SAKARIAS JAAN LEPPIK: Peeter Raudsepa „Lõppmängust” Rakvere teatris

Peeter Raudsepa „Lõppmängust” Rakvere teatris

Haarasin asjast kohe kinni, kui sain teada, et Peeter Raudsepp „Lõppmängu” lavastab. Kõik minus trummeldas kaasa: et ajastus on ideaalne, et lavastatakse väljaspool Tallinna ja et riskijulgus on hämaratel aegadel valguse allikas. Küllap mõtiskles lavastaja selle äärmiselt nõudliku, ent paljupakkuva näidendi lavastamise üle juba ammu enne pandeemia kehtestatud maailmakorda. Kui too maailmakord kujunema hakkas, asetusid paljud asjad oma kohale ja see võimaldas sättida Becketti näitemängu erilise mõnuga: leida lähenemisnurki, mis on omased maailmale just aastal 2020 ja teatri väljendusvõimalustele selles olukorras. Olukorras, kus hirmud asetuvad (kas teadlikult või alateadlikult) gradatsiooni, kus senised tüüpolukorrad lahustuvad tühjusse ja inimsuhete keemilised reaktsioonid muutuvad. Usun, et vähetähtis pole ka irratsionaalsete, apokalüptiliste tulevikustsenaariumide jõuline esilekerkimine, mis – kui lugeda meediakajastusi – on pannud tervet hulka inimesi oma eluasju nende järgi seadma, korrastama oma elutsükli osised seni toimumata ja üksnes ette kujutatud tulevikusündmuste põhjal.
Ja lõpuks, Raudsepa vanus ei ole just see, mis laseks tal meenutada USA tuumarünnakuid Jaapani linnadele Teise maailmasõja lõpul. Aga küllap on jutud sellest maailma purustamise sündmusest kui faktist täiustanud tema taju asjade lõppemisest saatuslike üleilmsete katastroofide tagajärjel. Eelpool loetletu on kõik kokku nii absurdne, et saab olla absurditeatri seemneks just praegu. Võtmed „Lõppmängu” lavale toomiseks olid Raudsepal seega katki murdmata ja sädelesid nii mis hirmus.

