meel, et tüdruk oma rahahimust üle sai. Maailmas on rahast palju paremaid asju: päike ja päevitamine, lumi ja lumememmed, suvised metsateed ja pikad jalgrattasõidud - mõtle, millest sa kõik ilma jääd, kui pead muudkui kodus istuma ja oma rahahunnikuid kokku lugema!

Muinasjutt kurjast kuningannast 

Anna Korzova (2. kl)

Elas kord kuninganna. Ta oli ilus ja viisakas, aga väga kuri. Teiste peale ta kuri ei olnudki, riidles ainult kuningaga. Kogu aeg riidles. Alustas kohe hommikul.
“Mis sa kisud kogu aeg tekki enda peale!”
“Jälle sa jätsid oma mustad sokid voodi alla vedelema!”
“Miks sa vajutad hambapastatuubi valest kohast?”
Kuningas läks kurvalt troonisaali. Kuninganna tuli riidles tema järel.
“Miks sa tallasid poriste saabastega kõik lossi põrandad mustaks?”
“Kus sa oled kolanud? Kroon jälle mõlkis ja kalliskive on puudu!”
“Ära kiigu trooniga!”
“Mis sa nokid oma nina!”
Kuningas läks söögisaali. Kuninganna tuli ja riidles seal ka.
“Jälle sa tulid sööma ja ei pesnud käsi!”
“Ära lurista kogu aeg!”
“Mis sa kolksutad lusikaga vastu kausi põhja!”
“Varrukaga siis pühitakse suud?”
Isegi öösel riidles kuninganna, et miks kuningas nii kõvasti norskab.
Kuningas oli täitsa läbi. Ta läks võluri käest nõu küsima.
Võlur ütles: “Iga kord, kui kuninganna riidleb, kingi talle mingi ehe. Naistele meeldivad ehted. Siis nad ei ole enam nii kurjad.”
Kuningas tegigi nii. 
Kuninganna hakkas riidlema: “Jälle sa närid küüsi!” 
Kuningas kinkis talle sõrmuse.
Kuninganna kurjustas: “Ära urgitse kahvliga kõrva!”
Kuningas kinkis talle kõrvarõngad.
Ja niimoodi kogu aeg.
Kuninganna ei olnudki enam väga kuri. Aga kuningas jäi väga vaeseks. Ühel päeval tal ei olnud enam raha, et kuningannale kingitust osta ja kui kuninganna tuli jälle riidlema, et miks kuningas on oma musta pesu padja alla toppinud, ohkas kuningas, võttis padja alt riided ja viis need mustapesukorvi.
Kuninganna oli imestusest vait. 
Kui kuningas vaikselt taskurätikusse nina nuuskas, sussid nagi alla kõrvuti asetas ja viigipüksid riidepuuga kappi pani, siis kuninganna juba naeratas.
Lõpuks ei olnud kuninganna enam üldse kuri. Nad mõtlesid koos kuningaga, kuidas ehted kasulikult maha müüa ja tegid selle rahaga oma rahva elu paremaks.

Ülesäratamise muinasjutt

Kaja Õigus (42)

Kui sa arvad, et muinasjuttu jutustatakse ainult õhtuti, eesmärgiga, et lapsel hea uni kiiremini peale tuleks, siis pole asi selles loos kaugeltki nii. See lugu räägib ühest väikesest koolitüdrukust, kes ei tahtnud kuidagi hommikuti üles ärgata. Tüdruku nimi oli Õnneke ja igal hommikul kui ema teda äratama tuli, peitis Õnneke end teki alla ja magas magusalt edasi. Emal oli nii kahju teda küll äratada, kuid polnud parata, sest kooli oli vaja ju minna. Nii läks Õnneke igal hommikul pahura tujuga kodust välja, mis kodustelegi muret tegi.
Ühel hommikul kui ema jälle oma tütrekest äratama tuli ning Õnneke oma pea järjekordselt teki alla peitis, tegi ema midagi enneolematut. Nimelt istus ta vaikselt Õnnekese voodi servale ja alustas muinasjutu jutustamist, mis rääkis ühest väikesest koolitüdrukust, kelle nimi oli Õnneke ja kes kuidagi ei tahtnud hommikuti üles tõusta:
"Ei taha ärgata, tahan magada!" kiunus Õnneke.
Korraga pistis Õnneke pea teki alt välja ning vaatas arusaamatult ja uniste silmadega ema poole. Ema aga jätkas jutustamist:
"Aga Õnneke, kui sa ärgata ei taha, siis sa jääd ju kooli hiljaks."
"Ei taha kooli, tahan kodu jääda!" vingus Õnneke edasi.
Vahepeal oli Õnnekese silmad uudishimust päris suureks muutunud ning uni oli näost justkui pühitud.
"Aga Õnneke, kui sa kooli ei taha minna, siis sa ei saa ju targaks." jutustas ema edasi.
"Ei taha targaks saada, tahan loll olla!" virises Õnneke.
Selle peale lagistas Õnneke juba rõõmsalt naeru.
Ema aga jätkas:
"Õnneke, kui sa tahad rumalaks jääda, siis sa ei saa võibolla kunagi õnnelikuks."
"Ei tahagi õnnelik olla, tahan õnnetu olla!" torises Õnneke edasi.
"Aga Õnneke, kui sina oled õnnetu, siis olen ka mina õnnetu." See sõnum pani Õnnekese hetkeks vaikima. Natuke mõelnud, lausus ta otsustavalt:
"Ei ema, seda ma küll ei taha, et sina õnnetu oled, " ning kargas krapsti voodist püsti.
Suureks üllatuseks oli Õnneke ennast päriselt voodist püsti ajanud, ta kallistas emmet ja ütles: "See oli kõige naljakam ülesäratamise muinasjutt!"
Alates sellest päevast loeb ema oma tütrekesele alati ühte ja sedasama ülesäratamise muinasjuttu ning Õnneke võib igal hommikul rõõmsa tujuga kooli minna.

Rabajärve näkineiud

Joosep (6) ja Arlet Palmiste

Karukoobas oli suure kummuli kukkunud kuusejuurika all. Päikesekiired kõditasid karupoiste ninaotsi, kui nad hommikul silmi avades metsa uudistasid ja koopasuust välja piilusid.
„Tuleb ilus päev“ ütles karupoiss Kalle.
„Sellisel päeval tahaks ainult vees solistada“ vastas karupoiss Kaarel.
Kuigi metsas, otse raba ääres, oli kena väike järveke, siis oli karupoistel sinna minek rangesti keelatud. Karuema teadis rääkida, et järves elavad näkineiud, kes oma lauluga metsaloomi uinutavad ja seejärel igaveseks enda juurde vetesügavustesse vangistavad.
Karupoisist sirutasid ennast päikse käes, pistsid kõhutäiteks paar mustikat põske ja seadsid sammud lagendikule, mille keskel ilutses porine mülgas, kus samuti sai end palaval päeval häda pärast jahutada. Teel lagendikule tuli neile vastu rebane Ülo.
„Kuhu nüüd minek, karumõmmid“ päris rebane Ülo.
„Läheme porimülgasse end jahutama“
„Miks mülkasse, kui siinsamas on kena järveke“ päris rebane edasi.
„Ema ei luba meil sinna minna“, vastas Kaarel.
„Seal elab näkineid,kes sind oma veealusesse riiki kaasa viib, kui sa seal ujud“ , lisas Kalle.
„Mis näkineid, mis riiki. Ma ujun seal iga päev ja pole veel kordagi ühtegi näkineidu näinud“ vaatas rebane karupoistele kavalalt silma ja lisas “Tulge julgesti, ma näitan teile kõige parema koha kätte. Seal on nii madal, et kui tahad märjaks saada, pead päris pikali viskama ja nina jääb ikka kuivaks“.
Koos vesteldes jõuti peagi järve äärde.
„No näidake nüüd mulle , kus on siin see näkineid“ pööritas rebane järvel vaadates umbusklikke silmi.
Karud vaatasid järvele nii et silmad tahtsid pea seest välja hüpata, aga veepind oli sile nagu peegel, ainult sillerdas kutsuvalt päikese käes.
„Mis te oodate, hüpake sisse“ ässitas rebane.
„Pole siin tõesti kedagi vee all luuramas“ täheldas Kalle.
„Kui paneks ainult varba korraks vette“ lisas Kaarel.
„Kui me kaldast kaugele ei lähe , ei tohiks midagi juhtuda“ mõtiskles Kalle
„Pealegi ütles rebane, et siin on nii madal, et pead pikali viskama, kui tahad päris märjaks saada“
„Ja siis jääb ka ninaots kuivaks“
„Kui see näkineid peakski tulema, siis ma tõmban teid välja“ julgustas rebane karupoisse.
Kalle võttis hoogu ja hüppas vette. Küll oli vesi mõnus ja hea. Kui ta aga tahtis jalgu põhja panna, siis põhja polnud. Rabajärvedel on nimelt järsud kaldad ja sügav põhi. Kalle hakkas käppetaga vehkima ja tõmbas suu vett täis, nii et tema jutust oli aru saada vaid mulin. Kaarel nägi, et vend on hädas ja sirutas talle käpa, et teda veest välja aidata, kuid kaldaserv oli pehme ja vajus karu raskuse all suure mürtsatusega vette. Nüüd hulpisid vees juba kaks karu.
„Ülo, tõmba meid välja“ hüüdis Kaarel.
„Kuidas mina väike ja nõrk rebane teid mürakaid sealt peaks kätte saama“ laiutas rebane osavõtmatult käppasid ja litsus metsa poole, nii et valge sabaots vaid välkus puude vahel. Korraga kuulsid karupoisid üle vee lauluhäält. See oli nii õrn ja ilus, et nad unustasid ujumise ja jäid lummatult kuulama.
Samal ajal karukoopas jõudis karuema koju. Ta vaatas ringi ja mõmises endamisi
„Ei tea kuhu need poisid läinud on?“
Ta hõikas neid, kuid vastust ei saanud. Korraga avas väike karikakar, kes kasvas karukoopa kõrval, oma väikese lillesuu ja hüüdis õrnal häälel
„Karuema“
„Jah, karikakar, kas sa tead kuhu mu poisid on kadunud?“
„Oi, karuema. Männid sosistavad tuules, et kaks karujõmmi on rabajärves hädas“
„Kas võib tõesti olla , et need on minu poisid. Aga teisi karusid siin metsas ju pole“, mõtiskles karuema ja tormas järve poole.
Vahepeal oli karupoiste juurde jõudnud imekaunid näkineiud. Nad ujusid karupoiste ümber ja meelitasid neid endigi kaasa tulema. Nende hääled olid nii kutsuvad ja täis meelitusi, et karupoistele tundus, et nad ei taha enam kunagi midagi muud kuulda. Näkineiud võtsid karupoistel käppadest ja koos laskuti vetesügavustesse, kus asus näkineidude kodu. Ootamatult purunes kaunis unenägu ja karupoisid leidsid end ema käppade vahelt. Näkineiud kadusid ja karuema tõusis koos poegadega pinnale.
Ta lükkas nad kaldale ja ronis siis ka ise järele.
„Ma olen teile ju rääkinud, et ei tohi tulla rabajärve äärde ujuma“ kurjustas ema poegadega.
„Aga rebane ütles et siin on mõnus koht, kus sulistada, et peab ka pikali viskama, kui tahad päris märjaks saada“ õigustas end Kalle.
„Aga kus see rebane siis on, kes sellist nõu andis“. Rebane oli aga karistuse kartuses ammu põõsasse peitu pugenud.
„Nüüd pidage alati meeles, et tundmatus kohas ei tohi vette hüpata, eriti kui te ujuda ei oska.“ Manitses karuema „ ja rebase nõuandeid ei tasu siin samuti kuulata“.
Karuema kallistas oma poegi, andis kummalegi plaksuva musi ja lisas
„Hea, et ma teid ikka näkineidude käest kätte sain, mu armsad karvakerad“

Kräunu ja Lemoniini

Katrina Merily Reimand (10)

 

Muinasjutt

Hardy Kaska (4. kl)

Elas kord üks poiss kelle nimi oli Markus. Talle meeldis väga mängida konsooli mänge näiteks ps3, xbox ja arvuti. Ta oli 12 aastane, aga ta vend kelle nimi oli Karl, oli 7 aastane. Karlile meeldis käia õues ja rääkida lindudega. Üks kord kui ema tegi süüa, läksid poisid ja isa talle lilli ostma, kuid kui nad lahkusid, tulid majja pätid, kes peitsid ennast politsei eest. Pärast jõudsid poisid ja isa koju ning märkasid midagi Markuse toas liikumas. Markus arvas, et need on sõdurid tema mängudest, aga Karl arvas, et see on ainult tuul. Kuid isa tundis ära oma vana vihavaenlase ning sai aru, et need on pätid. Ta võttis seinalt Mp-5 ja läks tuppa. Ta lasi mõlemale jalga ja kutsus politsei. Politsei viis pätid ära ja ema tänas isa, et nad tulid nii kiiresti tagasi, sest varem või hiljem oleksid nad ema pantvangi võtnud. 5 kuud hiljem oli Karlil sünnipäev. Ta sai endale uue iPhone 4 ja oli väga õnnelik. Lisaks meeldisid talle ninjad ning ta sai terve komplekti lego ninjasid. Kuid siis tulid vanglast välja murdnud pätid sünnipäevale ning võtsid kõik pantvangi. Ainukesed, kes jõudsid ennast peita, olid Markus ja Karli hea sõber Jaan-Margus. Nad mõtlesid, kuidas põgeneda, kuid enne kui nad mõelda jõudsid, tuli üks pätt ja hakkas hüüdma teisi, kuid Markus haaras puutoika ning lõi pätti ja pätt kukkus põõsasse ja Markus võttis maast G36c, see oli raske, kuid ta oli tugev, Jaan-Margus aga võttis kuldse Desert Eagle. Nad tahtsid kõiki päästa ja hakkasid tulistama pätte nii, et laskmistugevus tõukas neid tagasi. Lõpuks said nad kahele pätile jalga lastud ja teised pätid põgenesid minema. Kõik olid rõõmsad ning kutsusid politsei ja politsei viis kaks pätti haiglasse ja pärast vangi. Pätid aga ei suutnud enam seda elu taluda ning nad tapsid ennast vangla sööklas noaga. Politsei on mures, sest neil pole õrna aimugi, kus pätid end peidavad ja loomulikult unustasid Markus ja Jaan-Margus, et nad lõid ju ühe päti põõsasse ning öösel see pätt röövis Karli. Järgmine päev kõik nutsid ja mõtlesid, kus Karl võiks olla aga siis kõik telekad näitasid, et pätt oli tahtnud 50000 eurot või ta saadab Karli Aafrika orjaks. Loomulikult polnud isal ja emal niipalju raha ja muretsesid väga ja pätt ütles, et neil on 48 tundi aega, või ta teeb seda. Viis päeva hiljem oli pätt leitud ühest mahajäetud koolist koos teiste pättidega ja nad said karistada. Trellide taga oli neil aega järele mõelda.

Tuhkatriinu

Egert Aava (4. kl)

Elas kord üks tüdruk, kelle nimi oli Tuhkatriinu. Tuhkatriinule meeldis väga spas käia. Talle meeldis nii ujuda kui saunas käia. 
Aga üks kord juhtus nii, et ta kaotas käepaela ära ja ei saanud enam oma asju kätte. Tuhkatriinu oli väga kurb, sest ta teadis, et nüüd tuleb pahandus ja on vaja trahvi maksta. Kuid siis tuli üks noormees, kes oli basseinis sukeldudes leidnud põhjast kellegi käepaela. Kui ta nägi õnnetut Tuhkatriinut, sai ta kohe aru, mis oli juhtunud. Tuhkatriinu rõõmustas väga, et sai oma asjad kätte ja lisaks tutvus väga toreda poisiga.

Tuhkatriinu

Romi Aros (4. kl)

Elasid kord mees ja naine, kellel sündis imeilus tütar - Triinu. Varsti pärast tütre sündi võttis raske haigus perelt ema ja isa hakkas tüdrukut üksi kasvatama. Juba lapsena paistis silma tüdruku uskumatu oskus ennustada vanaema kingitud kuldsõrmuse abil tuha pealt tulevikku, mistõttu isa teda Tuhkatriinuks kutsuma hakkas. Kingitust üle andes oli vanaema aga öelnud: „Vaata, et sa kunagi riigi tulevikku avalikult ei kuuluta, muidu muutud halliks hiireks, jääd eluajaks ahju taha elama“.
Aeg möödus, Tuhkatriinust sirgus kaunis naine ning ka mehel tekkis soov endale uus kaaslane leida. Varsti leidiski mees interneti tutvumisportaalist endale sobiva, kellel endal samuti kaks tütart. „Tüdrukud hakkavad kindlasti hästi läbi saama“, mõtles mees ja läkski kosja. Varsti oligi uus naine majas ning tema tütred samuti. Üsna pea selgus aga, et uutel elanikel ei olnud muud mõttes kui shoppamine ja spa-s mõnulemine. Isa ja Tuhkatriinu aga pidid selle kõige kinni maksmiseks kõvasti tööd tegema. Lisaks pidi Tuhkatriinu kasuõdedele kogu aeg tuha pealt ennustama, kas nad ikka rikka mehe leiavad ja kas nad ostukeskuses allahindlust saavad. Ühel päeval käskisid kasuõed Triinul ennustada, kas nad riigikokku saavad. Tuhkatriinu pani sõrmuse tuha sees pendeldama ning teatas varsti, et ärgu õed muretsegu, saavad küll.
Riigil olid rasked ajad ning president otsustas korraldada selgeltnägijate tuleproovi, et teada saada, mida tulevik toob. Kõige täpsema ennustaja lubas president aga naiseks võtta ja temast riigi esimese leedi teha. 
 Naisetütred nägid oma võimalust riigikokku pääseda ning otsustasid Tuhkatriinult välja pressida, mida tulevik toob. „Mitu spa-d meie riiki juurde ehitatakse?“ küsis esimene tütar. „Mitu kaubanduskeskust meie riiki juurde ehitatakse?“ küsis teine tütar. Vastused käes, hakati tuleprooviks valmistuma.
 Küll keelitas isa tütart samuti riigipea juurde minema, kuid Tuhkatriinul oli hästi meeles vanaema hoiatus ning ta jäi koju.
Selgeltnägijate tuleproovil sai president kuulda igasugu ennustusi. Küll teatati, et tulemas on veel kaheksa spa ehitust ning kümme suurt kaubanduskeskust, et president saab varsti järeltulija ja et riigi raudtee erastatakse. 
Need ennustused aga presidenti ei aidanud. Tuleproov kuulutati juba lõppenuks kui äkki nägi riigipea eemalt tulevat meest, kes enda järel kaunist tütarlast talutas. „Oodake“ hüüdis mees, „tema oskab öelda, mida tulevik toob“ ning mees lükkas tütre tuhakausiga presidendi ette.
Tuhkatriinu võttis suure palumise peale sõrmest sõrmuse ning hakkas seda tuha sees edasi-tagasi liigutama.
„Mida sa meie riigile ennustad?“ küsis president. Pärast pikka kõhklemist ütles Tuhkatriinu vaid ühe lause: „Ennustan riigi rikkust ja rahva rahulolematust“. Seda öelnud, nägid pealtvaatajad vaid valguse sähvatusi, sõrmuse kukkumist ning ühte halli hiirekest põrandal sibamas. Tüdruk oli kadunud.
President võttis maast sõrmuse ning teatas; „Kellele see sõrmus täpselt sõrme passib, saab riigi esimeseks leediks, sest ainult ennustaja ise saab öeldut põhjendada, aidata olukorda parandada.“
Sõrmust prooviti kõigile, kuid asjata. Ka naisetütred said proovida, kuid ühel olid sõrmed liiga kondised, teisel liiga töntsakad. Kui enam kellelegi sõrmust proovida ei olnud, nägi president jällegi halli hiirekest sõrmuse poole sibamas. President võttis hiire sülle ning järsku pistis hiir ise oma pea sõrmusest läbi. See sobis suurepäraselt. Samal ajal muutus hiireke tagasi kauniks Triinuks ning president teatas, et temast saabki riigi esimene leedi.
Peeti suured pulmad ning Tuhkatriinu abiga said ka riigiasjad varsti korda. Ka kasuõdede ennustus täitus; ühest sai riigikogu kohvikus ettekandja ja teisest majakoristaja.
 

Tänapäeva Tuhkatriinu

Kaileen Geidik (4. kl)
 
Eelmisel nädalal kolis meie linna Tuhkatriinu. Tema ema oli surnud ja isa pidi tööreisile minema. Tal oli kaks õde ja võõrasema. Kui isa pidi ära minema, tahtis ta teada, mida Tuhkatriinule tööreisilt tuua. Tuhkatriinu aga tahtis, et isa ruttu tagasi tuleks. 
Kui isa ära läks, pidi Tuhkatriinu kohe koristama hakkama, õed hakkasid aga arvutis mängima. Järgmisel päeval tuli võõrasemale kiri, et ta on oma lastega kutsutud peole. 
Õhtul läkski võõrasema lastega peole, Tuhkatriinu jäeti aga koju koristama. Tuhkatriinu läks sellest väga vihaseks, otsis omale selga ilusad riided ja sõitis ka taksoga peole. 
Kui pidu lõppes, pidi Tuhkatriinu enne võõrasema koju jõudma, aga ta kiirustas liiga palju ja pillas oma telefoni maha. Järgmisel päeval leidis selle maast peo korraldaja ja talle tuli meelde kui hästi Tuhkatriinu eile tantsis. Ta otsis netist Tuhkatriinu aadressi välja ja läks tema ukse taha telefoni ära viima. 
Kui Tuhkatriinu uksele tuli, hakkasid nad kohe üksteisele meeldima ja läksid koos autoga sõitma. Kui nad avariid pole veel tekitanud peaksid nad varsti tagasi jõudma.

