PILLE-RIIN PURJE: Vallatu ja lahke farss seksuaalenamusest

Vallatu ja lahke farss seksuaalenamusest

Ray Cooney farssidega kipub olema sedamoodi, et publik sibab teatrisse ja naerab end hingetuks, endast lugupidav kriitik aga tõmbab juba ette nina kirtsu. Rakvere teatri esietendusel nägi-kuulis saalis tõesti ohjeldamatuid naerupuhanguid, mõni naerja andis suisa üle võlli lisaetenduse. Aga isegi minul, Cooney farsside suhtes juba aastaid umbusklikul teatrivaatlejal, oli mitu korda lõbusam, kui eeldasin.
Andrus Vaarik kinnitab, et komöödiat tuleb lavastada tõsimeeli, võtta tegelasi tõsiselt, nii saab tulemus naljakam. Olen seni olnud temaga päri, aga nüüd valis Peeter Raudsepp vastupidise lähenemistee. Ennäe imet, see töötab. Nimelt stardib uhiuus «Oi, Johnny» esimesest lavasekundist varjamatult koomilisena - ja veab lõpuni välja! Vallatutes diskotuledes sillerdavale lavale tantsisklevad kaks välejalgset kaunitari, Anneli Rahkema (Mary) ja Ülle Lichtfeldt (Barbara). John Smithi kaks korterit sulanduvad ühte nagu farsi stsenograafias tavaks, ent eristuvad lava kohal plinkivate nimetähtede M ja B abil. Kunstnik Yana Khanikova elegantses lavapildis on Mary kodu roosa, õnnelind flamingoga, Barbaral roheline, palmipuuga. Kaks proua Smithi kahmavad lauatelefonitorud, et võidu kaotsiläinud abikaasat otsida, nii et pikad (telefoni)juhtmed ristuvad.

Kavaleht naisteajakirjast

Peeter Raudsepp ei ole seni lavastanud padukomöödiat, aga tema huumorimeele jõudsat arenemist võib märgata igas žanris: näiteks Bergmani «Saraband» draamateatris või äsjane Becketti «Lõppmäng» Rakveres pole kaugeltki surmtõsised, mõlemast aimub sümpaatset kergusevaimu. Tuju, tempo, diktsioon ja uljas maitsekus on Raudsepa farsi märksõnad. Muide, naisteajakirjaks kujundatud kavalehel on lavastaja intervjuud lust lugeda. Selle žanri puhul on esietendus alati üksiti kontrolletendus, mäng puhkeb õitsele koos publikuga. Aga kohe oli selge, et näitetrupile mänguvõti sobib. Vahva on alapealkiri: komöödia seksuaalenamusest. Seda liitsõna annab kirevas nüüdisajas ning lavapersoonide vikerkaarevärvigammas tõlgendada mitmeti. Praeguste mallide kohaselt on Cooney ju poliitiliselt ebakorrektne, mis mõjub elutervelt.
Peategelane John Smith on oma valede kaoses ontlikumgi kui partnerid, see kehtib ka Margus Tabori kohta Ugala laval. Margus Grosnõi John kannab peasidet nõnda, et valged paelad lõua all mõjuvad kui kirikuõpetaja lõkad. Ulakas kujund?! Tegelaste kostüümid ja parukad on üldse vaimukad. Kontrast Raudsepa ja Grosnõi eelmise koostöö, Becketti «Lõppmängu» pretensioonika kamandaja Hammi ja malbema lükata-tõmmata Johnny vahel on näitlejale igati tululik.
Tänuväärne on naabrimees Stanley Gardneri osa, kes pahaaimamatult Johni päästma viskub. Madis Mäeorg loivab lavale joviaalse töötu sellina, Stanley kohanemised muutuvad üha vilkamaks ja sõgedamaks. Absoluutseks kõrghetkeks kujuneb meeste iiri koloriidiga tants, hüpernaljakas stseen algab eikusagilt lahvatava muusikaga, paisub pidulikuks etteasteks, üllatavaks, aga enesestmõistetavaks nagu mõnikord muusikalis. Morten-Endrik Milderi muusikaline kujundus opereerib osavalt klišeedega: tunnusmeloodia «Love and marriage» ütleb kõik; lõbustab kahe politseiuurija vastasseis «Kättemaksukontori» Tuvi ja Maango duelliviisiga.
Eelmainitud meestetantsu sundimatu absurdsus iseloomustab lavastust kõige paremini. Igal tegelasel on oma isikupära. Mõlemad proua Smithid on sõbralikud, kriisiolukorras kannatust kaotades ilmutab end temperament ja saab selgeks, miks John lisaks vooruslikult õhku ahmivale Maryle ihkab meelalt innukat Barbarat. Tarmo Tagametsa Bobby Franklin, familiaarne leedi, on valmis sujuvalt sukelduma igasse orgiasse igas asendis. Märten Matsu uurija Troughton ilmutab märke taibukusest, Eduard Salmistu uurija Porterhouse püsib oma ametis järjekindlalt juhm, aga muidu kena kodune inimene, vilunud teeserveerija. Osalahendused on pingevabad, mänglev stiliseeritus muudab põhjendatuks ka jaburaimad poosid - täpsem oleks öelda, et nii kaob vajadus tegelaste mõnusaid veidrusi iga hinna eest põhjendada. Komöödias sekeldavad naljakad inimesed. Aga eks me kõik ole naljakad. Kui see ära unustada, on tõsine oht kaotada huumorimeel.

Igihaljas farsimeister

Vanameister Cooney kurikuulsate ustekomöödiatega on ju nii, et kui oled näinud üht, oled näinud enam-vähem kõiki. Seesinane «Oi, Johnny» 1993. aastal Vanemuises oli esimene eestikeelne Cooney: lavastas Kuno Otsus, nimiosa mängis Rain Simmul, John Smithi abikaasasid Merle Jääger ja Liina Olmaru, naabrimees Stanleyt Hannes Kaljujärv, ülakorruse Bobbyt Aivar Tommingas. Tookord sai naerda, osalised ise lustisid, sisse mängides improvisatsioon pulbitses. Nii see Cooney karussell täistuuridel pöörlema läks. Praegugi saaks korraldada minifestivali, Ugala kavas on farss «Võrku püütud», kus möllab seesama John Smith kakskümmend aastat hiljem.

PILLE-RIIN PURJE teatrivaatleja

https://leht.postimees.ee/7159749/vallatu-ja-lahke-farss-seksuaalenamusest