TIIU SUVI intervjuu: Natali, armumas iseendasse

On septembri keskpaik, kui lõpuks Rakvere teatris kohtume. Psühhedeelse mustriga põrandakate, teatri sasipäised maskotid, elusuuruses mannekeenid Kadu ja Viku, kaelas sildid PALUN HOIA VAHET, manitsemas ajakohasele ette­vaatlikkusele, kohv meega. 1. oktoobril naaseb Natali ametlikult teatritööle pärast viis ja pool aastat kestnud eemalolekut.

“Oi kui palju sellesse aega mahub! Mitte lihtsalt see, et läksin siit noore naisena ja tagasi tulen kahekordse emana, vaid kui palju murdumisi ja kasvamist,” mõtiskleb Natali.

---

“Sõnal on suur jõud. Kui paned kirja, et miski läks halvasti, siis juba uuesti “laed” enda ellu halba, tõmbad ligi,” usub Natali. “Aasta tagasi hakkasin pidama unistamise päevikut. Panen kirja kõik, mis mul on turgutavat. Pärast on hoopis tõstetum tunne. Mõjub hästi ka siis, kui on nii halb, et tahaks kägaras nutta.”

---

Ärevus tekib sellest, et elad valet elu, on Natali kindel. Tänutunne ravib. Kui selle üles leiad, hakkab häid asju juurde tulema. “Olin koolinädala õhtutel väsimusest täitsa lötu. Aga ma olin nii õnnelik! Mõtlesin: oh kuidas ma tahaksin, et kõik inimesed saaksid midagi sellist kogeda. Saada puudutatud armastusest,” lausub ta. “Olen parandamatu romantik. Tihti ütlen inimestele, et armastan neid, mul tuleb see nagu kuuma vulkaani voog.”

Kord esietenduse peol hüüatas Natali ujedale mees­kolleegile: issand, kuidas ma sind armastan! Kõrval seisnud teine meeskolleeg torises hea­tahtlikult: nonoh, sina ja su gruusia veri...

 

Lahtilaskmise kunst

Natali vaatab aknast välja. “Sügis on mu lemmikaastaaeg. Tavaliselt see algabki minu sünnipäeval, 23. septembril,” lausub ta. “Muidugi on ka kevad ilus oma murrangus, uinunud maailm ärkab. Ja suvi meeldib loomulikult selle­pärast, et on soe. Aga sügis õpetab meid parimal moel, kui kaunis võib olla lahtilaskmine. Need lehed puudel ei ole enam vajalikud. Kui mingid asjad on lõppenud ja õppetunnid saadud, on aeg...”

“Armastuses ei ole garantiid. Kui keegi su elust lahkub, ei tohiks sa variseda tuhana kokku. Peaksid end väärtus­tama ja mõtlema, et ise oled endal ikka olemas. Tihti paneme oma naiselikkuse või mehelikkuse teise inimese õlule, aga keegi teine ei saa meid õnnelikuks teha,” arutleb Natali. “Sa võid olla sel ajal katki ja maatasa, üleminek ei pruugi olla kõige meeldivam. Kuidas see Kareval oligi: Kõik, mida tahad, tuleb su juurde, / tunneb su ära ja saab sinu osaks. / Hinga, loe kümneni. / Hind selgub hiljem.”

Natali hakkab sättima õhtusesse proovi. 15. oktoobril esietendub Rakvere teatris Indrek Hargla “Suvitus­romaan”, määratluselt metsa läinud armastuspõnevik ja etnohorror.

TIIU SUVI
Loe pikemalt:
https://annestiil.delfi.ee/artikkel/94602027/natali-armumas-iseendasse