Tuhkatriinu

Erika Salm (4. kl)

Elas kord tuhkatriinu Victoria. Ta elas Rakveres koos oma kahe venna, võõrasema ja isaga. Nende korter asus kesklinnas, Laada tänaval. Neil oli naabriks üks tore vanamemm. 
Vanamemm otsustas korraldada suure sünnipäevapeo Palmse mõisas. Victoria pere kutsuti samuti. Kõik olid nii elevil, et mida kinkida ja mida selga panna. Tuhkatriinut kaasa ei tahetud võtta, sest kodus oli vaja veel koristada ja üldse uhked kleidid maksavad palju.
Kui teised pereliikmed olid juba sünnipäevale sõitnud, tuli tuhkatriinu Victorial mõte minna ka õhtul välja kõndima. Kõnniteed ületama hakates jäi tema kõrvale seisma ilus punane auto. Autost väljus uhke daam. Ta oli tegelikult haldjas. Haldjas küsis Victorialt mida ta kõige enam sooviks. Victoria soovis poppe riideid, sportautot. Nüüd Victoria sai ka minna peole, aga mitte juubelile, vaid ööklubisse kus teda ootasid sõbrad ja sõbrannad.

Tänapäeva Tuhka-Triinu

Oliver Norts (4. kl)

Tuhka-Triinul oli kaks ülbet kasuvenda. Nad käsutasid teda kogu aeg ning Tuhka-Triinul läks tuju aina kehvemaks. Ühel päeval otsustas ta salaja välja hiilida, et natuke puhata. Ta kõndis mööda linna ringi ja ta nägi, kui mõnus elu teistel on. Ringi hulkudes kaotas ta oma I-padi ära. Hiljem leidis selle üles üks rikas poiss. Ta sai aru, et see on mingi tüdruku oma ja ta kavatses selle tüdruku üles leida. Ta pani isegi kuulutused üles. Terve hunnik tüdrukuid tuli. Ta küsitles kõikidelt, milline see välja näeb. Keegi ei teadnud, kuid Tuhka-Triinu hulkus ikka veel ja ta oli ka järjekorda läinud. Ta vastas õigesti kõikidele küsimustele ja ta sai oma I-padi tagasi. Rikas poiss otsustas Tuhka-Triinuga minna diskole, mille ta oli korraldanud. Nad elasid õnnelikult elu lõpuni.

Tuhkatriinu 

Martin Laandu (4. kl)

Elas kord tüdruk nimega Triinu. Tal oli isa, aga ema oli surnud. Tal oli kuri kasuema, kellel oli kaks poega. Kasuema hoolis ainult oma poegadest. Oli ka üks mõisapoiss, kes oli Triinu kasuvendade sõber. See poiss meeldis Triinule, aga vennad keelasid tal temaga kohtuda. Siis tuli seal mõisas kord ball. Triinu tahtis minna, aga kasuema ei lubanud.
Triinu jooksis ema hauale, seal tuli talle vastu üks vanamemm. Memm küsis: „Miks sa nutad?“. Triinu vastas: „Kasuema ei lubanud mul ballile minna“. Memm ütles: „Aga mine, sa oled ju vaba“. Triinu vastas: „Mul ei ole ilusaid riideid“. Memm andis Triinule kullast kleidi ja kingad. 
Triinu tänas ja läks ballile, kus nägi mõisapoissi. Ta kartis temaga rääkida ja jooksis minema. Poole tee peal tuli Triinul king ära, tüdruk jooksis edasi. Kui ta koju jõudis käskis kasuema tal ahju peale magama minna. Poiss leidis kinga ja käis oma uhke autoga mööda majasid ringi ja proovis tüdrukutele seda jalga, aga ükski jalg ei sobinud. Ta läks Triinu koju ja küsis: „Kas teil kasvab siin tütar?“ Isa vastas: „Jah,“ ja kutsus Triinu . Poiss proovis Triinule kinga jalga ja küsis: „Kas sa abiellud minuga?“. Triinu vastas: „Jah,“ ja nad sõitsid poisi uhkes autos minema. 
Ja kui nad veel surnud ei ole, siis nad on õnnelikud siiani.

Tuhkatriinu

Jan Kuusemets (4. kl)

Ma mäletan ühte tüdrukut, kelle nimi oli Triinu, aga hüüti Tuhkatriinuks. Tal oli kaks kasuõde ja võõrasema, kes käskisid tal kõik asjad ära teha. Triinu pidi panema solaariumi jaoks ajad kinni ja pidi tegema ka kõik kodused tööd ära. Mullu oli ühes klubis pidu ja Triinu õed läksid sinna, aga Triinut ei lubatud peole.
Kui õed olid ära läinud hakkas telekas ise tööle. Telekas hakkas rääkima ja ütles: "Ma täidan su soovid, sest sa oled enda pere jaoks teinud nii palju head".
 "Ma tahaks peole minna," ütles Triinu. "Kas sa tahaks selga ilusaid riideid ?" küsis telekas. "Loomulikult!" vastas Triinu. Sellel hetkel tekkisid Triinule selga pluus ja teksapüksid. Jalga kontsakingad, õlgadele kasukas ja kõrva uhked kõrvarõngad. Kui tüdruk majast välja astus, oli maja ees limusiin.
Istudes autosse hakkas limusiinis telekas tööle. Telekas ütles: "Kell kaksteist kaovad soovitud asjad". Kui Triinu jõudis peole oli, laulmas üks kuulus mees, kelle nime ma ei mäleta. See mees kutsus Triinu laulma ja Triinu laulis selle mehe arvates nagu ingel. Kui kell sai kaksteist jooksis Triinu minema ja ta kaotas ühe kinga.
Laulja otsis Triinut ja jõudiski lõpuks nende majani. Ta kuulis kedagi laulmas. Triinu oligi see inglihäälega tüdruk. Nad otsustasid koos esinema hakata ja kui nad  surnud pole, laulavad nad õnnelikult siiani.

Tuhkatriinu

Randar Telvik (4. kl)

Ma mäletan ühte tüdrukut kelle nimi oli Triinu, aga hüüti Tuhkatriinuks. Tal oli kaks kasuõde ja võõrasema kes käskisid tal kõik asjad ära teha. Triinu pidi panema solaariumi jaoks ajad kinni ja pidi tegema ka kõik kodused tööd ära. Mullu oli ühes klubis pidu ja Triinu õed läksid sinna, aga Triinut ei lubatud peole.
Kui õed olid ära läinud hakkas telekas ise tööle. Telekas hakkas rääkima ja ütles: "Ma täidan su soovid, sest sa oled enda pere jaoks teinud nii palju head".
" Ma tahaks peole minna," ütles Triinu. " Kas sa tahaks selga ilusaid riideid ?" küsis telekas. "Loomulikult!" vastas Triinu. Sellel hetkel tekkisid Triinule selga pluus ja teksapüksid. Jalga kontsakingad, õlgadele kasukas ja kõrva uhked kõrvarõngad. Kui tüdruk majast välja astus oli maja ees limusiin.
Istudes autosse hakkas limusiinis telekas tööle. Telekas ütles: "Kell kaksteist kaovad soovitud asjad". Kui Triinu jõudis peole oli laulmas üks kuulus mees , kelle nime ma ei mäleta. See mees kutsus Triinu laulma ja Triinu laulis selle mehe arvates nagu ingel. Kui kell sai kaksteist jooksis Triinu minema ja ta kaotas ühe kinga.
Laulja otsis Triinut ja jõudiski lõpuks nende majani. Ta kuulis kedagi laulmas. Triinu oligi see inglihäälega tüdruk. Nad otsustasid koos esinema hakata ja kui nad  surnud pole, laulavad nad õnnelikult siiani.

Tänapäeva Tuhkatriinu

Magnar Martins (4. kl)

Elas kord tüdruk, kelle pere oli väga vaene. Tüdruk ei saanud kunagi endale sõpru külla kutsuda. Ta kodu oli inetu ja remontimata. Päevast päeva küüris ta põrandaid, koristas aina. Kodu jäi ikka inetuks. Sõbrad tahtsid teda aidata ja helistasid “Kodutunde” saatesse. Ühel päeval oligi Kristi ukse taga. Nad olid valmis meeskonnaga tüdruku kodu ilusaks muutma. Kristi oli tüdruku jaoks nagu haldjast ristiema. Maja tehti korda ja tüdruk võis nüüd iga päev endale sõpru külla kutsuda. Sõbrad olid rõõmsad, sest tüdrukul oli nüüd ilus kodu ja ta oli väga õnnelik.

Tuhkapriidu

Kaur Karon (4. kl)

Ühes väikeses linnas elas üks poiss koos oma kasuvendadega. Vennad mängisid kogu aeg arvutis ja Priidut sinna ei lasknud. Iga päev mõtles Priidu, et tahan kah endale vähemalt I- Padi. 
Üksi mõtiskledes jõudis ta kesklinna turule, kus kohtas asotsiaali välimusega naist. Priidu mõtles, et läheb tast mööda, aga küsis siiski, et kas tädikesel ka abi vaja on. Tädi vastas, et kui Priidu aitab tal autorehvi ära vahetada, täidab ta ühe Priidu soovi. Priidul oli hea meel. Kiiresti oli autol terved rehvid all. Nüüd vaatas tädi talle küsivalt otsa. Priidu oli natukene kohmetunud ja küsis siis lõpuks: „Palun mulle I-Pad.“ Tädike pidaski oma lubadust ja ütles, et kui koju jõuad, ootab sind sinu laual soovitud arvuti. Priidu oli üliõnnelik. 
Koju jõudes jooksis ta kiiresti oma tuppa ning avastas sealt oma kaua oodatud I-Padi. Kohe logis ta FB sisse. Sõpru otsides sattus ta ühe tuttava tüdruku peale, kes elas suures linnas ja kelle isa oli selle linna linnapea. Priidu ei julenud temaga suhtlema hakata, kui tüdruk ise otsis uuesti kontakti ja kirjutas talle. 
Sellest ajast said nendest suured-suured sõbrad. Tulevikus kui Priidu suureks saab, hakkab ta ise selle linna linnapeaks ja abiellub oma tüdrukuga. 
Nii tore, et on olemas abivajajad tädikesed, kes sinu soove täidavad. Tore on ka see, et ka elukaaslast on võimalik internetist leida. Pole vahet, kas oled rikas või vaene, õnn naeratab kunagi kõigile.

Kadunud lapsed

Tallinna 26. lasteaia vanem rühm

ELASID KORD KERT JA KRETE. KERT OLI 5 AASTANE JA KRETE 6 AASTANE. NAD ELASID OMA VÄIKESES MAJAKESES KOOS EMA JA ISAGA. NAD ARMASTASID ÜKSTEIST JA ARMASTASID MÄNGIDA.

LAPSED MÄNGISID OMA TOAS JA JÄTSID TOA SEGAMINI.
JÄRSKU MUUTUSID NAD VÄIKESTEKS, SEST NAD VÕTSID NIIPALJU MÄNGUASJU VÄLJA, ET KADUSID MÄNGUASJADE ALLA. NAD KÕNDISID TOAS RINGI JA SATTUSID MÄNGUASJA SISSE. SEE MÄNGUASI OLI PIKK LOHE.

JÄRSKU ÄRKAS LOHE ELLU, LAPSED OLID MÄNGUASJA SEES. EMA JA ISA TULID VAATAMA, KUHU LAPSED ON KADUNUD. VANEMAD NÄGID, ET LOHE OLI ELLU ÄRGANUD JA PURSKAS TULD. EHMUNUD VANEMAD KUTSUSID APPI POLITSEI. POLITSEI TULI KOHALE, NÄGI TULD PURSKAVAT LOHET, KUID POLITSEI EI SAANUD KOLETISEST JAGU. LOHE SÕI KÕIK MÄNGUASJAD TOAST ÄRA JA LÄKS PAKSUKS.

SEEJÄREL KÄIS KÕVA PAUK JA LOHE LÄKS LÕHKI. LOHE PURSKAS KÕHUST VÄLJA KÕIK MÄNGUASJAD JA LAPSED KA. SIIS MUUTUSID LAPSED SUUREKS. NAD EI TAHTNUD ENAM LOHE KÕHTU SATTUDA JA VÄIKSEKS MUUTUDA. NAD HAKKASID RUTTU TUBA KORISTAMA.

EMA JA ISA TULID VAATAMA JA NEILE MEELDIS PUHAS TUBA VÄGA.
SELLEST AJAST PEALE VÕTSID KERT JA KRETE ÜHE MÄNGU JA MÕNED MÄNGUASJAD JA MÄNGISID NENDEGA. PÄRAST PANID ASJAD OMA KOHALE TAGASI. SIIS ELASID NAD OMA ELU ÕNNELIKULT EDASI. 

 

Sigridi teekond

Mariliis Sagar (14)

Elas kord üks Sigrid. Kes tahtis väga uusi maid ja meresid avastama minna ja nii ta siis tegigi. Ta pakkis oma riided ja vajalikud asjad kotti. Ning jättis ema, isa, õdede, vendade ja sõpradega hüvasti. Ta lahkus linnast vara hommikul. Läks bussi peale, mis viis ta linnast kaugele maale. Sealt ta hakkas edasi kõmpima. Talle tuli tee peal vastu karu, kes tahtis teada, kuhu ta teel on. Ta rääkis talle, et tahab uusi maid ja meresid avastada. Karu soovis talle head teed ja andis talle kaasa ühe väikse meepotti. Mesikäpp ütles, et söö seda vaid siis, kui sul kõht tühjaks läheb ja enam midagi muud süüa ei ole. Sigrid oli mitu päeva kõndinud, kui ta mõtles, et sööb mee ära. Tal olid juba ammu karu õpetussõnad meelest läinud. Ta neelas selle nii kiiresti alla, et ei tundnud maitset. Tüdruk märkas, et tal kasvasid viie sõrme asemele seitse sõrme. Ja varbaid oli ühel jalal kokku lausa kaheksa. Ta hakkas nutma. Varsti tulid vastu kolm rebast, kes tahtsid teada saada, et miks ta nutab. Ta rääkis algusest peale oma loo ära, aga rebased ei osanud teda aidata. Nad teadsid vaid, et kuskil seitsme maa ja mere taga elab nõid. Kui sinna tahab keegi minna, peab ta läbima väga pika ja keerulise tee, kust pole ükski inimene siiamaani tagasi tulnud. Muidugi peale Vana-Karli, kes on juba üle kahesaja aasta vanune. Rebased juhatasid ta Vana-Karli juurde, kes rääkis, et selle tee läbimine võttis aega tal kaks nädalat ja et see polnud sugugi kerge. Veel rääkis, et sel teel pidi läbima kolm katsumust, kus peab olema kiire, osav ja tugev. Vana-Karl õpetas Sigridit nii palju kui oskas ja Sigrid asuski teele. Ta oli juba poolel teel, kui tuli esimene katsumus. Tüdruk pidi võitlema kolmepealise draakoniga. Ta võitis draakoni kiiresti, kuna draakon magas. Järgmisena pidi minema üle seitsmemeetrise kraavi, mis oli vett täis. Ta raius palgi sillaks peale ning ta sai sealt üle minna. Kolmandas katsumuses pidi ta jooksma sama karu eest ära, kes oli andnud talle meepurgi. Karul oli traadiga piiratud aed, mille pidi läbima, et jõuda õigele teele. Ta sai sealt läbi ning nägi juba nõia maja. Ta koputas viisakalt uksele ja seest kostus hääl. Kui sa soovid minu tarkusi, pead sa astuma üle ukse ja sul ei tohi olla kübetki kartust, kui sul seda on, siis sa sured. Kuna Sigridil seda ei olnud, sai ta üle ukse. Ja nägi nõida, kes oli vähemalt viissada aastat vana ja väga pikka aega söömata. Nõid asus kohe teda ravitsema. Ta ravis ta terveks kolme päevaga ja andis talle suurest lahkusest kaasa palju tarkuseteri. Ja paar potsikut rohtu, mis pidi aitama igas olukorras ning ka maailma ravitsemise purgi. Tagasitee ei olnud talle üldse raske ja Vana-Karl ning rebased olid väga õnnelikud ta teo üle. Tüdruk parandas ära kõik maailma vead ning läks tagasi oma pere ja sõprade juurde. Ta ema oli suremas, aga nõia õpetussõnadega sai ta oma ema terveks ravida.
Kõik inimesed on tast kindlasti kuulnud, kui maailma parandajast. Ja kui Sigrid veel surnud ei elab ta praeguseni.

Tuvi sünnipäev

Anette Meri (9)

Elasid kord kolm sõpra. Need olid kass, koer ja tuvi. Siis juhtus nii, et tuvi hakkas imelikuks muutuma. Käis tihti õues jalutamas ja hoidis kassist ja koerast eemale. Nad arvasid, et tuvil juhtus midagi ja hakkasid uurima. Nad läksid rebase juurde, aga tema ei teadnud midagi. Hiljem läksid nad jänesele külla. Jänes oli imestunud ning ei saanud kuidagi kassi ja koera aidata. Nad jalutasid kodu poole tagasi. Koju jõudes otsustas kass minna peremehe juurde nõu küsima. Arutati terve õhtu, mis võis tuvil juhtuda. Lõpuks lendas aknast sisse leevike ning küsis: „Kuidas saite tuvi sünnipäeva unustada?“ Kass jooksis ruttu koju koerale seda rääkima. Järgmise päeva hommikul läks tuvi kööki sööma ning seal ootas teda suur üllatus. Laual oli 9 taldrikut ja 7 erinevat kooki. Sõbrad tulid lauldes kööki, suur kingitus käes. Tuvi ei suutnud seda uskuda ning kallistas koera ja kassi kõvasti. Oli, kuidas oli, aga peale seda ei ole keegi enam tuvi sünnipäeva unustanud.
Kui surm neid lahutanud ei ole elavad nad senini ja peavad üksteise sünnipäevi. 

Pildiraam ja tema sõbrad

Helina Viigand (9)

Elas kord üks pildiraam. Tal oli kaks sõpra: paks ja sinine raamat ja küünal. Siis kui pererahvas magas, olid nemad üleval ja lobisesid. Ükskord öösel tuli pildiraamil meelde naljakas lugu, ta rääkis selle. Kuna lugu oli naljakas, hakkas küünal naerma ja ta kukkus kapi pealt maha ning läks pooleks. „Oi, appi!“ karjus pildiraam. „Oi, oi, mis nüüd saab?“ küsis sinine raamat.
Selle peale ärkas peretütar üles, sest ta kuulis kolinat. Ta äratas üles oma ema ja nad läksid asja vaatama. Kui nad nägid katkist küünalt maas, siis nad ei mõistnud, kuidas sai see kapilt maha kukkuda.
Ema võttis küünlatükid kätte ja läks prügikasti juurde ja viskas nad sinna sisse. Kui ema ja tütar ära olid läinud, siis hüppasid ka pildiraam ja sinine raamat alla. Nad läksid prügikasti juurde ja küsisid vigaselt küünlalt: „Kuidas sa end tunned?“ „Mitte väga hästi“, ütles küünal. Need jäidki tema viimasteks sõnadeks. Nüüd olid raamat ja pildiraam oma sõbrast ilma. Kurvalt läksid nad enda kohtadele.
Järgmisel õhtul tuli peretütar tuppa ja pani kapile sinise küünla, kellest sai nende uus sõber.
Kui nad veel surnud pole, siis elavad nad koos uue sõbraga õnnelikult edasi.

Kuidas jaanalind endale pikad jalad sai

Hans Robert Noor (12)

Kord tegid loomad kokkutuleku, et kõik saaksid rääkida oma probleemidest. Rebane hädaldas, et tal on liiga kohev saba ja seetõttu kõik loomad märkavad teda kui ta kedagi jahib. Kui järg jõudis jaanalinnuni, küsiti, kas temal on ka probleeme. Jaanalind vastas, et tema jalad on liiga lühikesed ja seega ta ei saa kiiresti liikuda, lennata ta ka ei oska. Kõik loomad mõtlesid, kuidas teda aidata. Reinuvader ütles, et mine ahvi juurde, sest tema oskab sind karkudega kõndima õpetada. Siis saad kiiremini liikuda. Kohe lippaski jaanalind ahvi juurde, kes talle roosad kargud kinkis. 
Sellest ajast peale ongi jaanalinnul pikad jalad ning ta suudab joosta väga kiiresti, umbes 72 km/h.

