Natali Väli: “See on põrgu, mida nad läbi teevad”

Rakvere teatri näitleja Natali Väli on kaks korda elus sattunud sõja jalgu. Ukrainas alanud sõda tõi talle pisarad ja uneta ööd. Kolmandal ööl kirjutas ta palve ning mõistis: et teisi toetada, tuleb leida endas tasakaal.

Kuidas toetada Ukrainat, peab igaüks leidma oma tee tunnetuse järgi, ent kellelgi pole kasu, kui vaimselt hävineda ja depressiooni langeda, räägib Natali Väli. On normaalne elada oma elu, käia teatris ja kinos ning öelda lähedastele, et neid armastad.

Ukraina sõja alguspäevil postitasite ühel ööl sotsiaalmeediasse võimsa palve, milles oli tohutult valu, aga ka leebust ja heatahtlikkust. Ja soov, et Jumal võtaks Putini ära. Mis hetkel see südamest tulev palve sündis?

Ma ei olnud kolm ööd korralikult magada saanud. Iga krõpsu peale ärkasin ja mõtted hakkasid keerlema. Läksin liialt sinna olukorda sisse, võtsin kõike väga südamesse. See tegi väga haiget. Kui kirjutasin, oli kolmas öö.

Kuidas olete saanud teid vallanud meeleheitest üle?

See kõlab julmalt, aga mingil hetkel distantseerisin end ja töö tuli appi. “Rosmersholm” oli nii suur töö. Saabus peaproovide aeg. Siis ei pääsenud telefoni juurde. Nagu ükskõik mis tasandil leinaga, tuleb töö abiks, lükkab elurütmi tagasi.

Mari Jürjens kirjutas Facebookis, et tabas ennast mõtlemast, et ei jaksa enam seda südamevalu tunda, aga kohe hakkas kriitika, et mis mõttes ei jaksa südamevalu tunda, aga mis need inimesed seal tunnevad.

Samas kõrval on teinekord ka abitu olla: ei saagi midagi teha. See on põrgu, mida nad läbi teevad. Tahaks kuidagi aidata, aga tekib nii abitu ja mõttetu tunne. Kannadki raha toetuseks, lähed pagulastele vabatahtlikuna abiks, aga see tundub kuidagi asendustegevusena ...

Olete kaks korda sõda lähedalt näinud. Põgenesite perega Gruusiast 1993. aastal Eestisse Abhaasia sõja eest. Kuivõrd Ukrainas toimuv muutis tundlikuks teie isiklikud haavad?

Ikka. Mind puudutab väga. Meenuvad hetked, mil seal olin. Elasime Tbilisis, see oli sõja tulipunktist piisavalt eemal, aga sõjaärevust mäletan. Olin siis viie-kuuene, sama vana kui mu vanem tütar praegu. Kui ära tulime, olin seitse.

Mäletan, et olime emaga poes ja ei saanud välja minna, sest ootasime, et tankid läheksid mööda. Tulistamised ja laskmised olid Tbilisis ka. Olid suured elektrikatkestused. Väga ärev oli.

Aastal 2008 olin samuti sõja ajal Gruusias. Jõudsin kohale öösel ja mind äratas varahommikul vanaema hüüdmine, et sõda on alanud. Õppisin siis siin teatrikoolis ja vanemad plaanisid Gruusias toitlustusäriga tegelda. Kui nad Türgist üle piiri said, öeldi, et on sõda ja “rahuvalvajad”, kes ärandavad autosid, maanteedel. Hakkasime sugulasega Tbilisist vanematele vastu sõitma. Sõitsime läbi Gori linna. See oli rusudes. Nagu praegu Ukraina linnad. Kui olime läbi sõitnud, lendas sinna pool tundi hiljem uus pomm. Keegi hoidis meid ...

Bensiinijaamas nägime noori gruusia poisse, sõjaväelasi, kes olid teel sõja tulipunkti. Korralik nutumaik oli suus, et see võib olla neile viimane õhtu. Väga valus ja kurb. Onu ostis neile suitsu.

