TARVO SÕMER: see on väga-väga okei, kui ma ei võida

Rakvere teatri näitleja Tarvo Sõmer on armastatud nägu nii teatri- kui ka telemaastikul. Tänavu kandideerib ta kahe rolliga Eesti parima meespeaosatäitja auhinnale, võidu suhtes ta optimist pole.

Koduteatris lavastatud “Kõike head, vana toriseja” ning Ajateatri tükk “Tema taevaliku Õnneküla potitehas” pääsesid mõlemad koroonakriisi kiuste lavale, mängida sai neid kahjuks vähem ja väiksemale publikule, kui algselt plaanis oli. Toriseja rollis astub Sõmer lavale loodetavasti ka tulevastel hooaegadel. Ohtu mõisas kümme korda mängitud Ajateatri tükki seevastu rohkem näha ei saa.

Kuidas käib teatri tegemine koroonaajal, kuidas teile nominatsiooni toonud rollid lavale toodi?

Mõlemad tükid, mille eest nomineeritud sain, jäid pooleli. Ajateatri tükk jäi pooleli lausa kolmel korral vähemalt. Vahepeal otsustati, et teeme, ja siis jälle, et ei tee, lõpuks ikka, et võiks teha ... Töö käis täielikus teadmatuses. Kriisi alguses öeldi, et enne sügist kindlasti teatrit teha ei saa, jätsime pooleli. Siis saabus sügis ootamatult hoopis esimesel juunil, kui öeldi, et võime mängida. Õnneks on Ajateater väike teater, kus on lihtsam manööverdada. Panime siis uuesti tüki kokku ja jätkasime proove. Väga kiireks läks.
Tehniliselt oli see väga keeruline lugu, näitlejatel tuli õppida ära ka savinõude valmistamine. Minul tuli see vähe kehvemini välja, valmis sain ühe puuviljavaagna, mis nüüd kodus seisab. Lavapartner Pääru Oja aga oli selles nii osav ja kiire, et tema tehtud tasse sai etenduspaigas lausa osta.

“Kõike head, vana toriseja” oli komöödia, kuid mitte lauskomöödia. Ilmselt oodati sellest rohkem laiade masside komöödiat, kuid tegemist on üsna tõsise looga - naeruga läbi pisarate. Ka see jäi pooleli. 20. märtsil esietenduma pidanud tükk sai meil peaaegu valmis, aga tuli jätta seisma neljaks ja pooleks kuuks, mis on üsna tavatu.
Toriseja lugu oli teistmoodi keeruline, kuna pidin seal mängima endast oluliselt vanemat meest, kes võiks olla kuskil 80. eluaastates. Sellesse rolli kohandudes püüdsin saavutada eelkõige detaile, mis oleks äratuntavad kõigile meie isade ja vanaisade kaudu. Lugu on õnneks niivõrd hästi kirjutatud nii originaali autori Tuomas Kyrö kui ka dramaturg Urmas Lennuki poolt, et selle mängimine sujus.
See on meie teatri tükk ja usun, et kui taevas tahab, saame seda veel mõne aasta mängida.

Kui suureks hindate oma võiduvõimalusi?

Nullilähedaseks. Ilmselt alla ühe protsendi. Aga minu võit on käes, nende viie hulka valitud saamine on juba ütlemata suur tunnustus.
Olen sellele auhinnale nomineeritud juba neljandat korda. Varasematel kordadel, kui olin noorem, ikka mängisin selle mõttega, et mida auhinda kätte saades öelda võiks, kui tõesti see juhtuma peaks. Sel korral on mu vastas ka ikka niivõrd kõvad kandidaadid. Usun, et on igati õigustatud, kui mina seda auhinda ei võida. See on minu jaoks väga-väga okei.
Minule teadaolevalt hoian ma koos Andres Raagiga ka rekordit - oleme mõlemad neljakordsed nominendid, kes siiani võitnud ei ole.

Siiski saite eelmisel aastal publikupreemia.

Publikupreemia on ka alati tore, loomulikult on tore, aga selle andmise alused on natukene teised. Selle saaja selgitamiseks pannakse lehed teatrikohviku laudadele inimestele täitmiseks. Igaüks täidab lehte niipalju, kui tahab. Kes ei taha, see ei täida. Ei taha hakata nina vingu kiskuma, aga tundub, et pahatihti on paremad šansid just teleseriaalides üles astunud näitlejatel.
Kui on näiteks kohvikulaua taga mõni lõbusam ja napsune seltskond, siis võib tekkida kiusatus natuke pulli teha. Niimoodi mõtlemise taga on muidugi minu küünilisus, võibolla see nii ei ole, täpselt teada ei saa ka ...
Igasugune tunnustus on tore, aga professionaalse komisjoni ja žürii poolt ära märgitud saamine on minu jaoks natukene kaalukam. Kuigi alati on tore publikule meeldida, selle vastu pole ühelgi näitlejal midagi.

Kuidas on telerollidega, kas 2020 möödus selles suhtes valutumalt?

