SIIRI REBASE INTERVJUU: Ülle Lichtfeldt on läbi ja lõhki virumaalane

Näitleja Ülle Lichtfeldt (51) on kogu elu elanud Lääne-Virumaal, ealt on pärit ka tema vanemad ja vanavanemad. Ülle lapsepõlvekodu oli Rakveres, aga suviti ja nädalavahetustel oli tüdruk sageli maal vanavanemate juures.

Ülle isapoolsed vanavanemad Johannes ja Agathe elasid Viitna ja Haljala vahel Sauste külas. Sealt on mere äärde viisteist, Viitna järvedeni kümmekond kilomeetrit. Ema vanemate Lembitu ja Hilda koduküla Karula asub Vihula kandis, kust on mere äärde Võsule vaid seitse kilomeetrit. Suviti käisid Ülle vanemad lastega ikka ühes või teises rannas. Autot neil siis polnud. Kui buss päris mere või järve äärde ei sõitnud, vantsisid nad viimase otsa teest jalgsi. Ülle ning tema kaks ja pool aastat noorem vend Eivo pandi suurde kandekotti, mida vanemad kahe vahel tassisid.

Praegu elab Ülle Läsna-Loobu külas, kuid Võsu ja Viitna on talle endiselt armsad. Tema kodust on Võsule neliteist ja Viitnale kaks kilomeetrit.

Ülle lapsepõlves asusid tema ema esivanemate rannad Võsul piiritsoonis, vabalt toimetada seal ei tohtinud. Teismelisena tegi Ülle vahel piiriribale nii-öelda karujälgi. Kui tüdruk vahele jäi, viidi ta kordonisse ja vanaisa pidi lapselapse ära päästma.

Näitlejanna ema Lembi ja isa Einar tähistavad varsti oma 55. pulma-aastapäeva. Einar kutsus aastaid oma naist noorikuks. "Veel kümmekond aastat tagasi armastas isa öelda: minu noorik. Nad elavad meiega koos," jutustab Ülle. "Paljud küsivad, kuidas on võimalik elada vanematega koos. Aga kui mõtlen, milline graafik on minul ja mu abikaasal Indrek Saarel, siis poleks me teisiti saanud oma lapsi kasvatada. Rakvere teater on väljasõiduteater - see tähendab, et tulen vahel töölt koju öösel kell 1 või 12," selgitab ta.

Kui Ülle ja Indrek veel Rakveres elasid, siis oli neil vanematest eraldi korter ja ema käis noorte juures lapsi hoidmas. "Kui kolisime maale, siis läks me noorem tütar Aleksandra õppima Kadrina kooli esimesse klassi. Kõigepealt kolis meie juurde Läsna-Loobule isa, ema käis veel tööl. Nüüd on mõlemad seal. Ma ei kujuta ette, et nad võiksid elada mujal, kuigi neil on ka Rakveres korter, " räägib Ülle. "Paljud me sõbrad ütlevad, et oleme nagu Itaalia pere - kogu aeg koos ja häälekad. Aga teisiti ei kujuta ma ette."

Ülle isa Einar oli aastaid ETKVLi tootmiskoondises Rakvere KIT, valmistas tööstuslikke külmkappe. Ema Lembi õppis piimandustehnoloogiks, aga oli enne laste sündi linnavalitsuses sekretär, hiljem tegi Kommunaaris kingi. "Minu jaoks oli see põnev, käisin ema töö juures, liimi ja naha lõhn meeldis mulle. Ema töötas liini taga ja pani mind vahel liini peale. Sõitsin sellega järgmise naise juurde, kes andis kommi. Keerlesin liini peal ja rääkisin inimestega juttu," meenutab Ülle. Enne pensionile jäämist töötas Lembi üle kümne aasta Rakvere teatris abikokana. Ülle oli sel ajal juba samas teatris näitleja.

Ema vaatab teatris ära kõik lavastused, kus tütar mängib. Isa ei taha teatris väga käia, sest tal on selg haige ja istuda raske. Aga Läsna-Loobu küla rahvateatri lavastused üritab temagi ära vaadata. Ülle peab Läsna teatritruppi väga tugevaks ja tunneb nende üle uhkust.

Üllel on meeles üks naljakas lugu. Sõjaväes oli isa kitarri mänginud. Ta tõi pilli koju ning see seisis voodi all. Väiksele Üllele meenutas kitarr potti - auk ju keskel - ja nii hakkaski laps seda kasutama. Vanemad avastasid selle siis, kui voodi alt hakkas haisu tulema.

