RT vestleb: Manfred Vainokivi

RT vestleb sarja raames kohtub publik Manfred Vainokiviga, kes avab kinomajas 28. mai kell 17.30 oma näituse „HÄSTI HOITUD SALADUS ehk esimest korda Rakveres”. 

Kell 17.30 modereerib Rakvere Teatri peakunstnik Krista Aren vestlust Manfrediga, juttu tuleb külalise loometeest ja seotusest Rakverega.

Kell 18.00 saab kinosaalis tasuta vaadata kaht Manfredi lühidokumentaalfilmi tuntud eesti loomeinimestest. „Maestro” (2009) räägib fotograaf Kalju Suurest, teise filmi sisu ja pealkiri aga jääb autori soovil publikule üllatuseks.

Kell 19.00 saavad huvilised autoriga vestelda filmidest ja tema režissööritööst.

Manfred Vainokivi (sündinud 1964 Tallinnas) on eesti filmiprodutsent, -lavastaja, -operaator ja -kunstnik. Aastatel 1998–2001 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias. Ta on 18 dokumentaalfilmi looja (sh „Valli baar”, „Baskin”, „Vaeste kirjanike maja”, „Luikedeta järv ehk piknik raudteejaamas”), kelle provokatiivne autoripositsioon on äratanud poleemikat kodumaal ja ka välismaistel festivalidel, pälvides samas korduvalt Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia.

Loo sellest, kuidas dokumentaalfilmide tegija sai maalikunstniku diagnoosi, pani Manfred ise kirja nii:

Kuidas asjalood täpselt on ja kas teooria paika peab, pole mul õrna aimugi. See muidugi ei takista fantaseerimast. Koroonapandeemia kõrgajal, kui tänavatel liikumine oli piiratud, baarid, restoranid, kinod, spordisaalid, muuseumid, teatrid ja muud lõbustusasutused suletud, reisimine keelatud ja vanavanemad ei tohtinud kohtuda lastelastega, lõi välja üks selle haiguse rängemaid tüsistusi. Täpsemat diagnoosi oskavad määrata hulluarstid. Kõik see, mis vallandus, lõhnab gigantomaania järele. Vesipruulide ja Jaan Tatikate kontsentratsioon suurenes katastroofiliselt. Järsku, üleöö, tekkis maailma tohutul hulgal “kirjanikke”, “kunstnikke”, “lauljaid”, “disainereid”, “leiutajaid”, “kõutse” jne. Pool aastat varem ei aimanud ükski selgeltnägija, et asi võtab sedavõrd sõgeda pöörde. Inimesed olid inimesed nagu ikka, iga kingsepp toimetas oma liistude juures, aga järsku muutusid nipsust “kunstnikeks”.

Sellest poleks lugu, kui haigus kulgenuks varjatult.

Ei kulgenud.

Iseäranis veider vorm tabas loomingulisi inimesi.

Esindusteatri lavastaja-näitleja või mõni vähem tuntud dokumentalist hakkas luulu ajendil maalima.

Vähe sellest. Ilmarahva meelehärmiks hakati oma katsetusi Facebooki postitama. Facebooki sõbrad suhtusid asjasse delikaatselt. Pigistasid silma kinni. Tegid näo, nagu poleks hullu midagi. Haige inimene vajab tuge. Toetame. Mis see meile maksab.

Loodeti, et organism hakkab võõrkehaga võitlema, saab ise haigusest võitu.

Tõbistele lohutuseks pandi Facebooki postitustele laike ja toetati hea sõnaga.

See oli viga. Haigus süvenes ja võttis kroonilise kuju.

Kui inimese haigus süveneb, tuleb talle veelgi rohkem toeks olla. Panustada.

Mindi kergema vastupanu teed. Kasutati kõige lihtsamat lahendust. Postituste alla ilmusid uued laigid ja varasemast veelgi kaunimad komplimendid. See on nagu alkohoolikule pudeliga külla minek. Tagajärjed ei lasknud ennast oodata. Asi väljus Facebookist, jõudis “tänavatele”. Raamatupoodi ilmusid reklaamiguru romaanid, 20-aastased avaldasid elulooraamatuid ja näitusesaalidesse hiilisid režissöörid ja lavastajad.

Džinn oli pudelist välja lastud.

Ja ülejäänu on juba kunst ja ajalugu!

(M. Vainokivi, Truus Galerii Facebook 17.01 25)

Üritust toetab Rakvere Linn ja Kultuurkapitali Lääne-Virumaa ekspertgrupp.