Silja Miks: minult küsitakse tihti, et kuidas sa jõuad

Näitleja, õpetaja ja haridustehnoloog Silja Miks peab ennast üsnagi tagasihoidlikuks inimeseks ja iseendast just ülemäära rääkima ei kibele. Klassiruumis õpiraskustega õpilaste paremale järjele aitamine ning teatrilaval uutesse rollidesse kehastumine on aga rikkalikult mõtestatud tegevused, kus tema entusiasm ja töötahe just teiste inimeste ees kõige paremini avaldub.

Rakveres sündinud ja pärast keskkooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse teatrikunsti eriala omandama suundunud Silja Miks on Rakvere Teatri lepinguline näitleja alates 2008. aastast, esimeses rollis astus ta seal üles aasta varem. Lepingulise töösuhte plussiks loeb ta - nii nagu paljud teised näitlejadki - stabiilsust ja kindlat sissetulekut. „Eestis on hea ning võrreldes ülejäänud maailmaga ka lihtsam näitleja olla. Eestlane on teatrirahvas, kellele väga meeldib teatris käia.“ Kuigi ühe variandina kaalus Silja ka ooperilaulu õppima minemist, ei olnud näitlejatee valimine sugugi juhuslik. Asi algas juba koduhoovis, naabritüdrukutega kostüümid seljas, ja jätkus koolis teatriringis.

Silja tegutsemistahe tõestab ilmekalt ka seda, et üks ei välista teist - lepinguline teatritöö pole talle ainuke meeldiv ja suurema eesmärgiga tegevus, mis ka leiva lauale toob. „Olen vist natukene selline hull (naerab). Tihti imestatakse, kuidas ma küll jaksan, ning alati, kui oma tegemistest räägin, küsitakse, et miks ma nii palju teen. Teen sellepärast, et see meeldib mulle ja pakub avastamisrõõmu, uudsust, põnevust ja eneseteostusvõimalust. Ma tahan teisi aidata.“

Teatrilava, klassiruum ja haridustehnoloogia
Silja on näitleja, õpetaja ja haridustehnoloog ühes. Juba seitsmendat aastat õpetab ta Rakvere Reaalkoolis õpiraskustega õpilastele erinevaid aineid ning on alates sellest sügisest ka haridustehnoloogi ametis, mida tudeerib Tallinna Ülikooli magistriõppe teisel kursusel. Samuti on ta varem õppinud Tartu Ülikoolis eripedagoogikat ja logopeediat, milleni viis süvendatud huvi häälehoiu, kõneravi ja sellega seotud probleemide lahendamise vastu.

Oma põhitööks loeb ta küll teatrit ja on koolile erinevate vastutulemiste eest väga tänulik, kuid kolme tegevuse summeerimise tulemus on siiski märgatavalt suurem kui 1.0 töökoormus ning õpetaja- ja haridustehnoloogi ametid pole talle kaugeltki vähetähtsad. „Kolleegid tuletavad mulle sageli meelde: „Silja! Ööpäevas on vaid 24 tundi ja see kehtib ka sinu kohta!“ Mul on tõeliselt vedanud, et mul on toetavad kolleegid ja pereliikmed.“

Enda defineerimise ja tiitlitega kaunistamise peale ta kuidagi eriliselt ei mõtle. Esmatutvusel, kui midagi justkui peaks enda tegevuse kohta ütlema, on ta end harjunud siiski esmajärjekorras näitlejaks nimetama.

„Teatriproovid algavad kell 11, kell 8 kuni 10.30 olen ma koolis ja nii iga hommik. Õpetajatöö on tohutult vastutusrikas ja keeruline, aga põnev. Kokkuvõttes on igas päevas nii palju uusi tegevusi ja rutiinist on asi kaugel. Ma arvan, et ma teen nii palju ja kõike just seetõttu, et vältida rutiinsust ja laisaks muutumist, selle „ah ma ei viitsi“ tunde tekkimist“, ütleb Silja ja lisab, et kool ja teater on tema jaoks erinevad, kuid üksteist täiendavad. „Teater on loominguline koht, kus kehastud teiseks karakteriks ja üritad selle karakteri hingemaailma lahti mõtestada ning vaatajale hinge pugeda. Koolis oled jällegi sina ise ja annad oma parima, et see väike inimene seal klassiruumis saaks tubliks ja ägedaks inimeseks, kes muutuvas ühiskonnas hakkama saaks. Ja haridustehnoloog on hoopis midagi kolmandat ehk lihtsamalt öeldes keegi, kes aitab, õpetab ja julgustab õpetajaid nende ainetundides erinevate digitehnoloogiliste lahenduste kasutamisel.“ Sõltuvalt perioodist varieeruvad ka erinevate tööde proportsioonid. Kui teatris prooviperioode parasjagu pole, pühendub Silja rohkem koolile ja vastupidi. Praegu on Siljal teatris käsil „Nipernaadi talve“ proovid ja lavastus, kus ta mängib Ellot, esietendub 18. novembril. Peaosas on Hannes Kaljujärv.