Lapsed on ümbritsevate meeleolude ja õhkkonna suhtes väga tundlikud ning panevad nii kõnelusi kui ka uudistes räägitavat teraselt tähele. Mida arvavad sõjast teie kaks väikest tütart?

Eks nad tunnevad sõjaärevust läbi minu, see kandub nendeni. Pean püüdma enda ärevust vähendada, keskenduma siin ja praegu olemisele, püüdma elada oma elu.

Kristin on väike, saab varsti kolm, aga Viktoriaga rääkisime kohe, kui sõda algas, mis toimub. Tegin siis esimese postituse Facebooki ja nutsin.

Viktoria küsis, miks ma nutan. Seletasin, et üks riik on teist rünnanud. Viktoria küsis, kust võtab üks president sellise mõtte, et hakata tülitama teisi riike. Hea küsimus viieaastaselt. Ta ütles, et kutsume teised eestlased ka ja läheme võitlema selle vastu. Ta on niisugune tulihingeline. Ühel õhtul lasi mul valida, kas panen talle multikad või läheme võitlema.

Ukrainas oli eilse (27. märtsi – toim) seisuga 139 last surnud, üle kahesaja vigastada saanud. Kohutavalt kahju, et süütud hinged peavad saama varakult nii valusaid kogemusi. Palun igal õhtul, et see sõda läbi saaks.

Missugused on praegu Ukraina sõjaga seotud meeleolud Gruusias? Milliste kanalite kaudu end kursis hoiate?

Suhtlen sugulaste ja tuttavatega. Kuulan Gruusia uudiseid, kus kajastatakse Ukraina sõda. Palju inimesi on Gruusiast läinud sõdima Ukraina poolele. On ära toodud langenuid. Gruusias maetakse oma mehi. Ühte langenut ei ole saadud veel ära tuua, sest ta on kuskil tulipunktis. Ühe hukkunu naine rääkis, et mees oli öelnud, et see on ka meie sõda ja ta peab minema, enne kui nad jõuavad meie laste ja meie kodudeni.

Tbilisis on suur toetus Ukrainale, kogu rahvas toetab, linn on Ukraina lippudes. Minister, kes keeldus sanktsioonidele alla kirjutamast, oli inimestele valu ja häbi ning rahvas protestib.

Peaminister Irakli Garibašvili on endise peaministri, Vene oligarhi Bidzina Ivanišvili poolt ametisse pandud ja tema käepikendus. Tugev lõhe on riigi ja valitsuse vahel.

Meedia kajastab iga päev põhjalikult Ukrainas toimuvat. Kui palju suudate seda jälgida?

Mingi hetk distantseerusin, aga tuttav jagas ukrainlanna ingliskeelset postitust, et te järjest vähem vaatate ja räägite ja kõik hakkavad sõjaga harjuma – see riivas südant. Ühel hetkel ei jaksa ja paned telefoni käest, aga ikka tekib süütunne, et teised peavad elama ööd ja päevad keldrites või näljas ja janus, ja mina ei jaksa uudiseid vaadata. Tekib kohe tunne, et pean olema kaasas, kaasa elama, toetama kasvõi mõttes.

Teiselt poolt on õige ka see, et sa ei saa oma elu elamata jätta. Mis kasu oleks sellest, kui siin vaimselt hävined ja kustud. Meil on normaalne minna kinno, käia teatris, kanda oma parimat kleiti, nautida enda elu, armastada ja öelda lähedastele, et neid armastad. Ei pea olema masendunud või depressiooni langema.

Arvan, et igaüks peab leidma oma tee, mis südamerahu hoiab. See on inimestel väga erinev. Mul on sõpru, kes iga päev erinevaid saite jälgivad ja uudiseid jagavad. Neil on Instagramis ja Facebookis suurem jälgijaskond ja nad kasutavad seda platvormi, et hoida inimesi teadvel ja ehk mõjutada seeläbi kuidagi riiki. On teisi, kes ei postita midagi, mis ei tähenda, et nad ei mõtle selle peale või ei ela kaasa.

Millal viimati Gruusias käisite?

