Mina, Naine

Lavastaja - Toomas Suuman
Kunstnik - Kristi Leppik
Muusikajuht - Ahti Bachblum
Liikumine - Kristin Pukka
Lauluõpetaja - Maiken

Naine - Ülle Lichtfeldt

Kõik mehed on sead, kõik naised on naised.
Õieti sellepärast ongi kõik mehed sead, et naised on vaid naised.
Naised on meestest jumalad loonud. On tõstnud nad isandatena troonile ja toovad neile kingituseks lapsi, lõunasööke, toatuhvleid ja pisaraid.
Mehed ei märka naiste kingitusi.
Nad arvavad, et nõnda peabki. Mees on puuslik – juhm ja tiirane.
Naine teab seda ja ometi kummardab ta ette, heidab rõivad ült, pakub ennast ja otsib õnne.
Mees on õnnelik oma mehelikkuses. Naise õnn – perekond, lapsed, köök, tolmuimeja ning orgasm on võimalikud vaid koos mehega, läbi tema, tema kaudu. Naise töö on mehe jaoks vaid mäng. Naise mälestused ja naise vanadus on ainsad, mis on päriselt tema omad.
Mees haigutab ja planeet pöörab ennast.
Naine karjub ja kaja ei jõua tähtedelt temani.
Ei jõua mitte kuhugi.

„Ma olen ammu loobunud sinu poolt raisatud aega taga nutmast!
Perspektiiv olid sa. Illusioon. Lubadus – mida sa tegelikult ei andnudki. Ma kujutasin üksnes ette, et sa võiksid olla lubav ja arenev.
Sina ütled muidugi, et hoopis mina olen muutunud. Iga võimete piiril töötatud aastaga üha sootumaks. Mis parata! Sügav tarvidus meie elu ka sinu eest edasi viia, sinu asemel edasi viia, see paneb mees-suguhormoonid tööle tead! Toimin testosterooni pealt, nagu mees muiste!“

Esietendus väikeses saalis 27. aprillil.