Ülle ema- ja isapoolsed suguvõsad on samuti hoidnud ühtehoidvad. Hea on olnud ka kahe suguvõsa omavaheline läbisaamine. "Kui tädi Saida - ema õde - abiellus mu isa õe Heldi poja Endliga, olid suguvõsad lõplikult liidetud. Siis käis läbikäimine risti ja põiki," lausub Ülle.

Suguvõsade kokkuhoidmist näitas seegi, et kui oli käimas mingi suur talutöö - näiteks heinategu või kartulivõtt -, siis oli kogu suguvõsa koos nii Saustes kui ka Karulas. Ülle vanemad pidid jälgima, et neil mõlemal pool ikka käidud saaks. Kui kõik õed, vennad ja lapsed kokku said, oli see üks suur kärarikas pere. Kuid ometi mahtus seltskond ära ka väiksele pinnale.

Ülle mäletab, kuidas suure kambaga Saustes magati. "Vanaema ja vanaisa toas olid laiad voodid. Kõik poisid - mu vend ja neli onupoega - magasid vanaisa Johannese voodis ja vanaisa nende keskel, nagu silgud reas. Teises voodis olin mina koos vanaema Agathe ja onutütar Merlega. Me olime kõik õnnelikud, mahtusime ära," meenutab lapselaps. "Lauldi palju. Kui järg jõudis roppude lauludeni, nagu "Milleks meile vaja seda ämmamoori maja", aeti lapsed teise tuppa magama."

Mõlemas suguvõsas on kaksikuid. Ülle isal olid kaksikud vennad Raivo ja Toivo, elus on praegu neist Raivo. Isal on ka õde Heldi. Ema õde ja vend olid kaksikud Saida ja Villu, mõlemad on surnud, nagu ka ema õde Liina.

Ülle ja Indreku vanemal tütrel Barbaral on nüüd samuti kaksikud, kes saavad aprillis kaheaastaseks.

Esialgne perenimi oli Lehmfeldt

Genealoog Raivo Maine uuris Ülle Lichtfeldti sugupuud kahe viimase sajandi ulatuses. Näitleja isa esivanemad on pärit valdavalt Virumaa Haljala Viru-Jaagupi ja Simuna kihelkonnast, üks juur viib ka Harjumaale Kuusalu kihelkonda ja üks Läänemaa Ridala kihelkonda. Kui aastail 1823-1835 pandi Eestis talupoegadele perekonnanimed, siis Ülle eelkäijad Kuusalu kihelkonna Kolga mõisapiirkonnast said algselt nime Lehmfeldt. Läbi mitme variandi teisenes nimi lõpuks Lichtfeldtiks. Meine selgitab, et nime algne päritolu  seondub Sauaaugo (Saviaugu) vabadikukohaga, kust suguvõsa on pärit. Lehm on saksa keeles savi ja feldt on väli. Seega nimi Lehmfeldt on tõlkes Saviväli. Lichtfeldt tähendab valgusvälja.

Kolga mõisapiirkonnas Uuri külas elas 1816. aasta hingerevisioni andmeil Sauaaugo Hans koos oma naise Kai ja nende poeg Jakobiga. Jakob võttis naiseks Mari ja nad said viis poega, kellest üks oli sulane Mikk, kes asus 1836. aastal elama Kadrina kihelkonda Palmse mõisapiirkonda. Miku pojapoeg oli Ülle vanaisa Johannes, kes sündis Palmses ja abiellus 1937. aastal Haljala kihelkonnas elanud Agathe Aurelie Treinbukiga. Agathe ja Johannese perre sündis kuus last, kellest kaks lapsena surid. Nende poeg Einar on Ülle isa.

Värvikas Agthe ja vaikne Johannes

Ülle ütleb oma vanaema Agathe kohta: imeline"

Agathel oli kaheksa lapselast, kuid sagedamini olid tema juures Ülle koos vennaga ning nende onulapsed Urmas ja Merle. "Agathe oskas meid kuidagi läbi mängu suunata, ka peenarde rohimine ja marjade korjamine käis mängu kaudu. Tegime seda rõõmuga," meenutab lapselaps. "Kui Agathe oli ära näinud lavastuse "Vanaema õunapuu otsas", lasi ta vanaisal ehitada puu otsa lavatsi - et ta tahab minna lastega sinna klimbisuppi sööma. Istusimegi siis õunapuu otsas ning sõime seal klimbisuppi ja lumepallisuppi. Vanaema viskas meiega õues hundiratast ja üritas spagaati teha. Kui väljas müristas äike ning me kartsime, siis läksime kõik laua alla, koer ka, ja vanaema mängis, et temagi kardab ja väriseb. Olime kõik ta ümber. Mulle äike meeldis, aga äge oli koos karta," jutustab Ülle.

