"Robin Hoodis" paha kuningat mängiv Margus Grosnõi kogub vanu kohvreid

OOTAMATU HOBI | Rakvere teatri näitleja Margus Grosnõi kogub vanu kohvreid: "Põhimõtteliselt on mul kogu korter neid täis." 

Rakvere teatri näitleja, laulja ja hinnatud õhtujuhi Margus Grosnõi tillukese kodu on vallutanud vanad kohvrid, kuigi värske abielumees pole üldse suur reisisell.

Üks lapsepõlveseik teiste seas. Ahjalt pärit Marguse (44) isakodu suures ja külmavõitu toas hoiti kohvreid. „Neid polnud palju – kolm või neli,“ meenutab ta. Margusele, temast poolteist aastat nooremale õele ja neli aastat nooremale vennale olid need põnev mängumaa.

„Nende seas leidus nii ägedaid eestiaegseid kohvreid, kuhu sai igasugu kraami eest ära panna. See oli koht, kus seisid ainult minu asjad. Minu oma maailm.“ Eriline tunne puges hinge, jäigi sinna, ning ühel hetkel reisisid sumadanid koos Margusega Põlvamaalt Virumaale.

„Vahva hobi sai alguse lapsepõlvemängust, aga täiskasvanuna suunasin selle armastuse järgmiste kohvrite soetamisse,“ sõnastab ta.

Hingega vanad asjad

Marguse kodu pole just suur, aga lahmakad kohvrid on leidnud koha kapi otsas, seina ääres ja korralik virn kõrgub ka ukse taga koridoris. „Arvan, et neid on veidi alla 20. Põhimõtteliselt on mul korter kohvreid täis.“

Antiigist lugupidava meheni on väärtuslik jõudnud kuidagi iseenesest – vana kraam on ära põlatud ja sellest on tahetud lahti saada. Margus pole seda mõistnud ja nii on ta suutnud palju kullafondi kuuluvat äraviskamisest päästa. „See on ju väärt ajalugu.“

Näitleja jaoks pole vanad sumadanid vaid hobi, ta on püüdnud need seada kauniks sisustuselemendiks – erinev kuju, suurus ja värvus annavad kodule hinguse. „Igal on oma nägu ja iseloom,“ nendib ta. Tillukeses kodus on need pealegi väärt panipaigad – nii täidavad ühte kohvrit raamatud, teises on riided, mida pole raatsinud ära visata, ja kolmandas tekstiraamatud. „Ma hoian kõik tekstiraamatud alles, see on minu ajalugu, kus ma olen kaasosaline. Lapselapsed saavad tulevikus neid vaadata,“ lausub Margus.

Miks vabanetakse antiigist?

Taaskasutusmeelne mees on räsida saanud kohvreid, mis pole enam visuaalselt kenad, ümber kujundanud riiuliks, sahtliks või kummutiks. „Lõikad kohvri esimese osa ära, sel on käepide küljes ja nii saad teha sellest sahtli,“ jagab ta ideid ning suudab sellise asja oma kätega valmis meisterdada.

Rakvere teatri puidutöökojas on ta nokitsedes veetnud tunde. Kuldsete kätega mees pole mööbli taastamist küll kuskil õppinud, aga tasapisi kõpitsedes on sündinud armsad ja hingele olulised esemed. „Kolm riiulit, taburet, peegel, laud, mitu tigudiivanit – kolm teatrilaos, üks kodus,“ loetleb ta.

Tigudiivanitega juhtus nii, et need pidid maise teekonna lõpetama lõkkes, aga Margus vahetas riide ära ja nii muutusidki sohvad kasutuskõlblikuks. „Mina ei mõista, miks tahetakse antiiksest mööblist lahti saada? Mul oleks neid asju kümme korda rohkem, kui neid oleks vaid kuskile panna.“

Unistus tsaariaegsest kohvrist

Ühe unistusena nimetab ta suuri tsaariaegseid reisikohvreid, mis käisid lahti nagu garderoobid. Neisse mahtus ära kogu rikka elamine. „Selliseid liigub väga harva. Ühte müüdi kunagi, aga see maksis tuhat eurot. Minu hammas toona peale ei hakanud,“ sõnab ta.

Neli vineerist Lutheri kohvrit on aga ostetud antiigimüüjatelt. Unikaalsemad neist on kallimad, aga korraliku kohvri eest on mees välja käinud ka sada eurot. Lisaks Lutheri vabriku reisikartongidele on teiste seas armsaim poolenisti nahast reisikohver, millel rihmad ja valmimisaasta ulatub aastasse 1800. „Miks ma seda teen? Ma lihtsalt armastan vanu asju, neil on oma hing sees.“

Kohvrikoguja pole vandersell

Marguse telefon piiksub nõudlikult. Sõnum paneb mehe naeratama. „See on mu õde, ta on praegu Dominikaanis ja teeb mulle sealt videoreportaaži.“ Margus nendib, et õde on suur reisisell ja noorem vend elab juba aastaid Iirimaal. Mees, kelle hobiks on vanade kohvrite kogumine, pole aga ise suuremat sorti rändaja. Isegi kui hing ihkaks minna, jääb asi aja leidmise taha. „Ma olen ju selline mees, kes on igas pulmas peigmees ja matusel kadunuke,“ naerab ta.

Igas naljas peitub terake tõttu. Viljandi kultuurikolledži lõpetanud Margus sai Rakvere teatris esimese rolli 2002, aasta hiljem kutsuti ta väikelinna tööle. Aastate jooksul on temast kasvanud teatri üks kandvamaid meesnäitlejaid.

