MARIS PAAS: Teatrikunstis võiks rohkem kunsti olla

Ibsen on öelnud «Rosmersholmi» kohta, et seal on juttu võitlusest, mida iga tõsine inimene peab pidama iseendaga, et oma elulaad veendumustega vastavusse viia.

See 1886. aastal kirjutatud Ibseni draama on Eestis vähetuntud ja vähemängitud, viimati mängiti seda Rakveres 1993. aastal. Sestap tundub Rakvere teatri valik huvitav ja tekitab ootusärevust millegi suure eel.

Lavastaja Peeter Raudsepp ütles Virumaa Teatajale antud intervjuus, et tema eesmärk on näidata, kuidas tegelikkuses isiklik on poliitiline ja poliitiline on isiklik, et inimesed hakkaksid selle loo juures kaasa mõtlema – nad peavad ise otsustama, kelle poolt nad on kogu selle isikliku ja poliitilise võitluse juures. Samuti tahab ta esile tuua 140 aastat tagasi kirjutatud lavastuses naistele arvamusvabaduse andmise teema. Viimaste aastate hoovuses, kui Eestis tõstab pead marukonservatiivsus, tundub näidendivalik põnev!

Lühidalt kokku võttes võiks Ibseni draamat selgitada kui lugu pastor Johannes Rosmerist (Margus Grosnõi), kes elab oma suguvõsa mõisas ja on kaotanud segastel asjaoludel oma abikaasa. Talle on seltsiks jäänud vaba ja vallaline preili Rebekka West (Natali Väli). Rebekka võtab oma südameasjaks vabastada pastor suguvõsa taagast, pimedast usust jumala vastu, õhutades pastorit õilsusele ja võrdsele kohtlemisele kõikide inimeste suhtes. Mängu sekkub Rosmeri kadunud abikaasa vend, rektor Andreas Kroll (Peeter Rästas), kellele ei anna rahu sõbra mõttemuutused, kes tahab elada edasi vanaviisi. Nii kahe tule vahele jäädes selgubki lõpuks, kas võidab üllameelsus või ei ole inimloomuses iseendaga võitlust pidades võimalus võitjaks jääda.

Metsik tempo

Etendus algas ja kestis ja lõppes metsiku tempoga. Vahepeal jõuad vaid mõelda, et huvitav, kas norralased ongi sellised kiired ja vihased tüübid. Ja siis kohe pead näitlejatega edasi kappama. Tekkis tahtmine näitlejatel kahest patareist üks välja võtta, pidage hoogu!

Kindlasti on enne esietendust näitlejatel ärevus. Mida oli näha ka «Rosmersholmis», eriti alguses. Näitlejates oli rahutus, sõnad ekslesid, teksti andmine oli kohmakas ja ebausutav. Tavaelus ju inimesed ei räägi selliselt. Tavaliselt on esietenduse ebakindluse põhjus see, et pole piisavalt proove tehtud. Samas lähevadki etendused ajas paremaks ja kui esimene pingelangus on üle elatud, siis tahaks loota, et ka «Rosmersholmi» trupil liigne lavanärv taandub ja on aega partnerile päriselt silma vaadata. Selle lavastuse märksõna võiks olla: vähem on rohkem.

Vaadates üle «Rosmersholmi» algteksti, ei tule sellest välja, et lavastaja oleks materjali lühendanud. Aga milleks siis valida Duncan Macmillani adaptsioon? Pigem on sisu lihtsustatud, püütud koomilist vaadet juurde anda. Ilmselt on põhjus selles, et kuskil alamkolka külas rändetendusel ei ole mõtet ibsenlikku süngust pakkuda. Ja siis viiakse maainimeseni selline kiire ja tempokas lugu. Natuke nalja, natuke kirge, natuke õilsust, armastust, kriminaalsust ja ongi tehtud.