„Tegelikult olen inimpelglik. Aga laval ju inimestega otse suhtlema ei pea, seega las nad vaatavad mind (naerab). Ja eks esimest korda klassi ette minnes oli ikka kõhe, aga kui juba tunned inimesi ja nende huvisid, oskad nendega suhelda ja ennast kuulama panna, tead, mis nipid toimivad ja mis mitte, siis ei ole muret. Soovin koolis jätkata nii kaua, kui vähegi jaksu on,“ ütleb Silja, kes on ka ise Rakvere Reaalkooli, tol ajal Rakvere Reaalgümnaasiumi nime kandnud kooli vilistlane.

Näitleja peab Silja sõnul suutma väga hästi jälgida enda ümber olevat keskkonda ja inimesi, et nad sinu laval kehastatavast rollist aru saaksid. Omamoodi näitleja on siiski ka õpetaja, ainult et klassi ees. „Sa pead ju ka ikkagi suutma tähelepanu endal hoida ja mõjuma nii, et õpilased sind kuulaksid. Pead tegema, olenevalt olukorrast, n-ö tragöödiat, draamat, komöödiat ja dokumentaali (naerab).“

Õpiraskusega lapsed vajavad hoolt ja tähelepanu
Silja õpetab Rakvere Reaalkoolis erivajadustega õpilastele eesti keelt, kirjandust, inimeseõpetust, matemaatikat, muusikat ja loodusõpetust. Alustas 1. klassist viie õpilasega ning on nüüdseks jõudnud kümne õpilasega 7. klassini. Maksimaalselt võib õpiraskustega õpilasi olla ühes klassis 12.

„Õpiraskustega õpilasi õpetada on kindlasti raskem kui tavaõpilasi. Neid on vähem, aga see ei tähenda, et nendega oleks lihtsam. Üks laps võib olla kahe või kolme õpilase eest ning igal õpilasel on omad mured ja käitumismustrid, millega õpetaja peab tunnis hakkama saama,“ ütleb Silja, kes hoolimata suurest vastutusest ja ettetulevatest raskustest õpetajatööst suurt rõõmu tunneb. Õpiraskustega õpilasi harida ja aidata on tema jaoks sõnulseletamatult äge. „See tekitab hea tunde, kui sa oled näinud vaeva, oled õpilastega tegelenud ja ühel hetkel nagu plaksti, õpilane saabki aru ja oskabki. Isegi kui see tekib vaid hetkeks, on rõõm suur, et sinu tööst on päriselt kasu ning rahul on nii õpilane kui ka lapsevanem.“
Koostöö lapsevanematega peab Silja sõnul olema väga tihe. Kui lapsed olid nooremad, käisid lapsevanemad sageli ka ise nende tunde vaatlemas ja analüüsimas.

Silja rõhutab, et õpiraskustega õpilaste klassis teeb töötamise põnevaks veel asjaolu, et kunagi ei tea ette, mis saama hakkab. Tundi võib küll igatepidi planeerida, kuid ei ole mingit kindlust, et see õpilastele sellel hetkel sobib. Seega tuleb olla valmis oma algsest plaanist ka täielikult loobuma ja tegema hoopis muud. Õpiraskustega õpilased peaksid Silja sõnul suutma lõpetada põhikooli ja suunduma edasi näiteks ametikooli.

Millised üldised põhimõtted või strateegiad aitavad Siljat igapäevatöös lastega? „Sa pead olema inimene, kes tõesti tahab lapsi kuulata ja nende muresid mõista ning neid lahendada. Ei saa olla üleolev, vaid pead olema lastega samal tasemel, n-ö sina peal. Lapsed saavad aru, kas sa oled nendest üle ja halvustad neid või aktsepteerid neid ja päriselt kuulad, tunned huvi ja soovid lahendust leida.“

Nii õpetamine kui ka näitlemine on Silja jaoks suures osas elustiil. Kas seega on piirid töötamise ja eraelu vahel hägusad? „Eks üks käib teisega kogu aeg kaasas, jah. Mõnes mõttes võiks eristamise oskust olla rohkem, et nüüd on tööaeg ja nüüd eraelu. Aga ma paraku ei oska. Ma ei saa nii, et lähen koju ja panen tekstiraamatu kinni, et suva see tekst. See ikka ketrab ja üritad oma rolli paremaks luua, leida nüansse, mis tegelase laval elama panevad. Õpetamisega on samamoodi, see tööpäev kestab, kuni oled magama läinud. Päeval annad tunde, aga pärast parandad töid, teed plaane järgmise päeva tundideks, suhtled lastevanematega ja õpilastega jms. Kui saan õhtul kell 10 mureliku sõnumi lapsevanemalt, õpilaselt või õpetajalt, siis ma ikka tegelen sellega, sest see ei võta enamasti kaua aega ja abivajaja saab mingi kindlustunde. Ma ei saa öelda, et sorry, saa ise hakkama, ma lähen magama,“ toonitab Silja.

