PILLE-RIIN PURJE: Helge suguvõsakomöödia. Hiirelõksuga

Kas Karl Koppelmaa autorilavastus “Katk.Est.Used.” pälvib järgmisel hooajal Rakvere teatri publikupreemia nagu tänavu Ray Cooney - Peeter Raudsepa “Oi, Johnny”, selle peale ei söandaks kihla vedada, mürgivõtmisest rääkimata. Aga see pole ka põrmugi elutähtis.

Eeldusi publikule meeldida pakub lavastus tublisti, koduteatri esietenduse soe vastuvõtt kinnitas seda. Tegelaste galerii on tulvil mõnusaid või ka mõrkjamaid samastumisvõimalusi. Iseenda, oma sugulase või naabri tunnevad lavalt ära eri vanuses emad ja isad, pojad ja tütred, äiad ja ämmad, sõbrannad ja imikud, kirjanikud, õppealajuhatajad, aiapidajad, alkohoolikud, tea kes kõik veel. Hiirtest rääkimata.

Helge draama on sümpaatne žanrimääratlus. Karl Koppelmaa senise loomingu taustal tundub märksõna “helge” pisut ootamatugi. Ning draama tüürib üpris tõkestamatult eluterve komöödia suunas. Arendame huumorimeelt, nagu leebelt nendib kolmekümneaastase abielustaažiga Äi, Peeter Rästase lepliku osavõtlikkusega loodud tasane tegelane. Esimese vaatuse lõpp annab küll ohumärgi, et alati huumorimeelest ei aita, aga mis teha, nii see eesti mehe elu on.

Sõnamängulise pealkirja “Katk.Est.Used.” üks lisatähendus tuleb ilmsiks, kui tegelane nimega Mina vaatab fotosid perekonnaalbumis ja mõtiskleb: katkised unistused ... Nii et kui unistus katki läheb, kaovad mõned tähed sõnadest ära, katsu siis taastada.

Albumifotod on Johannes Valdma kujunduses lava külgseintel ja seinad muudavad Arne Maasi valguskujunduses värvi. Lavapilt on lakooniline, ringreisitükiks planeeritud. No las olla, katkestuste võtmega passib kenasti kokku. Esietenduse eel tegi fotograaf Kalev Lilleorg teatri fuajees publikust päevapilte, lavastuse kontekstis avardub fotode tähendus.

Näitetruppi oskan vaid kiita. Tunda on, et neile meeldib väikelinnasuguvõsa draamakomöödia helgeks mängida. Mina rollis Imre Õunapuu, tema tegelane on ilmselgelt noore kirjanikulavastaja alter ego, saaliga suhtlev vaatlejahing.

“Tore, et sa ühe dialoogi ka kirjutasid,” ütles Minale Tema. See tähelepanek kõlab Koppelmaa monoloogilembusele mõeldes laheda eneseiroonilise nükkena. Tema-nimelist tegelast mängib rõõmuga Grete Jürgenson, esimeses vaatuses lapseootel ümmargune päikesepall, teises vaatuses väsinud, aga õnnelik emme.

Liisa Aibeli tegelane, suureks kasvanud poja Ema, keskendub innukalt ja kirglikult stressamisele, minetamata boheemlust. Publikule nähtamatuks jääva sõbranna kirjeldab Aibel ülimalt elavaks. Silja Miks - Ämm (Mina vaatepunktist) on õppealajuhatajana teist tõugu pabistaja, korrafriik, kamandaja. Ent tema suhtlemine oma emaga lisab nüansse. Silja Miksi teise vaatuse monoloog, võrratu naerusoolo, sai teenitud vaheaplausi - millal te viimati kuulsite-nägite nii põhjalikku, ehedat, nakatavat, varjundiküllast naeru?!

Jaune Kimmeli noorem Õde viskub enesekesksetesse probleemidesse, ent see ei välista kõrvalpilku, nooruse intuitiivset elutarkust, komplekside ja huumori segadikku.

Jabur tragikoomiline üllatustegelane on Hiir - Madis Mäeorg (mängib ka Elar Vahter), kelle vintske ja murtud pihtimus nihutab inimlikku vaatepunkti elulõksudele. Mäeoru teine roll, Tivolimees, on eeldustelt samuti sõge sissetungija. Ent too tüüp mõjus miskipärast valesti, kiskus labasuse poole, kahtlen, kas see oli taotluslik.

Koppelmaa tekstis kuuleb erksaid, kergelt pillatud tõdemusi, mõttearendusi (pool)pilkliku trafaretsuse ja südamliku siiruse piiril. Olgu siis intelligendi-teatraali arutlusi, näiteks Tšehhovi dramaturgiast, või elulisi tähelepanekuid muutuvast ajast ja elulaadist. Paaris tekstikohas kummitas justkui Pinter, see võib olla Rakvere teatri eripära, et kusagil ikka luusib “Majahoidja” vaim.

Mõtlema pani Mina tõdemus perekonnaalbumit lehitsedes, et enam ei saagi põlvkonnad niimoodi kokku nagu vanasti, ei peeta suuri pidusid ... Lavastuse finaal, olgu see siis teine või kolmas lõpp, muudab tuleviku suhtes lootusrikkamaks.

Esietenduseeelses intervjuus lausus Karl Koppelmaa, et “Katk. Est.Used.” paneb ühele loominguetapile punkti. See teeb juba uudishimulikuks järgmise etapi suhtes, aga kõigepealt rõõmustame (teatri)oleviku üle. Muide, näidendi pealkirjas on punkte ju kolm.

PILLE-RIIN PURJE
https://virumaateataja.postimees.ee/7338064/helge-suguvosakomoodia-hiireloksuga