Margus Grosnõi rolli puhul oli see kui Johann Georg Eiseni teine tulemine. Kes suvel ei näinud Tormas mängitud suveetendust «Kuldõun puukausis», siis neile teadmiseks, et ka selles Janek Varblase lavastatud loos oli Grosnõil pastori ja rahvavalgustaja roll. Samasuguse üleva õhina ja paatosega läks üks roll teiseks üle. Samas kui suvel vabas õhus oli see romantiline ja vaimustav, siis talvel oleks oodanud uut vaatenurka. Grosnõi on praegu just mees parimais aastais, kellele võiks pakkuda rohkem eriilmelisemaid karaktereid. Ehk leidub lavastaja, kes tooks temas välja selle potentsiaali, mis varjatuks jääb, aga ometi servadest üle ajab. Peter Rästase rektor Krolli osa oli hea peegeldus tänapäeva poliitikutest. Oma tahte saavutamiseks tehakse mida iganes. Kui vaja, otsitakse vastase kohta üles kõik sopp ja pori, et vaid ise vahendeid valimata võimule saada. Hästi mängitud, nagu päris elust.

Puder ja kapsad

Natali Väli Rebekkat oli siis huvitav vaadata, kui ta oli napisõnaline ja jälgis teisi partnereid. Kui aga hakkas hargnema tema enda kahtlane minevik, läks kõik pudruks ja kapsaks, ühest emotsioonist teise – see ei tundunud usutav. Olles ise naine, ei alaväärista ma naiste välimust, aga etenduse kunstnik võiks mõelda Väli soengu peale. On küll arusaadav, et selles ajastus sümboliseerivad lahtised juuksed vabadust ja feminismi, aga kui nad muutuvad domineerivaks rekvisiidiks, millega näitleja kogu aeg tegeleb, siis hakkab see segama. Kõrvalosas mängis Eduard Salmistu, kes oli vana hea joodikust õpetaja Ulrik Brendel. Kui peaks antama joodikurolli Oscareid, siis võiks Salmistu sinna küll esitada, sest kui lavastajatel on sellisesse osasse kedagi vaja, siis on ju Salmistu alati võtta. Mitte et see tema mänguoskusi vähendaks, aga andke heale näitlejale midagi muud ka mängida. Ülle Lichtfeldti Maadam Helseth, Rosmersholmi virtin, on Rakvere adaptsioonis pööratud koomiliseks jalgu järele vedavaks mutiks, originaalis oli tal palju sügavam sisu.

Lavastuse kunstniku Yana Khanikova lavakujundus on lihtne ja mittemidagiütlev. Ibseni puhul oleks ehk oodanud midagi süngemat ja kummituslikumat. Aga tulles tagasi alamkolka teema juurde, siis on sellist kujundust lihtne kokku panna ja paigaldada Jõgeval, Avinurmes, Kundas, Kuusalus jne. Vahepealsed tantsunumbrid olid kui rekvisiitide vahetuseks sisse torgatud, lisame näpuotsaga natuke sümbolismi ka. Heli ja muusikavalik Malle Maltiselt oli Norra rahvamuusika sugemetega.

Kui keegi lõpuks küsib, missugusele vaatajale võiks «Rosmersholm» sobida, siis ma hea meelega tsiteeriks veel lavastajat: «Arvan, et inimesed, kellele meeldivad Skandinaavia teleseriaalid ja kriminullid, kus on väga hästi osatud kokku panna isiklikku ja ühiskondlikku plaani ning mõrvalugu, võiksid «Rosmersholmi» väga nautida. Nende seriaalide loojad on väga palju Ibsenilt õppinud.»

Ehk on see liiga lihtsustatud võte rahvast teatrisse kutsuda? Ei tasu oma vaatajaid alahinnata. Vaheajal tagareas kuuldust jäi kummitama lause: teatrikunstis võiks rohkem kunsti olla.

MARIS PAAS
teatrivaataja
https://kultuur.postimees.ee/7471346/teatrikunstis-voiks-rohkem-kunsti-olla