TANEL JAN PALGI: Kas „Suvitusromaan” on Eesti ühiskonna allegooriline sünge kujutluspilt?

Rakvere teatri lavastust võib freudlikult näha kui lugu eesti mehe seksuaalsest rahuldamatusest ja eesti naise karjest tunnete järele.

Rakvere teater on toonud lavale Indrek Hargla sünge põnevusloo „Suvitusromaan”, mille on lavastuseks seadnud Aare Toikka (VAT teater). Indrek Hargla raamatute ja lugude kohta kiputakse ütlema, et need on filmilikult kaasahaaravad ja stimuleerivad kujutlusvõimet. Harglal on talenti ja haaret kirjutada lugusid, mis inspireerivad looma teleseriaalide ja filmide stsenaariumeid ning näidendeid. Raamatuid stsenaariumiteks ja näidenditeks kohandades tuleb paraku maksta lõivu: lavastaja valib ja otsustab, mida olulist publikule näidata. Aare Toikka möönab, et tekstina mõjub „Suvitusromaan” filmilikult ja selliselt on lavastus justkui kokku monteeritud. Kas lavastuslik teatrimontaaž toimib?

Rusikas taskus

Käes on 2018. aasta. Noor ja edukas kirjanik Ervin saabub koos sõbra ja toimetaja Kertuga Virumaa metsas järvesilma lähedal asuvasse turismitallu, et loodusidülli vaikuses ja rahus kirjutada kahe nädala jooksul valmis uus romaan. Toimetaja lahkudes haarab turismitalu pererahvas kirjaniku ümbritsevate maade kahe sugukonna vahelisse loosse. Kirjanik järgneb kutsele kassilikust uudishimust ja armumisest – või võtab kirjaniku peas loodav romaan tegevustiku hargnemise üle, sest päriselu pakub vajalikku inspiratsiooni raamatu tarvis? Kirjanik on sisenenud kassi-hiire mängu, millest pole väljapääsu. Aare Toikka väidab, et lavastus on oluline ka 2021. aastal, sest meie ühiskonnas on veel piisavalt n-ö rusikas taskus elamist ja revanši nõudmist.

Lavastust ei soovitata alla 15-aastastele: seal on valjud heliefektid ja ropendatakse. Näiteks kui kirjanik kohtub turismitalu omaniku Gunnariga, tehakse esiti kindlaks, et kirjanik poleks pederast. Kõike muud võib ta olla, aga pederast mitte. Meeste omavahelisi pedeteemalisi n-ö naljarünnakuid kuuleb etenduse jooksul ikka ja jälle. Kirjanik Ervinit hakatakse üleolevalt kutsuma Koidulaks, sest ega normaalne mees ju kirjuta. Normaalne mees peab jahti, sõdib, joob alkoholi, vihkab pedesid, võtab oma naist vägivaldselt, kui peab seda vajalikuks või tuleb peale loomalik seksuaalne kihk, ehitades samal ajal perele kodumaja. See kõik on jube.

See kõik on elu

Teisalt, mis seal ikka nii jubedat on. See kõik on ju elu. Eesti avalikkust on tabanud viimasel ajal uskumatud paljastused, mille kaudu on selgunud, et aasta ema väärkohtles oma lapsi, sporditreenerid ahistasid seksuaalselt õpilasi, pereisa vägistas oma lapsi ema teades, sest isa seksuaalne kihk oli nõnda suur, aasta lasteaiakasvataja alandas lapsi ja teadlane tegi pseudouurimistöid, rahuldamaks privaatseid seksuaalfantaasiaid jne. Sedasi ühiskonda vaadeldes on lavastajal tuline õigus, see lavastus on allegoorilises võtmes päevakajaline. Elu inspireerib kunsti, kunst inspireerib elu. Kuid kas see kõik on eluterve?