Agathel oli koer Mopsi, vetelpääste- ja hundikoera segu. "Temaga sai palju nalja. Panime koerale vanaema riided selga, rätiku pähe. Naaber mõtles, et oleme lolliks läinud - et Agathel on rihm kaelas, käib neljakäpukil ja mängib lastega, et ta on koer," naerab Ülle. Koerad on mänginud Ülle elus tähtsat rolli.

Agathe oskas väga hästi süüa teha ja toidu pealt ta kokku ei hoidnud, lastel pidi alati kõht täis olema. "Inimesed, kes on elus nälga näinud, teavad toidu tähtsust. Samas toidu raiskamist polnud," räägib Ülle.

"Kui keegi sai haiget, siis vanaema lohutas jutuga sõjaajast - sellest, kuidas ta pommitamise eest põgenes: "Võtsin oma kaksikud kaenlasse, jooksin pommise eest ära. Mul lendas pea otsast, võtsin ka pea kaenlasse ja jooksin edasi!" Meie kuulasime suud ammuli ja vaatasime vanaema kaela, et seal peab olema mingi õmblus. Kaua aega uskusime, et nii oligi. Selliseid lugusid ta rääkis meile."

Kokkuhoidlik vanaema ei jätnud midagi ära kasutamata. Kui põrandavärvi jäi üle, võõpas ta oma jalanõud üle. Kui poegadel oli sauna ehitamine pooleli, värvis Agathe leiliruumi seinad siniseks, sest potitäis sinist värvi oli alles jäänud. Agathet jätkus igale poole.

Vanaisa Johannes oli koos teiste täiskasvanutega jutukas, aga lastega mitte. "Võin kahe käe sõrmedel üles lugeda, mitu korda elus ta minuga rääkis," ütleb Ülle. "Istus köögis oma nurgas või maja eest pingil, kepp käes, ja jälgis meid.Kui läksime ülemeelikuks, siis tõstis ta kepi ja viibutas ning kord oli majas. Ropendamise peale ta alati viibutas. Tema oli peres poeskäija - sõitis kaks kilomeetrit jalgrattaga ning tõi alati lastele kommi ja endale pudeli viina. Ta võttis pitsikese profülaktika mõttes, ma ei näinud kordagi, et ta oleks purjus olnud. Aga võib-olla ei osanud ma tol ajal ka vaadata."

Kui Ülle oli umbes 14, murdis Agathe piimapukile piima viies reieluu ja viidi haiglasse. Olukord oli keeruline, kardeti, et ehk ei tulegi vanaema sellest välja. Johannesele öeldi, et naine tuleb varsti koju, aga Agathet ei tulnud ja mees oli mures. Ülle pesi parajasti põrandat, kui kui oma nurgas istuv vanaisa tegi kepiga kopp-kopp ja küsis lapselapselt, et ütelgu ta ausalt, kuidas Agathega lugu on. Ülle lausa ehmatas selle peale, et vanaisa teda kõnetas. "Ma siis rääkisin, et praegu on pahasti, aga usu, kõik saab korda. Istusin järil, põrandapesu kalts käes, ja rääkisime pikalt kõigest," meenutab Ülle. Ta oleks tahtnud vanaisaga rohkem rääkida, aga nii noorena ei osanud ta selliseid vestlusi algatada.

Johannes pani Üllele hüüdnimeks väike Kaate, suur Kaate oli vanaema Agathe. Johannese arvates oli Ülle samasugune kädistaja ja sahkerdaja nagu vanaema. Ülle on isegi märganud mõnda sarnasust vanaemaga. Nooruses oli Agathe käinud näiteringis, laulnud ka laulukooris ja olnud väga aktiivne.

Vanaisa Lembitu juured teadmata

Ülle emapoolsed esivanemad on pärit Virumaalt Haljala, Viru-Jakobi, Iisaku ja Simuna kihelkonnast. Meesliin viib Virumaale, kuid varasem osa on teadmata, sest Ülle vanaisa Lembit Lehis oli vallaslaps. Arhiivis on säilinud toimik perekonnanime eestistamise kohta, kus Lembit vahetab Tuudemanni nime Lehise vastu. Nime muutmise avalduses on on Lembit ennast määratlenud kui Kaarli poeg. Suguvõsauurija Raivo Maine oletab, et ilmselt oli ema Lembitule siiski öelnud, kes oli ta isa.

