TRIINU SIKK: Lava tagant lavaliste episoodidega

LAVA TAGANT LAVALISTE EPISOODIDEGA:

Ühel juhuslikul teisipäeva hommikul kell 11, Rakvere Teatri proovisaali uksest sisse astudes, võib sattuda “Alguse” proovi. Tiina Mälberg, Silja Miks ja Andres Mähar, ehkki esimene neist on seekord istunud lavastajatoolile, et jälgida ja seada ühe materjali publiku ette jõudmist. Kohe algab “Alguse” lugemisproov.  Triinu Sikk piilub ukse vahelt sisse.

Aeglus ja särtsakus. See on Tiina Mälberg.

Näitlejana tuntud ja tunnustatud Tiina Mälbergi jaoks on “Algus” Rakvere teatris neljas lavastajatöö, kuid esimene näidend, mida ta lavastab. Varem on tundeline näitlejanna teinud luulelavastusi. Tõnu Õnnepalu “kevad ja suvi ja” talvises Vihula mõisa viinaköögis. Viivi Luige luulel põhinev “Talvehotell” Rakvere Teatri väikses saalis. Viru luuletaja Suokassi “Tagassi inglite juure” detsembrikuine heli- ja valgusrännak Rakvere Rahvaaias. Mälberg tunnistab, et on võtnud endale suunaks teha nn talvelavastusi, mis pakuksid kaamose ajal tuge, rahulikku mõtlemisainest ning aitaksid leida valgust ja rahu. “Ma pean inimesena tunnistama, et talv sobib mulle aastaajana väga hästi. See aeg, kui saab keskenduda, on talvel minu jaoks sobivam. Pimedus inspireerib mind. See lööb mõtted hästi klaariks ja müra on vähem,” mõtiskleb Mälberg.

Alguse argipoeesia

Ehkki igavikulise luule asemel igapäevast argirealismi kujutav David Eldridge’i “Algus” on esmapilgul vastupidine kõigele, millest Mälberg kui teraapilisest teatrist räägib, ei ole tänapäeva Londoni elu kujutav näitemäng lavastaja jaoks nii erinev sugugi. Ta mainib “Alguse” puhul just argipoeesiat. “See väga jõulist realismi või igapäevasust, argisust taotlev vorm on samuti minu jaoks piisavalt poeetiline, et sellega tegeleda,” ütleb Mälberg. “Eldridge’i kõnekeelne tekst on imekaunis ja väärib igati lava peal kõlamist just seepärast, et ta räägib meiega aktiivselt ja väga lähedalt keeles, mis meie ümber on.”

Lavaline episood 1

Näitlejad avavad tekstiraamatud leheküljelt 17, kuhu eelmisel päeval on pooleli jäädud, ning hakkavad lugema. “Täna veel riidest lahti võtma ei pea,” lisab lavastaja muigega.

Näitlejad alustavad tekstiga ja esialgu jälgib lavastaja tõsisel ilmel tekstiraamatut. Vaikselt, repliik repliigi järel hakkab näitlejate vahel tekkima rohkem elu, spontaanset argisust. Ka lavastaja vaatab üha vähem tekstiraamatut ja aina enam näitlejaid.

Lavastaja Mälberg on malbe, äraootav, huvitunud, vahel ka mõtlik. Tema paremal käel Silja Miks – Laura – enesekindel ja otsekohene, isegi jõuline naine. Vasakul käel Andres Mähar – Danny – ebakindel, kõhklev, kohmetu mees, kelle silmad vibavad ebamugavuses ringi. See on kahe tegelase dialoogipingpong, kuhu vahele satuvad ootamatud pausid, mida lavastaja hinge kinni pidades jälgib. Kuni kassi-hiire mäng algab uuesti ja laua otsas istuv lavastaja jääb seda pliiatsit sõrmede vahel keerutades huviga jälgima. Ootusärevalt, mõtlikult. Mis nüüd saab? Ja siis ilmub tema suule väike naeratus, isegi teatav uhkus – justkui ema, kes vaatab oma esinevaid lapsi ja tajub, et midagi on juba vaikselt selgeks saanud. “See oli väga õige,” kiidab lavastaja.

Aeglane ja särtsakas

Mälbergi garderoobis peeglilaual on kaks väikest inglikuju, nende kõrval raami sees pilt Jänku-Jutast, tema esituses. Tiina Mälbergile on omane ülim põhjalikkus – nii lavastaja, näitleja kui inimesena. Intervjuu esimesele küsimusele vastab ta justkui ühe hingetõmbega 24 minutit. Ise nimetab ta end vestluse käigus korduvalt aeglaseks inimeseks, mis esmapilgul võib tunduda ootamatu iseloomustusena. “Teades, kui aeglane ma ise inimtüübilt olen, kaalumise, ettevaatlikkuse, kontrollimisega. Kas need asjad peavad vett või kas ma saan hakkama...” jääb Mälberg muu jutu vahel hetkeks mõtlema, ent hüppab siis ootamatult räägitud teema juurde tagasi. Ka hiljem käivad mõtiskluste seest läbi märksõnad nagu aeglane lugeja, kahtleja, otsija. “Aeg on meil üks, mis läbida tuleb, ja aeglaselt ära kasutatud aeg on parem kui kiiresti läbi tormatud aeg,” räägib Mälberg.

