Teater. Muusika. Kino: "Persona grata" on Grete Jürgenson

Persona grata Grete Jürgenson

Rakvere teatri näitleja Grete Jürgensoni sünnitunnistusel seisab, et ta sündis 24. oktoobril 1994 Kohtla-Järvel. Aga vanemate sõnul sündis ta hoopis Ida-Tallinna keskhaiglas. Grete: „Mida sa, inimene, siis nüüd usud!" Esimesed kuud möödusid Kohtla-Järvel. Hilisemad elukohad: Lasnamäe, Õismäe, Haabneeme, Randvere, Viljandi, Rakvere. Varaseim teatrimälestus on aga pärit Rakverest. Grete: „Olin viieaastane ja Rakvere linnuses mängiti sel suvel üht Shakespeare'i lugu, mille nime ei tohi nimetada. „Šoti näidend," ütleb Suuman. Mingil põhjusel - ilmselt polnud mind kuhugi panna ja äkki ma ise kauplesin ka - võeti mind seda etendust vaatama. Nii palju jagasin küll, et etendusi mängitakse teatris mitu korda ja seal on asjad mängult, mitte päriselt. Suhteliselt loo alguses saab Duncan surma. Peeter Jakobi mängis teda. Midagi pidi selles stseenis nii tõelist olema, et tegin oma peas tähelepaneku: kui see vanamees lõpus kummardama tuleb, siis oli mängult. Muidugi ei tulnud Jakobi kummardama. Pikk lugu oli, ja ta sai koju minna. Ma vaatasin terve etenduse üsna hasartselt ära. Muud ei mäleta peale kummardamise, kus ei olnud seda vanameest, kes loo alguses surma sai. Plaksutasin laisalt ja püüdsin mõttes arvutada, kui palju neil vanamehi kulub ja kuidas nad neid leiavad. Etendusi mängitakse ju mitu korda - kas siis ongi mingi ports vanamehi, kes on nõus seal laval surema? See oli väga ratsionaalne arutluskäik, ei mingit traagikat ega emotsioneerimist."

Grete enda lavatee, mis nüüdseks on samuti viinud Rakverre (kus Jakobit enam ei ole), algas Viimsi kooli kuuendas klassis Eva Kalbuse juhendatud näiteringis K.O.K.K. ning jätkus gümnaasiumiajal NUKU teatri noortestuudios, mida vedasid Anti Kobin, Taavi Tõnisson ja Mirko Rajas. Lisaks jäid kooliaega kõikvõimalikud luulelugemised, etluskonkursid. Luulega on Gretel pikk ja kirgline suhe. „Ma olin 13-aastane ja suvel Mustvees vanaema juures. Lakapealsel oli kastide viisi vanu raamatuid. Tuulasin neid seal. Lakas istudes paistavad aknast Peipsi ja männid. Ja siis ma leidsin kastist Juhan Smuuli luulekogu. See oli tõenäoliselt „Karm noorus", aga ma ei saa selles üldse kindel olla. Selle kõige esimene tekst on „Mälestusi isast". Mäletan, kuidas ma esimest korda seda luuletust lugesin, mäletan väga selgelt eredat mõtet ja tunnet ja vist ka äratundmist endas ja hämmingut ja igatsust ja süttimist ja soovi ja iha, et kas ma saan oma elu kuidagi nii elada, et sellised asjad nagu see luuletus olekski minu elu sisu. Kas minu jaoks on mingi väljund, kus mu totaalne elamus ja katarsis pääseksid ka väljapoole. Lugesin seda luuletust nii mitu korda, et ta jäi mulle seal lakas pähe. Võtsin Smuuli kogu vanaema lahkel loal Mustveest koju kaasa ja hoidsin hardalt nagu oma kõige kallimat vara. Ja siis ühel hetkel oli ta kadunud. Olen teda otsinud ja teatud mõttes otsin siiani. Selline alateadlik „igaksjuhuks-vaatan-riiuli-veel-1001.-korda-üle"-jõnks käib läbi, kui vanematekoju või vanaema juurde satun. Selle raamatu kaotamine mõjus ootamatult rängalt. Nüüd on see teatav lein üle läinud, sest tekstid ja see esimene tekst on ju alati olemas."

