TEATRI TELGITAGUSED | Lavavõitlust õpetav Laura Nõlvak: See on nagu tants partneriga.

Eesti noorsooteatri näitleja Laura Nõlvaku autost võib lisaks kitarrile, viiulile ja suuskadele leida rapiire, pistodasid ja mõõku. Õbluke naine on Eesti üks vähestest lavavõitluse õpetajatest.

Velvo Väli ja Madis Mäeorg peavad Rakvere teatris maha korraliku märuli. Teatrijuhi ja näitleja madin leiab õnneks aset proovis. Laura juhendamisel harjutatakse võitlust, mis peab looma suvelavastuses „Robin Hood“ ehtsa mõõgavõitluse illusiooni. „Kõige olulisem on lavavõitluse juures see, et usutav ja pingestatud võitlus oleks sooritatud tehniliselt korrektselt ning ohutult, nii et näitleja saaks sama võitlust esitada õhtust õhtusse ennast või partnerit vigastamata,“ ütleb Laura.

Lahing mitut moodi

Kangelasest jutustava loo lavastab küll Taavi Tõnisson, aga ülesanne lavavõitlusstseenid köitva vaatemänguna lavale seada on just Laural. „Koos lavastajaga teeme selgeks, millest võitlus algab, kuhu see peab jõudma ja millised olulised sündmused võitluse ajal toimuvad. Mina koos näitlejatega loon selle, kuidas võitlus nende tegelaste vahel kulgeb punktist A punkti B.“ Sarnaselt Taaviga peab ka Laura peaaegu kogu Rakvere teatri trupi ühes taktis hingama panema. „Kui näitleja juba teab kuhu ja kuidas rünnata või kaitsta, ehk siis on omandanud võitluskoreograafia ning lisab sinna juurde näitlejatehniliselt tegelase tahte, hakkabki kogu võitlus elama,“ lausub Laura.

Näitlejanna õpetab lavavõitlust mängulisuse kaudu ja nii on tal komme alustada juhendamist palli või pudeli viskamise ning kinni püüdmisega. „Milles on konks? Kui sind rünnatakse või lüüakse, peab olema valmidus sellele reageerida. Valmisolekuks on aga vaja ründajapoolset ettevalmistavat liigutust. Partnerile pudelit visates teed juba iseenesest selle ettevalmistava liigutuse, mis annab info, et pudel kohe saabub,“ selgitab ta.

Lavavõitluses on tähtis tunnetada, jälgida ja silmsideme kaudu aru saada, kas partner on löögiks valmis. „Silmades on palju. Kui situatsiooni ajal on näha, et kaasnäitlejal on koreograafia meelest ära läinud või ei võta ta lööki vastu, tuleb asjad ümber mängida. Võib-olla tuleb löök ära jätta ja teda lihtsalt ähvardada, kuni näed, et partner on tagasi rea peal ja kokkulepitud koreograafiaga saab edasi minna,“ ütleb juhendaja.

Kui tuleb löök …

Põmm. Laura lööb käega vastu lauda. Korra veel. Seda on näha ja kuulda. „Löök, heli ja reaktsioon. Need on sellises totakas kindlas järjekorras, aga lavavõitluses hästi olulised.“ Kui tuleb löök, peab see publikule olema näha ja kuulda. „Kui heli ei tule, jääb publikule kohe tunne, et midagi on puudu, ja see pole usutav.“ Tõsi, võitlus pole küll päris, aga publik soovib olla kaasatud – ta tahab näha, kuhu saadakse obadus ja mis juhtub edasi. „Seda kõike saab ja see tuleb mängida suureks.“ Pealtvaatajad ihkavad vaatemängu ja visuaalselt pillavate show’dega nähakse omajagu vaeva.

Üksikud mehed ja kaks naist

Neid, kel võime teatritükis võitlusstseene ellu äratada, pole Eestis palju. Põhjamaade lavavõitluse liidu sertifikaadiga lavavõitluse õpetajad on siinmail Rein Oja, Indrek Saar, Kalle Kõiv, Indrek Sammul, Laura Nõlvak ja Kaire Russ.

„Ma olen küll rahvusvaheline õpetaja, aga minu kutsumus on tegeleda eesti näitleja ja eesti draamatudengiga,“ ütleb Laura.