Ülim põhjalikkus on talle omane küll, ent kolleegid tunnevad teda ka armsalt krapsaka, ülihooliva inimesena, kel on alati mahti teatrikohvikus sooja naeratuse saatel tervitada, uurida ja huvi tunda, kuidas läheb. Põhjalik, kaalutlev sügavus ja siiras rõõm on mõlemad leidnud oma koha.

Lavaline episood 2

Lavastaja Mälberg ei sega näitlejate dialoogile vahele ega hüüata emotsionaalseid kommentaare, vaid ootab ära õige hetke, et teksti paus teha ja loetud stseeni üle arutleda. Siis vahetub fookus ning valgusvihku astub lavastaja, kes plastiliste käte abil seletab tegevuste ja repliikide tagamaid ja omi mõtteid. Ta innustub ja räägib millestki tuliselt, hetk hiljem iseenda öeldut kommenteerides: “Väga ebamäärane.”

Pikk arutelu tekib stseeni ühe lause ja selle erinevate tõlgendusvõimaluste kohta. Kõik mõtlevad kaasa, pakuvad variante, kaaluvad, kuni Silja Miks võtab sõna ja teatab, et täpselt nädal tagasi neil juba oli samal teemal sama küsimus – Tiina Mälbergi näide oli sama, Andres Mähari oma samuti. Kõik naeravad.

Pausi ajal räägib lavastaja telefonis kunstnikuga kujunduse detailidest – uksepiidast ja sneprist. Pärast kommenteerib näitlejatele, et tema tahaks ju kõik ise ehitada. Loomuomane põhjalikkus, kahtlemine ja detailidesse süüvimine, nagu Tiina Mälberg ka ise mainib, ilmneb lavastaja Mälbergis igal sammul.

Empaatiline lavastaja

Lavastamise juures peab Mälberg kõige keerukamaks seda, kuidas leida ühendus näitlejaga ja talle oma idee, kujutluspilt ja arusaam lahendusest või rollist selgeks teha. Lavastuse “Algus” keskmes olevast üksilduse-teemast räägib Mälberg loo tegelaste, edukate ja heal järjel olevate londonlaste Danny ja Laura näitel empaatiliselt ja veenvalt, justkui kõneleks iseendast ja meist igaühest.

“Meie verbaalne väljendus on ääretult kasin ja oskamatu. Ka meie kehaline väljendus on piiridega. Aga võib-olla on prooviruumis isegi olulisem kõige selle ülene mõistmine,” arvab Mälberg. “Salapärased sõnad nagu atmosfäär ja meeleolu. Ma inimesena leian, et need on olulised. Isegi tähtsam kui öelda näitlejale kommentaari, tähtsam kui hoida lavastades fookust, on proovis loomingulise õhkkonna loomine. Meeleolu loomine, et see idee, mida me tahame ellu kutsuda, saaks realiseeruda.” Mälberg lisab, et nii näitleja kui lavastajana tahab ta ka publikule luua usalduslikku õhkkonda, et avada veelgi enam ruume meie kujutluses.

Lavaline episood 3

Lavastaja kommentaarid mõjuvad tihti kui kõva häälega peetud sisemised arutelud. Ta pakub erinevaid lahendusi ja jääb seepeale mõtlema, teiste arvamust ootama. Vahel sõnab, et ei tea, mis selles olukorras parim lahendus on. Nii ongi meeleolu vähemalt kõrvalpilgule proovisaalis sõbralik ja hooliv. Kõik variandid arutatakse äärmise detailsusega läbi, vahel vaieldes ja vahel naerdes. Õhk muutub mõttetööst paksuks, kui erinevate karakterite ning neid esindavate näitlejate ja lavastaja vahel tekib kirglik vaidlus ja arvamuste erisus. Igaüks on oma rolli eest väljas, püüdes päriselt tegelase sisse näha ja rolliloogikast aru saada. Esietenduseni on veel peaaegu kaks kuud.

Näitlejad Silja Miks ja Andres Mähar lavastaja Tiina Mälbergist

Tiina on jutukas, kohe väga. Aga samas on ta väga kaasaelav, positiivne ja südamlik. Kuna ta on ise näitleja, tegeleb ta proovis hästi palju just näitlejaga, mitte niivõrd lavalise visuaali loomisega. Tema jaoks ongi tähtsad need inimesed, kes laval on. Nii on ka näitlejal palju lihtsam olla.

Protsessi alguses tundus, et tal on olnud väga pikalt aega mõelda. Tal oli kõik hästi valmis ja välja mõeldud, mis ja kuidas olla võiks. Aga materjal, st näitlejad, on teinud tema mõtetes korrektuure ja nüüd liigub ta koos meiega ka teistesse suundadesse. Eks me vahel ikka vaidleme ka, kas oleme nõus või mitte, aga sõbralikus õhkkonnas.

TRIINU SIKK
KESKUS detsember-jaanuar 2021