PILLE-RIIN PURJE: Trollide tants õilsuse vankuval purdel

“Rosmersholm” kuulub Henrik Ibseni vähem tuntud, harva lavastatud näitemängude kilda. Ainuüksi see tõik muudab lavastaja Peeter Raudsepa valiku intrigeerivaks ja sõltumatuks, sest näiteks “Kummituste” või “Nukumaja” taaslavastamisega kaasneks võrdluste laviin.

Henrik Ibseni “Rosmersholmis” põimuvad terav poliitilisirooniline sõnum ja müstiline sümbolistlik hoovus, veidi tinglikult võiks väita, et siin heiastuvad nii “Rahva vaenlane” kui ka “Naine merelt”. Duncan Macmillani adaptatsioonist aimub vaatamismulje põhjal kohati peaaegu ülemäärast sõnaselgust, Ibseni vihjelisemate saladuste lahtirääkimist. Siiski säilib sõnade ümber ja kohal mõistatuslikkus. Tegelaste käitumismotiive pelgalt loogikaga lahti muukida tundub narrus.

Yana Khanikova stsenograafia, Priidu Adlase valguskujunduse ja Kärt Petseri videokunsti kaudu näeme, kuidas Rosmersholmi mõisa traditsioonid, mida on esindamas võimukate ja ahistavate portreede galerii, ujutab üle vetevoog. Koos muusikavooga (helilooja Malle Maltis).

Esimese ettekuulutuse annab tuules lehviv helevalge kardin; refräänina ilmub saatuslik “valge hobune” ehk deemonlik nägemus, uppunud mõisaproua vaim. Tantsisklev efemeerne olend valges rüüs, kes finaalis triumfeerib, toob meelde Ingmar Bergmani “Sarabandi” Peeter Raudsepa lavastuses (Eesti Draamateater, 2017). Seal ilmutas end tantsiv vaim muldmustas kleidis (Tiina Ollesk, koreograaf Renee Nõmmik).

Kui Bergmani näidendis mõjus hingeelulise tumedeemoni materialiseerumine üksjagu stiilist irduvalt, siis Ibseni trollideriigis on valendav kummitus pigem ootuspärane või loomulik.

Pealekauba loob see kaksikrolli võimaluse Ülle Lichtfeldtile. Kuigi tema maine tegelane, proua Helseth, on miskipärast kostümeeritud groteskseks mammiks tanu ja öösärgilaadse kodukleidiga. Sellisele väljanägemisele ei anna vähimatki õigustust virtina väärikas positsioon mõisas ega ka rolli siseilm, naiselik läbinägelikkus Rebekka liitlasena.

Ülejäänud kostüümid on kohasemad, eriti põnevaks muutub ajapikku preili Westi kuldpruunilt helklev rüü, mille mustris aimub kesta heitev madu. Mitu vastukaja on juba maininud Rebekka kentsakat frivoolsust Rosmeri kabinetis, tema ringilehvimist, hõlmad valla, hommikukleidis - ei suutnud minagi moodsale paljastusele leida rolli ega lavastuse kontekstis mõistlikku seletust. Niipaljukest siis tarbetult tähelepanu eksitavaist pisiasjust.

Lavastusterviku hoovuses määrab paljugi Natali Väli intensiivsus ja hoog preili Rebekka Westi rollis. Tema lavateekond algab kirgliku, uhke, kammitsatest vaba hingena, nihkudes ootamatute minevikuvapustuste mõjuvälja ja deemonite meelevalda, see äratundmine kulmineerub teise vaatuse sugestiivses irreaalses stseenis. Viimaks valib Rebekka tragöödia raja. Näidendi lõpplahendust on teatrisaalis raske mõista, hakkab kahju, et Rebekkale ei võimalda karm Ibsen deemonitest vabanemise teed nagu Ellidale (“Naine merelt”). Ent eks tragöödia olegi kompromissitu.

Endine pastor Johannes Rosmer jääb Margus Grosnõi kehastuses võrdlemisi ühetasaselt raugeks, melodraama ületab rollilahenduses mäekõrguselt ideedraama. Oo kuidas ihkaks rafineeritud kõrvalpilku, repliikide vahelt loetavat näitleja suhet, miks mitte ka võllahuumori noote. Aga see on juba mu oma pisuhänd, mis lavastuse mängureeglitesse nähtavasti ei kuulu. Toosama pisuhänd kargab esile, kui jälgin Märten Matsu etteastet Peter Mortensgårdina ega taipa, miks on näitlejale seekord keelatud igasugune isikupära.
Eduard Salmistu tegelane, ideaalid kaotanud enesepettur Ulrik Brendel, pakub huvi Ibseni loomingut läbiva nähtusena, ehkki siseilmalist mänguruumi on temalegi jäetud pigem kasinalt. Seevastu kasutab oma rolli šansid, rektor Andreas Krolli demagoogia ja professionaalse poliitiku arsenali mõnuga ära Peeter Rästas.

Lavastaja saatesõnas kavalehel on kujundlik lause: “Inimesed on lõputu arvu nurkadega tahukad, kes igavesti lähenevad täiuslikule ringile.”

Seda kontekstist väljakistud mõtet mõnevõrra ja teadlikult moonutades (võttes snitti politikaanidelt ja muiduarvajatelt!) tunnustan siiralt Rästase lavaelu peenelt varjatud, ent üksiti osavalt ilmsiks kistud tahukanurki näiliselt täiuselähedase ringikujulise kaitsekilbi varjus.

Kui võrrelda Rästase hiljutisi rolle, ametnik Gibbsi (Pinteri-Toompere “Kasvatushoone”), huumorimeelt arendavat Äia (Karl Koppelmaa autorilavastus “Katk. Est.Used”) ja nüüd rektor Krolli, saame erineva elustrateegiaga inimesed, igaüht neist on huvitav lugeda.

Vaid üks moment paneb Krolli puhul kõhklema: et Rebekka sõnadeta pihtimus kasuisast rektorihärra niimoodi vagusaks taltsutas ja künismi minema uhtus, näib ülemäära idealistlik või puänteerimata jäetud vinjett.

Järelmuljes hõljub “Rosmersholm” kusagil piirialal oma vastakate õilsuseosutustega, riivates poliitilist satiiri, armastuse melodraamat, müstiliste sugemetega trillerit. See aga ei tähenda hoopiski, et alahindaksin püüdlust Ibseni müsteeriumi vahendada. Lugesin Maris Paasi vastukajast (Postimees, 7. märts) hämmastuse ja piinlikkusega viidet rändetendustele “kuskil alamkolka külas”.

Sedalaadi halvustamine iseloomustab pigem kirjutaja enda suhtumist, mitte ringreisidel väsimatult täiuslikke ringe otsivat Rakvere teatrit.

PILLE-RIIN PURJE
https://virumaateataja.postimees.ee/7524992/trollide-tants-oilsuse-vankuval-purdel