Konn, kes muutus siniseks

Kristjan Mäeots (12)

Elasid kord kolm konnast venda, kes olid sünnist saati täiesti tavalised rohelised konnad. Samuti olid neil tavapärased ema ning isa. Ühel päeval muutus aga see kõik.
Sellel kevadhommikul tahtsid vennad koos toitu otsima minna. Nad leidsid palju putukaid, mida süüa, aga kui nad tagasi hakkasid minema, oli nende ees võlurrott. Vana rott ütles: „Kui te kohe siit ära ei lähe, tapan teid kõiki“. Sellise jutu peale jooksid vennad, nagu arvata oli, ruttu minema. Üks veli oli teistest aeglasem ning kui ta nägi, et enam ei ole lootust põgeneda, hõikas ta vendadele, et jääb siia võlurrotti peatama.
Peagi jõudis rott konnakesele järele. Vapper konnake ründas ilma ühegi viivituseta õelat võlurrotti, kuid kui võlur põuest imekepi välja võttis ja pomisema hakkas, siis kangestus konn kivikujuna paigale. Ta ei saanud ennem liigutada, kui rott seda lubas. Võlur oli pannud talle sellise needuse, mis sundis konna tema käske täitma. Juhul, kui ta aga neid käske ei täida, siis pidavat ta siniseks muutuma. 
Esmalt käskis võlur konnal endale toitu varastada. Kui see oli tehtud, siis pidi krooksuja vanale võlurile ilusa varjupaiga leidma, kus elada. Pärast seda, kui rott käskis ka omale ilusa naise otsida, hakkas konnake mõtlema, et tuleks ära põgeneda. Teda ei huvitanud, kui siniseks või kollaseks ta muutuma hakkaks - peaasi, et ta enam võluri käske ei peaks täitma.
 Vaene loomake üritaski pageda, kui rott teda seitsme maa ja mere tagusesse kuningriiki sõnumit edastama saatis. Võlur oli juhtunust nii pettunud, et läks ise kuningriiki kirja ära saatma. Konn oligi muutunud siniseks. See ei heidutanud aga vaprat hüppajat ning ta läks sinisena õnnelikult oma pere juurde tagasi.
Kõigil oli hea meel, et vennake jälle kodus on. Keegi ei pööranud tähelepanu konnapoisi sinisele värvusele. Terve pere kiitis hoopiski vapra konna julgust vanale võlurrotile vastu hakata. Nõnda elaski konnapere rõõmsalt edasi oma elupäevade lõpuni. Kuri võlurrott jäi aga üksikuks ning sattus võõras kuningriigis hoopiski vangitorni.

Lugu siili okastest

Karl Kevin Rüütel (12)

Muistsel ajal, kui metsaelanikud olid veel ilma kasukateta, said paksus laanes kokku siil, karu ja rebane.
 Nad rääkisid mõnda aega palavast suvest ja peagi saabuvast külmast talvest ja mõistsid pärast pikka jutuajamist, et kõigil kolmel metsaelanikul oli plaan minna rätsepa juurde, et endale talveks paksu kasukat saada. Kõik kolm metsaelanikku olid kuulnud, et rätsepal on kasuka materjali alles vaid kahele. Niisiis pistsid kõik kolm rätsepa juurde punuma, et õigeks ajaks kohale jõuda. Esimesena jõudis kohale muidugi rebane, kes kavalalt läbi tihniku jooksis. Kui rebane kohale jõudis, ütles ta rätsepale, kelleks oli vana mäger, et ta paneks pool kogu materjalist tema sabaks ning ülejäänud talle kasukaks. Mõne aja pärast oli alles ainult veerand materjali ning järsku hüppas mõmisedes sisse karu. Karu kartes andis rebane ülejäänud materjali talle kasukaks.
 Mõni tund hiljem astus uksest sisse väga väsinud siil. Kui siil nägi, et kogu materjal on läinud, hakkas ta nutma. Mägral hakkas väikesest siilist kahju ning kinkis siilile oma nõelu täis nõelapadja, mille ta hiljem siilile selga õmbles. Siil vaatas mägrale vesiste silmadega otsa ning tänas teda.
 Sellest ajast peale on rebasel paks kasukas ja kohev saba, karul korralik kasukas ja sabajupike ning siil on väga okkaline.

Surematu

Margaret Naaber (12)

Ühel päeval kõndisin tänaval ja äkitselt tuli mulle vastu vanem meesterahvas, kes surus mu kätt ja ütles: ''Tere''. Ma ei teadnud teda ja mitu minutit ma lihtsalt ei saanud aru, mis toimus.
 Järgmisel päeval hakkasin lugema ühte raamatut, mille laenutasin ammu aega tagasi raamatukogust.
Avasin raamatu. Sealt vaatas mulle vastu kiri, mida silmitsesin tükk aega, kuni sain aru, et seal oli kirjas minu nimi ja et ma olen eilsest saati surematu. Ma ei uskunud oma silmi. Sulgesin korraks raamatu ja avasin selle uuesti, kuid minu nimi polnud kadunud. Kui hakkasin selle peale mõtlema, tuli mulle meelde see meesterahvas, kes minu kätt surus. Paar tundi hiljem helistasin ma oma parimale sõbrannale, kuid vastu võttis hoopiski vana naine. Küsisin, et kas sõbranna on läheduses, kuid naine vastas, et tema see ongi. Alles siis sain aru, kui kiirelt oli aeg vahepeal möödunud. Tahtsin minna tagasi sellesse päeva, mil sain oma võime.
 Äkitselt kuulsin valju plärinat oma kõrva ääres ja tuli välja, et see kõik oli vaid uni.

Siimu lugu

Toomas Heinsaar (12)

 Elas kord üks poiss, kelle nimi oli Siim. Ühel päeval, kui ta koolist tuli ja kempsu läks, jäi ta sinna kinni. Uks lihtsalt ei tulnud lahti! Siim logistas ukselinki ja tagus vastu ust, aga kuna kodus polnud kedagi, siis ei saanud keegi teda aidata. Äkki ilmus kusagilt väike imelik mehike, kes tutvustas ennast Voldemarina ja lubas Siimu kempsust välja aidata, kui poiss täidab kolm tema soovi. Poiss lubas need täita, sest aeg läks ja tal oli väga palju õppida. Esimene soov oli saada hästi palju maiustusi, teine, et Voldemar saaks Siimu toas ühe päeva elada ja et vanemad seda ei märkaks ning kolmas soov oli, et Siim annaks oma nädala taskuraha Voldemarile. Nüüd läks kempsuuks nagu imeväel lahti ja nad astusid sealt koos välja. Siim juhatas Voldemari kööki, kus kostitas teda jäätise ja küpsistega, mida väikemees rõõmuga pugis. Peale kosutavat kõhutäit soovis Voldemar magama heita ja Siim paigutaski väikemehe oma riiulisse, kus see kohe valjusti norskama kukkus. Kui isa ja ema koju tulid, imestasid nad selle norskamise üle ja Siim luiskas, et see heli tuleb tema ühest arvutimängust, milles on üks norskav tegelane. Selle jutu peale soovitas isa Siimul kõrvaklapid pähe panna kui see arvutimängu mängib. Nüüd oli Siim hädas - mida teha, et vanemad ei saaks teada tema imelikust külalisest. Pikemalt mõtlemata mähkis ta magava Voldemari paksu salli sisse ja viis ta kodust eemale metsatukka, asetas seal puude vahele maha ja jooksis koju tagasi. 
    Järgmisel päeval koolist tulles oli Siimul eilne juhtum ununenud. Ka nüüd läks ta kempsu ja juhtus nii, et seekord jäi uks jälle kinni, kuid Voldemari ei ilmunud enam kusagilt välja. Siim pidi kükitama kempsus õhtuni, kuni tulid koju ema ja isa, kes ta kempsust välja päästsid. 
    Imelikul kombel kadus Siimu nädala taskuraha nagu tina tuhka.

Prints ja printsess

Anna Lotta Karu (3. kl)

Elasid kord prints ja printsess. Neile meeldis ringi rännata. Aga lõpuks jõudsid nad onni juurde, kus elas vana nõid. Nõid oli väga vihane. Nõid ütles: „Kui te mu juures ei tööta, söön ma teid ära“. „Me töötame“, ütlesid nad. Prints ja printsess olid väga ehmunud, kuna nõia ähvardus ei meeldinud neile. Samal ajal, kui nad seal niiviisi rääkisid, tegi nõia teenija külalistele voodid korda.
Kuid nõial oli paha plaan. Ta käskis teenijal panna vooditesse üht pulbrit. Teenija ei teadnud, et see on mürk. Ja nii ta siis täitiski nõia käsu. Prints ja printsess surid kesköösel. „Õnneks ei jäänud neist kumbki ellu, kuna muidu oleks see üks kurvastanud, et tema abikaasa on surnud“, mõtles nõia teenija.
Järgmisel öösel aga tuli heatahtlik haldjas neid vaatama. Ta oli kurba uudist kuulnud päkapikult, kellel olid seitsme penikoorma saapad. Haldjas mõtles „Kui nõid suutis nad ära tappa, suudan mina nad ellu äratada.“ Ja seda ta tegigi. „Põgenege ruttu!“ ütles haldjas, „ma hoian nõial silma peal! Nõid ei pannud üldse tähele, et tema töölised on ära läinud.
Prints ja printsess olid jõudnud juba kaugele. Kõrvetav päike siras taevas ja neil oli palav. Järsku märkasid nad onni, mis seisis kanajalgadel. See oli nõia õe maja. Õuel oli palju loomi: kitsed, kanad ja lumivalged tuvid. Nad koputasid uksele. Ukse avas ta oma koletult suure ninaga.
Selles majas polnud ruumi isegi astumiseks, lihtsalt kõik oli nõida ennast täis. Mis te arvate, mis olid ta lemmiksöök ja jook? Eks ikka limonaad ja hamburgerid. Ja magustoiduks tappis ta mõne enda looma. Nõid pakkus neile öömaja, kuid hommikusöögiks ei tohi neist haisugi olla, sest muidu tabab neid samasugune saatus, nagu tema loomi. Ta pakkus neile küpsetatud kitseliha. Nad sõid väga isukalt, kuna olid eelmistel päevadel pidanud palja veega hakkama saama.
Hommik oli käes. Printsess ja prints sättisid minekule. Nõid andis printsessile kurjade jõude eest kaitsva talismani, mis pidi neid aitama. Veel said nad ka võlujoogi, mis tegi sind nähtamatuks, aga teised nähtamatud olendid sulle nähtavaks ning kassi, kes oskas rääkida. Nüüd oli aeg lahkuda.
Nõid näitas, kus on järgmine maja, mida nad võiksid külastada. See oli tontide loss.
Tondilossis elas igasugu tonte: öötondid, lumetondid ja hirmutondid. Öötondid kondasid ringi ainult öösiti. Lumetondid olid need, kes tekitasid lumetorme. Hirmutondid käisid öösiti lapsi hirmutamas.
Tondikamp tuli neile uksele vastu. Nad näitasid printsile ja printsessile, kus on nende magamiskohad ja riidekapp. Oli juba hiline õhtu ja sellepärast läksid kõik magama (väljaarvatud öötondid ja hirmutondid).
Järgmisel hommikul söögilauas tuli juttu sellest, kuidas prints ja printsess üldse nende juurde sattusid.„Kõigepealt sattusime kurja nõia juurde, kes tahtis meid tappa. Kusjuures see õnnestuski tal“, lausus prints. Väike lumetont segas vahele: „Aga kuidas te siis praegu siin saate olla, kui olete surnud?“ „Mul jäi ju jutt pooleli!“, lausus prints lahkelt. „Siis aga tuli hea haldjas, kes äratas meid surnust ülesse. Ta käskis meil kiiresti põgeneda. Seejärel läksime nõia õe juurde. Temalt sai printsess talismani, mis kaitseb kurjade jõudude eest.“, meenutas prints.
„Kahepeale saime me nähtamatuks tegeva joogi, mis teeb teised nähtamatud olendid sulle nähtavaks ja rääkiva kassi. Ja siis tulimegi teie juurde.“ „Aga kas te koju ei tahaks minna? Ma mõtlen, et äkki on teile juba seiklustest küllalt? “ küsis kõige vanem tont ja ühtlasi tontide pea.
„Koju võiks vahepeal küll minna. Eksju, prints?“, nõustus printsess. „Ma saadan siis kamba tonte teie asju tooma. Nad saadavad teid ka koduteele.“, haaras vana tont härjal sarvist. „Head aega!“, hüüdsid prints ja printsess, kui nende vanker oli jõudnud künkale. „Kohtumiseni!“, hüüdis tontide pea. Ta jälgis rõdul, kuidas vanker künka taha kadus ja läks siis tuppa. Prints ja printsess elasid aga õnnelikult elun lõpuni.

Segane värk

Elise Christin Jörberg (12)

Elasid kord seitsme maa ja mere taga seitse päkapikku. Neil kõigil olid muidugi oma väiksed haamrid ja kirkad. Loomulikult oli seitsmel päkapikul ka seitse kitsetalle. Ühel päeval läksid kõik seitse päkapikku oma kirkadega kristalle kaevama. Nad kõndisid ja kõndisid ja leidsid ühe suure mäelõhe. Nad läksid lõhesse ja muidugi lootsid nad seal näha kristalle, aga nägid hoopis kolme karu maja. Ja nagu te teate, oli seal ka kolm voodit. Suur, keskmine ja väike. Kõige väiksemas voodis magas Lumivalgeke. Kõige väiksem päkapikk läks Lumivalgekese juurde ja tegi oma lemmiku kitsetalle häält: “Määä“. Lumivalgeke ärkas selle peale üles ja ütles: „Kas ma kuulen oma printsi häält?“ „Ei, loomulikult mitte,“ ütles kõige väiksem päkapikk ja Lumivalgeke ärkas üles. „Teate,“ ütles Lumivalgeke, “ma ei saanud oma kodus öösel üldse magada ja sellepärast ma siia tulingi. Aga muidu, kas Punamütsike pole teile toitu toonud? Ta ju käib kogu aeg oma selle korviga igal pool ringi. Mul on kõht jube tühi ja teie ei oska süüa teha.“ „Ei ole käinud,“ ütles üks päkapikkudest. Järsku nad kuulsid samme. „Nojah,“ ütles Lumivalgeke, “nüüd siis vist ongi see Punamütsike. Ta toob kindlasti meile moosi. Sel hetkel kostis kuskilt piiksuv hääl: „Mis moosi?“ ja Lumivalgekese põlletaskust hüppas välja Pöial-Liisi.
Aga tuppa astusid hoopis karud. „Ruttu voodi taha peitu!“ ütles Lumivalgeke. Ja kõik hüppasid voodi taha peitu. Suur isakaru vaatas, et kõik puder on ära söödud ja ütles: „Jälle on need turistid meie söögi ära söönud. Arvatakse, et me oleme mingi restoran.” Aga siis nägi ta vana nõia luuda ja käratas: „See vanamutt on kuskil siin, hakkame otsima!” Aga samal ajal kui isakaru seda ütles, sosistas Lumivalgeke: „Ärge kartke, nõida pole siin, mina varastasin nõialt luua. Kuid nad võivad ka kohe meid leida.” Siis nad nägid, et koopa lõhe ette sõitis lendav vaip. „Jookseme,“ ütles Lumivalgeke, kes seda nägi ja nad panid plehku. Kui nad koopalõhest välja jõudsid, nägid nad lendava vaiba peal istumas ei kedagi muud kui Karupoeg Puhhi, kes neile teatas: „Ma hakkasin taksojuhiks.” Kõik hüppasid lendava vaiba peale. Puhh sõidutas nad koju ja kodus ootasid neid ju näljased kitsetalled. Kõige väiksem päkapikk hakkas kitsetallesid üle lugema, sest nagu teada, tegutses metsas kuri hunt. Kui kõige väiksem päkapikk oli kitsetalled üle lugenud, teatas ta, et kõige väiksem kitsetall on kadunud. Seepeale nähvas Lumivalgeke, et kus ta siis ikka on, kui istub seal vanaaegses kellakapis. Ta lisas veel, et see tulnuks juba ammu elektronkella vastu vahetada. Kõik läksid siis sinna kellakapi juurde ja tegid selle ukse lahti. Nad nägid, et seal istuski kõige väiksem kitsetall koos toiduga. Ta oli sinna endale kõik päkapikkude toidu kaasa võtnud ja matsutas seal rahulikult. Kuid nüüdseks oli kõik toit juba otsa saanud ja kõigil kõhud korisesid. Kuid siis äkki ilmus välja ei keegi muu kui Robin-Hood oma vibuga ja ütles: „Ma lasen teile taevast pardi alla,“ ning ta lasigi noole pardi pihta, kuid part prääksatas midagi pardi keeles ja alla kukkus kuldmuna. Üks päkapikkudest korjas muna üles ja pani selle riiulile, lootuses, et kord sellest ikka midagi koorub.
Aga nüüd liigume oma jutuga taadi ja eide talukesse, kus eit jälle vingus, et kaua ta selles vaesuses elama peab ja saatis taadi jälle kuldkalakest püüdma. Kui taat järve poole komberdas, komistas ta hundile otsa ja hunt küsis: „Kuhu lähed vanamees?“ ning taadike siis kohe vastas, et kuldkalakest läheb püüdma. Seepeale tegi hunt ettepaneku: „Teeme kala pooleks.” Taadikesele ettepanek ei meeldinud ja ta tahtis hundi üle kavaldada ning ütles: „Ainult sellel tingimusel, kui sa pool järve tühjaks jood. Siis saan ma kuldkalakese paremini kätte.“ Rumal hunt oli muidugi nõus ja hakkas järve tühjaks jooma. Ta jõi ja jõi ja ta kõht läks suureks ning ta hakkas veerema nagu pall. Seepeale läks taadil meel haledaks ja ta kutsus puuraidurid. Puuraidurid tulid ja lõikasid hundi kõhu lahti. Sealt tuli välja palju vett ja Punamütsike. Taat küsis Punamütsikese käest, et kuidas ta seal ära ei uppunud ja Punamütsike vastas: „Mul polnud seal häda midagi, mul olid lestad ja õhuballoon kaasas. Ma ju tulin otse ujumistrennist.” Seejärel õmblesid puuraidurid hundi kõhu jälle kinni. Ja siis äkitselt tuli jõest välja kuldkala, kes ütles: „Aaeehhh, tere hommikust! Appike, te olete siin pool jõevett ära solkinud.“ Selle peale kurtis taat: „Kulla kuldkala, mul naine jälle pahandab, et tal ei ole uusi kleite. Äkki saaksid teda mõne oma võlunipiga aidata.!” „Aeh, nojah, kui siis just peab,“ vastas kuldkala. Kuldkala kutsus oma lohe ja hüppas talle selga ja hüüdis veel sealt ülevalt: „Teie talu juurde siis.“ Nad läksidki kõik taadi ja eide talu juurde ja kui nad kohale jõudsid, oli eit juba lasknud lõkketule ära kustuda ja isegi sööki polnud valmis tehtud. Kuldkala lohe tahtis lõkkesse uuesti tuld pursata, aga kui ta purskas, läks hoopis kogu taadi ja eide maja põlema ja majast jooksid välja kolm põrsakest: Nif-nif, Naf-naf ja Nuf-nuf. Kas ma ei öelnud, nemad elasid taadi ja eide juures.
Nüüd liigume oma jutuga nõia maja juurde. Hommikul oli nõid avastanud, et üks ta vana vilt ja luud olid kadunud. Ta otsustas teha koosoleku. Mõne aja pärast juba koosolek käis. Laua taga istusid Lumivalgeke, Pöial-Liisi, Punamütsike, Tuhka-Triinu ja Nõid. Nõid päris Tuhka-Triinult, kas tema ei ole ta vilti näinud, mille peale vastas Tuhka-Triinu, et ta ei tea Nõia vildist midagi, aga ta võib anda Nõiale oma kristallkingakese. Nõiale see ettepanek ei sobinud ja ta teatas kõigile väga kurvalt: „Minu vilt on mulle väga oluline, sest kui mul seda ei ole, ei ole mul ka võlujõudu.“ Seepeale hakkasid kõik käsi plaksutama ja hüüdma: „Tore, tore.“ Aga nõid läks sellest nii kurvaks, et ta kõver nina läks veel kõveramaks. Äkitselt astus uksest sisse Buratino, kes ütles: „Yeah, baby, mis teoksil! Ma kuulsin, et siin mingi koosolek käimas.“ Ning järsku kõlas kõva koputus: „Kop-kop-kop!”, millele nõid vastas: „Tulgu sisse, kes seal on, kui just pole padakonn!” Ning sisse astus Postiljon Bedsgin. „Ei ole padakonn,“ ütles ta pahaselt. Tema kirjakotis oli Saabastega Kass. „Aga kus su saapad on?“ küsis Pöial-Liisi, „sa ju oled ometi Saabastega Kass?“ „Jah olen küll, ainult et ilma saabasteta. Aga siin pole vaja norida, ma tõin teile kaks teadet. Hea ja halva. Kumba te enne tahate kuulata?“ „Head! Ja mis need siis ometi on?“küsisid teised. „Hea on see, et ma leidsin Nõia vildi, aga halb on see, et ma kaotasin selle uuesti ära!” Kõik olid jälle kurvad. Aga sel hetkel astus sisse krokodill Geena ja Potsataja. „Tere, tere, kõik see pere!” ütles krokodill. Ma kuulsin, et siin on koosolek käimas!” Ja kohe, kui ta oli jõudnud selle ära öelda, kuulsid kõik hirmus kõva jooksmist. Kui Geena pea õue pistis, nägi ta kolme karu Nõia maja poole jooksmas. Nii kui karud Geenat nägid, pöörasid nad hirmust otsa ringi ja jooksid koju tagasi. Ning siis veel kukkus nende jooksmisest puu otsast alla üks käbi ja sellega on me jutt läbi!!!