Kuna enamik meestest pühendub mujale, haarasid lavavõitluses ohjad enda kätte hoopis kaks naist. „Sattusime koos nüüd Rakveres tegema ühel ajal eri etendusele lavavõitlust.“ Kaire loob võitlusepisoode Ivo Schenkenbergi loole ja Laura Robin Hoodile. See on oma kümnes kord, kui Laura lavastab etenduse lavavõitluse. Lapsena peo- ja rahvatantsu harrastanud naine mõtestab lavavõitlust tantsu kaudu. „See on nagu tants partneriga – seal on sammud, liikumised, ründed, kaitsed ja partnerite omavaheline suhtlus, keemia – lõppkokkuvõttes on see kõik koreograafia.“

Armus esimesest silmapilgust

Plikast peast väikeses Haljala alevikus tantsu keerutanud Laura oli lavavõitlust näinud vaid ... teatris. Ligi saja kilomeetri kaugusel asuvas Tallinna linnateatris jälgis ta suure huviga „Kolme musketäri“ võitlusstseene, aga lavakunstikooli rapiiriõppe tunnid Indrek Sammuli juhendamisel tõid tõehetke.

„Mulle meeldis see väga,“ ütleb Laura. Sõrm oli juba läinud, aga elu hakkas see juhtima niimoodi, et tulevastel näitlejatel oli lähenemas lavavõitluse eksam, mille peaprooviks harjutati linnateatri kividest kubisevas sisehoovis.

„Läbimängul kukkusin nii õnnetult, et küünarnukk läks paiste. Ma ei saanudki eksamit teha. Mulle halastati nii palju, et Indrek Sammul lavastas mulle kähku eksami finaali paar lööki vasaku käega. Tubli õpilane pälvis küll viie, aga sees jäi kripeldama, et võitlus jäi võitlemata. Nii otsustaski ta osaleda mõnel sellisel koolitusel. «See on süsteem, mille lõksu sa heas mõttes langed,“ iseloomustab ta. Riburada pidi tutvustatakse ja kontrollitakse käsivõitlust, kahekäemõõka, rapiiri, mõõka ja kilpi, kaigast, rapiiri ja pistoda, teatraalseid idamaiseid võitluskunste, väikemõõka ja nuga. „See on nii üles ehitatud – järjest väiksema partneritevahelise distantsi ja kiirema relva poole.“

Õnneks on võitlused jäänud ainult lavalaudadele ja enesekaitseks pole ta pidanud teadmisi kasutama. „Pean tunnistama, et olen tänaval kõndinud mõttega, kas saaksin päris elus hakkama. Ma ei tea. Oleneb, kes on minu vastas.“

Laura usub, et saab oskusi veel paremaks lihvida idamaiste võitluskunstidega. „Harrastasin aastaid taiji’d, aga nüüd on igapäevaselt jäänud vaid üks rutiin. Teen igal hommikul viit tiibetlast. Olen nii laisk, et kui hommikul kohe väikest trenni ära ei tee, ei pruugigi päeva jooksul selleni jõuda.“

Teater ja mõõgad

Noorsooteatri pikaaegset näitlejat hoiab vormis ka töö ning tema üks viimastest osatäitmisest on Tammsaare miniatuuril põhinevas lavastuses „Poiss ja liblik“. Olles küll lavavõitluse õpetaja, on ja jääb Laura siiski näitlejaks. „Olin armunud teatrisse ja näitlejatesse,“ kõlab vastus küsimusele, miks ta lavakasse läks. Töö on tema kirg ja see kutse on säranud kogu aeg sama ereda helgiga.

Noorusele vaatamata on ta juba nii määratu aja ühes teatris olnud, et see on neljal korral lausa jõudnud nime vahetada. „Mulle meeldib, et saan lastele mängida ja ka täiskasvanutele.“

Kahe andeka lapse emana pühendub Laura väga palju. Nii käib ta noorema lapsega viiulitunnis kaasas, et järgmisel päeval harjutamise juures abiks ja toeks olla. Teismeline poeg kitarri ja klaveri harjutamisega enam sellist tuge ei vaja. Lisaks kuulub poiss võimeka kahevõistlejana noortekoondisse. „Nad on minuga natuke ka lavavõitluse talvekoolis kaasas käinud ja laste grupis lavavõitlust õppinud. Tüdruk vahel hakkab kohapeal keksima ja ütleb: „Harjutame.“ Noh, ja siis me harjutame.“

ANU VIITA-NEUHAUS
https://naisteleht-digi.ohtuleht.ee/1062286/teatri-telgitagused-lavavoitlust-opetav-laura-nolvak-see-on-nagu-tants-partneriga-