MART RAUBA INTERVJUU helilooja Veiko Tubinaga

Veiko Tubin: “Heli ei tohi teatris olla kunagi peaosas”

Veiko Tubin on vabakutseline lavastaja, näitleja ja helilooja, kes loonud helikujunduse ja originaalmuusika rohkem kui kolmekümnele lavastusele. Neist viimane on Indrek Hargla raamatul põhinev ja Aare Toikka lavastatud “Suvitusromaan” Rakvere teatris.
Samuti on ta juhtinud saateid nii oma näo kui ka häälega. Minevikku kuulub ETV teatrisaade “Kontakt”, siiani on aga eetris taskuhääling “Armastusest”, mida ta juhib koos Kundast pärit Elina Naaniga.

Teatri muusikalist poolt valdab Veiko Tubin hästi. 2014. aastal pälvis ta Eesti teatriauhinna kahe Tallinna Linnateatri lavastuse muusika eest. 2020. aastal tõi talle aga Eesti Kooriühingu aasta teo preemia lavastaja roll Gustav Ernesaksast jutustavas muusikalises tükis “Hakkame, mehed, minema”.

”Suvitusromaan” on päris tõsise ja sünge lugu. Laval mängitakse läbi palju selliseid asju, mille kujutamisest teatris teinekord ringiga mööda minnakse. Näiteks vägistamisstseen. Kas olete kunagi teinud muusikat sellest veel karmimale vaatemängule?

Minu kõige tumedamad või ka karmimad, kui nii sõnastada, teatrimuusika killud on sündinud ikka lavastaja Aare Toikka lavastustele. On olemas mingid teemad, mis Aaret köidavad, ja ta julgeb teatrilavale tuua ka tavaelu varjukülgedesse jäävaid lugusid. Nõnda on tumedamaid teemasid kõlanud nii “Dekameronis” kui ka “Romeos ja Julias”, mis peaks olema küll armastuslugu, kuid eks sealgi on ju tumedad jõud mängus.
Igale lavastusele muusikat kirjutades peab arvestama sellega, et heli ei tohi teatris olla kunagi peaosas. Laval on ikkagi näitleja oma sõna, teksti ja rolliloomega ning muusikal on toetav jõud. Teatrilavastuse helid peavad vaataja viima leebelt teatud meeleseisundisse. Nõnda tuligi hakata otsima eri kõladega instrumente, mis võiksid antud loosse sobida.
Nii kõlavadki kõige tundelisematel ja valusamatel kohtadel kaeblevad ja mõjusad tšellokeeled ning vastukaaluks üksildastel kohtadel põhjamaine nukker vile.

Millise sisendi andis lavastaja? Kui palju oli seda vabad-käedstiilis katsetamist?

Meie koostöö Aare Toikkaga on aastate jooksul kujunenud nii, et mõistame tegelikult teineteist juba üsna väheste sõnadega. Temaga on hea koostööd teha, sest ma tajun, millises stiilis hakkab lavastus tulema, ja kuulen juba oma peas valmivat muusikat. Ja Aare usaldab mind õnneks väga palju, nii et harva juhtub see, et peab mingeid suuri, kardinaalseid muutusi tegema. Pigem olen ma ise palju suurem kriitik endale kui lavastaja.

Kui pika perioodi jooksul selle tüki muusika sündis, kas külastasite proove ka või tegite “kodukontorit” kuskilt stuudiost?

“Suvitusromaani” muusikat sain hakata kirjutama tegelikult juba kevadel, kui ma veel isegi näitemängu polnud lugenud. Kuna näitemäng põhineb Indrek Hargla novellil, lugesin esimese ropsuga selle läbi. Seda lugedes hakkasid juba esimesed helikõlalised pildid kangastuma ning hakkasin vaikselt mõtteid salvestama. Tänapäeval on hea võimalus, et saad muusikat kirjutada peaaegu igal pool, kuhu oma sülearvuti kaasa võtad. Nõnda kirjutasin ma nii oma stuudios Tallinnas kui ka Rakvere teatri suures saalis.
Teatrimuusika looja jaoks on väga oluline käia proovides. Vaadata, kuidas näitlejad rolli loovad, millise lavamaastiku on kunstnik loonud, kuidas valgused tööle hakkavad. Muusika peab sellesse tervikusse sobituma ja ei tohi ansamblist välja kukkuda. Lisaks on vaja aru saada, kuidas aeg laval töötab, et täpselt tajuda, millise pikkusega ja tonaalsusega muusikat kirjutada. Teatri heliloojale on prooviprotsessis osalemine väga oluline.

Kas on midagi, mis käib kohe kindlasti teatrimuusika loomise protsessi juurde, aga mida inimesed võibolla ei oska sellega seostada?

Põhiline on ikka see, et tuleb jääda tagasihoidlikuks. Teatrisse loodav muusika ei ole tavaliselt selline, mida saaks kontsertidel esitada. See on ikka näitlejat toetav, atmosfääre loov ja emotsioone pakkuv. Tihti jääb muusika näitlejate räägitud teksti alla ja see ei tohi mingil juhul sõnadega võistlema hakata. Eriti hea teatrimuusika on see, mida sa peaaegu isegi tähele ei pane. Selline, mis orgaaniliselt lavastuse puslesse sobib.

Mis on läbi aegade parim teatri- ja filmimuusika soundtrack ja miks?

Nii on raske öelda, aga kindlasti mõjutas mind noorena palju Ardo-Ran Varrese kirjutatud teatrimuusika ja Hans Zimmeri filmimuusika. Mõlemad autorid suudavad oskuslikult oma muusikasse panna visuaalset pilti ja jutustavat keelt.

MART RAUBA
Loe pikemalt: https://virumaateataja.postimees.ee/7370081/veiko-tubin-heli-ei-tohi-teatris-olla-kunagi-peaosas