Gretet tõmbab tugevasti vene kultuuri poole. Kust see tõmme alguse sai? Kas lapsepõlvesuvedest Mustvees, kus tal oli vene sõpru? Seitsmendale klassile järgnenud esimesest reisist oma nüüdsesse südamelinna Peterburisse? Või hoopis põhikooli lõpus loetud Ita Everi elulooraamatust, kus juttu õpinguist Moskvas GITISes? Grete teismeea unistus minna Peterburi teatrikooli pole (seni?) täitunud. Ta läks Viljandisse, sattus kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti eriala XI lendu (2013-2017), kus ligi pool kursusekaaslastest oli vene emakeelega. XI lend oli eelviimane kursus, kelle erialaõppejõud oli Kalju Komissarov.

Kursusevend Eduard Tee: „Kultuuriakadeemia black-box'is on võimalik istuda pingi peal nii, et Kalju näeks sind paremini või halvemini. Grete istus alati tema vastas, et olla erialatunnis tule all. Grete katsetas ja proovis alati."

Grete püüab sõnastada, mida Komissarov õpetas. Ausust. Iseseisvust. Perspektiivi nihutamist oma hingehädadelt laiemaks. Paljugi jõuab kohale alles hiljem. „Hästi sage märkus, mida Kalju esimesel semestril tegi: „Üritage asja täpsemaks ajada." Johhaidii! No mis asja nimelt ja kuidas täpsemaks? Praegu, kui erialapäevikuid üle loen, saan aru, ausalt saan aru, mida ta selle märkusega mõtles. Kui näitleja mäng on TÄPNE... no siis ongi kõik öeldud. Täpne. Nagu luuletus."

Kolmandal kursusel andis Kalju Komissarov tudengitele ülesande luua iseseisvalt monolavastus. Eriline võimalus panna proovile oma kompositsioonioskus ja töövõime, püüda mõista, mida teatris tegelikult teha tahetakse. Grete koostas, lavastas ja esitas dokumentaalmaterjalidel põhineva loo Vene tsaarinnast Katariina II-st. Oma identiteedi ja isikliku õnne ohverdamine müstiliselt ligitõmbava võõra rahvuse altarile oli Grete esituses võluvalt naiivne ning sõgedalt suursugune. Järskude registrivahetustega, teravalt ja teatraalselt rütmistatud osalahendusse mahtus nii paratamatusele alluvat valulemisvalmidust kui ka kelmikat flirti saatusega. Loodetavasti ei jää pooletunnine „Katariina" viimaseks korraks, kui Grete endale hingelähedast tsaarinnat kehastab.

Grete on teatrikooli ajal ja ka hiljem teinud ridamisi rolle lastelavastustes: „Hiired on hiired" (2014, Ugalas), „Vaata, Madlike, lund sajab!" (2015), „Mustkunstniku elevant" (2016; mõlemad NUKU teatris), „Timbu-Limbu" (2017), „Põrsas Desmond ja sookolli lõks" (2018), „Kuldse liilia saladus" (2019; kõik Rakvere teatris). Muuhulgas on see viiel aastal tähendanud jõuluetenduste maratoni ehk mängimist mitu nädalat järjest mitu etendust päevas. Grete: „See on üsna hea lakmus näitamaks, kui läbilavastatud lugu on, millise õhustikuga prooviperiood oli ja kas materjalis saladus ka sisaldub. Kui õnnestub nii, et materjal ei ammenda ennast ära - olgem ausad, see on ikka paras väljakutse autorile ja lavastajale ja näitlejale! -, siis tekib „siin ja praegu"-tunne ka teise mängunädala viienda päeva kolmandal etendusel. Või kui vähemasti suudad ise oma tegelasele saladuse tekitada."

Grete peab tarvilikuks eelmisele lõigule lisada: „Ma olen kindlasti nende lastekate maratonide jooksul põrutanud mööda skeemi. Ja mu lavaline tegutsemine on nii mõnigi kord olnud teesklus siinsündivusest. Kindlasti ei suuda ma elada või ei ela iga päev oma ideaalide järgi."
Vaatan „Põrsas Desmondit ja sookolli lõksu" ühel esmaspäeva keskpäeval Vene teatri kõledalt pooltühjas saalis. Gretele on kleebitud kongus nina ja hall habe, ta mängib põder Helmutit, kes armastab pidada lennukaid kõnesid ja kellel areneb romanss krokodilliemand Barbaraga (Helgi Annast). Dramaturgia on laialivalguv, lavastus ja kujundus püüdlikult lastepärased, aga Grete osatäitmises on täpsust ja mängumõnu, šarmantne sarviline Helmut on karakteerne, ent mitte grammigi karikeeritud. Huvitav on jälgida, kuis Grete otsib kontakti partneritega, ei hoia mängutuju ülal mitte ainult endal, vaid kogu trupil. Rändteatrinäitleja argipäev. Ideaale minetamata.

