Meenutades Toomas Suumani

„Toomase õnnistus ja needus oli see, et ta ei suutnud elus midagi kiretult teha“

Suri Rakvere teatri sümboliks peetud näitleja ja lavastaja Toomas Suuman (09.05.1956-14.05.2022)

„Toomase õnnistus ja needus oli see, et ta ei suutnud elus midagi kiretult teha,“ meenutab Rakvere teatri dramaturg ja lavastaja Urmas Lennuk. „Kirjandustoas koosveedetud aastatest meenub meeletu emotsionaalsus. Tohutud vaidlused ja arutelud saatsid iga viimast kui pressiteadet või artiklit. Tuba oli maast laeni sinist suitsu ja kirglikke arutlusi täis. Kõik asjad olid kõige tähtsamad. Vaidlused kestsid teinekord poole ööni. Suurt asja pidi ajama suure kära saatel ja üle kõige kaikus alati Toomase kirglik hääl.“

Toomas Suumanil kirge jagus. Mitte üksnes häälde. „Samamoodi pidi ta laval mängima - kasvõi episoodilist rolli - aga kogu raha eest!“ on Lennukil (pildil) meeles.

„Tema kohta ei kehti kindlasti ütlus, et kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool. Poole rehkenduse pärast polnud Toomase kultuuris mõtet kodust välja tullagi. Tagantjärele tundub, et ta lihtsalt ei osanud poole jõuga asju teha ja selles suhtes oli tal õigus. Kui midagi juba teha, siis kogu hingest. Isegi, kui teinekord hästi välja ei taha tulla.“

Kirgliku näitlejaga kohtus Lennuk esmakordselt aastal 2000, kui lavastas Rakvere teatris Tennessee Williamsi „Iguaani ööd“. „Mäletan, et kui pärast üht proovi hakkasin märkmeid lappama, siis Toomas vaatas mind, luges lehed üle ja oigas sarkastiliselt ning häälekalt, et 25 lehekülge märkmeid, palju õnne!“ muheleb Lennuk. „Noore lavastaja suhtes, kes eriti ülesandeid jagada ei osanud, oli ta kommentaar väga õiglane. Siiski kujunes temast nii prooviperioodil kui ka kõigil järgnevail aastail, mil oleme Rakvere Teatris koos töötanud, väga toetav ja oluline mõttekaaslane.“

„Ma nutsin ta käes, nutsin ikka päris mitu korda.“

Lennuk polnud ainus algaja lavastaja, kes Suumanilt väärtuslikke elu õppetunde sai. „Meil oli väga raske tööd teha koos,“ sõnab Eili Neuhaus (pildil), kelle lavastustes „Lendas üle käopesa“, „Onu Vanja“ ja „Tavaline ime“ Suuman mängis. „Ma nutsin ta käes, nutsin ikka päris mitu korda. Tema ei näinud kordagi, et ma nutan. Praegu ma mõtlen aga, et Toomase surmaga on üks vundamendikivi alt ära võetud. Ta oli tülikas ja vaevarikas lavastajale, aga ta oli alati esimene vundamendikivi, millele toetus lugu.“

Mis oli see vägi, millega Suuman lavastajad abituks muutis? „Tal oli nii palju mõtteid,“ tõdeb Neuhaus. „Ma ei tea, kas see on tarkus. Vahel on tarkuseks oskus suu kinni hoida. Seda tarkust oleksin lavastajana temalt oodanud, aga seda juhtus üsna harva. Ta võis väsimatult fantaseerida, leidis lavastuslikke seoseid, millest minul polnud kasu mitte tuhkagi. Tema distsiplineerimine ja raamides hoidmine oli tõeline proovikivi. Vähe sellest, et ta innustas kõiki oma suurepäraste leidude ja ideedega, ta võis sinust niimoodi üle sõita, et keegi kurat enam ei mäletanud, mis minu kui lavastaja idee oli - kõik kandsid hinges Suumani teatraalselt esitatud ideed.

Ent see kõik, millest ma praegu räägin, oli selline kool! Olen kogu oma teadliku teatrielu veetnud koos Toomas Suumaniga ja kõik rõõmud, kõik mured, kõik riiud, kõik leppimised olid meil kui ühes peres ikka. Nüüd meil enam seda üht pereliiget ei ole. Lihtsalt ei ole.“

Neuhaus peab pausi. „Toomas oli mängur, ta oskas kõike mängida,“ jätkab ta. „Arvan, et päris-Toomas jäi siis koju, kui ta koduukse enda järel kinni tõmbas. Mida rohkem ma temast tagantjärele mõtlen, mõistan, et ta oli siiras väike poiss, kes ei kasvanudki kunagi suureks. Jumal tänatud, sest kõik vaimustused ja naudingud tulid teatrisse läbi tema. Ta oli energiapomm, kes jagas energiat kõigile. Ma ei tea, palju ta ise seda meilt vastu sai. Aimasin, et tal on ka teistsugune poolus, kuid mina nägin kogu aeg näitlejat, suure algustähega igas olukorras: ratta seljas, autoroolis, poejärjekorras, teatrist rääkimata. See oli nii nauditav! Aga pärast seda, kui ta kõikidest etendustest eemale jäi, on teater tühi. Toomas on puudu.“