Luukere, kes osutus printsiks

Martin Salm (4. kl)

Elas kord väga vanal ajal, paksus metsas ühes majakeses luukere. Ta oli tegelikult sündides olnud prints, kes elas kauges kuningalossis. Aga nende lossi oli tabanud õnnetus. Kuri nõid nõidus ära kogu kuningriigi ja kuningapoja muutis luukereks. Nii pidigi õnnetu luukere varjama end metsas ja nukralt oma valgeid konte klõbistades üksi ringi käima. 
Ükskord, kui ta jälle metsas muremõtteid mõlgutas, nägi ta kännu kõrval imepisikest haldjat kibedasti nutmas. Kui prints küsis haldja mure põhjust, jutustas see, et oli oma võlusõrmuse ära kaotanud. Luukere märkas kohe eemal midagi helkimas. Ta ulatas sõrmuse haldjale, kes oli väga rõõmus ja sosistas, et teab kuidas luukere jälle printsiks saaks. Kuueteistkümne mäe ja metsa taga asub üks imeline allikas. Kui luukere seal supleb muutub ta tagasi printsiks. Nende sõnadega andis ta luukerele väikese linnusule ja kadunud ta oligi. Luukere vaatas imestades sulekest oma klõbisevate sõrmede vahel ega teadnud mida sellega peale hakata.
Lootuses nõidusest vabaneda asus ta kohe teele. Kõik need mäed ja metsad olid raskesti läbitavad ja võtsid vaese luukere päris võhmale. Kuni äkki hakkas eemalt paistma ilus sillerdav valgus ja kuuldus kõrvulukustav vulin. Luukere vaatas ehmunult vee poole, see tundus ähvardav. Suure hirmuga pillas ta haldjalt saadud sule vette. Kohe muutus vesi vaikseks. Luukere sai aru, et see oli võlusulg. Ta astus ettevaatlikult vette, ujus natuke ja vaatas vee peegeldust. Sealt paistis talle vastu ilus, noor prints. Korraga oli kadunud allikas ja mets selle ümber ning prints leidis ennast lossiväravate juurest.
Kogu kuningriik sai nõidusest vabaks ja kõik olid printsi koju jõudmisest rõõmsad. Sellest ajast peale valitses selles kuningriigis õnn.

Vaibaost

Ragne Roost (7. kl)

Lõpuks ometi tegid ema ja isa oma unistuse teoks ning ostsid endale suure, paksu ja ilusa mustriga vaiba. Mis maksis palju. Ema ja isa olid selle jaoks raha kokku hoidnud. Nõnda nad vajaliku summa kokku saidki. 
                        Nüüd oli vaip põrandal, kus ongi ju vaiba koht. Ema ja isa ei raatsinud selle peale õieti astudagi. Imetlesid eemalt. Aga imelikul kombel muutus vaip iga päevaga hallimaks, tema värvid tuhmusid. Lähemal uurimisel selgus, et süüdi oli tolm. Tolmuimejat ema ja isal ei olnud, nad korjasid alles selle jaoks raha.
                       Ei aidanud siis muu, kui vaip kokku rullida ja kloppimiseks õue viia. Seda isa ühel hommikul tegigi. Pistis võileiva tasku ja läks. Kõht võib ju raske tööga tühjaks minna. Isa laotas vaiba murule ja kukkus seda klopperiga materdama. Iga löögi juures vaip võpatas, püüdis isa eest ära roomata ja hüüdis koguni appi. Isa ei teinud kuulmagi, materdas aga edasi. Tihe tolmupilv tõusis kõrgele. 
                        Kui isa tõstis klopperi järjekordseks matsuks, kerkis vaip äkki maast ja tahtis plehku panna. "Seisa paigal, kurivaim!" kirus isa ja kloppis vaipa edasi. Vaip sellest ei hoolinud, tõusis ikka kõrgemale ja läks kaugemale. Isa jooksis vaibale järele.
                      Sestsaadik pole isa enam nähtud, vaibast rääkimata. Küla peal räägiti, et keegi olevat sel saatuslikul hommikul märganud midagi neljakandilist üle metsa lendavat. Emal oli vaibast tulikahju. Isast muidugi ka. "Hea, et tal, vaesekesel, vähemalt võileib kaasas oli," ohkas ema ja pühkis silmanurgast pisara.

Tänapäeva muinasjutt

Karl Poopuu (7. kl)

Elas kord üks tore karupere: Karupapa Mati, karumamma Kati, karupoeg Jaan. Karuperel oli kaunis elamine, suure mäe sees uhke koobas. Karupapa töötas edukas firmas „MESI“, mille tegevuseks oli meekorjandus ja müük. Karumamma toimetas kodus, kasis-kantseldas last ja tegeles käsitööga. Aiatööde tarvis oli neil palgatud sipelgameeskond.
               Ühel kaunil kevadpäeval saabus aga pereisa murtult koju ja teatas kurva uudise – firmas tekkinud makseraskuste tõttu tuli suur osa töötajatest lahti lasta ja nende hulka kuulus ka karupapa Mati.
               Perepoeg Jaan oli isa ja koduse olukorra pärast väga mures. Ta oli alles lõpetanud kohaliku metsakooli, aga mis edasi - sellele polnud ta küll kunagi mõelnud. Ta istus suure õunapuu all ja lasi mõttel lennata, kuni peas valmis äriidee.
   Jaan otsustas luua omapere äriettevõtte „Mari“, mis tegeleks mahla tootmisega. Jaani salasoov oli kasvada suureks ettevõtjaks ja veel soovis ta, et tema firmal läheks väga hästi.
                Veel pisut istunud, tatsas Jaan kohaliku öökulli Uu juurde nõu küsima ja oma äriplaanist rääkima. Nõupidamine kestis tunde, õhtuks oli Jaanil täpselt teada, mida teha, et äriplaan õnnestuks. Lisaks nõule sai Jaan Uu-lt kaasa imelise kuldlõnga. Imelõng aitas usinal karupoisil kiirmeetodil vajaminevaid teadmisi omandada. Sikutad aga lõnga ja kõik soovitu on olemas! 
   Kõigepealt oli vaja koostada edukas plaan, selleks et kõik kulutused jääksid ikka plaanitu piiridesse - karu kohe lõnga sikutama! Kust ja kellelt saada laenu?... - jällegi aeg lõnga tõmmata! Selleks, et hästi läheks, tuleb tõsta läbimüüki…. Saada hästi läbi naabermetsa Hundiga, ... numbritega ja numbrilauaga, ... edukalt juhtida … 
Ja iga kord polnud muud enamat vaja, kui vaid lõngakest sikutada. Ja usin karupoiss oli selles vägagi osav – tõmbas nii, et käpad rakus! Oli ju talle juba vanaisa Gustav rääkinud, et ränk töö viib sihini!
  Möödusid aastad ja karupoisi äri õitses. Tema ettevõte oli kuulus üle kogu metsa ja isegi kaugemal metsades...
                                           JA SIIS JAAN ÄRKAS….
  See kõik oli olnud vaid uni! Karupoiss oli terve päeva vaikne ja mõtteis. Hommikuks teadis Jaan päris täpselt, mida ta teeb. Ta pakkis oma asjad ja teatas vanematele, et läheb nüüd naabermetsa kooli edasi õppima. Karupoiss Jaan mõistis oma une mõtet, kuid niisamuti teadis ta, et Kuldlõng on olemas vaid muinasjutus.

Unistus

Kristiina Rattasepp (32) ja Ott Rattasepp (8)
 

Sellel päeval oli Unistus veidi nukker..tema päevade kaupa unistatud unustamatud pehme pilvevilla sisse mässitud Uneraasud ei ilmutanud mingit märki sellest, et nad tahaksid kasvõi veidikeseks ajaks muutuda trillerdavaks-sillerdavaks meelehead tegevaks Õnneks...oli ju Uni Unistuse suur sõber ja öösiti, kui Unel oli palju tegemist, valvas Unistus tema lapsukesi..kohendas nende pilvevaipu või tegi neile aeg-ajalt lihtsalt pai..

Unistus oli pettunud. Miks ei võiks inimesed olla kogu aeg õnnelikud? Päevad oleksid täis südamesoojust, rõõmu ja õnnevärinaid. See oleks ju nii vahva!

Hommikul ärkaksid emad ja isad ja nende näod oleksid naerul, nad astuksid uude päeva soojade südamete ja armastust täis meelega. Hommikusöögi ajal naudiksid nad viimse hingevärinaga ema tehtud pannkooke, kes suudaks õnnest joobudes isegi nõud lauldes ära pesta. Just, just, lauldes, Õnn peab ju kuidagimoodi end vahel ka teistele näitama!

Inimesed aitaksid üksteist ja mitte keegi ei oleks õnnetu. Lapsed saaksid mänguväljakul turnides vaid imetillukesi muhkusid, mis nende seiklushimulise meele vaid tugevamaks ja õnnelikumaks teeks.

Keegi ei varastaks, valetaks ega teeks meelega teisele paha.

Ükski poiss ei tiriks tüdrukut valusasti patsist..

Ükski õnnetus ei juhtukski..

Üksi auto ei sõidaks kraavi..

Üksi halb sõna ei tuleks keelele..

Ükski lapse jalg ei astuks kunagi sügavasse poriloiku ega määriks enda uusi riideid ära..

Ükski koer ei hammustaks kedagi..

Ükski mänguauto ratas ei tuleks auto alt ära..

Ükski pai ei jääks tegemata..

Ükski hea soov ei jääks soovimata..

Unistus vaatas Uneraasukesi ning nägi, et nad naeratavad .. Unistus sai aru, et Uneraasud näitavad inimestele ülisuurt õnne just unes, et inimestel oleks päevasel ajal, mille poole püüelda, et neil oleksid Unistused, mis sillutavadki tee suure Õnneni. Just nii nagu Unistus seda soovis..Unistus sai aru, et tema teebki inimesed õnnelikuks ning tal oli selle üle väga hea meel.

Unistus andis Uneraasukestele unistavad unemusid ning kallid ja nii ta koos lastega mõnusalt tuttu jäigi..peas keerlemas õnnelikud, edasiviivad ja unustamatud Unistused...

Kui sa hästi tasa oled, siis kuuled sinagi, kuidas nad kõik kooris nohisevad..ja kui sa silmad kinni paned, siis näed sinagi neid pehmete pilvede sees palli veeretamas..Kuula..nad kutsuvad Sindki!

Muusika

Kristiina Rattasepp (32) ja Ott Rattasepp (8)

Muusika oli harjunud leidma end hetkedes, mis võisid olla nii ühtviisi hardad kui ka sellised, mida täpselt meenutada ei tahtnud. Oma võimega muuta olukordi ja hetkeid hirmsateks, meeletuteks, hulludeks või imeilusateks, oli Muusika õnnelik. Ta tundis, et tema suudab ja tema saab muuta kõike, mis on tema ümber..nt anda Kurvale Rõõmsa näo ja muuta Rõõmus veel lõbusamaks..

Tantsitades inimesi ja tehes trillereid ei suutnud Muusika end kunagi tagasi hoida..kord veidi hullununa ei suutnud ta pidama jääda ja rahvas muudkui tantsis ja tantsis, kuni peo lõppedes oli neil raske isegi koju jõuda..

Mõnel teisel päeval oli Muusika kurb ja tema aeglased ja madalate toonidega lood muutsid inimesed veel kurvemateks ning unistavamateks ning hingematvalt tõsisteks..kuni pisarad vooolasid meeste ja naiste nägudel ja kõik halb väljus...

Lapsed pani Muusika alati mängima ning hoogsalt hüppama ja tantsima..emad, kes lapsi ohjata ei suutnud, olid rõõmsad, kui muusika nende halvale tujule vaatamata lapsed naeratama pani ning kogu päeva jooksul kogutud väsimus kadus hetkega..

Õhtu saabudes võis Muusika teha imesid pisikeste põnnidega...oma imelilusate unelaulukestega viis Muusika lapsed maadele, mis olid täis rõõmu ja naeru ja õnne..mille sees oli hea olla ka uinudes..et siis hommikul ärgata õnneliku ja puhanuna..

Kuid Muusika suutis ka veidi vihastada ja pahandada..

Taldrikuid kokku taguvad lapsed ei suutnud oma vanematele selgeks teha, et selle lärmi taga on tegelikult ilus Muusika peidus..või et kolisev potikaas võib olla just kõige ilusam heli, mida laps on suutnud ise tekitada..

..vahetevahel pani Muusika autojuhid kiiremini sõitma, või kui tal oli eriti krutskituju, siis võis ta teha selliseid kriuksuvaid helisid, mida kuuldes kõik kahvatasid ja surusid käsi kõrvadele..

..alati ei teinud ta seda meelega..sest nt kriiti tahvlil vedav õpetaja..kes seda kogemata käega nõksatas ja kohutava hirmujudinaid tekitava heli tekitas..ei teinud seda ju meelega ja teinekord ehmatas ka Muusika sellest helist....

Kuid teinekord oli jälle kiirabi sireen üks ilusamaid helisid, sest andis see ju märku sellest, et kellegile minnakse appi ja abi on kohe kohe kohal.

Muusika oli õnnelik, sest just tema suutis maailma ilusamaks muuta ja samas võis ta vahel ka mõne vimpka visata..siiski oli elu ilus ja Muusika tundis end selles serenaadis imehästi..koduselt..musikaalselt..õnnelikult..

....ja nii ta elab siiani ning musitseerib...

..kuulata vaid korra ja Sinagi kuuled teda...

Muinasjutt kõige suuremast aardest

Pajusti lasteaia Mõmmikute rühm

Eellugu:
Oli üks vihmane ja kõle päev.. õue minna ei saanud, sest väljas oli märg ja külm ja porine. Toas olid juba kõik vajalikud toimetused tehtud - selgeks sai number 3 ja kolmnurk, täht M kenasti töövihikusse maalitud.. natuke lauldudki, kuid söögiajani oli ikka veel tükk aega. Juba jõudsid mõned poisid omavahel tülligi minna
Äkki istus õpetaja vaiba peale maha, kaasas pealt riidega kaetud korvike. Seda märganud lapsed kogunesid peagi tema ümber ja jäid üllatunult ootama - mis nüüd siis hakkab juhtuma?
Vaikse häälega ütles õpetaja: “Meile tuli külla MUINASJUTT.”
“Elas kord….” Algas jutt ja õpetaja pistis käe lina alla... sealt tuli välja Pardipoeg. Ja ega keegi enne ei teadnud, kes tuleb järgmisena, kui mõne lapse käsi oli aidanud jutu sisse tuua uue tegelase…
Mis sai edasi ja kuidas lugu lõppes, sellest loe juba ise!

Elas kord, ühel kaugel maal, mitme mäe ja mere taga, seitsme suure metsa taga, üks pisike armas pardipoeg. See Pardipoeg oli päris üksi ja ta oli väga kurb. Ja kurb oli ta sellepärast, et tal oli kogu aeg igav, sest ei olnud kellegagi rääkida ega mängida. Ühel päeval otsustas Pardipoeg, et ta läheb igavuse peletamiseks laia maailma varandust otsima.
Pardipoeg pakkis omale kompsu sisse paar kodust rohuliblet, mõned hommikused kastepiisad, murdis kaasa paar päikesekiirt ja hakkaski vahva sell astuma.
Kõndis, mis ta kõndis, kes sellest aru sai, palju aega mööda läks, kuni kohtas Pardipoeg oma teel toredat roosat Notsut.“Tere, armas Notsu,” ütles Pardipoeg “Mina otsin varandust. Kas oled sa siin kusagil varandust näinud?” Notsu mõtles natuke ja vastas:”Tere-tere, Pardipoeg. Ei ole ma näinud mingit varandust. Aga kui sa soovid, võin ma tulla sulle appi seda otsima, mul on üksi siin nii kurb ja igav!” Loomulikult oli Pardipoeg sellega nõus ja nii marssisidki kaks vaprat teelist edasi.
Kõndisid, mis nad kõndisid, kes sellest aru sai, palju aega mööda läks, kuni said kokku kahe rõõmsa Karupojaga. “Tere, Karupojad, me otsime varandust. Äkki olete teie siin kusagil mõnda näinud?” ”Tere-tere teilegi. Pole me siin peale paari marjamätta midagi muud näinud. Aga kui te soovite, võime ka tulla appi seda varandust otsima, meil on siin kurb ja igav!” Taas rändasid vaprad varanduseotsijad mööda maad.
Kõndisid, mis nad kõndisid, kes sellest aru sai, palju aega mööda läks, kuni said kokku Jänesepojaga. “Tere, Jänesepoeg, meie otsime varandust. Äkki oled sina siin kusagil varandust näinud?” Aga ka Jänesepoeg ei teadnud varandusest midagi. Et Jänesepoeg kurvalt üksi ei jääks, kutsusid Pardipoeg, Notsu ja kaks Karupoega ta endaga kaasa. Teekond jätkus ühiselt rõõmsal meelel juba viiekesi. Kõndisid, mis nad kõndisid, kes sellest aru sai, palju aega mööda läks, kuni said kokku lõbusa Kitsetalle ja krapsaka Vasikaga.

Taas tervitas Pardipoeg oma kaaslastega uusi tuttavaid: “Tere Kitsetall, tere Vasikas! Meie otsime suurt varandust. Kas te olete siin kusagil midagi sellist märganud?” Mõtles Vasikas. Mõtles Kitsetall. Ja vastasid siis: “Tere teilegi, rändurid, ei ole meie siin varandust näinud. Kuid kui lubate, tuleme teiega kaasa, et aidata seda otsida, siin on nii kurb ja igav!” Nii astusidki edasi juba seitse vaprat aardejahti. Kõndisid, mis nad kõndisid, kes sellest aru sai, palju aega mööda läks, kuni jõudsid suure mäe otsa, kus kasvas üks suur puu. See puu oli nii suur, et sinna sisse oleksid elama mahtunud kõik meie seitse vahvat seiklejat ja veel rohkemgi!
Nii nad siis kobistasid ja jutustasid ja arutasid seal puu juures, mis edasi teha, kuni seda kuulis vana tark Öökull. “Tere teile, tublid rändajad. Mis teid on nii kaugele toonud?” küsis Öökull nende käest. Kõik hakkasid läbisegi vastama ja jutustama, miks ja kuidas nad sinna on sattunud. “Armsad sõbrad, kas te võiksite seda rääkida ükshaaval? Ma ei saanud midagi aru!” kostis vana tark Öökull. Väike Pardipoeg astus ette ja hakkaski siis jutustama: “Mul oli kodus üksi nii väga igav... polnud kellega mängida ja rääkida... siis otsustasingi minna laia maailma, et varandust otsida. Oma teel kohtasin Notsut, kahte Karupoega, Jänesepoega, Kitsetalle ja Vasikat. Nad keegi ei tea, kus küll võiks olla see varandus, mida otsime. Kas sina tark Öökull, tead meile öelda, kust me veel peaksime otsima?” Nüüd jäi Öökull mõttesse. Ta mõtles kohe tükk aega, enne kui vastas:”Kallid lapsed! Kas te siis ei näe, et olete oma varanduse juba leidnud!” “Kuidas nii?” küsisid kõik kooris. Öökull jätkas: ”Te läksite varandust otsima, sest teil oli igav ja polnud kellega rääkida ja mängida. Nüüd aga olete te leidnud üksteist ja olete saanud suurteks sõpradeks. Enam ei ole teil igav. Teie varandus ongi ju teie SÕPRUS!” 

Lugu vürstipoeg Marcelist 

Nina Lusmägi (56)

Tere, Tuhkatriinu!

Egne Liivalaid, Väike-Maarja Gümnaasium 1. a klassijuhataja

Seitsme põllu ja metsa taga asub Väike-Maarja. Väike-Maarja on see koht, kus on pood ja pank ja pubi ja muusikakool ja päästekool ja kirik ja palju muud. Eriti huvitav on praegu kirik, sest see on üsna nudi- tal pole nimelt soengut peas. Torm viis soengu minema. Väike-Maarja väärikad tellisid soengumeistrid, kes kirikule uue frisuuri tekitaksid. Need nadikaelad kartsid kõrgele ronida ja otsustasid- teeme soengu maas valmis ja siis tõstame kirikule pähe. Varsti peaks seda ilmaimet näha saama! Tegelikult kirik ei ole Väike-Maarjas kõige põnevam koht. Kõige põnevam on gümnaasiumi algklassidemaja. Küll seal alles toimub põnevaid sündmusi - kord on klassiõhtud, kord jääb terve koolipere ööseks majja ja pidutseb hommikuni, kord tassivad nad kõik oma lemmikloomad kooli. Selles vahvas
majas käib ka 1.a klass. Nemad kirjutasid ühel päeval koolis muinasjutte. Õpetaja aitas vead ära parandada ja lapsed panid lood kirja. Vahvad said! Saadan ka Sulle lugemiseks. Juhul kui Sa ikka veel elad oma printsiga kusagil ja pole veel ära surnud, saate neid oma lastele õhtuti ette lugeda.