Pereelu ja põhimõtted emana
Silja elukaaslane Indrek Apinis on ühtlasi tema kolleeg, töötades Rakvere Teatris etendusteenistuse juhina. Muideks, koduseinte vahel pole teatritöö jututeemana ei esimesel ega ka teisel kohal. Peres kasvab kolm last - Rudolf (16), Indria (12) ja Ingomar (7). „Igal lapsel omad rõõmud ja mured. Mida väiksem laps, seda aktiivsem ja elavam. Ka nende huvid on väga erinevad. Rudolf tahab juba lasteaiast peale arstiks saada, teda paelub inimese keha, millest see koosneb, mis põhjustab erinevaid haiguseid jne. Indria on kunstiinimene, juba väikesest peale tohutult hästi joonistanud, samuti on ta hästi liikuv. Tema tahab saada näitlejaks. Pere pisem Ingomar on selline koomik ... (naerab).“

Neljajalgse sõbrana kasvab peres ka 2 aasta ja 2 kuu vanune kuldne retriiver Kiira. „Eelmise aasta jaanaurist käin temaga retriiverite trennis, madistame metsas nii päikesepaistes kui ka vihmas ja tuules. Nüüd nädal tagasi saime tehtud tõukatsed, kus koer pidi minu juhendamise järgi tooma veest kaks parti, metsast kuus faasanit ja ühe jänese. Ta on nii tark, osav ja kuulekas ning parim perekoer eales.“

Silja lähtub emana ja pereliikmena põhimõttest, et kokkulepped on olulised. Kui nendest kinni pidada, toimivad asjad paremini ja lihtsamalt. See ei tähenda siiski, et teatud tegemised tema peres hoopis täiesti spontaanselt ei kulgeks. „Koolis käimise ja õppetööga seonduv on muidugi planeeritud, sest sel puhul on oluline õigel ajal õigesse kohta jõuda ja õigeid asju teha. Aga muud tegevused tekivad ka nii, et kui aega saame, siis hopsti, teemegi seda või teist.“ Reegleid reeglite pärast, et sellega tegeleb isa ja sellega tegeleb ema, Silja ja Indreku peres seatud ei ole.

Teine põhimõte on Silja jaoks kannatlikkus ja huumorimeel, mis aitab kiire elu virvarri keskel paremini hakkama saada. „See ei tähenda, et peaks kannatama, vaid et kõik peaksid jääma rahulikuks ja kannatlikuks.“ Äärmiselt tänulik on ta ka oma emale, kes talle ja tema lastele sisuliselt 24/7 olemas on. Küsimusele, mida Silja oma emalt eelkõige õppinud on, vastab ta, et nii konkreetsuse kui ka sellesama kokkulepete olulisuse. Samas ka soojuse, toetava ja inimliku suhtumise, mis on pikitud mõnusasse huumorisse. „Enda üle peab oskama naerda! Ja läbi nalja jääb laste puhul ka õpitu paremini meelde.“

Silja sõnul on igal juhul oluline oma lastele piisavalt aega pühendada. Alates kõige nooremale enne magamaminekut raamatu lugemisest kuni koos koolitükkide lahendamiseni. „Mida parem kontakt sinu ja lapse vahel tekib, seda paremini areneb tema kuulmis-, kirjutamis- ja lugemisoskus ning kõne. Olen oma lastega esimestes klassides istunud laua taga ja tõesti tõsiselt ja süvendatult õppinud, et kõik ikka selgeks saaks. Olen palju tegutsenud selle nimel, et neil oleks koolis lihtsam.“
Õpetajaameti tõttu küsivad Siljalt aeg-ajalt kasvatusalast nõu ka tema tuttavad. Kes vajab abi kõneprobleemidega seonduva, kes aga hoopis nutimaailma kasutamisele seatud reeglite osas. „Nutiprobleemide tekkimise puhul uuritakse, et meil on lastele sellised reeglid seatud, aga kuidas teil? Ka minu lapsed on nutisõbrad ja sellega tuleb regulaarselt tegeleda, konkreetsed piirangud ja ekraaniajad peavad olema. Aga ega ma ei saa muidugi öelda, et paneme kõik nutiseadmed kinni ja siis on hästi. Kui kogu nutimaailma võimalused lapselt ära võtta, siis jääks ta ju suurest ühiskonna osast välja, tal poleks kõiki teadmisi ega jututeemasid, mis tema teistel sõpradel on.“

