STINA ANDOK: Arvustus. Eneseohverdus ja õilsameelsus

Eelmisel nädalal Rapla kultuurikeskuse laval etendunud „Charlotte Löwensköld“ õpetab, et sügavad tunded ei tähenda tingimata ühte inimesse lõksu jäämist.

Tõtt öelda tekitas see lugu minus vastakaid tundeid. Saan aru, et etendusena on lavale toodud vaid üks osa suuremast loost. Võib-olla just sellest tulenevalt on tunne, et midagi on jäänud puudu. Mingi oluline osa loost on kätte ulatamata jäetud, mis annaks rohkem tuge. Aga ehk ka mitte. Võib ka olla, et minul kui kaasaja noorel naisel on raske samastada end säärase eneseohverdusliku mentaliteediga, nagu seda näitas üles lavastuse nimitegelane Charlotte.
Armastus on suurtes armastuslugudes ikka piiritu ja kõikeandev. Pühendumus on katkematu ja miski ei suuda seda murda. Ükski takistus ei ole liiga suur ja nii edasi. Kõikevõitev armastus on lugu, mida ikka meeldib inimestel jutustada ja ka kuulda või kogeda. Vahel on vaja, et keegi sütitaks taas selle lootuse sädeme, et kuskil keegi ehk võib veel nii tunda, ehk võin minagi veel nii tunda.
Noh, iga ema võib vahest nõustuda, et seda piiramatut kõikevõitvat armastust tunneme me iga päev. Me süda põleb igal hetkel nende pisikeste inimeste jaoks, kelle maaletoojad me oleme. Mehe ja naise armastus on sootuks midagi muud, see on võib-olla isegi erilisem sellevõrra, et selle kestvuse jaoks ei ole mingit garantiid. Oma lapsi armastad, ja nemad sind, ikka nii kaua kuni elad, olgu mis on. Kaasade vahel on armastuse jätkuvuse küsimus märksa keerukam ja seotud paljude tingimustega, iseloomudega.
Lavastuse nimitegelane Charlotte on noor ja kirglik naine, kes on pannud kogu enda olemuse oma kaaslase Karli armastamisse. Etenduse vältel me ei saa teada, kas Charlottel endal on elus muid ambitsioone kui olla kellegi naine. Küllap oli sel perioodil, mil tegevus toimub, selline pühendumuseaste igati kohane ja keegi selliseid küsimusi ei esitanudki.
Samas on Charlotte oma olemuselt igas muus mõttes justkui massist eristuv ning võiks eeldada, et see oleks mõjutanud ka tema ambitsioone. Charlotte on Natali Väli kehastatult julge naine, kes mitte üksnes kartmatult ei väljenda oma tundeid armastatu suhtes kõigile, kes sellest peaksid kuulda saama, vaid ei lase end ka mitte kellelgi mitte mingil moel heidutada. Ta ei kõhkle ega kahtle, vaid tegutseb oma sisetunde järgi täis otsustavust. Ta saab andeks kõik oma kohatud ja läbimõtlemata teod, kuna neid tõlgendatakse läbi naise siiruse ja aususe.
Tõesti, pahatahtlikkust Charlotte seest ei paista. Kogu tema tegevust saadab teadmine armastusest peigmehe Karli (Imre Õunapuu) vastu. Tegelikult mulle näib, et selle lavastuse nimi oleks võinud vabalt olla ka „Segaduses Karl“ või midagi sellist, kuna just Karl on see, kelle ümber kogu tants käib. Charlotte armastab sügavalt ja palavalt, on täis lootusi tuleviku suhtes, usub, et mees on geenius ning püüab teda toetada talle parima tee leidmisel.
Loosse on segatud veider orelimängijaproua, kes on ilmselgelt Karlist sisse võetud ning kogu oma konservatiivsuses igati Charlotte suhtes negatiivselt meelestatud. Kusjuures see ebameeldiv kõrvaltegelane, kes pidevalt teistele kõrva sisse igasugu nõmedusi ja valesid susistab, on oma olemuse ja kokutamisega üks huvitavamaid karaktereid, keda jälgida. Kohati oli tema jutust tegelaskuju kokutamise tõttu üsna raske aru saada, aga see, kuidas ta iga kord, kui Karl ruumi astus, ehmatusest midagi käest pillas, oli üks parimaid pärleid.
Karli ema (Ülle Lichtfeld) on samuti silmapaistev tegelane, kes on sarnaselt Charlottega julge ja jõuline oma olekus. Tema olek nõuab teistelt aupaklikkust ning ta ei lase end sarnaselt Charlottega teiste poolt petta. Charlotte puhul tunneb ta kohe ära iseenda hingesugulase, neist saavad kiirelt head sõbrad ja liitlased. Sarnaste iseloomujoonte kõrval ühendab neid loomulikult sügav armastus Karli vastu.