„Ta oli nii Viru mees, et lase aga olla.“

„Toomas oli väga mitmekihiline inimene,“ lausub Üllar Saaremäe (pildil), Suumani endine kolleeg. „Teda paari sõnaga iseloomustada oleks ääretult keeruline, eks see näita väga suurt isiksust. Ta oli äärmiselt lojaalne Rakvere teatrile. Ma ei usu, et tal ei olnud variante teatrit vahetada, kuid ta oli lõpuni truu. See on tänapäeva noortele ilmselt mõistetamatu, et lükkad samas teatris seda kivi nagu Sisyphos igal hooajal üles mäkke, siis veereb see tagasi ning uuel hooajal hakkad uuesti otsast pihta. Kõige selle keskel oli tal oma võttestik ellu jääda ja mitte lolliks minna. Ta võis olla väga põikpäine ja põhimõtteline, ent teatud asjades väga kompromissivalmis. See näitas ilmselt ellujäämisoskust. Ta oli meeletu lugemuse ja mäluga. Ta oli entsüklopeediliste teadmistega eri valdkondadest. Hämmastav oli seegi, kuidas Toomas, olles korra-paar lõigukese üle lugenud, võis ta seda juba peast tsiteerida. See oli uskumatu!“

Hämmastav, aga kogu vastuolulisuse juures oli ses mehes midagi erakordselt aadellikku ja peent. „See oli üks Toomase paljudest tahkudest,“ nõustub Saaremäe. „Ta ise ennast sinivereliseks ei pidanud, pigem vaatas ta selle pilguga Peeter Jakobi poole ja nimetas teda meie teatri aadlimeheks. Toomases endas olid aga härrasmehelikud jooned täiesti olemas. Hardi Volmeri filmis „Elavad pildid“ mängisid nood kaks ju mõlemat parunit. Mõlemad olid eestiaegsed härrasmehed, ehkki esimesel Eesti ajal polnud elanud neist kumbki.“

Äärmine truudus Rakvere teatrile ei tõusnud tühjast kohast. Suuman oli Rakveres sündinud. „Oma teatrile lojaalne olemine läbi valu ja vaeva, naeru ja rõõmude on tema puhul oluline,“ mõtiskleb Saaremäe. „Toomas oli natuke suurem kui lihtsalt ühe teatri näitleja nii isiksuse, inimese kui loojana. Kunagi öeldi õpetajate kohta „maa sool“, aga minu jaoks on Toomas Virumaa maa sool. Ta oli nii Viru mees, et lase aga olla: kogu oma olemusega ja kõigis oma ütlemistes. Ta oli ikkagi kultuurinähtus.“

TOOMAS SUUMAN

•  Lõpetas aastal 1974 Otepää keskkooli ja aastal 1978 Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri VIII lennu.
•  Töötas aastatel 1978-1980 Vanemuise teatris. Alates 1980. aastast Rakvere teatris.
•  Suuman on mänginud mitmes Eesti filmis („Elavad pildid“, „Soo“, „Mehetapja/Süütu/ Vari“, „Lumekuninganna“, „Agent Sinikael“ jt) ja teleseriaalis („Kättemaksukontor“, „Kelgukoerad“, „Ohtlik lend“ jt).
•  Suuman on näidendite „Meil aiaäärne tänavas“, „Linnapea“, „Liivad“, „Enesekaitse“, „Saksad sõitsid saaniga“, „Nõiutud kevade“, „1900“, „Viimase öö õigus“ ja „Iisejõe sääsed“ autor. Näidendeid on lavastatud Rakvere teatris, Endla teatris ja suveprojektidena. Teinud dramatiseeringuid ning avaldanud teatriartikleid.
•  Pälvis rea tunnustusi: Rakvere linna teenetemärk 2002, Rakvere teatri kolleegipreemia parim lavastaja 2007 ja 2008, Karl Aderi auhind 2009, näitlejate liidu auhind tunnustatud näitlejale, kes on millegipärast jäänud ametliku tunnustuseta 2010, Rakvere teatri kolleegipreemia parim meesnäitleja (aastail 2010, 2015, 2016, 2021) ja Lääne-Viru maakonna kuldne vapimärk 2014.
• Viimasteks rollideks Rakvere teatris jäid Aleksander Vladimirovitš Serebrjakov „Onu Vanjas“, Edgar „Tantsus“, Võlur ja Minister „Tavalises imes“ ja Roote „Kasvatushoones“.

Allikad: Rakvere teater, Eesti entsoklüpeedia

AIGI VIIRA
https://elu.ohtuleht.ee/1062239/meenutades-toomas-suumani-toomase-onnistus-ja-needus-oli-see-et-ta-ei-suutnud-elus-midagi-kiretult-teha-