Ruum

Lavastaja Raudsepp on Becketti-truu. Iiri näidendimeister oli teadaolevalt oma dramaturgia kasutamise osas kiivas mees ja ilmselgelt oli tal kogemusi lavastajatega, kes ei lähenenud tema näidenditele talle sobivast lähtekohast. Beckett kirjutas 1984. aastal: „Mitte ükski „Lõppmängu” lavastus, mis ignoreerib mu ettekirjutusi lavakujunduse osas, ei ole mulle vastuvõetav.” Konkreetsemat juttu olla ei saa. Kunstnikuna toiminud lavastaja ei vajanud eksperimenteerimist ega avangardseid ideid laval olevate asjade, üldise koloriidi või valguse osas. Mul on õnnestunud vaadata „Lõppmängu” Peterburi Aleksandra teatris kreeka lavastaja Theodoros Terzopoulose lavastuses kuus aastat tagasi. Ehkki ise meeletult keskendunud eksistentsialistlikule paradigmale, andis ta kunstnikule suhteliselt vabad käed ja tulemuseks oli täiesti eritabane lavaruum – just selline, mida Beckett ise hurjutas. Mulle tundub, et näitekirjanik nõuab teadlikult ruumis koolnukambri atmosfääri ja eeldab seda ka lavastuskunstnikelt. Kes kahtleb, vaadaku eri teatreis kasutet lavakujundusi, mis suures osas oma arhitektuuris ja koloriidis kattuvad. Nii ka Rakveres. Tumedad ja hämarust rõhutavad toonid: helemust, tumevalge, määrdunudkollane, hallviolett. Ainuke kirgas värv selles lavastuse oli Hammi punane hommikumantel. Samas – kas see oli üksnes hommikumantel? Mina küll ei usu, et isand Raudsepp mängis II vaatuse Hammi monoloogi taustaks jõululaulu „Hark! The Herald Angels Sing” lihtsalt niisama, tulevaid jõuluetendusi silmas pidades... Aga ma võin ka eksida. Lavastaja võis kasutada nimetet meloodiat ehk seetõttu, et Felix Mendelssohn-Bartholdy oli selle komponeerinud hoopis teiste, saksakeelsete sõnadega Johann Gutenbergi trükikunsti ülistuseks. Ja trükikunsti on ikka peetud lääne dekatentsi vallandajaks.
Prügikastid on Beckettil kohustuslikud. Minu arvates ei taha Beckett prügikastidega mingit allegooriat luua. Prügikastid on tal ilmselgelt kahese funktsiooniga: esivanemad ja nende elukogemus ning suuline pärimus ühes sellega kuuluvad prügikasti, sest progress (ehkki naivistlik) nõuab oma; ja teiseks on prügikastis olevaile Hammi isale ja emale noodsamad kastid ainukene kaitserajatis poja (noorema põlvkonna) arrogantsuse vastu. Rakvere teatri lavastuses olid prügikonteinerid. Tolle 1100-liitrise koopiad. Sest neis vegeteerivad karakterid olid oma rollilt suuremad, kui esmalt arvata võis.
Beckett: „Mu näidend nõuab tühja ruumi ja kahte väikest akent.” Nood aknad olid Raudsepa lavastuses tõstetud kõrgele, et Clov redeliga ronida ja neisse kiigata saaks. Keldrikorrus seega. Ülalt alla vaadata olnuks Becketti eksistentsialismi jaoks vast liiga ülev(?). Näiteks kõhedast tolmusest pööningukambrist. Keldri asetus andis Clovile võimaluse tõusta Hammist mitmel korral kõrgemale... Clovil oli ruumi kasutades veel üks eelis: ta sai vajadusel pimeda Hammi eest kööki varjuda, et seina põrnitseda, lugeda üle dražeekommid või võidelda võhraga. Kust mujalt oleksidki tulnud tema eksistentsialistlikud küsimused, vastused ja sedastused?
Minu esimene trehvamine „Lõppmängu” lavaga esietenduse eesriide avanedes oli ninna tupruv koolnulehk. See tuntud parfüüm, mida inimesed üha vähem tunnevad, sest tänapäeval pestakse surnuid haiglas ja nad seisavad hiljem külmkambris, kus pole ohtu lõhnama hakata. Oma vaimulikuameti varaste aastate kuumadel suvedel – küll krematooriumidest ja külmkambritest eemal – olen aga küllalt tundnud seda inimese maailmast lahkumise hõngu. Vaevu talud seda ja mõned ei talugi. See hakkas mulle ninna kõige esimesena ja on nüüd mälust välja kerkinud. Kusjuures lavastaja pani eesriide I vaatuse alguses kinni-lahti lehvima, otsekui oleks tegu ebakindla sissevaatega teadmatusse tulevikku. Sellega oli ruum valmis.

Tegelased

Kõigepealt suhestuvad omavahel kaks paari, kes on otsekui turukaaludel. Hamm ja Clov, Nagg ja Nell. Esimene paar on seotud ka Hammi isa Naggiga. Nell kui lihtsaid seisukohti väljendav ema jääb targu eemale, nii et kui mulle miski ilmselge oli, siis see, et Raudsepa Nell on selle lavastuse puhas ja õrn hing. Määrdumata. Muidugi juhul, kui lavastaja polnud mõelnud Nelli rolli üksnes dialoogide tasakaalustajana, mis puhul ma vabandan. Nii esietendusel kui hiljem kirgastus Nell mulle kellenagi, kes on oma lihtsuses üle mädanemisest. Helgi Annast mängis seda nii. Ja sestap mainisin, et 1100 liitrit mahutav prügikonteiner sisaldas suuremaid karaktereid, kui esmapilgul näha. Nell oli tõeline aken, või vähemalt niimoodi Annast selle helge rolli välja mängis. Ei mingit vana iiri naise kibestumist, ka mitte nähes, kuidas pärimuse peal tallatakse. Ei midagi haput; puhas õhk.

Nagg vanameister Volli Käro esituses oli peaaegu läbipaistev. Käro miimika oli peaaegu liikumatu, ja muud peale selle ja käte ju konteinerist näha ei olnudki. Siinjuures kergitan kaabut ja kummardan Rakvere teatri grimmitegija ees. Nii Nelli kui Naggi grimm nõuab (Becketti lemmiksõna, vist), et siit ilmast lahkuma hakkav ja oma elutöö ning seiklused läbinud inimene oleks oma kuhtumises ja väsimuses piisavalt isetu, et ei oleks mingit põsepuna. Või kui, siis võib see vahaja surmanäo palgel tekkida veel üksnes naistel. Naggi rolli kõige ilusam osa on sellest tekkiv taju, et tegu on asjadel oma elu lõpul minna laskva mehega. Selles ühineb ta Hammi ja Cloviga. Oskus minna lasta on kõige tähtsam. Või siis kõige mugavam valik. Käro Naggi puhul siin kahtlust ei tekkinud.

