Rakvere rüütel Rinaldo vallutas ringauditooriumi ja südamed

Kui rüütel Rinaldo Rakverest Tartusse jõudis, rivaalitses linnas juba kolm Carmenit, eksles tundesegaduses Jevgeni Onegin ning kuhtus kaunilt õilis Violetta. Ooperisümbioos avas klassikat vimkalisest vinklist.

Rakvere teater andis “Rinaldoga”, kus Georg Friedrich Händeli 1711. aastal kirjutatud ooperi tegelased elasid ja surid kirglikult tänase nutimaailma virvatulede valguses, kaks ainsat etendust Ooperisümbioosil - Tartu linna päeva minifestivalil, kus klassikalise ooperi ettekandeks oli sõnateatri lavastaja käsutuses 45 minutit, kaks solisti, klaverisaatja ning paar näitlejat.

Viiendal Ooperisümbioosil pälvisid publikult sooja vastuvõtu nii rakverlaste loodud “Rinaldo” kui ka Theatrumi “Carmen”, Endla teatri “Jevgeni Onegin” ning Eesti Noorsooteatri “La traviata” kui huumori ja traagika meisterlikud sümbioosid.

Kaili Viidase lavastatud “Jevgeni Oneginis” vastandusid Athena keskuse laval Tatjana (Karmen Puis) ja Onegini (Renee Soom) saatuse traagilised hetked teenijate kanahimu ning argiste ihadega. Anti Kobin ja Taavi Tõnisson Noorsooteatrist tõid “La traviata” eesti rahva muuseumi teatrisaalis lavale traagilis-iroonilises võtmes. Festivali ooperlikemas lavastuses särasid Violettana Elena Bražnik ja Alfredona Mehis Tiits.

Tartu ülikooli aulas etendunud Theatrumi “Carmen” asetas rõhu väljapoole ooperit: räägiti õhinapõhisest projektist pressikonverentsi vormis ning nimetati seda “Carmen's fundraiser'iks”. Kuigi rahvalikku ja mõneti etendamiskohale vastanduvasse lahendusse oli kaasatud kolm Carmenit (metsosopranid Tuuri Dede, Keiti Strömqvist ja Laura Peterson), valitses Maria Petersoni lavastuses sõnaline pool. Mõni ooperilemb lahkus, jõudmata kuulsaid aariaid ära oodata, ent aplaus oli aus.

Urmas Lennuki ja Robin Täpi loodud “Rinaldo” kanti ette ringauditooriumis, kus kinnistatud kujunduselemendiks pikk poodium kraanikausiga, tahvel ja ekraan.

Klassikalisest loengupaigast võeti parim. Lehvivate ja kahisevate kilekardinate ning mõjusa värvi- ja varjumängulise valguskujunduse toel sündis tavatus mängupaigas absurdihõnguline, vaimukalt mitmekihiline, naerutav, samas sügavalt puudutav teos.

Kui sümbioosiooperite publik oli suuresti keskealine ja hallipäine, siis “Rinaldot” vaatama oli kogunenud rohkesti ka nooremat rahvast ja absurdisõpru.

Võimalik, et konservatiivsemates ooperihingedes tekitas kõhklusi Urmas Lennuki aus sisukokkuvõte Tartu päeva kodulehel, kus öeldud, et rüütel Rinaldo armastab Almirenat nõnda, et maa on must ja tükid taga, ning Argante, kelle riigi Rinaldo vallutas, on endast väljas ja närvis nagu märtsijänes ning pöördub murega internetimaailma valitseva võluri Armida poole.

Tartu ülikooli Vanemuise tänava õppehoone 400-kohaline ringauditoorium oli igatahes just paraja suurusega saal, et huvilised mahuksid mõnusasti ooperit nautima.
“Rinaldo” vaba ja uljas tõlgendus võttis publiku elegantse kergusega haardesse ega lõdvendanud seda viimaste nootideni.

Muhedaid absurdielemente ja -momente haarasid vaatajad lennult, julgesid kaasa elada ja naerda. Imelisi aariaid kuulati hinge kinni pidades. Ohtrate väikeste ootamatuste ja puäntidega vürtsitatud lugu ja stiilselt välja joonistatud karaktereid nautisid nii publik kui ka näitlejad ise. Kergelt kiiksulist õhustikku täitis eriline sünergia.

Raskuse ja kerguse vaim jaotus lavastuses targasti: lisaks võrratule muusikale sai naudinguga üles noppida Shakespeare'i sonetikatkeid ja viited Hamletile ning nende taustal lustida sirgesõnaliste selgitustega ekraanil, nagu “Argante armub jumala lambist Almirenasse” või “Armida tuleb vana naisena Rinaldot lummama”.

Ooperi “Rinaldo” tõlgenduses astusid solistidena publiku ette sopran Maria Listra Almirenana ja bariton Taavi Tampuu Argantena, sõnalisemalt mängisid Rakvere teatri näitlejad Madis Mäeorg ja Liisa Aibel. Noorte sirgeselgsete sireenidena, kes kiindunud arvutianimatsioonidesse, toimetasid stoilise kindlajoonelisusega Kadi Leen Lennuk ja Mariann Toomingas. Instrumentaalne pool oli muusik Teno Kongi õlul, kes tegi pianist-kontsertmeistri ameti kõrval muusika kaudu kõneleva ilmeka rolli Almirena isa, väepealik Goffedrona.

Võlur Armida (Liisa Aibel) segas suppi ja suhteid kerge groteskihingusega ning rõhutas aegluubilise elegantsiga loo saatuslikke momente. Taavi Tampuu väljapeetult staatilise Argantena tunnetas väga täpselt traagika, koomika ja absurdi piire ning võlus publikut mahlaka ja tundliku baritoniga.
Madis Mäeorg joonistas pooside, miimika, liikumiste ning nappide fraaside kaudu varjamatu lustiga välja nimikangelase Rinaldo muutliku tundeskaala, tema kired, igatsused ja tragikoomika.

Kahisevate kilekardinate vahelt aegamisi ja efektselt ilmunud kaunis Almirena (sopran Maria Listra) kui leekpunases šifoonis küps haldjas täitis hiiglasliku ruumi sulni sära ja lummava, tundenüansse tulvil häälega.

Almirena aaria “Lascia ch'io pianga” kergitas pisarad kurku ja pühkis hinge imeliselt puhtaks.
Aplaus, sekka tunnustavaid huilgeid ja tudengilikku jalamüdinat, kestis nõnda kaua, et järgmisse ooperisse tuli tõtata üle Toomemäe suisa jooksujalu.

INNA GRÜNFELDT
https://virumaateataja.postimees.ee/7284919/rakvere-ruutel-rinaldo-vallutas-ringauditooriumi-ja-sudamed