Eelmise aasta eest pälvis ta isevärki tunnustuse – koduteatri hõivatuim meesnäitleja astus möödunud aastal kõige rohkem lavale. Repertuaaris on viis lavastust ja proovisaalis viimset lihvi saamas legendaarsest lindpriist pajatav lavalugu „Robin Hood“, kus Marguse mängida paha kuningas. „Mul on õnne olnud teha erinevaid asju ning ma pole konfliktne,“ vihjab ta eduvõtmele.

Ära väsida pole aega

Kohvrid pole aga Marguse lavaelus suurt rolli mänginud ja arvestatavad kaasosalised olnud. „Kui mõnesse tükki kohver rekvisiidina sisse kirjutatakse, siis küll uurin lähemalt, millega täpselt tegemist on. Mõnda vaatan kadedusega, et see võiks endal olla ... Aga siis mõtlen, kuhu ma selle panen.“
Tema enda osalusena meenub vaid „12 tooli“, kus teada-tuntud satiirilise loo peategelasel Ostap Benderil oli rekvisiidiks kohver.

Kohvrit pole vaja läinud ka näitlejana ringi rännates, kuigi Rakvere on enim külalisetendusi andev teater. Nii pendeldab ka Margus peaaegu igal nädalal Eesti ühest otsast teise, kuid asjad mahuvad hõlpsalt kotti ära: tekstiraamat, arvuti, teinekord ka kõrvaklapid. Bussis magajat temast pole. Kas ära ei väsi?

„Mulle meeldib mu töö. Vahel mõtlen küll, miks ma pidin selle tee valima, aga sellise mõttega pikalt välja ei vea. Kui hakkan tegema, mõtlen ikka, et on nii äge ja põnev.“

Pole meister ei ütlema

Kalender näitab, et aprillis on mehel omajagu tööd ka väljaspool teatrit. Õhtud paneb kinni oma kümmekond esinemist. Lisaks teatri täiskäigule on mees paljudel sündmustel õhtujuht. Kuigi sedalaadi ürituste kohta ütleb nii mõnigi halvamaiguliselt haltuura, nendib proff: „See on raske töö, kus tekst pole ette antud ja suurearvulise publiku vastuvõtt ettearvamatu. Õhtujuhtimine nõuab oskust jamadest välja tulla, ideede rikkust ja kompromissi tegemise oskust. Minu meelest peaks iga näitleja korra elus selliseid asju tegema. See on hea kool.“

Margus on ka hinnatud laulumees ja kuigi kvintett RAMMM ehk Rakvere Akadeemiline Midagi Meeskoori Moodi kooslus on varjusurmas, jagub tal koos multiinstrumentalistidest bändi liikmetega rakendust Moonaküla muusikaakadeemias.

Kõige kiiremad ajad on Eestis loomulikult jõulud, jaanipidude vedamine lepitakse temaga kokku juba aasta enne tralli. „Olen üsna hõivatud ja kinni, aga pühapäevad on üldjuhul vabad,“ sõnab värske abielumees.

Tähtis on olla hingelt noor

Selle aasta veebruaris abiellusid Liisa Vakulenko-Grosnõi (21) ja Margus Grosnõi. Sarmikal mehel on elatud eluslepp kirev – liivlannast esimene abikaasa ja 23aastane poeg elavad Riias. Varasemast kooselust teismeline tütar Liliis koos emaga Rakveres.

„Saan eksidega hästi läbi. Tagantjärele on ka halvad asjad väikese hea varjundiga.“ Nagu elus ikka – pole halba ilma heata. Marguse sõnul polnud tal uuesti abiellumise vastu kõige vähematki. Pruudil ja peigmehel on lähedasi omajagu ning kooselu pühitsemine koos suurema peoga plaanis suvel.

Kes võiks küll kõva isamehe pulma vedada? „Mõtlesin ka ise sellele. Olen külalisena käinud kolmes pulmas, aga juhtinud umbes viitkümmet.“ Kui Marguse õde mehele läks, rõõmustas ta, et päev on vaba ja saab nautida täiel rinnal külaliseks olemist. „Lõpuks ütles õde ikka: „Tule isameheks.“ Tegin ära – muidugi.“

23aastane vanusevahe paari jaoks rolli ei mängi. Kooslusest vanem pool ütleb, et tähtis on olla hingelt noor. Võtame või muusika, mis kahte armastajat seob ja liidab. „Mina olen liiga popp ja noortepärane. Liisa paps kogub vinüüle ja nii on ta legendidega kursis. Kui mina panen DJ-puldi tööle, siis teeb ta drum’n’bass’i ja jungle-muusika peale nägusid.“

Kodune DJ-pult

Umbkaudu viie aasta eest soovis kodumaise ansambli Def Räädu vaimne isa, kuid ka Rakvere ja kogu Eesti bassimuusika pioneer Remi Prual endale üht DJ-pulti. „Mõtlesin, mul praegu raha on, ostan selle, mida sa endale nii väga tahad.“ Sellest ajast peale on muusikahingest Margusel tillukeses kodus justkui oma tantsusaal, kus DJ-pult laseb oma lõbuks head muusikat miksida.

Klubides pole ta muusikat mängimas käinud, aga ööklubidele on oma seadeldisi välja laenutanud küll. Ta on kollektsionäär, kes varandusest ülemäära ei pea. Margust köidavad emotsioonid, rahu ja vabadus – vanemate metsas asuv lapsepõlvekodu on parim koht, kus kohtuda jäneste, kitsede ja karudega. Aeg on maas. „Oleksin õnnelik, kui meil oleks varsti kodu veidi linnast väljas – maal.“

ANU VIITA-NEUHAUS
https://naisteleht-digi.ohtuleht.ee/1059795/ootamatu-hobi-rakvere-teatri-naitleja-margus-grosnoi-kogub-vanu-kohvreid-pohimotteliselt-on-mul-kogu-korter-neid-tais-