Mõtiskluisi lavastuse tiemadel

Vigurlennuki lustakas sõit

2. novembril esietendus Rakvere Tiatris Urmas Lennuki mõnussalt metatekstist kubissev „Paunvere poiste igavene kevade”, lavastajaks Lennuk ise. Lennukas lavastus lennuka muusikaga (Kulno Malva ja Kristjan Priks), millest suuremb jagu elavalt ette kantasse. Osav ringikäimine tuttavate viiside ja regilauludega on maius pärimusmuusika austajaille. Eraldi tahan esile tõsta väga iad ieslauljat Vootele Ruusmaad ja kauniëëlsët Silja Miksi. Ühtlasi on Ruusmaa tore leid Visaku rolli. Kiita tuleb kunstnikutüöed (Kristjan Suits Tallinna Linnatiatrist) – suti sürrealistlikki lavakujundus lubab suurt mängulisust, mida (ülima) lustiga ära tarvitatasse. Surikaatidena piiluvaid tegalasi mõnuga mängivad näitlejad kõlavad ka mudu kenasti ansamblina kokku nii otseses kui kaudses mõttes.

Kostüimid ei kratsi silma, nagu vahel ette tuleb, on uopis muhe rätsepatüöe. Ärnja-preili parukas siiski tekitab küsimuisi. Arvan, et ajastukohasse suenguga saaks vaataja ikkegi aru, millisse lihtilise tütarlapsega tegu. Või pold õige parukas esietenduseks lihtsalt valmis saand? Mieldib, et Kiire roll pole lahendatud tavapärassel muel alekuomilise äpardina, et temas on nähtud inimest oma mitmekülgsel muel. Neh, ta on alekuomiline. Neh, äpardub samuti ja üsna pal´lu, aga tal on oma Tõde, ta on aus oma tunnetes ja alasti oma armastuses.

Sõnad, sõnad, sõnad – samapal´lu kui visuaali, liikumist ja muusikat, nautisin viluluogina (krieka kieles philologos – kir´randuse- või õpetatusearmastaja < filo- + logos kõne, õpetus (dict.vsl@eki.ee)) pidevat sõnadega mängu ja näha oli, et seda tievad ka näitlejad. Väl´lendist viiulit mängima saab kindlasti kiiresti uus populaarne miem (kir´rkieli meem).

Veidi murelikuks tieb siinkir´rutaja Madis Mäeoru valimine Arno rolli. Mitte sellepärast, et ta akkamma ei saa; vastapidi, karakter on uvitav, mitmetahuline. Murelikuks tieb sie, et nimetatud näitleja on sarnasses rollis juba mitmendas tükis; nišistumine terendab. Luodan, et sie osutub siiski vatamorgaanaks, ei muuks, ja arvustaja liigseks mureks.

Ma armastan Rakvere Tiatri kavasi. Nad on etenduse jätk ja selle luomulik osa, selle pikendus, mitte midagi eraldiseisvat. Teravmielsed lisad kingitusena annavad vürtsi (kohe mienuvad „Lendas üle käupesa” kempsupaberirull ja „Sinatraga taevasse” latekskindad). Siekord on minusugusse aiandusvriigi südant rõemustamas sahissevad süöedavate taimede siemned – elagu Maarahva Puod! Esialgsel vaatlusel tuvastan pakki piiludes tilli-, lehtsalati, basiiliku- jt terakesed. Mmmm. Kuigi lavakujundust silmas pidades ieldasin pigemb mingi kollasse lille (gerbera, kakar, saialill, raps, rakvere raibe jne) ivakeisi leidvat; aga jo siis lähtuti põllu-, tänapääva linnainimesile mõeldes potipõllupidamisest. Kena siegi.

Kõike iad ei jaksa ülesse kiita, mudu lähëb läilaks ja tulevasel vaatajal igavaks ehk vähë üllatuisi jëëb järële, aga üllatusil on oluline koht lavastuses. Ainult nõnnapal´lu viel ütlen, et üks viimasse aja parimad võitlusstsiene oma ehtsuses ja kohtluses on just selles tükis.

Oiatan: kanuonilise „Kevade” interpretatsioniga siin sidemeid leidub, kuid mitte sugulust. Suovitan suojalt kuos kuogi ja kohviga. Mina igatahes lähën viel vaatamma.