MEELIS OIDSALU: Uinutav teatriõhtu keskeakriisis õppealajuhataja särava ja võimestava monoloogiga

ARVUSTUS
Noore Elmo Nüganeni söakust Karl Koppelmaal jagub, võrreldava veenvuseni jääb veel minna.

Rakvere teatri autobiograafilise varjundiga lavastuse „Katk.Est.Used” kohta on autor ja lavastaja Karl Koppelmaa öelnud, et see on ühe loomingulise etapi lõpp. Koppelmaa omaeluline pihtimuslik lavastus mõjubki katsetusena kohaneda suure lavaga. Minategelane Autor (Imre Õunapuu) on eeslaval publikuga suheldes isegi ilmselgelt segaduses, et mis see õieti on, mis seekord väljendamist vajab. Harva näeb, et keegi nii hooliva eneseirooniaga loomingulise otsingu tajutud luhtumist kommenteerib, selline aus eneseteadlikkus on peale julguse ka intelligentsuse märk ja loomingulise pikaealisuse ennustaja. Loojate eneseteadlikkuse küpsemisest kõneldes - soovitan nii Koppelmaa lavastuse vaatajatel kui ka teistel teatrisõpradel kindlasti lugeda ajakirja Teater.Muusika.Kino viimasest numbrist Madis Kolga ja Kaja Kanni intervjuud lavastaja ning näitekirjaniku, Rakvere teatri ühe tugisamba Urmas Lennukiga. Kümnendi kultuuriintervjuu elamus garanteeritud.

Haavatav ja väljakutsuv

Urmas Lennukiga käekirjalt veidi sarnanev Karl Koppelmaa on 2018. aastal võitnud ühe Saksamaal korraldatud näidendivõistluse. Ta on nagu Lennuki viimased lavastusedki Rakvere teatris jäänud silma tudengilikult pusserdava esteetikaga, mis on teadlik teatrit painavast asjatust glamuurist ja mis üle kõige väärtustab maineküsimuste asjus hoolimatut otsinguvabadust.
Uku Uusbergi algusaegade autoriteater on siiski ehk Koppelmaale kõige lähem sugulane, mõne olulise erinevusega. Uusberg on algusest peale olnud rõhutatult haavatav, aga samal ajal jõuliselt otsinud laval harmooniat vend Pärdi koorimuusika ja sõnamängude abil. Koppelmaa autoripositsioonis ristub samamoodi haavatavus väljakutsuvusega: tema tegemisi on saatnud selline häbitu põlve otsas tegemise hõng, mis vastandub julgelt poodiumlavade tehnilisele särale. Tõsi, lavastaja on jõudnud korra ka Kuressaare teatri poodiumlavale, aga kuna tegemist on mikroteatriga, siis see ei loe. Poodiumile asetatud teatrit väljakutsuvalt eiravast autoripositsioonist lähtudes on Koppelmaa teinud pigem tillukesi hõllanduslikke tükke. Julgus hoida suurte lavade valgusvihkudest eemale ja seda teha mitte ründavalt, vaid haavatavalt otsides - see ongi minu jaoks olnud Koppelmaa senine nägu ja panus meie teatrikultuuri.

Nüüd siis enda senist autorihoiakut reetev julge samm suurele lavale, kuhu peale Koppelmaa alter ego on toodud viimaseid päevi lapseootel naine (Grete Jürgenson), kes naaseb kodulinna sünnitama. Autori neurootilise ämma (Silja Miks) juures valmistutakse emadepäevapeoks. Lava palistavad kaks kõrget stendi väljavalgustatud ja etenduse käigus värvi vahetavate perepiltidega (Johannes Valdma kujundus). Paar disainerivalgustit ja diivan võiksid olla iga edasipüüdliku Eesti pere elamises. Mis seal ikka kommenteerida, teiste inimeste kodu, ise teavad, kuidas elavad.