Vastuoluline armastus

Õige armastus peaks justkui olema tingimusteta. Samal ajal on nii Karli emal kui ka Charlottel mehe suhtes ootused. Ta on geenius, leiavad nad, ning peab selle vääriliselt ka elama ja töötama. Karl on aga totaalselt pühendunud Jumala karjaseks olemisele ning püüdleb võimalikult askeetliku elamise suunas. Ta unistab hallist hütikesest jõe kaldal, kus iga päev emakest loodust sisse hingata ja pühenduda kogu elu üksnes raskustes elavate inimeste toetamisele usu kaudu.
Siit ka vastuolu, mis minus tekib. Nii ema kui ka Charlotte näivad vankumatult armastavat inimest, kuid ei suuda aktsepteerida tema kutsumust. Ma oleksin eeldanud, et vähemasti lavastuse lõpuks on selge, kas see ei ole siis üldse armastus või saabub selgus ses osas, et niivõrd suured otsused elus nagu kes ma olen ja miks ma olen, peaksid olema inimese jaoks vabad. Emaarmastuse kontseptsioonile pannakse ka põnts, kui ema ähvardab Karli sootuks päranduseta jätta, kui too ei tee nii nagu ema ette näeb.
Teine teema on muidugi Karli armastus Charlotte ja oma ema vastu. Selle ma seadsin mõttes kohe kahtluse alla, kui Karl aina riburadapidi Charlotte tegevuse puhul halbu kavatsusi nägi. Ta ei suutnudki lõpuni mõista Charlottet, tema käitumise tagamõtteid või tunnete sügavust. Mulle jättis Karl ärahellitatud poisikese mulje, kes veel tunnete sügavusest õieti midagi ei osanud teada.
Eneseohverdus ja õilsameelsus on märksõnad, mida Rakvere teater on ise lavastuse kirjelduses maininud ning need tulid kenasti ka laval välja. Charlotte on hingelt puhas, ta tegutses üksnes siirast soovist teha head. Selle käigus ta mustas iseenda nime ja pandi kehvemasse seisu, Karlil polnud sellest suurt midagi. Vaevalt et ta üldse millestki aru sai.
Armastus on loomulikult väärt ponnistusi ja kui sa kedagi armastad, siis paratamatult püüad teda säästa halvast, aga terve mõistuse piir peaks ju ka ometi kuskil säilima. Kui ikka teine inimene sinu suhtes samaväärset austust välja ei näita, siis halba talle ei ole mõtet soovida, aga ennastohverdavat õilsameelsust välja näidata on ka pisut palju. Hea, et selliseid dialooge saab pidada. Selleks ongi vaja neid lugusid kogeda.
Positiivne sõnum, mille endaga kaasa võtsin vankumatu armastuse kõrval, oli hoopis see, et vaatamata sügavatele tunnetele on võimalik edasi elada. Ei ole vaja tingimata lõksu jääda sellesse ühte inimesse ja valutada südant kogu elu, unistades sellest, mis oleks võinud olla. Elu läheb edasi. Armastusel on mitmeid vorme ja see võib avalduda väga erinevatel viisidel. Elu ise hoolitseb selle eest, et kõik see armastus, mis inimeses olemas on, ei jääks unarusse.

Stina Andok

Allikas: https://sonumid.ee/2020/11/17/lisaleht-kukitemuki-eneseohverdus-ja-oilsameelsus/