Muinasjutt mammutist 

Carl Robert Tamberg (1. kl)

Seitsme maa ja mere taga ühes linnas elas mammut. Tema nimi oli Mati.
Ühel päeval läks ta kaevanduse juurde. Seal oli veeauk. Mammut kukkus auku. Seda märkas mammut Maido ja ta tõttas Matile appi. Maido ulatas köie ja päästis Mati veeaugust.
Kui nad surnud ei ole, siis elavad nad veel edasi. 

Kleepsude lugu

Timo Tiimus (1. kl)

Elasid kord koolis tiigri nimekleepsud.
Kord oli klassiõhtu ja lapsed vaatasid loodusfilmi, kus olid tavalised tiigrid. Kleepsude jaoks olid nad vapustavad. Tiigri nimekleepsud hiilisid lennukisse ja lendasid Venemaale päris tiigreid otsima. Nad vaatasid, et seal on liiga kõrge rohi ja otsustasid, et lähevad kooli tagasi, sest seal on kõige parem.
 Ja kui need lapsed 12. klassi on lõpetanud, elavad nad tänaseni õnnelikult edasi. Tiigri nimekleepsud ka.

Muinasjutt

Romet Kroll (1. kl)

Seisme maa ja mere taga elas ilus printsess.
Ühel päeval mõtles ta Kanaari saartele lennata. Kui lennuk hakkas maanduma, juhtus midagi ja lennuk kukkus merre. Õnneks oli seal lähedal üks prints oma kaatriga ja ta päästis printsessi ära. Nad abiellusid.
 Kui nad surnud ei ole, elavad nad õnnelikult koos siiani.

Teine Tuhkatriinu

Sandra Salumäe (1. kl)

Elas kord üks mees, kellel oli ilus tütar. Ta nimi oli Tuhkatriinu.
See mees läks kord reisile, aga õhtul tuli torm ja laev läks põhja. Mehe naine suri ära ning ta võttis omale uue naise. Tegelikult oli see uus naine väga kuri. Tal oli kaks tütart, kes olid ka kurjad.
 Ükskord toodi lossist üks kiri. Kuningas tahtis ühte neist oma pojale naiseks. Tuhkatriinu jäeti üksi koju ja siis ilmus tema silme ette haldjas. Ta soovis, et ta oleks printsess. Tüdruk läks ka ballile. Prints armus temasse kohe, aga kui kell sai kaksteist, pidi ta ruttu koju minema. Lahkudes kukkus tal kõrvarõngas ära. Prints leidis selle ja otsis seda tüdrukut. Lõpuks jõudis ta nende maja juurde. Kõik tütred tulid ehet proovima. Ühele oli see liiga väike. Teisele suur. Aga siis tuli Tuhkatriinu ja proovis seda. Kohe muutus ta printsessiks ja nad abiellusid.
 Kui nad surnud ei ole, siis elavad edasi.

Transformerite lugu

Oliver Tein (1. kl)

 Elas kord garaažis rekka Transformer. Ta läks seitsme maa ja mere taha. Seal elas tuletõrje transformer. Rekka Transformer asus võitlema. Siis sai ta aru, et sõbralik on targem olla. Nad said sõpradeks. Koos hakkasid nad rallit sõitma. Iga võidusõit jäi viiki, sest nad olid sama kiired. Koos on neil lõbus siiani.

Teritaja ja liim 

Markus Masing (1. kl)

Ühes väikeses majas elasid kord teritaja ja liim. Teritaja oli õel. Liimile ei meeldinud teritaja.
Ükskord hakkasid liim ja teritaja vaidlema. Nad vaidlesid ja vaidlesid, kumb neist kasulikum on. Teritaja arvas, et tema on parem, sest temaga saab teritada. Liim arvas, et temaga saab liimida. Nad vaidlesid ja vaidlesid. Siis tuli kass. Kass viskas teritaja saapasse ja liim oli rõõmus. Nii lõppeski see lugu. 
 

Jutt kassipojast

Marili Kiisk (1. kl)

Elas kord kassipoeg, kes oli väga uudishimulik.
Ühel päeval tuli äike. Ta läks seda kohe uurima. Siis tuli väga suur tuul. Tuul tahtis kassi ära viia. Kassipoeg hakkas väga kartma.
 Sellest päevast ei olnud kassipoeg enam nii uudishimulik.

Koer ja kass

Kristiina Raag (1. kl)

Elas kord kass, kellele meeldis mängida ja koeraga ringi käia ja teda taga ajada.
Nad läksid ükskord kinno. Nad vaatasid lõbusat filmi. Seejärel läksid nad koju ja mängisid. Kass lakkus piima ja pakkus koerale ka.
Kui nad pole surnud, siis nad ikka veel mängivad.

Rebane ja kolm jänest 

Karmen Pihlak (6. kl)

Metsahärra

Ranno Rajaste (7. kl)

  Kord ammu ammu, siis kui rohi oli rohelisem ja taevas sinisem, paiknes keset metsi suur Mõis. Seal mõisas elas härra Frank Metshäller. Ta oli üksik mees. Frankil polnud ei naist ega lapsi. Ta tundis end alalõpmata üksikuna. Frankil oli väga palju raha, kuid ta ei teadnud, mis sellega peale hakata. Kõik mis ta ostis, kaotas härra silmis kiirelt oma laheduse ja lõbu. Ainus, mis Franki lõbustas, oli metsas jalutamine. Jalutades tundis ta end vabana kui lind.
Kord igavledes tuli tal mõte, et miks jalutada samas vanas metsas. Mul on ju raha küll. Ostaks õige natuke maad juurde! Nii ta tegigi, kuid tüdines sellestki peagi. Siis ostis ta maad juurde. Kui sellestki tüdines, siis ostis aina juurde ja juurde. Mõne nädala pärast polnud järel enam ühtegi vaba maatükki. Frank tundis end maailma kõige õnnelikuma mehena.
Vahepeal oli Frankile külge hakanud kohutav pahe. Ta suitsetas. Tehes oma igapäevast jalutuskäiku metsas, kippus Frankile hirmus suitsuisu peale. Ta istus kännu otsa ja tõmbas ühe sigari. Seejärel kõndis ta koju. Õnnetuseks ei märganud ta, et ta sigari otsast kukkus hõõguvat tuhka kuivale samblale. Koju jõudes nägi Frank metsa kohal punast kuma. Peagi tõusid leegid. Leegid olid nii kõrged, et kärsatasid ühe kuu poole mustaks. Tuli levis nagu tuul ja peagi põles kogu härra mets.
Kolme päeva pärast oli metsast järel ainult tuhk. Frank oli kogu oma raha metsale kulutanud ja nüüd oli ta pankrotis. Sellest ajast peale töötas ta oma ahnuse eest külarahval orjana. Siit tuleneb õpetus, et suur tükk ajab suu lõhki ja ärge jumala eest kunagi suitsetage.

Paula orjapõli

Mona Seppern (6. kl)

Ühes linnas elas tüdruk nimega Paula. Tema ema ja isa läksid lahku ning ta jäi elama ema juurde. Paula ema aga võttis uue mehe ja mehel olid ka lapsed. Poisi nimi oli Andri ja tüdruku nimi Kristi. Uue mehe lapsed olid nii ülbed.
 Ühe päeval koolist tulles leidis Paula postkastist kirja: Paula, Andri ja Kristi!Olete oodatud homme kell 20.00 kooli diskole. DJ on Paul Rummo. Paula viis kutse Andrile ja Kristile. Kristi hakkas kohe käsutama Paulat: ”Triigi mu liibuv kleit ära ja et see oleks homseks tehtud!” Andri aga: ”Mu teksad said täna mustaks. Pese need ära!” Paula tegeles nende riietega hiliste öötundideni.
 Järgmisel päeval kui nad koju jõudsid, hakkasid Andri ja Kristi käsutama, et Paula kõik ette-taha ära teeks. Äkki Paula käratas: ”Ma pean ka valmis jõudma!” ”Hah, sina küll kaasa ei saa,” ütlesid Andri ja Kristi. Ühtäkki tuli Paulale meelde: ”Mul pole ju kleitigi millega minna.”
 Kui Andri ning Kristi olid ära läinud, läks Paula kööki. Ta istus seal ja märkas alles mõne aja pärast, et teda jälgib keegi. See oli võlur. Ta oskas ka mõtteid lugeda ning võlus Paulale selga imeilusa kleidi, jalga kingakesed ja ka soengu tegi nii kenaks. Ta oli kena kui printsess. Tolmuimejast tegi aga imeilusa auto. Paula saigi diskole sõita.
 Diskol tahtsid kõik poisid temaga tantsida. Teised tüdrukud läksid kadedaks. Paula sai diskolt palju sõpru.
 Kui nad koju jõudsid ei julgenud Andri ja Kristi enam midagi öelda. Nad ei käsutanud enam kunagi Paulat, sest tema oli peol ilusam olnud ja nii see jäigi. Paula oli väga õnnelik ning ta sai ilusti koolis edasi käia.

Lugu sellest, kuidas jänesel kõrvad sõlme läksid

Ricco Rosin (9)

Ammu-ammu, palju aega tagasi, elas üks jänes, väga pikkade kõrvade ja rõõmsa näoga.
Ühel ilusal hommikul ärkas ta üles, pesi silmad, näo, aga kõrvad jättis ta viimaseks, sest nende pesemiseks kulus palju aega.
Jänes astus kodust välja ja kõndis kaua. Tee peal kohtas tuttsaba hunti. Kriimsilm küsis: „Miidhha zhiina zhieet joddzid?”
„Ma tahan jõuda jänesekuninganna ja kuninga juurde,” vastas jänes. 
Hallivatimees aga käratas: „Minna zhinna deed ei dea!” Pärast ütles rahulikult: „Võta see kitarr. Kui tõmbad kõiki keeli ühe korra ja ütled, kuhu minna tahad, oledki juba kohal, aga kui tõmbad kõiki kaks korda, siis võid soovida ükskõik mida.”
Pikk-kõrv võttis kitarri ja tõmbas keeli kaks korda. Haavikuemand soovis endale jänesekuninga lossi kõrvale veel suuremat lossi, mis kuuluks talle endale ja tahtis ka kõige paremat pidusööki ning palju sõpru. Need ta ka sai. 
Teisel päeval tahtis välejalg endale raketti ja teist samasugust muusikariista. Lendas kosmosesse, uuris kosmost, jälgis tähti ja mängis seal kitarri. Kuna maale tagasi maandudes muutus atmosfääris õhk liiga kuumaks, põles kitarr ära. 
Järgmisel koidikul ärkas jänes oma väikeses urus. Proovis kitarri koopia peal keeli tõmmata, aga koopia ei võlunud. Pikkkõrv aina proovis ja proovis. Iga keeletõmbe peale läksid tema kõrvad aina rohkem ja rohkem sõlme. Lõpuks olid ta kõrvad sõlmes ja kõrvade vahele oli kiri tekkinud.
Selles oli kirjutatud: „Kallis hr Jänes! Ma lasin endal ära põleda, sest sa hakkasid ahnitsema. Sa palusid kõike endale, aga mitte midagi teistele. Sellepärast ma kustutasingi kõik su soovid.”
Ja kui see jänes surnud pole, siis ta otsib seda kitarri veel praegugi.
Selle jutu mõte oli selles, et ära kunagi ahnitse ja kui saaksid sellise kitarri nagu jänes, palun mõtle teiste peale ka!

Sinine torn

Anni Ulm (12)

Kuskil kaugel, taeva ja ma vahel, asetseb suur kuningriik nimega Blaue Turm. Selle kuningriigi nimi on tulnud saksa keelest, ning see tähendab sinist torni. See nimi on tulnud tänu sinisele tornile keset linna.
Blaue Turmis käib kogu aeg tegevus, isegi öösel. Päeval käivad lapsed kuningriigis ringi ja avastavad metsade saladusi ja mängivad mänge. Täiskasvanud teevad tööd ja on kogu aeg hõivatud. Öösel puhkavad suured inimesed kodus ja toimetavad niisama, aga lapsed käivad koolis. Nimelt ei maga keegi kunagi selles riigis, kuna seda pole ette nähtud.
Nagu teised lapsed, mängib ka Reti päeval ja öösel käib koolis. Reti on kirjutaja tütar. Tema isa töötab kuninga juures kirjutajana. Tema peab kirjutama üles kõik päeva sündmused ja öö juhtumised. Retil on sinised juuksed ja mustad silmad. Ta ei armasta eriti teiste lastega koos olla, vaid liigub sinise torni juures alati. Tegelikult sinna torni juurde ei saagi väga lähedale minna, sest torni piirab kinnikasvanud aed. Aed on oma kolm meetrit kõrge ja piirab torni igast suunast. Kui oleks aial värav, siis ehk saaks sinna minna, kuid aial pole seda. Aed ise on tehtud väljaspoolt laudadega ja sisse on kallatud kive. Tänu sellele ei saa keegi seda aeda lõhkuda.
Ühel hästi sinisel päeval luuskis ringi musta peaga poiss. "Hei, sina seal!" karjus poiss Retit märgates. "Mine minema Revor!" karjus Reti kohe, kui tundis tervitaja ära. Revor oli asevalitseja poeg. Kuna Kuningal poegi pole, siis kuningriigis kõige tähtsam laps oli Revor. Keegi ei sallinud teda, sest ta oli alati tähtsust täis. Revor vaatas Retile korraks otsa ja jooksis vihasena metsa poole. Reti kõndis rahulikult minema, ümisedes omaette:
"Torn, roos ja mõõk,
sellest tuleb kõva löök,
kui kord variseb,
kokku torn sinine,
roosid kuivavad ära,
kaugusse jääb kära,
magavad sinised hinged,
kaunis impeerium langeb."
"Reti! Reti! Reti!" karjus Reti isa Tom. Reti ilmus järsku suure kivi tagant välja ja jooksis isa juurde. "Hakka minema, päike lõpetas oma loojumise, nüüd algab kool."
Blaue Turmis oli üks kool. See asus tiheda metsa sees, ühes suures mõisas. Kooli nimigi oli: "Blaue Turmi I öökool". Rohkem koole pole Blaue Turmis varem olnudki. Õppeaineid oli seal neli: mõõga käsitlemine, kirja- ja looõpetus, vee käsitlus ja täheteadus. Mõõga käsitlemise tunnis õpetati mõõka käes hoidma, sirgeid lööke tegema ja ennast löökide eest kaitsema. Ala tundub ohtlik, aga ega kooli mindi alles kümne aastaselt. Need lapsed, kes polnud kümme täis, said ka öösel vabalt mängida. Kirja- ja looõpetuse tunnis õpetati kirjutama kolmel erineval viisil, nimelt Blaue Turmi keeles, ehk Turmi keeles, ruuni keeles ja sala keeles. Salakeeles räägiti sisistades. See tundus kohati nagu ussi sisin, sest helin oli terav ja hästi tajutav. Looõpetuse ajal õpetati saama aru nendest kolmest keelest ja ka tutvuti Blaue Turmi ajalooga. Vee käsitlemises meeldis kõigil käia, sest selle tunni aeg oldi kose juures. Seal õpetati ennast vee eest kaitsma ja ka vett käte ja abivahenditega juhtima sinna, kuhu taheti. Kuna Blaue Turmis ei teatud kraanidest ja kaevudest midagi, siis käidi vett toomas ojadest kose juurest või järvest. Täheteadus oli tavaliselt lagedal maal. Õpilased olid maas pikali ja jälgisid tähti. Neil oli kaasas alati vihik, kuhu oli märgitud ajad ja kohad, kust nad on mingeid asju märganud.
Reti lemmiktund oli kirjaõpetus, sest Reti armastas seda sisinat, kui kõik õpilased pidid midagi koos ütlema. Reti armastas tavaliselt selles keeles ka rääkida, aga isaga ta seda ei saanud alati teha. Isa oli kirjutaja, tema kirjutas, kas ruunikirjas või Turmi keeles, tema ei oska hästi seda salakeelt.
"Reti, ae!" tuli kuskilt malbe hüüe Reti kõrvu. "Jaa, jooksen!" vastas Reti võõrale ja lidus läbi tiheda metsa suure tamme poole. "No Beti, viska köis alla, sa tead kui halvasti ma ronin." Puu otsast langes köis ja Reti võttis sellest kinni. Ta sidus köie ümber piha, keeras seda ümber kahe jala ja lõpuks võttis kätega sellest kinni. Ta tõukas jalaga ennast maast lahti ja hakkas Beti abiga üles ronima. Ülesse jõudes nägi ta kuldseid kiharaid ja naerusuud. Beti aitas Reti köiest lahti ja viipas käega vasakule. Reti lükkas käega eesolevad oksad ära. Ees laius Blaue Turmi järv, Kaskada.
Beti võttis üleval asuvast oksast kinni ja kõndis samal ajal teise oksa peal edasi. Järsku hüppas ta hõiskega vette: "Juhuu!" Reti vaatas korra taha ja hüppas järele. Külm laine lõi vastu jäsemeid. Beti oli kukkunud üsna kalda lähedale. Ta põikas hoovuse eest paremale ja vasakule, lõpuks tiris ennast kaldale. Reti sukeldus ja tõusis pinnale alles peale hoovust, ning jalgadega toetades tiris ta ennast samuti kaldale.
Kaskada järv oli üsna kitsas, aga väga sügav ja keeriseid, hoovuseid ja kive täis. Järve üks ots oli ühendatud ju suure jõega, mis omakorda jõudis koseni välja.
"Prr, ma ei uskunud, et vesi nii külm on." sai Beti lõpuks värisemise vahel öelda. Beti kortsutas kulmi ja küsis: "Imelik, kas vesi oli tõesti nii külm?". "Jaa, mul on varbad täitsa kinni jäätunud. Reti, tahad öelda et sa ei tundnud midagi?"
"Ei, võibolla mingit jahedust, kui vett kurku tõmmasin, aga muidu oli see soe."
"Sa oled väga veider, kuidas mina alati panen sooja ja külma muutusi tähele ja sina mitte?!"
Peale suplust jooksid nad laiali, sest päike oli loojumist alustanud ja varsti tuli kooli minna. Kooli jõudes oli õhkkond kuidagi ärevil. Õpilase pilgud olid suunatud koridori lõpus asuva ukse poole.
"Kuule Elisa, kas me ootame midagi?" küsis Reti oma klassikaaslase käest. "Mitte mida, vaid keda," vastas Elisa tõrksalt. Reti otsis vaba koha aknalaual ja sättis ennast tähti vaatama. Hetk hiljem käis ukse krigin. "Kõik püsti, mis te siin istute, tehke oma soeng korda preili, Jonatan, no teie juuksed meenutavad mulle haraka pesa." käskis kooli direktor manitseva häälega õpilasi ennast korda teha. Koridori astus pikk mees, musta peaga, valge naha ja väsinud olemisega, ta vaatas korra aknast välja kuu poole ja lõpuks palus õpilastel endale järgneda. Nad võtsid suuna kooli keelatud klassi poole. Mees võttis kuuetaskust võtme ja keeras ukse lukust lahti. Tõmmates ust tuli koridori suur tolmupilv. Mees ei lasknud sellest ennast häirida ja sisenes ruumi.
Umbes pool tundi hiljem rääkis Hr. Wolfgang, see pikk ja võõras mees, õpilastega. "Jah, terekest ja eks ma siis alustan. Teie kooli tuleb uus õppeaine. Kõik te ei saa sellest osa võtta, sest see on mõeldud vähestele. Ma palun nimepidi teil ette astuda ja ütlen paar sõna, teie lihtsalt ootate, peale hetkelist ootamist ütlen ma teile, kas te saate seda õppeainet ka hakata õppima või mitte. Igaks juhuks ma ei ütle algul millega tegu." Hr. Wolfgang hakkas nimetama õpilasi ette ja sorteeris nad ära. "Mize, Revor" (see tähtis poiss) Wolfgang ütles talle kolm sõna: "torn, mõõt, roos" . Revori silmad muutusid suureks ja ta vaatas imestunult Wolfgangile otsa. "Saad seda õppida," sõnas Wolfgang ja näitas Revorile, kuhu minna. Reti istus klassi tagumises pingis ja vaatas kuud, ning ümises:
"Torn, roos ja mõõk,
sellest tuleb kõva löök,
kui kord variseb,
kokku torn sinine,
roosid kuivavad ära,
kaugusse jääb kära,
magavad sinised hinged,
kaunis impeerium langeb."
Wolfgang vaatas Retile otsa, ning viipas Revori suunas: "Reti, on mul õigus?". "Ja." vastas Reti. Wolfgang võttis Reti vasakust õlast kinni ja juhatas ta Revori juurde, ise öeldes: "Imede, ime või torn, roos ja mõõk." Järgnevate õpilaste juures ta kasutas selles järjekorras sõnu nagu Reti ütles. Reti kahjuks jäid selle uue õppeaine õppijateks ainult tema ja Revor.
"Nii , te hakkate õppima sõjandust." ütles Wolfgang ükskõiksel toonil, kui ta oli Revori ja Retiga järgmisel päeval klassis. "Sõjandust?! Me juba õpime mõõga käsitlemist, mis seal vahet on?" päris Revor. "Te õpite sõja taktikat, mitte ainult mõõkadega vehkimist." vastas Wolfgang veel ükskõiksemal toonil kui enne. "Oi kui tore! Ja milleks meil seda on vaja?" oli nüüd ka Reti Revoriga ühel meelel. "Küll millalgi saate teada." vastas üks äärmiselt ebameeldiv inimene ja lahkus klassist.
Järgmised nädalad oli õudsad. Wolfgang piinas neid laiuskraadide, kujundite, sõjakarjetega ja lõpuks hullude trikkidega. Ta käskis Trevoril ja Rital hüpata kosest alla otse kivide poole. Ja seda nad ka tegid, kuid maandumine läks õnneks hästi. Mõlemad maandusid kahe kivi vahel.
Järgmise nädala sees hakkasid inimesed uimasemateks jääma. Riigis liikusid jutud, et sinise torni roosid hakkavad ära kuivama ja inimesed uniseks jääma. Ühel ööl liikus ringi Reti. Ta oli samuti uimane nagu kõik teised. Jalad viisid ta sinise torni juurde. Ta liikus vaikselt torni põhjapoolsema külje poole. Korraga kuulis ta hääli ja jäi seisma. Üks hääl rääkis: "Palun tõuka seda kõvemini!" Teine hääl vastas: "Ma ei saa, see tekitab suurt lärmi." Reti tundis hääled kohe ära, need olid Trevor ja Wolfgang. Ta vaatas korra neid ja tal jäi hing kinni. Wolfgang oli libahunt. "Kui Reti poleks seda salmi lausunud, siis poleks ma tulnud mõttelegi lossi sisse murda." ütles Wolfgang Trevorile. Reti taipas kohe, miks Wolfgang oli tundi valinud neid. Reti ootas, kuni Revor ja Wolfgang torniaeda sisse said ja hiilis järgi. Ta lasi neil torni sisse murda ja hiilis järgi. Ta haaras tornis oleva puu kaika ja hakkas lööma. "Ära loodagi, Reti. " haaras libahunt Wolfgang Reti ründeriistast kinni ja viskas selle vastu seina. Ta oli ühe hüppega Retil kallal ja sidus nööriga ta käed kinni. Nad vedasid ta torni tippu ja lasid siis lahti. Torni kõige viimane korrus oli tapeeditud ja ära sisustatud. Laual seisis sinine laegas. Trevor ja Wolfgang silmitsesid seda, samal ajal tegi Reti vaevata käed ja jalad lahti ja haaras rauast kangi ja virutas välkkiirelt vastu pead sellega Wolfgangile. Trevor keeras korra pead ja lõi mingi kõva asjaga vastu pead Retile. Uimase peaga tõmmas Reti seinapealt vana mõõga ja lõi selle Trevolile sisse.
Nädalaid hiljem ärkas Reti üles. "Mis, Kus? Kus ma olen?"
"Oot, ära liiguta pead. Sa oled kodus." vastas väga tuttav hääl.
"Beti, kuidas ma siia sain?"
"Leidsime su sinisest tornist."
"Kas sa nägid seda imekaunist tuba seal ja laegast?" tõusis Reti kiiresti üles.
"Mis tuba, Reti see oli tavaline külm ja rõske vana tornituba."
"Kuule, kas see on juba kinni müüritud?" 
"Ja, ja muide Wolfgang on kadunud.Ja Trevor sai surmavalt karu käpaga."
"Aga, aga... Ah ei midagi, ma lihtsalt tahtsin öelda, kui tore mul on kodus olla."
Keegi ei saanudki teada Reti kangelasteost. Kõik küll küsisid, kes selle müüri ära lõhkusid ja talle rauast kangiga virutas, aga Reti pidas paremaks vaikida.

