"Põlevkiviõli" lavastaja: "Ida-Virumaa on Eesti ühisosa. Meie ühine solgiauk"
Reedel esietendus Kiviõli keemiatööstuse territooriumil dokumentaalne rännaklavastus "Põlevkiviõli". Rakvere teatri näitleja ja loo lavastaja Elar Vahter viib vaataja otse sündmuste keerisesse. Ühtse terviku tekitavad inimeste lood, põrisevad masinad ja lõhnad. Sõnum on karm, aga tõsieluline.
Kõigepealt oli koht. Saaremaa päritolu Rakvere teatri näitleja Elar Vahter oli Ida-Virumaale sattunud mõned korrad. “Kiviõlis polnud ma enne käinud,” nentis Vahter.
Juhtus nii, et ta hakkas Narvas juhendama vene kooli laste eestikeelset teatriringi. Kas ta ei tahaks midagi Ida-Virumaal lavastada? Niimoodi Vahterilt küsiti.
“Sain aru, et tehased on Ida-Virumaa peategelased. Kohkusin keemiatööstuse ees, pelgasin, et tehas sööb mind ära,” lausus Vahter. Asjast ei saanud asja.
Elar Vahter otsustas, et hoiab silmad lahti. Läks mööda pool aastat. “Kui valitsus vahetus, mõtlesin, et kui ma seda nüüd ei tee, siis ei tee kunagi.”
See on lugu tehasest, põlevkivist, eestlastest ja venelastest. “Maailmas eksisteerimisest,” sõnas ta.
Vahter ütles, et soovis lavastusse kaasata kogukonda ja kuulata idavirulaste juttu. See õnnestus. Oma loo rääkisid ligi 40 inimest ja lavastajale tundus, et nad näevad oma tulevikku Kiviõlis.
“Alguses oli ootamatu kuulda, et inimestele päriselt meeldib Kiviõlis elada. See on nende kodu,” lausus ta.
Siiski. On nemad ja meie. Vahterile niimoodi tundub. Mis saab põlevkivile loodud linnast? On lavastaja ja “Põlevkiviõli” põhiküsimus.
“Tahan, et inimene tuleb kohapeale ja mõistab, et see koht on väljasuremas,” lausus Vahter.
Ta tunnistas, et loominguline meeskond ei suuda teemale ühest vastust leida. Kiviõli tulevik on kogu Eesti küsimus, selle lahenduskäik meie kõigi mure.
“Keskmine eestlane vaatab Ida-Virumaast ja Kiviõlist mööda. See ei mahu meie identiteeti ära. Ida-Virumaa pole isiklik. See on meie jaoks kole ja jube," sõnas Vahter. Tema sõnutsi on mugav näidata näpuga Ida-Virumaa suunas ja öelda, et õhu saastatus rikub tervist.
"Ida-Virumaa on Eesti ühisosa. Meie ühine solgiauk,” ütles Vahter.
Lavastaja nentis, et valitsused on vahetunud, aga 20 aasta jooksul pole midagi muutunud - samad küsimused ja jutujoru. Vahter lootis, et peale etenduse vaatamist suudab inimene kokku panna pusle tänapäevast ja selle toimimisest.
“Me ei mõista, et kuskil peab olema solgiauk, et saaksime suurlinna pargis mõelda rohelisi mõtteid ja teha ökoputkasid. Süüa Ecuadorist toodud biobanaane," tähendas ta.
Vahter lisas, et palju räägitakse sellest, et fossiilkütuste põletamisest loobutakse, aga see on vaid ideeline globaalsus. “Selleks, et saaksime oma riideid pesupulbriga pesta peavad tehased töötama,” tõi ta näite.
Nokk kinni, saba lahti.
Tema sõnutsi ei saa majanduskasv ja rohepööre igavesti koos toimida. “Soovin, et peale etenduse vaatamist ei võetaks enam nii kergesti suud täis rohepöörde teemal."
Publik on lavastuse hästi vastu võtnud. "Loodan, et tekib arutelu,” ütles lavastaja.
Sügisel jätkab Elar Vahter Rakvere teatris. Ta osaleb Indrek Hargla "Suvitusromaanis". Novembris istub ta taas lavastaja toolile. Kuressaare linnateatris toob ta publiku ette tuntud muhulase Juhan Smuuli draama "Lea".
Anu Viita-Neuhaus
https://www.laanevirumaauudised.ee/uudised/2021/08/01/polevkivioli-lavastaja-elar-vahter