Väikeste laste tõttu pole sinna mõnda aega saanud, Käisin, kui tõlkisin Jaan Tätte “Palju õnne argipäevaks” Tiit Palu palvel gruusia keelde. Tema käis Gruusias lavastamas aasta 2019 sügisel. Käisin kahes proovis. Koroona tõttu pole hiljem käinud. Ja nüüd on Ukrainas sõda ... See on meie kõigi sõda, kui pommid on suunatud süütu rahva peale, kui ei austata riikide piire ega elusid.

---

Natali palve

Armas Jumal, võta ta ära!

Öö on ja ma ei suuda uinuda.

Ma kirjutan, sest mõtetel on tugev jõud, kuid sõnadel veel suurem. Kirja pandud sõnadel aga omakorda suurem. Ehk keegi loeb ning ühineb ja jõud saab veelgi suuremaks.

Vastutan selle eest, mida mõtlen.

Kuulsin filmist või lugesin raamatust lauset: “Inimesed, kes kõige rohkem armastust vajavad, väljendavad seda kõige mittearmastusväärsemal moel.” Utreerides: vägistajad, pedofiilid, mõrvarid – nende sees on üüratu tühjus ja vajadus armastuse järele, mida nad tülgastaval moel endale krabavad.

Jumal, sama on Putiniga!

Teades põgusalt ka Putini elulugu – ta on lihtsalt lõhki kistud, traumeeritud ja valesti koheldud laps.

Jumal, Sa tead, et ma ei ole kunagi, käsi südamel, kellelegi halba soovinud. Ei soovi ka nüüd, aga mõistan, kuidas see kõlada võib.

Jumal, võta ta ära!

Võta Putin ära!

Mitte paha pärast. Hea pärast.

Las ta hing saab rahu ja seeläbi saame ka meie, kogu maailm saab rahu!!!

Las ta sünnib uuesti ja kasvades saab tast munk või nunn. Miks mitte, Jumal?!

Las ta õnnetu elu olla õpetuseks, et mehed hoiaksid naisi ja naised mehi, ja tehkem nii, et lapsed näeksid armastust, kokkuhoidmist ja hoolimist.

Et ühtegi last ei koheldaks emotsionaalse või füüsilise vägivallaga.

Nii et lastest ei kasvaks valu ja vihkamist täis täiskasvanuid, kes kogu oma sisemise pasa teiste peale oksendavad.

Jumal, võta ta ära!

Hea pärast!

Sest nii raske võib olla niimoodi vihata. Sest ükski inimene, kes armastab ennast, elu, kes on rahus ja rõõmus, ei tee teistele nii haiget.

Valu paneb tegema valu. Enda vihkamine on viha maailmale.

Jumal, anna talle rahu.

Võta ta ära!

Ma lihtsalt ei oska paremat plaani pakkuda.

Ma olen juba isegi näinud end vihahoos täisgranaatides tema peale viskumas. Ukrainas vabatahtlikuna sõdimas koos grusiinidega, et ka see Putini marionett Garibašvili sanktsioone rakendaks, ja mõelnud, et NATO Ukraina kaitseks ründaks, aga ükski pole hea plaan. Iga rünnak toob uue rünnaku. Ja vägivald vaid kasvaks. Ja valu külvab valu ja süütute inimeste surma.

Võta ta ära!

Ma veedan päevi jõuga mõtteid mujale tirides, et mitte nutta. Mitte olla ärev. Mitte karta nende inimeste pärast, kes hetkel valus, hirmul või haavatud.

Valus on neid uudiseid ja videoid vaadata-lugeda, aga ei ole ka võimalik end sellest välja lõigata.

Mul on kahju venelaste pärast, kes häbenevad täna oma rahvust ja riiki.

Mul on ääretult valus Ukraina inimeste pärast.

Jumal, ma ootan kevadet, kerget hingamist.

Kevadet ilma Putinita.

Palun.

Võta ta ära. Leebelt ja pehmelt.

Ta enda pärast!

---

INNA GRÜNFELDT
https://virumaateataja.postimees.ee/7489541/natali-vali-see-on-porgu-mida-nad-labi-teevad