„Suvitusromaani” võib freudlikult näha kui lugu eesti mehe segadusest ja seksuaalsest rahuldamatusest ning eesti naise karjest tunnete ja armastuse järele. Sugude perversseid rolle pööratakse lavastuses oskuslikult ümbergi: perverdiks osutuvad naispolitseinik Luule ja Afganistani sõjast naasnud perepoeg Andrus. Küsimus jääb: kas see vägivald, mida juhuslik pealtvaataja märkab, vajab ja väärib sekkumist?

Energeetiliselt laetud rolli teeb lavastuses Tiina Mälberg, tema mängitud politseinik tädi Luule karakter on salakaval ja kokkuvõttes kogu loo üllatuslikult kainelt mõtlev ja kalkuleeriv juht. Tiina Mälbergi hoogne saabumine päästab etenduse, tema karakterile jääb kanda lavastuses musta huumorini juhatav puändikas lõpplahendus. Meeldivalt mängulustlikult läheneb oma karakterile Märten Matsu, kes mängib Afganistani sõjast naasnud ja sõja julmust kogenud perepoeg Andrust. Tarvo Sõmeri mängitud Gunnar portreteerib tabavalt just seda stereotüüpselt tuima, vestluskunsti ja armastuskunsti mitte valdavat, seesmiselt ebakindlat, ent väliselt agressiivset eesti meest. Kas selline eesti mehe kirjeldus on ülekohtune? Kindlasti on, sest kirjanik Ervin on ju samuti eesti mees, kuid tema unistab, otsib tundeid, armumist, seiklusi – ent ta on noor linnapoiss, kes ei tea, milline on tõeliste meeste käitumiskoodeks maal metsas. Ervinit mängib Elar Vahter, kelle peaosatäitmist turgutavad kaasnäitlejad, kuid kes ise jääb võimalusterohke rolli varju heitlema. Fakt, et Vahteri karakter end laval alasti võtab ja publikule peput näitab, on küll loomulik vaatepilt, kuid ebaoluline asjaolu. Anneli Rahkema sundabiellunud ning vaimse, füüsilise ja seksuaalse vägivalla käes kannatava pereema Anna rollitäitmine on sireenilikult kohalolev – olles kord habras jutuvestja-ohver, siis jällegi otsustav võrgutaja. Anna armastuse karje ongi see, mis eksitab kõiki veretasu revanši. Segaseks jääb nii mõnigi suhteliin: kui lähedased olid omavahel kirjanik Ervin ja toimetaja Kertu, millist laadi oli politseinik Anna ja perepoeg Andruse suhe? Kinolikult sisse monteeritud stseenid küll üllatasid, kuid raskendasid karakterite tausta mõistmist.

Raskepärane mänguruum

Lavastuse kunstilise kujunduse on teinud meisterkunstnik Iir Hermeliin, tema kujundatud raskepärast mänguruumi ilmestatakse Sander Põldsaare videolavastustega. Lavastuslikud ja lavakujunduslikud võtted tunduvad tuttavlikud, justkui 1990-ndatest. Kujunduses domineerib end sisse müürinud perepea motiiv – kontrolliv mees on kuningas oma lossis, kuid tema õukonna sotsiaalsed suhted on sassis mis sassis. Ja on juba ajalooliselt sassis. Lavakujunduslik lahendus ei paku midagi uudset.

„Suvitusromaan” ei ole mingi tavaline romaan, see on lähisidalikult verise kulminatsiooniga kättemaksu- ja verevaenutragöödia, mida ei suudaks Eestis esinevana ette kujutada. Segasevõitu teatrilavastus „Suvitusromaan” töötab ühiskonnakriitilise allegooriana, mis on omas ajas ja omal kohal vajalik. Oleks aeg siiski rusikad taskust välja võtta, lõdvestuda ja vabaneda painetest. Kuidas seda saavutada? Seda vastust lavastus ei paku. Pääsemisele ja armastusele ei ole ruumi.

TANEL JAN PALGI
https://epl.delfi.ee/artikkel/95710033/arvustus-kas-suvitusromaan-on-eesti-uhiskonna-allegooriline-sunge-kujutluspilt