Kui Volli Käro oli lavastuse vanim näitleja, siis Märten Matsu oli kõige noorem. Selles lavastuses said kokku trupi ealised äärmused. Clovi puhul oli lavastaja Raudsepp leiutanud suurepärase viisi rõhutada (õhtumaist) asjade lõpetatust. Puue. Clovil olid lavastuses nii liikumis- kui kõnepuue. Ja võib-olla midagi veel, mida ma otseselt tähele ei pannud. Liikumispuue jäi Clovi saatma terve etenduse vältel, kõnepuue tuli esile kord siin, kord seal. Aga ma ei suutnud ikkagi leida põhjust, miks kõneles Clov enamasti lobedalt, ja siis äkki takistusega. Olgu sellega, kuidas on, aga Matsu mängis Clovi puhul uhkelt välja nii karakteriga kaasas käiva naiivsuse kui (eriti teises vaatuses) kavaluse. Minu meelest oli Clovi liikumispuue selle lavastuse puhul suurepärane leid rõhutamaks taas kõige lõppemist ja kadumist.

Nägemispuue oli Hammi äng ja rõõm. Muidugi ta nautis seda. Rõõm aimatava tühja tuleviku ees, mis on nagunii äraminek, ja sestap on mõnus, kui ei näe asjuega saa iseseisvalt liikuda. Margus Grosnõi mängitud Hammis oli kõike, mida ma ootasin. Esmalt nartsissismi, mille ta kandvalt välja mängis, mis aga õnneks ei hakanud varjutama Hammi teist iseloomujoont, vajadust lavastada. Siin, arvan, on Beckett kirjeldanud kamina ees istudes pisut iseennast, mõeldes, kas ehk tunnevad selle ära ka mõned teatrikriitikud näiteks pool sajandit hiljem. Hamm tunneb kirglikku vajadust luua kimmät ahelat Cloviga. Too vajadus eeldas talt eneseimetluse äraheitmist ja näitlejameisterlikkust. Clov tuli igal juhul kinni püüda, et oleks keegi, kellega lihtsalt rääkida. Lihtsalt niisama. Kõnelemise pärast. Et keegi oleks. Hamm võis ju pöörane ja egoistlik olla, aga ta vajas inimest, peeglit, vastu kajavat maailma. Sest isa ja ema, Nagg ja Nell ja nende ajastu olid tema maailma jaoks vaikus. Aga muidugi mitte täienisti vaikne vaikus. Beckett on iirlane ka siis, kui kirjutab prantsuse keeles.

Just nimelt. Grosnõi mängis Hammi iirlase kombel suurepäraseks jutuvestjaks. See suulisse pärimusse kuuluv anne on olnud olemas ka Eestis – häid jutuvestjaid oodati ja nad piltlikult kaeti kullaga. Hammi esimene, jutuvestlik monoloog II vaatuses on mulle nüüdsest Hammi etalon. Kirjutasin kavalehe servale: „Grosnõi monoloogis nõtke emotsioonivahetus, mis viitab Hammi ikka veel elavale meelele. Ta keskendub ka iseenda jutustuse muutusele ja naudib seda. Aga. See monoloog on ju hoopis trialoog – jutuvestja, töövõtja ja tööandja vahel.”

Tühjus

Millegipärast kasutas lavastaja muusikalise kujundajana lisaks gregooriuse laulule, Johann Straussi valsile „Ilusal sinisel Doonaul” ja jõululaulule „Hark! The Herald Angels Sing” ka Tiibeti dungtšen-sarvi. Mõtlesin nende sarvede kõlama hakates, miks Raudsepp seda teeb? Ehkki Beckett ei anna oma näidendites võimalust religioossele lähenemisnurgale keskenduda, on lavastuses siiski midagi sellist. Mahajaana-budistide õpetuse üks läbivaid religioonifenomenoloogilisi termineid on „Śūnyatā”. Lihtsalt selgitades märgib see tühjust, mille puhul on välistatud kokkupuutumine ajaliste ja ruumiliste asjadega. Väljaspoolsus asjust. Kas seda ootasid kõik nood Becketti neli tegelast – igaüks omal moel -, püüdes vältida siinse maailma asjade kulgu?

SAKARIAS JAAN LEPPIK
Teater.Muusika.Kino jaanuar 2021