Päevik ja pinal

Erki Kuhi (5. kl)

Elas kord päevik, ta elas Andruse koolikotis. Andrus elab koolist kakskümmend kilomeetrit eemal. Ta elab koos ema, isa, vanaema, vanaisa ja väikese õe Triinuga. Andrus ootas väga ühte päeva, milleks on 11.11.11, tal on sel päeval sünnipäev. Talle osteti vihik, uued pliiatsid ja uhiuus pinal. Järgmisel hommikul krabas ta kiiresti kaasa vihiku. Päevik ja vihik olid tehtud Koolibri tööstuses. Kui Andrus koolist koju tulema hakkas, ostis ta paar kilo komme ja limonaadi pudeli. Oli kätte jõudnud maagiline 11.11.11 ehk Andruse sünnipäev. Andrusel oli paha olla ja talle kutsuti arst. Arst vaatas Andrust ja ütles: „See poiss ei lähe terve nädala kooli, kuna ta on haige.” Päevik ja pinal Andruse koolikotist olid nii armunud, et päevik kutsus vihiku romantilisele õhtusöögile. Nad sõid komme ja jõid limonaadi ning tähistasid Andruse sünnipäeva. Järgmisel hommikul läksid nad tülli. Kuu aja pärast nad abiellusid ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad väga hästi.

Tulbid, roos ja päike

Kiia Lenna Maidla (9)

Kord ammu ammu aega tagasi elas üks Päike. Talle meeldis inimestele rõõmu valmistada ja teiste eest hoolitseda.
 Ükskord tuli üks memm ja istutas ilusa ilusa tulbi. Järgmisel päeval tuli vanamees ja istutas veel ühe ilusa ilusa tulbi. Päike sai kahe lillega päris heaks sõbraks. Tulbid olid aga väga väga sarnased. Päike kasvatas tublid suureks ja kenaks ning kutsus vihma appi neid pesema.
 Öösel, kui Kuu valitses ilma ja Päike tukkus sügavalt, vahetasid lilled kohad, sest Päike armastas esimest tulpi rohkem kui teist. Kuu aga märkas, mida tehti ning rääkis sellest Päikesele.
 Päike tundis end kõige halvemini maailmas ja nuttis nii palju, et oleks peaaegu vihmaks muutunud. Seepärast rändas ta teise maailma ning nägi seal üht üksikut ja nukrat roosi. Roosil ei olnud sõpru, sest teistele ei meeldinud ta okkad. Kaks üksikut hinge said kokku. Päike hoolitses roosi eest ja kasvatas üles sõbra, kes ei petnud ja armastas teda väga. Päike oli õnnelik koos roosiga. 

Muinasjutt kosilastest 

Virgo Park (5. kl)

Kunagi ammu-ammu elas seitsme tiigi ja künka taga üks kuningas Ferdinand. Kuningal oli 3 tütart – Gerli, Sirli ja Mirli. Veel oli tal 3 poega - Argo, Ergo ja Virgo. Printsidel oli juba oma pere ja lapsed. Printsessidel aga ei olnud veel kaasasid. Peale laste ja ilusa naise Milvi oli kuningal ka talu, kus oli palju loomi-hiirtest elevantideni. Kõik nad elasid õnnelikku ja rahulikku elu.
 Ühel päeval otsustas kuningas, et ta tütred peaksid mehele minema. Ta kutsus tütred kokku ja ütles neile: ”On aeg tulnud leida teile abikaasad.“ Kosilaste leidmiseks korraldas kuningas tütardele peo, kuhu olid kutsutud kõik ümberkaudsete kuningriikide kuningapojad, linnarahvas ja talupojad. Kui kõik olid peotujus, ütles kuningas: ”Kosilaste väljaselgitamiseks algavad võistlused ning kolm noormeest saavad minu tütarde abikaasadeks. Võistlus alaku!” Jõudu katsuti söögi tegemises, kangi tõstmises, vibu laskmises, ratsutamises ja jahis. Printsess Gerli valis oma kaasaks parima ratsutaja Oskari. Printsess Sirli valis oma kaasaks parima vibulaskja Heino. Printsess Mirli valis oma kaasaks mehe, kes oli kõiges keskmine - Martini. Printsessid läksid koos oma väljavalitutega kuningalossi pidutsema.
 Pidu kestis poole ööni. Hommikul ärgates oli kuningatütardele üllatuseks külla tulnud nende vennad. Printsid olid tulnud selleks, et vaadata üle printsesside väljavalitud. Kui kõik olid omavahel tuttavaks saanud, ütles Argo, et läheks jahile. Kõik olid selle mõttega nõus ning printsid läksid koos kosilastega jahile. Jahil olles nägid printsid, et üks kosilastest on väga kiire ratsustaja. Üks kosilastest on väga terava silmaga, sest ta märkas metsas mitmeid loomi - põtra, siga, jänest ja oravat. Kuid kätte ei saadud ühtegi neist loomadest, sest osav ratsutaja ehmatas kõik loomad metsa. Õhtupoole läksid kuningapojad uuesti jahile, seekord ilma kosilasteta. Neil õnnestus jaht igati, sest koju toodi mitu siga. Kuningapojad arvasid, et jahis kosilasest Oskarist asja pole. 
 Kuningakojas oli söögitegemine väga au sees ning printsid otsustasid välja selgitada kosilaste söögitegemise oskused. Järgmise päeva hommikul ajasid kuningapojad õdede mehed üles ja nad kõik läksid süüa tegema. Kosilane Heino korraldas köögis suure segaduse – ta kõrvetas söögi põhja, maitsestas toitu valede maitseainetega ning serveeris toitu valedest nõudest. 
 Peale arupidamist valisid kuningapojad enda lemmik õemeheks Martini, kuna ta oli olnud kõiges keskmine. Jahil olles oli ta olnud vaikne ja tähelepanelik. Köögis toimetas ta rahulikult ja märkamatult ning oli valmistanud lihtsaid toite. Terve nädala veetsid kuningapojad koos oma lemmik õemehega jahil käies ja toitu valmistades.
 Kui nädal oli mööda saanud, läksid kuningapojad tagasi koju ja elasid rahulikult oma elu koos oma peredega. Kõige tihedamalt külastasid kuningapojad oma lemmik õemeest. Kuningas ostis oma tütardele majad ja ka nemad alustasid rahulikku ja vaikset elu. Ning kui nad surnud pole elavad nad seal seitsme tiigi ja seitsme künka taga oma õnnelikku elu edasi.

Kuidas printsess oma muinasjutu ära kaotas...

Katrin Jürison ja Tallinna Haraka lasteaia Siiruviirude rühm

 Keset paksu metsa istus Printsess murumättal ja nuttis. Ta oli väga õnnetu, sest ta oli eksinud ja ei leidnud kuidagi oma muinasjuttu üles.

Printsessi juurde tuli hunt ja küsis:
„Tere, ilus Printsess. Miks sa kurvastad?“
Printsess vastas: 
„Ma olen oma muinasjutu ära kaotanud. Kas sa oskad mulle teed juhatada?“
Hunt oli rõõmuga nõus Printsessile teed juhatama ja ütles:
„Nägin siin lähedal Põrsaste maja. Koputa ja küsi nende käest.“
Printsess jõudis majani ja nägi kolme põrsakest akna peal kõõlumas.

„Tere, mina olen NIFF_NIFF“ ütles esimene põrsake.
„Tere, mina olen NAFF_NAFF“ ütles teine põrsake. 
„Tere, mina olen NUFF_NUFF“ ütles kolmas põrsake.
Printsess kurtis põrsakestele oma muret ja küsis:
„Kulla notsud, kas teie teate, kust ma võin oma muinasjutu leida?“
Põrsad vastasid: „Meie muinasjutus on kolm põrsakest ja paha hunt, siin küll Printsessi ei ole“
Printsess vastas: “Oi kui kahju, aga pange kohe uks kõvasti lukku, nägin siin lähedal hunti hiilimas“
Põrsad lubasid seda teha ja kinnitasid: „Me ei karda kurja Hunti!“
Printsess kõndis edasi mööda metsa ja kohtus Punamütsikesega.
Printsess teretas viisakalt ja küsis: „Olen eksinud ega suuda oma muinasjuttu leida. Kas sina saaksid mind aidata?“
Punamütsike soovis abiks olla, aga kahjuks pidi temagi vastama: 
„Minu muinasjutus on vanaema ja hunt ja jahimees, Printsessi seal ei ole. Mine küsi kolme karu käest, nägin neid läheduses marju korjamas“
Printsess tänas viisakalt ja läks edasi.

Tal ei tulnud palju maad kõndida, kui juba kohtuski ta kolme karuga.
Aga ka karud ei osanud Printsessi aidata.
Isakaru ütles: “Meie muinasjutus Printsessi ei ole, on ainult kolm karu ja tüdruk.“
Ja Emakaru lisas: „Peame küll kohe koju kiirustama, sest muidu jahtub puder ära.“
Karupoeg oli eriti murelik: „Äkki sööb keegi vahepeal selle ära…“
Ja karud ruttasid kiiruga edasi.

Printsess oli nüüd päris nukker: „Mida ma küll edasi teen? Kuidas ma küll oma muinasjutu leian?“
Ja ta ei osanud midagi muud teha, kui istus taas mättale kurvastama. Väsimus tikkus talle peale ja Printsess jäi tukastama.
Järsku kuuldus kaugelt hobuse kabjaplaginat. Printsessi poole kappas Prints pruunil hobusel ja hõikas “Uu Okasroos… kus sa oled? Uu Okasroos…“
Nüüd kargas Printsess mättalt püsti:
„Nüüd tuli mulle meelde! Ma pidin ju 100 aastat magama. Ärkasin lihtsalt liiga vara!“
Printsess hüüdis vastu: “Ma olen siin, mu prints!“
Print oli väga rõõmus:“ Oi, kui tore, et ma su üles leidsin! Istu mu hobuse peale. Ratsutame koos minu kuningriiki.“
Nad kappasid koos Printsi lossi, kus peeti suured pulmad ja nad elasid õnnelikult kuni tänaseni.
 

Seen ja vihmauss

Reili Pähklamäe (9)

Elas kord üks seen, kellel oli peas punane kübar ja sellel valged täpid. Sellel seenel ei olnud aga sõpra. Ta pidi kogu aeg pealt vaatama, kuidas teised koos mängisid ja naersid. Ühel kenal päikesepaistelisel päeval nägi seen üht õnnetut vihmaussi. Ta kutsus ussikese enda juurde ja küsis: „Miks sa nii kurb ja nukker oled?“ Vihmauss vastas, et tal ei sõpra, kellega koos mängida. Seen kostis: „Ka minul ei ole sõpra, hakkame õige sõpradeks!“ Nii saidki kärbseseen ja vihmauss suurteks sõpradeks.
Nad mängisid kogu aeg koos ja ühel õhtul ütles seen ussile: „Sa näed nii kahvatu välja. Teeme ka sulle ilusa kübara pähe.“ Kõigepealt värviti ussi keha valgeks. Siis leiti kübar ning see värviti punaseks ja lõpuks tehti valged täpid peale. „Nüüd me olema nagu kaksikud!“ hüüdsid nad koos.
Ühel hommikul teatas uss, et peab emaga välismaale sõitma. Seen muutus paugupealt kurvaks ja küsis: „Millal sa tagasi tuled?“ Kuid ussike ei osanud sellele vastata. Nii läksidki sõbrad lahku. Päevad möödusid ja seen muutus üha kurvemaks. Kuid siis ühel päeval tuli vihmauss koju tagasi ja seen oli väga õnnelik. Sõbrad olid jälle koos. Nad mängisid ja hullasid terve päeva. Ehk on nad veel siiani suured sõbrad.  

Diivan Buu

Aleksandra Veske (10)

Kord elas vanas mööblipoes akna all suur ja upsakas diivan, kelle nimi oli Buu. Kõik, kes aknast möödusid, imetlesid diivanit. Poes oli ka vanaaegset mööblit – küll laudu, toole, kappe, voodeid ning samuti diivaneid. Buu oli uhke ja kiitles alatasa: „Küll ma olen ikka kena, pehme ja mõnus!“ Teised diivanid ei teinud enam ammu Buust väljagi. Kaua sa ikka ennast kiidad.
Ühel päeval tuli poodi üks üleslöödud Rebaseproua, kes otsis oma lossi vanaaegseid diivaneid. Buu silmad lõid särama: „Lõpuks saan omale sobiva kodu! Proua, tulge minu juurde, vaadake kui ilus, pehme, mugav ja moodne ma olen. Teie lossi sobin ma suurepäraselt.“ Rebaseprouale aga ei meeldinud ei Buu käitumine, ega Buu ise. Ta vaatas poes ringi ja märkas vanaaegseid diivaneid: „Need diivanid on justkui minu lossi kaunistamiseks loodud!“ Ja Rebane ostiski vanaaegsed diivanid ära. 
Buu jäi nukralt teistele järele vaatama. Lõpuks sai Buu aru, et ennast kiita ei olnud ilus. Möödusid kuud ja aastadki, kuid meie Buu seisis ikka poes akna all. Lõpuks otsustas müüja ta välja visata, kuna Buu riie oli pleekinud ja inetuks läinud. Samal hetkel astus poe uksest sisse vanake Karu, kes tahtis osta talveuinakuks pehme ja mugava diivani. Niipea, kui Karu silmad Buud märkasid, taipas ta, et just sellist diivanit ongi tal vaja. Buu rõõm oli ääretult suur, sest ta sai endale lõpuks uue kodu ja armastava peremehe. Buu teenis Karu mitu aastat ja mine tea, võib-olla on nad veel praegugi koos.

Seitse hunti ja üks kuri pöialpoiss

Mikk Bernadt (2. kl)

Elasid kord seitse hunti. Nad olid väga julged. Ainuke, keda nad kartsid oli kuri pöialpoiss. Hundid polnud ainukesed, kes teda kartsid, teda kartsid ka metssead ja linnud. Kui metssiga tema peenralt oli kartuleid otsinud, karjus ta, et kui metssiga ära ei lähe, teeb ta temast seahakkliha. Aga lindudelt võttis ta mune, et endale praemune teha. Iga kord, kui hundid magama läksid, nägid nad seda, kuidas kurjad pöialpoisid üle aia hüppasid ja hüüdsid, et pange sussid jalga. Nii olekski jäänud, kui Loch Nessi koletis poleks järvest välja roninud. Ta oli seal juba 50 aastat olnud ja selle ajaga oli ta kõik kalad otsa söönud ja tal hakkas igav. Ta tahtis ka ümbrust vaadata ja süüa saada. Ta läks järvest nii kaugele, et ta seda enam ei näinud. Lõpuks jõudis ta mägedesse. Seal leidis ta koopa, kus elas Shrek naise ja lapsega. Shrek tuli välja ja küsis, et kes ta on? Ta vastas, et on Loch Nessi koletis ja tal on kõht väga tühi. Shrek andis talle paar haugi. Koletis tänas ja läks edasi. Siis jõudis ta metsa ja kohtas seitset hunti. Ta sai nendega sõpradeks. Nad hakkasid koos jahil käima. Nad olid head sõbrad ja kui nad kedagi kätte said, jagasid nad liha ära. Koletis purskas tuld ja nad grillisid liha. Hundid andsid koletisele teada, et on olemas kuri pöialpoiss, kes nendega alati pahandab. Loch Nessi koletis ütles, et kui nad tahavad pöialpoisi heaks teha, saab aidata kohalik võlur. Nad läksidki võluri juurde. Võlur võttis neid külalislahkelt vastu. Siis kui hundid ja koletis oma murest rääkisid oli võlur kohe valmis aitama. Aga ennem kui pöialpoiss heaks teha, pidid nad käima punamütsikese ja seitsme vanaema juures. Ja nii nad tegidki. Vanaemad võtsid neid hästi vastu. Nad rääkisid, miks nad siia tulid. Vanaemad olid kohe nõus aitama. Neil oli vaja ühte murtud südamega õit. Kohe kui nad selle said, tänasid ja lahkusid. Nad läksid tagasi metsa pöialpoisi maja juurde, hiilisid sisse ja riputasid õie pöialpoisi pea kohale ja pöialpoiss muutus heaks. Ja kui nad veel surnud pole, elavad nad ilusat elu.

Tegus kass

Stella Saskia Tõldsepp (2. kl)

Elas kord üks tüdruk Helena, kes tahtis omale kassi. Ühel päeval läks Helena randa. Rand oli tühi, eemal oli üks kass. Aga see kass ei olnud tavaline. Ta oli ilus sätendava karvaga ja ta rääkis nagu inimene. Kass pomises omaette kogu aeg midagi. Helena läks kassi juurde ja tahtis teada, et kas kass tõesti oskab rääkida. Kiisu vastas talle: “ Jah, ma oskan rääkida.“ Helena ehmatas korra, aga siis mõtles, et äkki kass oskab ka nõusid pesta ja triikida ja veel, et äkki oskab ta ka matemaatikat, sest Helenal oli sellega probleeme. Niisiis küsis Helena seda kõike kassilt. Kass ütles, et jah, ta oskab seda kõike, aga tema tahtis teada, mis on tüdruku nimi. Helena ütles oma nime ja sai teada, et kassi nimi on Jaanuar. Helena mõtles, et Jaanuar aitab teha tema pere koduseid töid. Ta ütles Jaanuarile: „Tule, lähme mu koju!“ Kui nad koju jõudsid, hüüdis Helena: „Ema, meil on koduabiline!“ Ema tuli esikusse ja esimene asi, mis ta suutis öelda oli: „Kass“. Jaanuar ütles: „Tere.“ Helena võttis siis kassi sülle ja läks elutuppa. Elutoas küsis Helena Jaanuarilt, et miks ta nimi on Jaanuar. Kass vastas, et jaanuaris ta puhkab rohkem kui koristab. Helena pakkus, et ta võib olla nende peres koristaja. Kass mõtles natuke aega ja siis ütles, et see töö on vastu võetud. Just sellel samal hetkel tuli ka köögist ema. Ema hõikas: „Söök on valmis!“ Söögilauas räägiti kõik selgeks ja tutvustati kassi ka isale, vendadele ja õdedele. Peale söömist hakati tegema koos kassiga koolitöid, siis veel muid töid ka. Jaanuaris aga Jaanuar puhkas ja siis pidi pere oma töödega ise hakkama saama. Mitme aasta pärast läks kass Helena perekonna juurest ära ja hakkas elama oma perega. Vahepeal käib aga Jaanuar Helena juures vaatamas, kuidas ta oma töödega hakkama saab. Kui nad veel surnud pole, siis elavad nad õnnelikult elu lõpuni.

