MART RAUBA: filmikeelne teatritükk, mis jääb natuke kriipima
“Suvitusromaan” on filmilik lavastus, tunnistavad ka tegijad ise. Väikese müsteeriumi ja suure romansiga trillereid toodetakse enim kinolinale. Igasugune katse selline žanr teatrilavale tuua nõuab vähemalt sama palju mune, kui nõutakse peategelaselt selles karmis loos.
Indrek Hargla teose põhjal Aare Toikka lavastatud tükis tuleb noor kirjanik Ervin (Elar Vahter) südasuviste Virumaa metsade vahele, et kirjutada romantiline seiklusromaan. Toorelt maamehelt üüritud majakeses leiab ta inspiratsiooni, kuid armub sealjuures peremehe pruuti (Anneli Rahkema), sattudes seeläbi ise ohtlikusse põnevusloosse. Lahti rullub sünge pilt sajandipikkusest verisest vaenust kahe perekonna vahel, mis pöördub noorte armastajate vastu.
Ilma lõppu reetmata võib öelda, et “Suvitusromaan” on kirega mängitud, tekitab pinget ja hoiab seda. Loob mitu tegevusliini ja hoiab need väga sirgelt rööpas. Viskab kildugi vahele, liikudes siiski süngete pöörete ja trillerižanri mahlasemate võtete saatel halastamatu kulminatsiooni suunas.
Karme ja valusaid lugusid mängitakse teatrites kogu aeg. “Suvitusromaan” aga eristub ja lausa halvab korraks oma füüsilisusega. Päriselt mängitakse läbi nii mõnigi stseen, mis teatrilava jaoks tihti ringiga mööda kirjutatakse. Lavastuse tugevus ongi see vahetu füüsiline kontakt, millega kiiresti harjub, samuti loo jutustamise lihtsus ja konkreetsus. Kui antakse molli, siis antaksegi. Kui korraks tundubki natuke twinpeaksilikku müstikat läbi puulatvade kumavat, siis tegelikult on kõik väga lihtsalt jälgitav. Kogu vajalik info antakse edasi õiges järjekorras, just nagu filmides.
Tugevad rollid teevad kõik näitlejad, eriti arvestades seda, et teatris ei saa ühte action'i-stseeni kaskadööri selja tagant ära filmida, siis kukerpalliga püsti hüppamist teise nurga alt kaadrisse püüda ja seejärel peaosalisest lähivõtet teha. Julge ettevõtmine, aga julge hundi rind on rasvane. Või siis haavleid täis.
Selles mõttes tundsin ennast isegi hästi, et ma polnud Indrek Hargla raamatut lugenud ega teadnud ette ühtegi pööret. Ei tea ka, kui palju raamatus toimuvat lavale ei jõudnud.
Plusspunktid kindlasti väga elusalt välja mängitud kõrvalliini eest Ervini ning tema toimetajast ja asjaajajast sõbratari Kertu (Natali Väli) vahel. Pahasid maakaid kehastavad machopõmmpead müdistavad ka täitsa nummilt. Pean tunnistama, et nende seas rapsinud Rakvere teatri värskeim näitleja Rainer Elhi oli oma karakterisse nii sisse läinud, et tundsin ta ära alles siis, kui ta etenduse lõpus kummardas, ehkki laval olen tema esitust varem näinud ja nautinud küll.
“Suvitusromaan” on igatahes närve kõditav ja hästi mängitud lavastus, millel võib olla teinegi tänuväärne funktsioon. Nimelt võib selle nägemine tuua teatrile lähemale neid kultuurisõpru, kes muidu on eelistanud alati kinoskäiku.
MART RAUBA
Loe pikemalt:
https://virumaateataja.postimees.ee/7387508/suvitusromaan-filmikeelne-teatritukk-mis-jaab-natuke-kriipima