Grete on kehastanud kaht lõbusat tüdrukut: nimetut neiut „Thijl Ulenspiegelis" (2016) ja Candy Starri lavastuses „Lendas üle käopesa" (2017; mõlemad Rakvere teatris, esimene diplomilavastusena). Tsiteerides üht teist noort naisnäitlejat: „Kannatus ja litsirollid - need ei lõpe iialgi." Grete on neis osades jõuline ja maitsekas, ometi tundub vaadates, et ta diapasoon on avaram ja veidi teisal. Sealtsamast „Ulenspiegelist", küllaltki stereotüübitruust kangelasmuusikalist, on eredalt meeles Grete osatäitmine Thijli ema Soetkinina. Soetkini hääletus karjes, kui ta abikaasa tuleriidale saadetakse, oli žanripiire ületavat klaari traagikat. Ehkki Grete valdab veenvalt ka iroonilis-distantseeruvat kõrvalpilku, on temas tajuda valmisolekut puhtatooniliseks, sentimendivabaks, kargeks tragöödiaks - millekski, mida nüüdisteatris harva kohtab.

Paide teatri avalavastus „Kaitseala" (2018), avatud struktuuriga kollaaž etüüdidest, improvisatsioonidest ja harjutustest, nõudis Grete sõnul erakordselt intensiivselt kõiki kvaliteete, mida ta teatris vormist või žanrist olenemata oluliseks peab. „Ta nõudis mängu. Päris mängu. Ja halastamatult, sest petta ei saanud kuidagi - kui mängu ei sünni, siis teda ei sünni. Kinni pole hakata mujalt kui partnerist, tema kehahoiakust, pilgust, kõnelemise kiirusest või õhust teie vahel. Või siis sellestsamast mängu mittesündimisest." Grete oli ainus naine ja külaline äsja lavakooli lõpetanud noorte meeste kambas. „On tohutu privileeg jälgida ühe teatri sündi nii pööraselt lähedalt, ütleks isegi seestpoolt, ja samas olla ikkagi jälgija. Mulle tundub, et mina sain luua lavastust, aga poisid lõid lavastuse kaudu teatrit. Neil oli nagu kaks asja korraga. Aga meie minek oli seejuures vägagi üks. Nende poiste vaim ja vibe on kompromissitud, kõige paremas tähenduses ahned, uudishimulikud ja julged. Eks loetletud omadusi kohta mujalgi, aga neil on see väga kõrge kontsentratsiooniga."

Nopin kriitikast fraase, millega Grete lavalolu on iseloomustatud: „hulljulgelt hoogne", „süvendatud kohalolek", „naiselikult võluv", „pooltoonideni paindlik partner". Kui küsin Grete kohta ta sõpradelt ja kolleegidelt, korduvad vastustes märksõnad: empaatiline, kaastundlik, kiirelt vaimustuv, süvenev, pühenduv, ühtaegu tugev ja õrn... Eduard Tee: „Tunda meie päevadel inimest, kel on nuputelefon - see on juba sündmus. Grete süveneb asjadesse, võtab elust kõik, mis annab. Ta elab päriselt."
Palun mõne sõnaga Gretet iseloomustada tema kolleegil Toomas Suumanil, kellega nad on Rakvere teatri suitsuruumis ja väljasõidubussis pidanud pikki tihedaid dialooge elust, teatrist, kirjandusest. „Mõne sõnaga Grete Jürgensoni määrata oleks küll ülbus. Või siis klišee," vastab Suuman. Aga teeb siiski katset. „Esmapilgul ta ju jahmatab oma lihtsa ja kerge olekuga. Meeldiv, ääretult empaatiline, vestlust ja vestluskaaslast lennult haarav, tõsine, ja toosama tõsidus ei pelga tolsamal hetkel südamest naerda. Ta on kuidagi... tuuline. See oleks nüüd üks poolus. Teine on... saladus. Vahest oleks täpsem öelda hämarus. Hämarus, mis algab sealt, silmade tagant ja libiseb üle juuste ja kaelajoone. Kuhu? Ei tea. Sinna ilmselt. Ta kannab seda enesega aina kaasas. Vahest enese teadmata. Sääl on miski selline konflikt ja pinge peidus, mis peaks olema lahendamatu. Ometi olen teatrisaalis istudes oma silmaga toda lahendust pealt näinud. Näinud, kuis tuul hetkega orkaaniks lahvatab. Ei oska teisiti seletada."