Autori ema (Liisa Aibel), äi (Peeter Rästas) ja naiseõde (Jaune Kimmel) saavad igaüks võimaluse pidada mitu monoloogi, mis võiks kuuluda ükskõik millise Eesti pere repertuaari. Koppelmaa teksti samastumislävend on madalavõitu, tekst tundub ohutu nagu Prisma supermarketi lettide vahele paigaldatud karussell. Teravust ja ilmutuslikkust jääb puudu, isegi kui vaimukusi lendab. Võib kõlada õelutsemisena, aga Koppelmaa tükki vaadates meenus oma lapsepõlvest, et kõige tüütum osa perekondlikest külaskäikudest oli see aeg, kui võõrustaja võttis välja oma albumid. Meie pere pidi puhtalt viisakusest teesklema tohutut huvi albumi sisu vastu. Oi, kuidas me küsimusi esitada punnitasime. Veidi sama tunne tekkis saalis.

„Katk.Est.Used” vajanuks kangemat kunstilist filtrit, olgu elufilosoofilist nagu Ingmar Bergmani lapsepõlvemälestused või stiililist nagu Tõnu Õnnepalu enesekirjutused. Pigem on lavastuse kangelane näitekirjanik Koppelmaa asemel lavastaja Koppelmaa ja sedagi saalivälistel põhjustel: pole veel kohanud kedagi, kes julgeks oma suure lava debüüti avalikult siirdeteoseks nimetada. Mitmetähenduslikult hakitud pealkiri mõjus pelga kenitlusena. „Katk.Est.Used” on särav sahtlidramaturgia, mille ülelugemine oleks pidanud loojale ütlema: tee nüüd hoopis päris katkestus lavastuse asemel, ela vahelduseks, uuri elu, koori uusi nahku, inkubeeri. Või siis kuula, mida isadusel sulle öelda on. Või siis on noorele autorile liiga vara tekkinud liiga usin ja mõjukas fänniklubi. Laske Koppelmaast nüüd mõneks ajaks lahti. Las saab suureks.

Üks võimas monoloog

Lavastus on jäänud ka rütmistamata või õigemini rütmistavad monoloogid teatriõhtu liiga ühetasaseks, ka Jaune Kimmeli sümpaatne laulusoolo ei suuda seda uinutavat ühetaolist rütmi lõhkuda - teise vaatuse keskpaigaks võitlesin unega... kuni Silja Miks tõstis mikrofoni eeslavale ja esitas keskeakriisi põdeva õppealajuhataja monoloogi. Soovitan seda monoloogi tiražeerida ka mujal kui teatrilaval. Võimas ja võimestav. Nii tekst kui ka esitus tabasid kümnesse ning ainuüksi selle hetke, aga ka trupi üldise reipa ja nakatavalt eneseteadliku häälestuse nimel julgen lavastust soovitada. Ülejäänus on liiga palju kompromisse väikelinna teatri suure lava reeglitega, mida raamib autoriteatris harva kohatav roidumus: „MINA: Ma ei suutnud välja mõelda, et kuidas edasi minna, ja siis kirjutasin ühe dialoogi hiirega. TEMA: No tore, et sa mõne dialoogi ka kirjutad. MINA: See läheb ka muidu sisse. TEMA: Sul hästi kõik?”

Hiir (Madis Mäeorg) tulebki, on piisavalt piinlik, et ühtlasi lõbus oleks. Lavastusse üritas ennustamatuseenergiat süstida poolpaljas tegelane Tivolimees (Madis Mäeorg), kes nõiatrummi tagudes saali tungis. Ta oli peale rütmilõhkuja ka ilmselt autori varajase keskeakriisihirmu karikatuur. Mäeorg pingutab Tivolimehena publiku seas joostes natuke üle, veidi hirm hakkab ja mitte sellisel moel, nagu tahaks, et teatrisaalis hakkaks. Selliseid labasusi on õnnestunud kõrgkultuurilise taotlusega siduda ainult Elmo Nüganenil. Omaaegse noore Nüganeni söakust Koppelmaal jagub, võrreldava veenvuseni jääb veel minna. Kes julgeb, küll see lõpuks ka veenma hakkab ja märksa rohkem kui need, kes teevad kindla peale minevat teatrit. Seetõttu soovitan lavastajal sedagi artiklit siin julgelt ignoreerida.

MEELIS OIDSALU
https://epl.delfi.ee/artikkel/94649073/arvustus-uinutav-teatriohtu-keskeakriisis-oppealajuhataja-sarava-ja-voimestava-monoloogiga