Printsess Roosiõis

Meriliis Veeleid (10)

Kunagi ammu kasvas ühe künka taga ilmatu palju roose. Peaaegu kõik olid punased, aga üks oli heleroosa. Ta oli kõige ilusam. Kui roosid olid juba vanaks jäänud, muutusid nad väikesteks inimesteks. Samuti heleroosa roos ja ta oli kõikidest teistest roosidest kõige ilusam, aga ka kõige pikem. Kui teised roosid jäid pisikesteks, siis heleroosa muutus tavalise inimese pikkuseks. Tüdrukud kadestasid teda, sest künka taga asus loss, kus elas prints Aleksander. Heleroosa Roosiõis ei tahtnudki olla suur, vaid pisike. Teised pisikesed inimesed ütlesid Roosiõiele: “Sa pead minema printsile naiseks.“ Roosiõis alustaski teekonda künka taha. Poolel teel kohtas ta kena printsessi Katariinat, kes küsis: “Kuhu sa lähed?“ Roosiõis vastas: “Lossi, prints Alaksandrile naiseks.“ “Ei lähe läbi, mina abiellun printsiga.“ vastas printsess.
Roosiõis jäi kurvaks ning sammus edasi, kuni jõudis ühe majani, ta koputas uksele. Vastu tuli haldjas ja kutsus Roosiõie tuppa. Roosiõis kurtis oma muret haldjale. Haldjas teatas, et see kena printsess on kurja nõia tütar, aga ta võib Roosiõit aidata. Kuningapere korraldab varsti balli printsile naise leidmiseks. “Ma võin sulle võluda ilusad riided ballile minekuks, aga sa muutud kell 12 öösel jälle heleroosaks roosiks.Tagasi inimeseks võid saada siis, kui prints su künka tagant üles leiab pisikese vihje abil.“
Õhtul saabus Roosiõis imekaunis kleidis lossi ja prints võttis ta kohe tantsima. Kui kell sai 23.59, jooksis Roosiõis kiiresti suure künka taha ning muutus roosiks tagasi. Prints küll tormas teda otsima, aga ei leidnud tüdrukut kusagilt. Teel kohtas ta haldjat, kes ütles: “Korja üles kauneim õis, mis kasvab künka taga ja sellest päevast alates sa öösel rohkem ei maga. “Prints jooksis künka taha ja korjas heleroosa õie. Sel silmapilgul muutus õis inimeseks tagasi. Mõne päeva pärast toimusid pulmad ja prints ei saanudki ööseti magada, sest ta ei suutnud uskuda, et inimene oli sündinud roosina.
Ja Katariinast sai lossi koristaja ning teenijatüdruk.

Võlumetsa jõululugu

Madli Krõõt Maaste (9)

Elas kord üks jänes. See jänku oli pärit võlumetsast. Tuttsaba oli võlumetsa valitseja. Ja nagu kõik selle metsa elanikud, oskas ka tema inimkeelt.
 Võlumetsas käis suur siblimine, sest jõulud olid tulemas, vaja ju pühadeks ette valmistuda. Kui võlumetsa elanikel olid kõik koristustööd tehtud, kutsus jänes nad kokku. Valitseja nägu oli pisut kurb, sest tal oli käes kiri jõuluvanalt. Kõik elanikud hakkasid mõtlema, mis jänesel viga võiks olla. Haavikuemand avas pisikese ümbriku ja võttis sealt pisikese kirjakese. Selles seisis: „Kallid võlumetsa elanikud! Ma olen raskelt haige. Kardan, et peab jõulud ära jätma. Kurvalt jõuluvanalt.“ Kui jänes oli lõpetanud, muutusid kõikide näod nukraks. Pikk-kõrv ohkas, et nüüd jäävad lapsed kinkidest ilma. Loomad aga vaatasid põrsast, kes endamisi pomises. „Mis sa seal räägid?“ uurisid teised. „Ma mõtlen, et võiks jõuluvana aidata. Teeks jõulud ise!“ vastas põssa. „Jah, jah, muidugi teeme ise!“ tuli kõikide loomade suust. „Hakkame kohe jõuluvanale kirja kirjutama!“ Siga, kana ja kährik tõid söe ja lehe, neil oli kombeks nii kirjutada. Nad hakkasid pihta: „Kallis jõuluvana! Kahju, et haige oled. Me tahame sind aidata. Me teeksime jõulud ise! Hakkame nüüd sinu poole tulema, vaja tööd tegema hakata.“
 Metsaloomad asusid teele. Kui nad kohale jõudsid, hakkasid kohe tööle. Kõigil oli oma osa. 20 päeva pärast said nad valmis. Nüüd vaja veel kingid kohale toimetada. Kui nad juba viimase maja juurde jõudsid, hakkas lund sadama. Muudkui sadas ja sadas. Lumi oli juba hangedes. Need loomad, kes olid läinud kinke kohale viima, eksisid lumme ära. Õnneks olid neil labidad kaasas, et ennast välja kaevata. Hommikuks said nad valmis ja viisid joostes kingid ära ning sõitsid minema.
 Kui on jõuluõhtu ja jõuluvana pole veel tulnud, siis vaata aknast välja. Äkki näed võlumetsa elanikke. Kui näed, kutsu nad tuppa ja anna neile sooja. Kui nad veel surnud pole, toimetavad nad siiamaale välja.

Võluri heategu 

Martha Kuusküll (9)

Elas kord kuningas, kelle nime ei teatud. See oli väga salapärane. Kuningal ei olnud palju sõpru, aga see-eest oli tal palju raamatuid ja ta armastas nendega rääkida. Talle meeldisid kõige rohkem muinasjutud. Ta ise ka ei teadnud, mitu korda ta neid lugenud oli.
Ühel ööl, kui kuningas lugedes magama oli jäänud, ärkasid raamatud ellu. Raamatutel oli parajasti koosolek. „Me peame kuningat hoiatama,“ ütles Okasroosike. „Mille eest?“ küsis vankumatu tinasõdur. „Sellepärast, et Kurjuse kuninganna on tulemas,“ seletas Okasroosike. „Saadame võlurile kutse, et ta meid aitaks,“ lausus Tuhkatriinu vahele. „Nõus!“ hüüdsid raamatud kui ühest suust.
Järgmisel ööl, kui kõik juba magasid, oli kuri kuninganna vargsi sisse saanud ja kavatses kõik raamatud maa peal tuhaks teha. Kuninganna oli juba jõudnud kuninga tuppa. Järsku käis nagu plahvatus, mis koosnes miljonitest tähtedest. Kurjuse kuninganna ees seisis võlur. „Sina ei puutu raamatuid ja nende kuningat!“ hoiatas võlur. Kuninganna ei jõudnud midagi öelda, kui võlur lausus võlusõnad ja kuninganna muutus ise tuhaks.
Kuningas magas vahejuhtumi maha. Ta ei teadnud kuninganna sealolekust midagi ning võluri auks tehti ka pidu. Kuningas sai endale nimeks Raamatukuningas. Selle loo õpetussõnad on sellised: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.“ 

Juku teeb elu põnevaks

Andreas Ahlberg (7. kl)

Elas kord üks 14-aastane poiss nimega Juku. Ta oli täiesti tavaline poiss, tal oli isegi paar hüüdnime. Näiteks oma 14-ndal sünnipäeval sai ta oma suurelt vennalt Märdilt hüüdnime Üks- Neli-Deforseeritud. Tal tulid tihti igasugused mõtted pähe, üsna tihti mõtles ta seda, et küll see maailm on ikka igav paik. Harva juhtub midagi põnevat. Ta mõtles, et kui see oleks tema teha, oleks maailm palju põnevam paik. Tema maailmas oleks kõiksuguseid fantastilisi olendeid, aga kõige rohkem tahtis ta, et siin maailmas oleksid lohed. Sellised pirakad, kes viivad lambist mõne lehma minema, kui nad tunnevad, et tahavad natuke süüa, sellised, kes võiksid terve väikse linna vabalt maatasa teha. Kui nad tahavad muidugi.
Jumal juhtus ühel päeval tema mõtteid kuulma ja mõtles: „Hmmm. Sel poisil on ju õigus. Viimasel ajal ongi elu seal igavaks läinud. Hmmmmm. Paneks sinna lohesid, äkki hiigelämblikke, muidugi haldjad ka, mnjaa, päkapikud ka, mulle meeldivad päkapikud ja rabarberikook. Paneks neid…… nemad oleksid ka head hmmmm jah. Nii ta mõtles ja tegi seal oma kodus.
Järgmisel päeval kõndis Juku kooli poole, järsku kuulis ta midagi möirgelaadset, aga ta polnud sellist möiret kunagi kuulnud. Siis nägi ta lohet. See maandus tema ees ja vaatas tema poole. Mõistagi hakkas Juku kartma, aga ta ei tardunud nagu mõni loll oleks teinud, vaid taganes. Lohe vastas sellele leegipurskega taevasse. Siis hakkas Juku jooksma ja lohe jooksis talle rahulikult järele, vahel Jukut mänglevalt napsates. Juku karjus joostes: „Ma ei tahtnud, et see üldse nii oleks! Ma tahtsin lihtsalt natuke põnevust!“ Ta ei olnud mõelnud sellele, mida need elukad üldse tegema hakkaksid, kui nad eksisteeriksid. Selle tulemuseks oli ülemaailmne kaos, kus lohed ja muud elukad hävingut külvasid. Muidugi haldjad, päkapikud ja muud sellised rahvad tapsid lohesid ja teisi, aga neist ei piisanud. Inimesed ei saanud sellepärast midagi teha, et suuremale osale neist elukatest kuulid ja mürsud ei mõjunud.
Nüüd, tagasi Juku juurde. Lohel hakkas temaga igav ja tahtis poissi ära süüa, aga Juku õnneks lõi lohe oma jala vastu väikest posti ära ning Juku sai end ära peita. Juku hakkas jumalat paluma, et see need elukad ära kaotaks, kasvõi mõnedki. Jumal otsustas asja natuke parandada. Ta muutis osad elukad headeks ja vähendas nende arvu, nii et lõpuks läksid kõik asjad joonde, aga selle ühe päeva jooksul olid need elukad suutnud hävitada paljusid linnu ja tapma miljoneid inimesi. Juku elas õnnelikult oma elu lõpuni. Loo moraal- ei tohiks soovida asju, kui sa ei tea, mis on tagajärg. Aga oma elu lõpuni elas Juku ehk Üks – Neli – Deforseeritud õnnelikult ja ei soovinud enam asju, mille tagajärjed võinuks olla katastroofilised.

Kakake ja kuri lehm

Tiit Beljaev (6. kl)

Elas kord Kakake, kes oli just wc-st välja lastud ja ta unistuseks oli see, et ta saaks talus elada. Nii ta asuski teele, kuni jõudis Pullipuuksu talusse. Ta läks lauta, kus elas lehm nimega Kusti. Aga Kusti vihkas kakajunne. Kakake ei teadnud sellest midagi ja läks lehma juurde ja küsis: ,,Kas ma võin siia elama jääda?“ Kusti aga ei lubanud ja andis Kakakesele peksa. Kakake mõtles, kuhu ta siis elama võib minna ja tal tuli mõte, et kui lehm ära killida, siis ta saab siia elama jääda. Ta asus kurja plaani hauduma.
Äkki ilmus Sõnnikusitikas, kes tahtis Kakakese sisse elama minna. Aga Kakake ütles: ,,Minu sisse ei saa elama minna,`` ja andis seejärel talle kere peale. Sõnnikusitikas läks minema, aga ta kaugele ei jõudnud, sest kuri lehm litsus ta laiaks. 
Kakakesel tuli idee, kuidas Kusti ära ajada või killida ja siis huntidele viia. Siis asus ta asja kallale. Kakake tegi lõksud, aga need ei tulnud tal välja, sest ta oli nii väike ja lühike. Siis ta nägi seal Kael-Kirjakut, kes oli 3m pikk ja oskas kahel jalal kõndida. Kakakesel tuli mõte , et saaks temaga sõbraks. Siis läks ta Kael-Kirjaku juurde ja hakkas temaga rääkima. 
Läks päev aega, kuni tuli Kakake tagasi koos oma sõbra Kael-Kirjakuga. Kakake ja Kael-Kirjak läksid magama, sest hommikul vara plaanisid nad hakata varakult lõksu ehitama. Hommikul ajas Kakake Kael-Kirjaku üles, et saaks asjaga pihta hakata. 
Õhtuks oli lõks valmis ja nad läksid vaatama, kus lehm on, aga lehma nad ei leidnud, vaid leidsid hundi, kes oli väga näljane. Neil läks väga hästi, sest nad ei pidanud enam metsast hunti otsima, vaid leidsid hundi kohe talu eest. Kakake rääkis hundile oma murest ja hunt oli nõus sellega, sest tal oli kõht nii tühi. Hommikul kui Kakake ärkas, siis oli lehm surnud ja hundil kõht täis. Kakake oli nii õnnelik. Kui talunik tuli, siis ta hakkas lehma otsima, aga ta leidis ainult surnud lehma. Nii elas Kakake elu lõpuni oma lemmiktalus.

Võluküla ja korvpallur Kuka-Nuka

Erkki Sillamaa (7. kl)

Elas kord Võlukülas korvpallur, kel nimeks Kuka-Nuka. Kuka tundis ennast Võlukülas väga üksildasena, kuna ta oli seal ainuke elanik. Aga ta teadis, et siia ei tahaks keegi elama tulla, sest miks muidu siin ainuke elanik on. Kuka maja oli suur ja ilus. Ta maja taga oli suur saal, saalis oli korvpalliväljak, jõusaal ja ujula. Ta käis iga õhtu seal korvpalli mängimas ja ujumas. Vahel käis ka jõusaalis.
Ühel hommikul otsustas Kuka minna jooksma, et oma keha ergutada. Ta tõusis hommikul üles, pesi silmad puhtaks, et ta enam unine poleks, pani endale spordirõivad selga ja läks jooksma. Ta mõtles, et täna jookseb metsani. Sinna oli paar kilomeetrit.
Kui ta jõudis metsani, tegi ta paar võimlemisharjutust, kätekõverdusi ja jõi vett. Tal oli alati veepudel kaasas. Kuid äkki kuulis ta metsast midagi väga imelikku. Mingi väike peenike hääl piiksus: ,,Ma olen nii väsinud, tahan juua, tahan magada ja süüa ka.´´ Kuka ootas veidike, sest ta ei tahtnud uskuda, et siin külas veel keegi elab. Ja ta ootaski, kui see imelik vennike jõudis metsast välja Kuka juurde. Kuka muutus kohe nii õnnelikuks ja läks kibekähku selle mehikese juurde ja tõstis ta õhku ja ütles: ,,See ei ole võimalik, ma ei elagi siin külas üksinda. Jehhuuu!!´´ Mehike oli ka õnnelik, kuid talle ei meeldinud, kui keegi teda üles tõstab, sest tal oli niigi paha olla. Mehike siis ütles oma peenikese häälega Kukale: ,, Palun, lase mind lahti, mul niigi paha olla ja ma nii väsinud.´´ Kuka nõustus sellega ja lasi ta lahti. Kuka tahtis muidugi teada, mis mehike üldse on ja kust ta tuleb. Mõne sekundi pärast kui Kuka ja võlur tasa olid ja ei öelnud midagi, küsis Kuka: ,,Mis su nimi mehike ka on ja kes sa oled selline oma imeliku kepiga?´´ Mehike hästi ei kuulnud seda ja ta oli ka tasa, kuni Kuka küsis uuesti. Siis mehike õnneks kuulis ja vastas: ,,Mu nimi on Viisu-Villem. Ma olen võlur taevast. Õigemini mu kodu on taevas, aga kurjad elukad tulid mulle kallale ja lõhkusid mu maja ära. Siis ma kukkusin alla siia jubedasse metsa. Ja mis sinu nimi ka on?´´ Kuka siis ütles rõõmsalt võlurile: ,,Mu nimi on Kuka- Nuka ja ma olen korvpallur. Ma elan siin imelises külas, kuid kahjuks üksinda. Ma olen alati siia tahtnud palju elanikke, aga noh kellele ma ikka sellest räägin. Keegi ei kuula mind nagunii, kuna ma siin ainuke. Kuid enam vist ma pole siin üksinda, nüüd tulite teie ja saate siin elama hakata.´´ Võlurit ajas see jutt väga naerma ja ta ütles: ,,Mina siia koledasse külla elama ei jää. Ma võin sind aidata. Ma võin võluda sulle siia elanikke, kuna ma olen ju võlur ja siis ma pääseks ka taevasse tagasi. Ma pean saama ainult veidike vett, et juua ja siis ma võin võluda siia palju elanikke.´´Kuka andis võlurile juua ja mis imet... võlur hakkas võluma.
Kuka muutus nii õnnelikuks, kuna see küla oli nüüd elanikke täis. Võlur lõpetas võlumise ja imelikult kähku oli ta ka juba kadunud. Eks lendas vist taevasse endale uut maja ehitama.
Kuka jooksis ja oli maailma õnnelikem korvpallur. Kõik uued naabrid vaatasid teda, tervitasid ja küsisid, kas ta mängib veel korvpalli ja kas ta saaks hakata nende lapsi treenima, et nendest saaksid head korvpallurid.
Kuka oli muidugi nõus. Kui ta väga väsinud oli, sulges ta ennast oma hubasse majja ja vaatas aknast, kuidas küla vanad ja noored korvpalli mängivad ja kui õnnelikud nad on.
Nii elab korvpallur Kuka-Nuka koos oma uute naabritega siiani õnnelikult. Kuka-Nuka on ülihea korvpallitreener.

Kolm robotpoissi

Kermo Ojaste (6. kl)

Elasid kord kolm robotpoissi. Ühel oli 8 lap-topi ja teisel 9 televiisorit. Kolmas kasvatas lehmi. Tal oli ka moodne lüpsimasin ja eurolaut. Peale nende ostude polnud kolmandal robotpoisil eriti raha. 
Üks poistest mängis läpakas pokkerit, teine telekas SMS- mängu, kolmas pidas siis lehmi. Esimesel poisil oli kõik normis, sest raha läks ja tuli, teisel natuke halvemini, sest ta ei võitnud raha alati, aga SMS-de peale kulus küll. Kolmas - see oli nüüd rikkur, sest ta oli oma piima nii palju müünud. Ta elas nagu kuninga kass. Tal oli kõik olemas. 
Kui teised kaks omadega pankrotti läksid, siis kolisid nad kolmanda poisi juurde. Seal pani kolmas robotipoiss enda vennased tööle. Üks viis sõnnikut välja, teine vedas heina sisse. Aga ühel suve hommikul juhtus kohutav asi. Nad hakkasid just laudast tulema, kui hakkas vihma sadama. Robotipoisid said märjaks ja hakkasid ootamatult roostetama. Kui nad kuidagi hädavaevu tuppa roomasid, siis helistasid nad tehnikapoodi ja lasid õli tuua. Nad jäid väga haigeks. Kohe nii haigeks nagu inimesed köhasse. 
 Esimene poeg sai pikapeale kopsupõletiku ning ta vooluvõrk jäi väga haigeks. Talle pandi arvuti järgi. Ootamatult muutus ta väga targaks. Teda esitleti tarkurina ja vennad küsisid ta näitamise eest 111 eurot, sest ta teadis kõike. Inimesi käis seal siiski vähe, sest kellegi auto ei vedanud sinna välja.
 Ilmataat nägi seda pettust pealt ning võttis noormeestelt voolu ära ja robotpoiss oli jälle loll nagu lauajalg. Ja nüüd tuli hakata rasket tööd tegema, sest moodne laut oli ju ilma vooluta. Käsitsi oli vaja lüpsta 90. Nad palkasid selle ,,teenitud’’ raha eest töölised ja ise lõid ka käed külge.
Aga kiirelt tulnud raha kulus veel kiiremini, kui see saadud oli. Kui vool tagasi tuli, oli jälle kõik korras, kuni tuli torm. Torm lõhkus nende maja ja nad pidid elama lehmadega ühes laudas koos. Seal oli üsna ebameeldiv tänu halvale lõhnale ja ummistunud õhule. Neile muidugi ei meeldinud see ja nad pidid vastu talve uut maja ehitama hakkama. Mitu korda tuiskas see neil täis ja kuna nad elasid sügaval metsas, siis ei lükatud neil lund ka. Ütleme nii, et kui nende lüpsilaut veel töötab, elavad nad siiamaani rikkalt ja hästi.

