PILLE-RIIN PURJE: Usaldades unistusi ja armastust
Otsekui nõiaväel ilmus hiljuti ETV+ ekraanile Mark Zahharovi film «Tavaline ime» (Mosfilm, 1978). Vaadates sain lummatud alates esimesest kaadrist, Oleg Jankovski (Võlur) mõistatuslikust silmavaatest.
Rakvere teatris oli ootusärevus nii suur, et kui «Tavalise ime» esietendus algas, tajusin kerget hämmingut iseendas ja ka ümbruses - et mis see nüüd siis on? Lihtsameelne lastelavastus täiskasvanutele? Ka kujundus näis kummaline, kentsakad auklikud vaheseinad, loorikuhilad, miskipärast veel kaks tooli, mida innukalt sinna-tänna taritakse. Mäletan, et nõnda on juhtunud Eili Neuhausi lavastustega ennegi: laval toimuv hakkab mõjuma aegamisi. Püsin mõnda aega skeptiline, arvates et seekord vist ei saagi kontakti... kuni olen märkamatult püütud mängu sisse, nii et ei raatsikski enam kunagi väljuda.
Vene (näite) kirjandus on Neuhausi stiihia, poeetilises laadis vallandub tema lavastaja-isikupära. Leskov, Nekrassov, Ostrovski, Gorki, Tšehhov, Nagibin jne. Küllap tuleb ka Dostojevski! 2001. aastal lavastas Neuhaus Jevgeni Svartsi «Lumekuninganna», nüüd siis allegooriline muinasjutt «Tavaline ime» (kirjutatud 1954).
Muusikalised armastuslood
Reili Evarti esmapilgul argine lavakujundus hakkab elama-hingama sündmuste-tundmuste keerises, koosmõjus Märt Selli valguskujundusega ilmub lavale ahhetamapanevalt kaunis muinasjutumaailm. Kaks tooli jäävadki tähiseks ime tavalisusest mistahes paigas, samas kui sädelevad vihmavalingud ja tegelaste teatraalsed ilmumised loorikuhilast pühivad tuhinal minema vähimagi olustikulisuse ohu.
«Tavalise ime» publikumagnet on tandem Saara Pius (Printsess) - Ott Lepland (Karu). Laulvad näitlejad. Jaa, just sedapidi, ka Lepland ei mõju näitleva lauljana, mis on tema head teatrinärvi teades ju igati ootuspärane. Piusi südikas, hingestatud Printsess ja Leplandi (pool)muigamisi tõsimeelne, kohmakalt siiras Karu on määratud teineteisesse armuma. Rabavalt vaimukas kaklus puhkeb nende vahel stseenis, kus Printsess on noorukiks riietatud - mul polnud aimugi, et Ülle Lichtfeldt ja Indrek Apinis on nii ägedad lavavõitluse seadjad!
«Tavaline ime» ei ole loomult muusikal, vaid muusikaline armastuslugu. Helilooja Hando Põldmäe on loonud viisid vene luuleklassikale, lauldakse Mihhail Lermontovi, Aleksandr Puškini, Igor Severjanini luulet August Sanga, Kalju Kanguri, Villem Danieli tõlkes. Üks armastuslaul puhkeb Leelo Tungla ja Doris Kareva luulest. Laulusõnu kuulatada ja hiljem kavalehelt lugeda on puhas nauding.
Kuigi lavastaja Neuhaus ise väidab, et on Svartsi näitemängust poliitilise pooluse kõrvale jätnud, pole see üldse tõsi. Kaks värvikat tegelinskit on elegantselt poliitilised ja nende käitumismallid tulevad kangesti tuttavad ette. Eduard Salmistu Kuningas oma süüdimatus tuulepäisuses, surnud eelkäijate sujuvas süüdistamises, mis vabastab ta täiesti vastutusest; Toomas Suumani Minister oma demagoogia arsenaliga, mille musternäiteks formaalselt ette vuristatud, üdini ükskõikne vabandamise tiraad.
Mõlemad osatäitmised on pööraselt naljakad, kumbki omal moel, kõverpeegli mängulaad ei mineta peent satiiri. Vahva puänt on Kuninga õhuline, ent ülimeelekindel kätega vehkimine lõpulaulu eel, mil publik oli varmalt püsti karanud, aga majesteedi tantsisklevad žestid käskisid tagasi istuda. Sihuke pantomiim kuluks meie teatrikülastajatele üpris sageli ära.
Naljakas ja kurb, helge ja luuleline
Lavastuse isikupära määrab seegi, et osatäitjaid on kõigest kuus, mängitakse tasavägises ansamblis. Söandan ennustada, et kui koomilistes rollides mängulust kasvab, jääb Printsessi ja Karu hooleks hoida habrast tundlikkust. Õukond ratastel sõidutatud nukkudena muutub tabavaks kujundiks, kuningale takka kiitjateks pole pärisinimesi ju vajagi. Toomas Suuman ja Ülle Lichtfeldt saavad mängida kumbki kaht rolli, mõlema ümberlülitumisi on rõõm jälgida. Suumani Võluris on mängurlust, aga ka eksistentsiaalsem allhoovus: tema tõdemus surematuse painest seostub Fausti ja Mefistofelesega.
Ministrina on Suuman absoluutselt teist tõugu, vilgas sehkendav vennike. Võluri naise rollis elab Lichtfeldt kaasa noorte armastuse tärkamisele, naise hingeside Karuga on lavastatud vargsi puudutavaks saladuseks. Teine tegelane, särtsakas ja maitsekalt vulgaarne Emilia, leiab aastate möödudes taas oma kallima - Kõrtsmiku, keda Margus Grosnõi mängib hoogsalt, aga parajal määral lüüriliselt, vankumatu usuga armastusse.
«Tavaline ime» on naljakas, aga mõnel hetkel ka kurb, helge ja luuleline lavastus. Pealispinnal nimme naiivne, sisimas kartmatult unistusi ja armastust usaldav. Teatrielamusena teraapiline.
PILLE-RIIN PURJE
teatrivaatleja
https://kultuur.postimees.ee/7328583/usaldades-unistusi-ja-armastust