Ülle sõnul ei räägitud sellest Lembitu eluajal, vallaslapseks olemine oli tol ajal häbiasi. Lembitu ema suri, kui poiss oli 18, liiga noor selleks, et ema käest tõsisemalt oma isa kohta uurida.

Lembitu ema oli Haljala kihelkonna Metsikuse mõisapiirkonnast pärit Alwine Elisabeth Trumann. Alwine laulatati 1897. aastal Anton Tu(u)demanniga. Neil oli kolm last. Anton suri 1912. aastal. Neli aastat hiljem sündis Alwinel vallaspoeg Sergei, kelle isa kohta meetrikas andmed puuduvad. 1920. aastal sündis Lembit. Vallaslapse staatus ei takistanud Lembitul abiellumast lapsega naisega - Hilda Kalmoga, kel oli enne abiellumist juba tütar Liina. Tema isast Ülle lapsepõlves samuti ei räägitud. "Olin juba suur tüdruk, kui sain teada, et Liina polegi Lembitu tütar, vanaisa hoidis väga kõiki oma lapsi. Järgmine laps peres oli mu ema Lembi, siis tulid kaksikud Saida ja Villu," jutustab ta. Kui vanemad käisid tööl, pidi 11-aastane Lembi kantseldama väikseid kaksikuid, nii sai ta nendega lähedaseks. "Nüüd, kui minu tütrel on kaksikud, meenutab ema, et ta on ühed kaksikud juba üles kasvatanud. Ta aitab Barbara lapsi hoida ja ütleb: nii tore, et alustas elu kaksikutega ja lõpetab ka," räägib Ülle.

Vanaema Hildat kutsuti nooruses nõiaks

Vanaema Hilda oli teistsugune kui Agathe . "Nooruses kutsuti teda nõiaks. Tal olidki need võimed - koni suus, ladus kaarte, tütred jooksid ja tegutsesid. Ise ta ütles, et majas peab üks laisk olema ja see on tema. Kõik teised pidid rabama, heina ja muud tegema," nendib lapselaps. "Sellest saati kui ennast mäletan, kaarutasin heina ja rohisin. Kord ma ei viitsinud kaarutada, mõtlesin, et viskan heinamaal rohu sisse pikali, keegi ei näe. Juba tuli vanaema, andis nõgesega vastu tagumikku. Hildat ma natuke kartsin," meenutab Ülle. "Kord, kui end peole sättisin, triikisin pluusi vaid eest sirgeks - jaki all ei näe keegi, et mujalt on kortsus. Vanaema võttis pluusi ja ütles: "Jätab meelde - naisterahval, olgu ta või vaene, peab kõik olema puhas ja sirge"."

Hilda rääkis palju ja temaga sai igasuguseid asju arutada, ka poiste kohta nõu küsida. Ta õpetas last ka seeni tundma ja metsast lugu pidama.

Kui Ülle oli oma esimese lapse ootel, aga ise seda veel ei teadnud, ütles Hilda talle: "Plika, sa oled rase! Sünnib tütar, nimeks pane Barbara." Kas oskas Hilda sellest aru saada tänu oma nõiavõimetele või lihtsalt elukogemusest, seda Ülle ei tea.

Ülle on rahul, et tal oli õnne kõigi oma vanavanematega koos olla. Koolis kiitles tüdruk, et tal on lausa kolm vanaema ja vanaisa. Kui Ülle ema Lembi oli laps, pandi ta vanamad Hilda ja Lembit vangi - Lembit Saksa sõjaväes teenimise pärast, Hilda ühe tema peale esitatud kaebuse pärast. Naine oli kolhoosis villise juht ja keegi oli kaevanud, et ta oli ajanud oma autoga kaebaja hobuse perutama. Hilda oli olnud imekena naine ja küla peal oli tema suhtes palju õelutsemist, ka sellepärast, et ta oli lapsega naine. Vangis töötas Hilda turbarabas. Turbatolm oli ta nahka niimoodi sööbinud, et elu lõpuni olid tal justkui päevitusriided seljas.

Kui Hilda ja Lembit vangi pandi, viidi nende tütart Lembi naabertallu Laura ja Rudolfi juurde, kel endal lapsi polnud. Laura oli armastanud Lembit nagu oma last. "Laura jäigi mu emale rohkem emaks kui ta oma ema, ta oli ka mulle täiesti vanaema eest - armastas mind ja mu venda, hellitas meid." Hilda ja Laura talude vahe oli paarsada meetrit ja Ülle lasi lapsena nende kahe maja vahet.

SIIRI REBANE
https://tiiu-digi.ohtuleht.ee/1059329/juurte-lugu-ulle-lichtfeldt-on-labi-ja-lohki-virumaalane