Välismaa hunt 

Joonas Aru (6. kl)

Elas kord seitsme maa ja metsa taga hunt, kes ei osanud midagi teha. Ta ei osanud isegi maja ehitada, aga talv oli lähenemas. Tal ei olnud ka ühtegi sõpra metsas, sest ta oli alles välismaalt tulnud. Hunt sai aru, et tal läheb vaja sõpru, aga ta ei teadnud, kuidas neid leida.
Hunt läks endale sõpru otsima, aga nagu ta sigade ukse taha saabus, panid kõik sead jooksu. Seejärel mõtles hunt, et läheks õige mõne inimese ukse taha. Aga ta sattus kanakasvataja ukse taha, kes ka kohe hundi minema ajas. Hunt käis nii terve päev ringi, kuni lõpuks jõudis jänese ukse taha. Jänes võttis hundi sõbralikult vastu, pakkus hundile süüa ja juua. Jänes küsis hundi käest:“Mis sinu nimi on?“ Hunt vastas: „Hundu.“ Jänes lubas hunti aidata sõprade leidmisel ja maja ehitamisel.
Hundu oli terve öö jänese juures, sest õues oli juba öö külm ja hundil polnud kodu. Järgmisel päeval läksid hunt ja jänes erinevate metsaelanike juurde ning Hundu sai nendega sõbraks. Seejärel lepiti ühiselt kokku päev, millal hakatakse hundi maja ehitama, ja nii kaua kuni maja ehitati, lubas jänes hundil enda juures ööbida. Aga siis selgus, et ehitamiseks pole materjali. Hunt ja tema sõbrad mõtlesid kaua, kuidas materjali saada. Lõpuks mõtlesid nad välja, et tuleb kobras appi võtta. Kobras oli ka nõus ja nii sai mõne aja pärast hundi maja valmis ning hunt sai omaette elamise. Hunt oli väga tänulik oma sõpradele ja seepärast korraldas hunt oma uues majas suure peo, kuhu ta kutsus kõik metsaelanikud ja leidis omale veel paar sõpra.
Järgmisel suvel hakkas hundil igav ja ta otsustas reisima minna. Ta reisis paljudes riikides ja nägi palju huvitavaid külasid. Ta sai ka erinevatest riikidest palju sõpru. Varsti tuli veel paar elanikku välismaalt, kes tahtsid samas metsas elada, kus hunt. Koos hundi ja tema sõpradega ehitati veel mitu maja uute elanike jaoks. Hundu leidis välismaalt omale naise, kellega ta sai palju lapsi ja oli väga õnnelik.
Hunt käis välismaal maja ehitust õppimas ja oskas ka teistele maja ehitamisel nõu anda ning sai ise elukutseliseks ehitajaks. Kõik olid väga õnnelikud, et keegi oskas nende metsast korralikke maju ehitada. Hundist said ka eeskuju tema lapsed ja läksid välismaale õppima erinevaid asju sellepärast, et kõik oskaksid midagi teha. Elus võib vaja minna väga erinevaid oskusi. Ja õppida ei ole kunagi hilja.

Printsessi lugu 

Merily Parko (6. kl)

Kunagi ammu elas üks printsess, kelle nimi oli Yasmine. Ta oli kena välimusega ja tal olid ilusad pikad ja siidised juuksed. Tal oli ka haldjast ristiema, kelle nimi oli Fiona. Ta oli väga heasüdamlik. Kui printsessil millestki puudust tuli, siis tema aitas alati. Printsessi perekond elas tohutult suures lossis.
Ühel päeval läks Yasmine jalutama, ta armastas käia metsas jalutamas, kus õitsevad lilled ja kasvavad suured puud. Tavaliselt käis ta seal siis, kui tal oli veidike kurb meel või lihtsalt igav. Ta kõndis metsas ringi, kuid äkki ta komistas ning kukkus nii õnnetult, et kaotas teadvuse. Samal ajal ratsutas keegi metsas hobusega ringi. See oli maailmakuulus prints. Ta nimi oli Jack ning ka temal oli haldjast ristiema, kes ei olnud nii hea kui printsessi ristiema. Tema nimi oli Bella. Ja juhuslikult oli ta läinud sama teed kus Yasmine. Ta märkas printsessi maas lamamas ning mõtles, mida teha. Ta otsustas, et viib printsessi oma kuningriigi lossi. Seda ta tegigi. Ühel hetkel avas printsess oma silmad ja ta ei teadnud, kus ta on. Printsess küsis printsilt seda ja prints vastas: „Ma leidsin su metsast, sa olid seal pikali maas ning otsustasin sind aidata ja tõin su enda kuningriigi lossi.“ Yasmine tahtis teda kuidagi tänada ning kutsus ta enda juurde kuninglikule õhtusöögile. Prints nõustus kutsega.
Peale seda õhtusööki tahtsid Yasmine ja Jack uuesti kokku saada, sest neil oli üksteise seltsis väga lõbus. Niimoodi möödusidki mõned nädalad ning Prints ja Printsess armusid üksteisesse. Kui aga prints seda oma perekonnale teatas, oli haldjast ristiema selle vastu, et nad tahaksid abielluda ning õnnelikult elu lõpuni elada. Ta otsustas teha kurja plaani, kuidas nende unistused ära rikkuda.
Juba järgmine päev otsustas Bella hakata oma plaani täide viima. Ja nii läkski ta printsessi juurde ning ähvardas teda: „Kui sa printsist ei loobu, muudan ma su trolliks.“ Peale seda läks Bella minema. Printsess mõtles selle lause peale kaua, kuid otsustas siiski printsi eest võidelda.
Printsess rääkis sellest ka Fionale. Fiona oli nõus teda aitama. Möödusid päevad ning pulmad tulid aina lähemale. Yasmine ja Jack tegid rõõmsalt pulmaplaane, kuid Bellale ei meeldinud see üldse. Seekord otsustas ta pulmapäeva täielikult ära rikkuda.
Peagi oligi pulmapäev käes. Printsessil oli seljas ilus valge kleit, mida kaunistasid kristallist pärlid. Aga kui printsess paleesse sisse astus, et oma printsi juurde minna, muutus ta hetkega koledaks ja paksuks. Printsess karjus üle palee: „Seda tegi Bella!“ Prints oli üllatunud ning ei tahtnud seda uskuda. Ta läks Bella juurde, et temalt järgi küsida, kuid Bella muutis ta konnaks. Nüüd uskus prints printsessi lauset.
Bella sai mõne hetke pärast juba kõigi peale kurjaks ning võlus igaühe eri olendiks. Siis otsustas printsessi haldjast ristiema Fiona vahele astuda. Nii printsessi kui ka printsi haldjatest ristiemad hakkasid üksteise vastu sõdima, kordamööda muutusid nad mõlemad eri olenditeks. Ja nii kestis see päris kaua, kuid lõpuks võitis Fiona.
Ta muutis ka printsi Jacki ja printsess Yasmine normaalseteks tagasi ning ka külalised, kes olid pulma tulnud.
Bella pidi aga kaotusega leppima, sest Fiona suutis ta võimed ära võluda. Aga prints ja printsess elavad siiani õnnelikult koos. Neil on koos väga tore ning nad elavad väga suures kuningriigis, neil on väga suur loss ja lossi ümber suur bassein ning lilleaed.

Lapsed, lapsed!

Mariann Põldra (7. kl)

Elasid kord naine ja mees. Nad olid väga vaesed. Soovisid endale väga suurt kodu ja palju-palju raha. Ühel päeval kõndis mees metsas ringi ning nägi suurt pada. Vaatas pada imestunud näoga. Mõtles, et mida see pada siin veel teeb? Pada siis vastas, et härjapõlvlane oli tema sinna jätnud ja ise minema kõndinud. Ohoo, see pada räägib ka veel. Mees mõtles natuke aega ja kõndis edasi. Poole tee peal mõtles ta, et meil on ju palju raha vaja. Võib-olla ma võin paja endaga koju kaasa võtta! Niisiis mees võttiski paja koju kaasa. Jõudis tuppa ja ütles: „Naine, vaata, mille mina leidsin.“ Naine vaatas ka imestanult ja ütles siis mehele : „Tubli oled, kullake!“ Nad olid väga õnnelikud, et viimaks ometi on nad rikkad. Ostsid siis endale uue ja suure maja, uued riided ja kõik-kõik uued asjad. Kõik vanad asjad ja mööbli viskasid nad välja. Elu oli nagu lilleaed. Kuid ühel päeval jäi naine väga haigeks ja suri. Mehele oli see suur hoop. Küll ta mõtles, et miks see minuga juhtus? Miks mitte kellegi teisega? Ja nii edasi. Möödusid aastad, mees oli üksik. Kuid siis nagu ingel taevast, koputas tema uksele selline elegantne daam. Mees armus kohe temasse. Nad abiellusid. 
Kuna nad ei olnud veel vanad, no nii vanad, et mitte lapsi saada, sündis neil peagi ka laps. Lausa kaks last. Mõlemad oli poisid, ühe nimi oli Cristo ja teine oli Mart. Tol ajal polnud siis veel kooli ja lapsed õppisid kodus, koos emaga. Kõik oli hästi ! Mees oli väga õnnelik! Lapsed kasvasid suureks ja said omakorda lapsi. Mardil oli kolm last. Cristol oli ainult üks laps. Elu läks edasi. Kuni Mardi ja Cristo lapsed olid juba suured ja said ka omakorda lapsed. Ahjaa, Cristo lapse nimi oli Mariliis ja Mardi laste nimed olid Mari, Marko ja Annika. Cristo tütar sai kaks last, kelle nimed olid Andra ja Karmo. Mari sai ühe lapse, kelle nimi oli Anita, Marko sai samuti ühe lapse, kelle nimi Oliver, Annika sai neli last, nende nimed olid Karlis, Karl, Merily ja Laura.
Kõik elasid hästi, ühtegi pahandust need lapsed ei teinud. Sellel mehel oli hea meel ,et leidis enda ellu uue naise ning lapsed sündisid. Tänas oma naist, et ta tema ellu tuli. Ja lapsed on ikkagi eluõied.

Rõõmsameelsed Meeli ja Maali ning kuri Miili

Kristi Metus (7. kl) 

Oli kord kolm vanamemme: Meeli, Maali ja Miili. Nad olid toredad, aga Miili oli mõnikord väga kuri. 
Ühel ilusal päiksepaistelisel päeval läksid Maali ja Meeli välja jalutama. Miili läks aga järgi, kuigi Maali ja Meeli teda ei tahtnud. Nad kartsid, et Miili võib midagi halba teha. Nad kohtasid teel ühte väikest poissi. Ta nuttis. Maali ütles Meelile: „Lähme vaatame, miks poiss nutab.“ Miili aga vastas:„ Mis te tast tühja vaatate, tavaline väike poiss, kes on nutma hakanud. Tal ei ole häda midagi.“ „Miks sa alati nii kuri oled, äkki on temaga midagi juhtunud,“ vastas Maali.„Lähme vaatame, Maali, äkki on keegi väiksele poisile kurja teinud,“ ütles Meeli. Nii nad läksidki. Meeli küsis väikselt poisilt: „ Mis juhtunud on, et sa nutad , kas keegi tegi sulle liiga?“ Väike poiss aga lausus:„ Ma jäin kinni. Kas te saaksite mind siit välja aidata?“ „Kas sul on väga valus?“ küsis Meeli. Poiss aga vastas: „Ei, mul ei ole valus, lihtsalt ma lubasin emmele koju ilusasti jõuda, ma peaksin juba kodus olema. “Tead, me viime su ruttu koju. Tule meiega,“ ütles Maali. Miili aga vastas: „See väike põngerjas tuleb meiega, ega ometi me teda maja ette ei vii.“ Meeli aga lausus vastu: „ Kujuta ette jah, et me viimegi ta maja ette, sest väikesel poisil on ju mure ning meie aitame.“ Miili ütles: „ MEIE! Mis meie, ikka teie. Mina ei kavatse oma kallist aega selle väikse põngerja peale raisata, ma lähen parem koju juba minema.“ Väike poiss hakkas nutma, et miks see tädi nii kuri on. Meeli lohutas: „See tädi läheb juba minema, tal oli täna hästi paha tuju, ta karjub täna lihtsalt kõigi peale. Sa unusta ära, mis ta sulle ütles. Lähme siis, muidu saad emme käest palju riielda.“ Poiss ütles: „Teie olete vähemalt head vanad naised. Kui ma koju jõuan, siis räägin oma emmele ka, kui toredad te olete. Kuid mis teie nimed on?“ Meeli ütles: „Minu nimi on Meeli ja tema nimi on Maali.“ Nad kõndisid ja kõndisid, kui lõpuks jõudsid maja ette.
                 Poiss ütles:“ Näete, siin ma elangi, tore, et te mu koju saatsite, nüüd on mu ema kindlasti rõõmus, et ma koju jõudsin. Ma jooksen ruttu tuppa.“ „Hea küll, lapsuke, jookse siis, me nüüd hakkame minema, muidu me ei jõua oma tegemisi kodus valmis,“ vastas Meeli. Nad kõndisid kodu poole, kui vastu tuli Miili. Ta lausus:„Kuulge, kus see väike poiss on?“ „Ah , et nüüd tahad teada, kus on see väike poiss, kelle peale sa just natukese aega tagasi karjusid. Tead, see väike poiss hakkas nutma, kui sa tema peale karjusid. Ta küsis, et miks see vanatädi nii kuri on?“ Miili aga vastas jälle: „Ma tahtsin ainult vabandada selle väikese poisi ees, et ma nii kuri olin, mul hakkas temast kahju. Ma hakkan nüüd ka heaks, ma ei taha enam mitte kellelegi halba. Ma tahan olla sama hea kui teiegi.“ "Oi, Miili, seda on küll rõõm kuulda, et sinagi tahad ainult head. Tead mis, läheme jalutame tagasi ja jooksed selle poisi ukse taha ja palud vabandust,“ rõõmustas Meeli. Miili jooksis suure rõõmuga poisi ukse taha, koputas ja kuulas, kas keegi tuleb ukse taha või mitte. Poiss tuli ukse peale ja küsis: „Kuidas saan aidata?“ „Anna mulle andeks, et ma sinu peale pargis nii kuri olin, ma kahetsen seda, et ma sinu peale niimoodi karjusin. Kas sa annad mulle andeks?“ Poiss aga vastas: Jjah, ma annan sulle andeks.“ Nad kallistasid ja lubasid, et ei ole kunagi kellegi peale kurjad. Miili, Meeli ja Maali elasid elu lõpuni rõõmsa meelega. 

Baleriinike

Kirsti Metus (7. kl)

Elas kord üks tüdruk, kelle nimi oli Johanna. Talle meeldis väga tantsida ning ta unistas baleriiniks saamisest.
 Kuid üks päev oli väga ilus ja Johanna pidi jälle kooli minema. Johanna käis esimeses klassis. Johanna sai koolis sellel päeval head hinded. Lõpuks tuli kooli direktor klassi ja rääkis klassile, et kes tahaks hakata balletti tantsima. Johanna mõtles ja ütles, et tema tahab. Johanna mõtles, et seda võimalust ta käest ei lase. Ta hakkaski tantsimas käima. Ja tänu balletile hakkasid Johanna hinded veel paremaks minema, sest Johannale meeldis balletti väga tantsida. Johannal oli iga päev hea tuju.
Kuid kuu aega hiljem oli Johanna balletis kõige parem õpilane ning ta sai teistest rohkem igal pool esineda. Tänu sellele, et ta veel rohkem oskas ja sai tantsida, olid Johanna hinded veel paremad. Johanna lõpetas ilusasti esimese klassi ära, viitega muide. Ta läks edasi teise klassi ja ikka käis balletis. Tänu sellele, et ta oli balletis kõige ilusam ja kõige paindlikum tüdruk, oli ta alati rõõmsas tujus. Johanna lõpetas teise klassi ka viitega. Ta oli koolis kõige targem ja tublim õpilane, sest tal olid kõik viied ja käis kõige rohkem esinemas. Johanna lõpetas ka kolmanda klassi viitega ja tublina. Läks aasta edasi ja lõpetas neljanda klassi kõikide viitega ning käis ikka balletti tantsimas ja sai üha rohkem kiitusi ja tuju oli tal iga päevaga aina parem ja parem. Läks juba viiendasse klassi ja tal tuli õppida vene keelt. Ta oli vene keeles jälle ikka kõige parem. Johannale meeldis väga balletti tantsida ning tänu sellele oli Johanna aina tublim. Johanna sai koolis kiita ja kiita. Johanna käis ikka ja ilusasti võistlemas ning tõi koju ka suuri karikaid.
Kuid ühel päeval juhtus õnnetus - Johanna murdis oma jalaluu ning ei saanud enam balletti tantsida. Johanna oli väga kurb ja tal ei läinud enam hästi. Ta lõpetas viienda klassi neljade ja viitega. Kuid kui jalg oli terveks saanud, oli Johanna rõõmus ja jooksis lausa balletisaali, kuid ta ei olnud enam nii hea tantsija. Johanna pingutas ja pingutas väga ja ta oli jälle ühel päeval väga hea õpilane ja tal olid jälle ilusasti kõik viied. Ta käis balletti tantsimas. Johanna oli kooli kõige paindlikum ja kõige ilusam tüdruk. Talle meeldis väga kõike teha. Ta lõpetas kõik klassid ilusasti viitega.Terve kool rõõmustas Johanna üle.Tema tahtejõud ja rõõmus meel aitas teda ka edasises elus.

Läbi raskuste tähtede poole

Beryt Paidra (5. kl)

Ühel kaugel maal elas kord kaunis tütarlaps. Sellel tüdrukul olid imepärased võimed, ta oskas inimesi ravida. Ta teadis väga palju taimedest. Inimesed käisid tema juurest abi otsimas. Olgugi et ta juures käis palju inimesi, tundis ta ennast väga üksikuna. Ühel päeval tuli ta juurde kole poiss, kes tahtis, et tüdruk ta oma nõidusega ilusaks teeks. Tüdruk aga polnud selleks võimeline, sest loodust ei saa muuta. Poiss oli väga õnnetu. Oma ravijookidega võis tüdruk küll inimesi terveks teha, kuid ta ei suutnud kedagi ilusamaks muuta. Poiss palus luba tüdruku juurde elama jääda. Tüdruk lubas. Nad said väga headeks sõpradeks. Poiss aitas tüdrukut kõiges. Pikapeale ei märganud tüdruk enam poisi inetust. Kui oli möödunud umbes 2 aastat, läksid nad altari ette. Esimese lapse, tütre said nad aasta pärast abiellumist. Nad olid väga õnnelikud. Tüdruk ravis ikka veel inimesi, poiss aitas tüdrukul ravijooke segada. Kui nende esimene laps oli kaheaastane, sündis neil teine laps. Neil sündis kokku 14 last, kordamööda tüdruk, poiss, tüdruk, poiss. Kui kõige noorem laps oli juba täisealine, surid nende vanemad autoõnnetuses. Lein kestis kaua. Kõige vanem laps käis oma ema rada mööda, ka tema hakkas ravijaks, sest oli selleks loodud. Kui kõigil teistel olid juba abikaasad ja lapsed, oli kõige vanem tütar ikka veel üksi. Kõik inimesed olid üllatunud, et tüdruk veel üksi oli. Nad kuulasid õhtuti, kuidas tüdruk end magama nuttis, hommikuti kuulasid nad aga, kuidas tüdruk nuttes ärkas. Tüdruk oli kurb ja üksik. Ükskord tuli tema juurde ravile üks kena noormees. ’Kuigi sa oled üksi, oled sa korda saatnud midagi erakordset, sa käisid ema jälgedes,’ ütles härra. Seda tüdruk teadis, ta teadis ka seda, et ema oli ka alguses üksi, kuid siis tuli tema tulevane mees temalt abi otsima. Abi ta küll ei saanud, kuid ta sai endale toreda naise ning rõõmsad ja õnnelikud lapsed. Ta teadis, et isa oli alguses kole, kuid loodus tegi ta ilusamaks. Kõike seda ta teadis, aga ta ei tahtnud oma mõtteid uskuda. Alguses olid tüdruku õed ning vennad üllatunud, et tüdruk ema jälgedes läks, kuid ajapikku said nad aru, et seda oli kõigile vaja. Kui ühel kurval päeval tüdruk oma tööd tegi, tuli tema juurde ravile üks härra. See härra meeldis tüdrukule kohutavalt. Ta küsis härra muret ja härra vastas, et ta tunneb ennast üksi. Tüdruk vastas talle, et ma ei saa sind aidata võib-olla sulle meelepäraselt, kuid mul on sulle üks pakkumine, äkki soovid sa tulla siia tööle ja siis vaatame edasi. Härra tuli tema juurde tööle, siis nad abiellusid ja said endale 7 toredat poega.
Siit loost õpime, et ka üksindus võib ulatada abikäe.

 

Järgmiste muinasjuttude lugemiseks vajuta siia.