Nii ja naa. Teletegemine otseselt keelatud ei olnud. Siiski otsustas BEC, kes toodab nii “Kättemaksukontorit” kui ka “Õnne 13”, et hoitakse inimesi ning tootmine jäetakse seisma. Haigestumisnumbrid olid siis muidugi märksa väiksemad kui praegu. “Kättemaksukontori” filmimine oli sel hetkel juba alanud ja need osad jäidki lõpetamata. Inimesed ja võttepaigad muutuvad ajas. Suvel töö jätkus, aga juba sügishooaja kallal, mis nüüdseks ka eetrisse on jõudnud.
Praegu käivad ka võtted. Aeg-ajalt muidugi tuleb ette, et võte jääb tõkkama. Eriti halb, kui kõik on juba kogunenud ja mõni oluline näitleja saab viimasel hetkel teate, et on olnud lähikontaktne. Minu närve see nii väga ei söö kui tootjate omasid. Kujutan ette, et Laura Laasi, kes filmimise graafikuid peab tegema, on tohutu koormuse all. See on närvesööv töö.
Aga praegu ikka jõudumööda töö käib, kevadeks on “Kättemaksukontoril” neli osa juba purgis, viies-kuues töös.

Kuidas mõjutab kriis näitleja elu väljaspool teatrit? Kas näitlejana tunnete suuremat pinget, kui muidu tunneksite?

Piirata tuleb nii palju kui võimalik. Poes tuleb ikka käia, midagi pole parata. Aga võtteplatsil ega etenduste proovides maskiga tööd teha ei saa, risk on õhus kogu aeg. On nagu on, ei oska loota ega karta enam, viimasel ajal olen mõelnud, et äkki oleks lihtsam juba haigus vaikselt läbi põdeda ja immuunsus kätte saada. Äkki polegi hullu, samas ei tea kunagi, kui raskelt see kedagi tabab.
Mõte koroonast saadab meid kogu aeg ja on kuskil ajusopis ikka olemas. Tänaval möödun ikka inimestest ringiga ja nemad minust, avalikes kohtades ka väga köhatada ei julge igaks juhuks. Nii see lihtsalt on praegu.

Kas viimati kehtestatud piirangud kultuuriasutustele on õigustatud või minnakse nendega juba veidi liiale?

Ma ei ole viroloog. Ei oska selles suhtes hinnangut anda, Näen, et ka valitsusel on väga keeruline neid otsuseid langetada.
Kui mõelda, et kas ERM-is käimine on ohtlikum kui kaubanduskeskuses käimine, siis loogiliselt võttes tundub, et ei ole. Samas on ka ilmselt muuseumeid, kus on rahvast tihedamalt koos kui mõnes teises.
Neid otsuseid on raske teha. Samuti on raske neid rahaga balanssi viia - kellele, kui palju ja mida kompenseerida. Jumal tänatud, et ma ei ole valitsuse liige, seal ei tahaks neid otsuseid mitte kuidagi teha praegu.
Ma ei oska öelda, kas piirangud on õigustatud, aga minul ei jää muud üle kui kuuletuda. Ka sellest ei oska mina täpselt rääkida, mida see teatrile kokkuvõttes tähendab. Kui palju jääb saamata, mida on mõistlik teha ja mida mitte - ka neid otsuseid mina õnneks ei tee.

Mis meeleolus teatrirahvas praegu on, millised on ootused ja plaanid?

Teater loodab täiel rinnal, et suvel saab jälle mängida. Õige varsti peaksid hakkama meie proovid “Robin Hoodiga”. See on massiivne ja vaatemänguline võitluste ja hobustega kogupereseiklus, mis peaks lavastuma Kunda Lammasmäel.

Soovitage midagi kultuurilembelisele inimesele, kellele aastapikkune tavapärasest erinev olukord on rusuvalt mõjunud. Kuidas vaim selge hoida?

Lihtsalt liikuda. Nii palju, kui saab. Liikuda värskes õhus ja oma mõtteid mõelda. Mina käisin mööda Eesti matkaradasid. Tuntumatel radadel, Viru rabas näiteks oli muidugi suvel rahvast tihedamalt kui Tallinna vanalinnas, kuid mina otsisin just neid väiksemaid kohti, kus perega käia. Tõsi küll, isegi neile jätkus külastajaid. Sõidad Kesk-Eestisse, Kurgja taha ja isegi seal tuleb Rakvere rahvas vastu.
Ise olen “Jupiterist” üle vaadanud vanu telelavastusi, tore on vaadata 30-40 aasta vanuseid tegijaid, kuidas nad välja nägid ja mida tegid. Eks mina vaatan just teatriasju, aga igaüks leiab sealt seda, mis teda huvitab.
Lugeda saab loomulikult. Eesti klassikat saab alati lugeda, kellel lugemata. Või siis mõnda asja üle lugeda.

MART RAUBA
https://virumaateataja.postimees.ee/7193227/tarvo-somer-see-on-vaga-vaga-okei-kui-ma-ei-voida