MARIS PAAS: Verine kättemaks Rakvere moodi

Kuulus kirjanik Ervin – kuulus ta ju on, kahe kirjandusauhinna omanik – läheb kaheks nädalaks metsa keskele oma uut romaani kirjutama. Linna jääb teda igatsema sõber, toimetaja Kertu. Turismitalu omanik on jõmmist jõhkard Gunnar, kel on temast noorem naine Anna. Anna, kes on olnud kunagine Eesti olümpialootus vibulaskmises. Armukolmnurk on kiire algama, sest milline naine ei oleks huvitatud «vabast maailmast» tulnud poeetilisest mehest. Kuidas see armuleek peaosalisi tabab, jäi esietendusel pisut arusaamatuks.

Armuasjad ja tagaajamised

Nii-öelda kirge Ervini (Elar Vahter)​, silmis küll ei paistnud. Või siis oli see kirg peidetud tema valmiva romaani tegelastesse ja kirjanikul endalgi oli raske vahet teha, kes on kes. Kas armastab ta Annat või oma rüütliromaani naistegelast Ylsvingi? Naistel muidugi armuasjadega nii segaselt ei lähe, nemad ütlevad kohe välja, mis nende südames toimub. Nii teatas ka Anneli Rahkema mängitud Anna ennast-unustava kirega nagu neis pooleneljastes seebiseriaalides, et kuigi ta armastab Ervinit, peab ta jääma Gunnariga. Lugejale võib see minu kirjutatu pisut segaseks jääda (nagu mul endalgi teatrisaalis), aga õnneks anti esimese vaatuse lõpus teada, mis seal metsade vahel siis tegelikult toimub. See on vendeta Virumaa kombel, mis on kestnud kahe suguvõsa vahel juba Vabadussõjast saati, ning ajutine vaherahu on sõlmitud perekondi abielu teel ühendades.

Kui esimese vaatuse sissejuhatus sai läbi, hakkas teises vaatuses juba midagi ka juhtuma ning näitlejatelegi tuli mängulust sisse. Püssid hakkasid paukuma, tegelased muutusid kurjemaks ja kui tagaajamiseks läks, oli juba täitsa põnev. Finaali peaks igaüks ise teatris kogema, aga vihjeks võib öelda, et kui teile meeldivad põhjamaade krimikirjanikud Nesbø ja Kepler, siis teadke, et just sellist närvikõditavat verepulma, Eesti moodi, viimastel minutitel laval näha võibki.

Muidugi sai etenduses ikka nalja ka. Gunnari (Tarvo Sõmer) jõmminaljad ja kirjanduskauge metslase teadmine, et eks kõik kirjanikud on ühed Koidulad, pani publiku naerma. Tiina Mälbergi mängitud meesnaine Luule, suguvõsa juht ja ametilt politseinik, oli värskendavalt naljakas tegelaskuju.

Mida peab eriliselt kiitma, on lavakujundus. Kes tahab head kunstnike koostööd näha, sõitku Rakverre. Iir Hermeliini ja Sander Põldsaare ühistööna on laval huvitav, ilus, täiuslik kunst. Võib muidugi küsida, kas teatri lavakujundus liigubki edaspidi ekraaniga ühte jalga ning me võime näha tulevikus pea igal etendusel ka kinolina, aga ju see siis kuulub kaasaega ja on trend, nii et mis siin ikka vaielda.

MARIS PAAS
Loe pikemalt: https://kultuur.postimees.ee/7366492/verine-kattemaks-rakvere-moodi