Kolleeg Erika Bauer, Rakvere Reaalkooli klassiõpetaja:

Tunnen Siljat juba kümmekond aastat ja kaks tema vanemat last on ka minu klassis algklassides õppinud. Olla nii näitleja kui ka õpetaja on eriline kombinatsioon ja see teebki Siljast erilise inimese. Temas on piisavalt jõudu ja energiat, et nende ametite puhul endast alati 110% anda ja realiseerida. Tema töösse suhtumine on lihtsalt imetlusväärne. Lisaks klassijuhatamisele on Silja ka haridustehnoloog ... ja muidugi on ta vahva ema oma kolmele lapsele. Ta ei ole jätnud ühtegi oma ametit unarusse, vaid suudab rassida mitmel rindel. Ta on Hunt Kriimsilm oma seitsme ametiga. Oma tööd teeb ta nii põhjalikult ja hästi, kui saab.

Milline kolleeg Silja on? Silja on innustav, toetav, pädev ja väga empaatiline kolleeg. Just suur empaatiavõime on temast teinud armastatud õpetaja õpilaste ja lastevanemate ning usaldusväärse kolleegi kolleegide seas. Ta on inimesena väga soe ja rõõmsameelne, pole teda kunagi kurva või nukrana näinud. Silja väärtustab häid suhteid nii õpilastega kui ka kolleegidega nii koolist kui teatrist. Ta tuleb klassi ja ta särab, lapsed tervitavad teda alati naerulsui. Ta astub teatris lavale ja ta särab, publik tervitab teda naerulsui.

Tema tööle pühendumine ja hea töö on ka tunnustuse pälvinud. Nimelt on Silja Lääne-Virumaa klassiõpetaja 2019 nominent ja Rakvere Teatri kolleegipreemia „Parim naisnäitleja“ saaja aastatel 2011 ja 2017.
Kõigele lisaks on Silja väga hooliv ja hea sõber.

Jaune Kimmel, kolleeg ja näitelja Rakvere Teatrist:

Silja astub teatriuksest sisse ja naerab! Ja siis näeb ta inimesi ja ta naerab! Ja siis me näeme teineteist ... ja arvake. Ta naerab!
Kui nüüd mõelda tema argipäevale, mis algab kodus, julgen pakkuda, 5.30 ja 6 vahel, sest lapsed tuleb kooli saata, koer pissitada ning ka ise õpetajana kooli minna ja siis jõuda 11-ks teatrisse proovi, siis kustkohast ta selle naeru veel võtab? Tundub ju loogiline ja üldjuhul on seda ka näha, et inimesed on sellise elutempo kõrvalt (iga päev!) lõunaks täiesti läbi, aga ei - tema naerab! Ja naerdes läheb ta proovi ja etenduste päeval sõidab ta etendust andma ja saabub hilja-hilja õhtul ... ning siis kordub seesama, mida kirjeldasin.
Kuidas ta jõuab? Sest ta naerab! Hingest! Südamest! Ta mitte ainult ei naerata, ei hoia naeratust nr 43 näol ja ei kulge seda kandes läbi elu, vaid ta päriselt naerabki!
Silja on oma kahe tänuväärse töö (asendamatu õpetaja ja näitlejanna) ja pere kõrvalt nii elav ja päris! Ta ei tõmba end lõhki, pigem naerab end lõhki ... või naerab siis minu lõhki, sest ta naer nakatab alati!
On inimesi, kes teevad palju asju teiste tähelepanu pärast, et saada siis kiidusõnu ja olla heas nimekirjas, kuid ise on läbipõlemise äärel ja kurvad ja neil on oma tegemistest sisimas ükskõik. Aga Silja teeb kõike südamest ja ega paljud (ka mina) ei teagi, kui palju ta jõuab ära teha, sest ta ei kekuta ka, ega kurda. Ta lihtsalt naerab! Ja sellepärast on Silja üli-imeinimene!
Kohati tundub, et ta perekonnanimi võiks olla „Kuidas?“, sest tõesti, Silja - kuidas?

"„Kokkuvõttes on igas päevas nii palju uusi tegevusi ja rutiinist on asi kaugel."
Pere Robin Hoodi mänguplatsil Lammasmäe Puhkekeskuses. Vasakult: Rudolf, Indria, Ingomar, Silja ja Indrek.

"„On suur rõõm, et sinu tööst on päriselt kasu ja rahul on nii õpilane kui ka lapsevanem."

Silja Miks Rakvere Teatri kinomajasPere Rakvere Teatri laval. Vasakult Indrek, Ingomar, Rudolf, Silja ja Indria.

Uku Adrian Ilves