Grete seni suurim roll on Karin Ingmar Bergmani filmistsenaariumil põhinevas lavastuses „Nagu peeglis" (2019, Rakvere teater). Karini tasakaalutuse määrab möödapääsmatu ja kõikehaarav tajumus ühest teisest eksistentsivõimalusest, mis avaneb teispool peeglit. Madis Kalmeti tundlikus lavastuses antakse sealpoolset edasi vihjamisi, vaatajana võin üksnes aimata, mida Karin on näinud ja kogenud.
Kalmeti esimene kokkupuude Gretega toimus proovisaalis, lavastaja ei olnud näitlejat elus kohanud ega laval näinud. Madis Kalmet: „Grete oli minu jaoks tõesti suur avastus. Noore näitlejanna kohta on ta äärmiselt elutark ja tõsise ilmavaatega inimene. Andekas, tundlik ja ülimalt emotsionaalne. Gretel on olemas näitlejale nii oluline omadus nagu lavaline tõetunne. Tal on väga raske olla laval võlts ja ebaloomulik, sisemine filter hakkab kohe tööle. Kujutan ette, kuidas ta võib hingeliselt mässama hakata, kui lavastaja nõuab ilmselgelt absurdseid ja väärakaid lahendusi. Samas oleks ta oma äärmiselt hea huumoritajuga ja kiire vaimustumisega hea materjal ekstreemsemate ja nihestatumate lavastuste tarvis. Grete on näitlejana suur võimaluste võlulaegas, soovin vaid, et ta saaks aina rohkem põnevat ja tõsist väljakutset esitavat tööd. Ta on valmis suurteks rollideks!"

Lavastust jälgides hämmastab kummaline metamorfoos: mida labiilsemaks muutub Karin, mida vilkamaks ta sööstud ühele ja teisele poole peeglit, seda täpsem ja ehedam on näitleja Grete Jürgenson. Olmerealism pole Grete pärisosa, ta orgaanika on alati veidi tõstetud, natuke irratsionaalne, metafüüsiline ja sel tasandil väga nüansiküllane. Karini tungidele ja ängidele kaasa elades tundub paralleelreaalsuste olemasolu usutav ja loogiline, oma loomulikkuses hirmutavgi. Grete: „See pragu, see seinapragu, peegli taga asuv maailm on minu meelest kogu aeg siin. Ole ainult julge ja vaata."

2019. aastal alustas Grete õpinguid lavakunstikooli lavakõnesuunalises magistrantuuris. Lavakõnesse on ta süvenenud varemgi, tema 2016. aastal Viljandis valminud seminaritöö kandis pealkirja „Kuidas ideaalselt teksti esitada ehk suigatanud sõnu sasides, sosistades, selgeks saades". Grete usub, et huvi kõneldud sõna, luule rütmi ja (võõr)keelte kõla vastu kompenseerib ta hõredavõitu suhet muusikaga.

Kursuseõde ja kolleeg Jaune Kimmel: „Grete ei pea täpselt viisi. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui ta üldse viisi ei peaks, aga kuna tal jääb täpsest viisipidamisest natuke puudu, siis on need väikesed ja suured sekundid ja tertsid mu kuulmisele mõnikord talumatud. Aga siis kuulan ma silmadega ja näen ennastunustavalt täiel rinnal laulvat neiut. Kummalisel kombel unustan ma kohe need kõrva kriipivad pooltoonid, sest inimene naudib hetke ja see teeb mind õnnelikuks. Peale Grete ei oska keegi vaigistada kriipivaid pooltoone kõrvale kuulmatu hingehelina ja õnnejoovastusega."

Mustvee lähedal on Raja vanausuliste palvela. Pühakoda on sõjas hävinud, kuid kellatorn on taastatud ja pürib trotsliku enesekindlusega ülespoole. Kirikuta torn on erakordselt traagiline, oma ebaratsionaalsuses peaaegu absurdne, samas pööraselt ilus vaatepilt. Suursugune. Täiesti vale ja ainuõige. Kirikaia tagant algab Peipsi avarus. Seda nähes tundus, et saan Gretest natuke paremini aru.

PRIIT PÕLDMA