Lavastaja Eili Neuhaus tõi Rakvere Teatris lavale Hando Põldmäe originaallauludega muusikalise romantilise komöödia

Lavastaja Eili Neuhaus tõi Rakvere Teatris lavale Hando Põldmäe (selliste vene suurnimede, nagu näiteks Lermontov ja Puškin sōnadele kirjutatud, aga ka ühe Doris Kareva ja Leelo Tungla ühiselt kirjutatud sõnadega) originaallauludega muusikalise romantilise komöödia, mis on lavastaja enda poolt mugandatud Jevgeni Švartsi täiskasvanutele mõeldud muinasjutunäidendist “Tavaline ime”.

Švarts on vast kōige tuttavam meile varasemast tema näidendi “Draakon” pärast, ent tema dramatiseeringul baseerub ka kuulsaim, Ilf/Petrovi romaani põhjal 70ndatel valminud vene kultustelesari “12 tooli”.

“Iroonia” on ju üks komöödia, ehk huumori liike. Ja kogu see lavastus ja tegelikult üldse ettevõtmine on üks irooniate jada. Lavastuse sisu muide on allegooriline ning selles käsitletakse mitmeid olulisi ja sügavaid teemasid läbi naljaka, iroonilise prisma. Ja hämmastav, aga see toimib ja seda võib samas ka võtta täiesti lihtsa, lastele mõeldud muinasjutuna. Selle tõestuseks naeris ka minu kõrval juhtumisi istunud umbes 8-9a võõras kikilipsuga noormees laginal praktiliselt kogu etenduse aja!

Vōib-olla sellepärast läks mul ka praktiliselt terve esimene vaatus selle nahka, et ma ei hammustanud end nendesse sügavamatesse kihtidesse sisse. Dilemma meeldis ju küll-ehk võlur on ühe karu muutnud inimeseks ja sellest needusest pääseb ta vabaks ainult läbi printsessi suudluse. Võlur siis sätibki nii, et printsess karu teele satuks. Irooniline, aga nad päriselt armuvadki teineteisesse… A kuis Sa siis suudled teist, kui tead, et Sa kohe seejärel tagasi tavaliseks mõmmikuks muutud ning armusuhe saaks sellega ka läbi?! Irooniline.

“Irooniliseks” kutsutakse tihti ka kokkusattumusi. Siin selle “Tavalise imega" seotud mõned: Venelastel on varem sellest materjalist tehtud paar kuulsamat filmi. 1965ndal ilmus selline versioon, kus mängis ka eesti näitleja Maria Avdjuško isa. Ent kuulsamgi veel vast telefilm aastast 1978, kus ministri rollis ka 12 toolist tuttav eestlastegi poolt palavalt armastatud Mironov. Täpselt 20 aastat tagasi lavastas Eili viimati Švartsi…tookord tolle dramatiseeringut Anderseni Lumekuningannast (seda on meil ilmselt üldse Švartsilt kõige rohkem lavastatud)…
Ka tookord kutsus ta peaossa mängima ühe laulja, nimelt Gerli Padari (väikse Gerda rolli). Gerli ja Gerda nimed ka vahvalt sarnased. Seekord siis karu rollis Ott Lepland. Ja keda ta mängib ja mis ta päris nimi on? Just nii “karu Ott”! Iroonia kuubis🤣

Irooniline kuidas Eili on lavastanud teatraalse lõpuna sellise filmidest tuttava romantiliste komöödiate lõpu lahkuläinud armunute taaskohtumiseks! Irooniline, et Toomas Suumani vuntsid kukkusid eest ära, mida ta pidi tükk aega ette tagasi suruma (kas see oli kogemata v tõesti irooniaga sisse pandud?). Kusjuures kui ta esimest korda oma mustade juustega lavale ilmus laulma, küsis mu teatrikaaslane-kes see on?🙂

Eduard Salmistu tekst kuningana on kui irooniapurskkaev! Ja tema mäng nagu iroonitsevalt muuseas seda oma trikiga teksti ōhku paisates. Irooniline on Reili Evarti lavakujundus, mis tōi meelde nōukaaja perfokaardid (seevastu tema kostüümid on väga tasemel, nagu Reili puhul alati). Eks pealkirigi on irooniline oksümoroon- Ime ju ei ole ime kui ta on “tavaline”… sellekohane arutelu on sobivasti ka kohe etenduse alguses pikemalt võluri monoloogis olemas. Irooniaga on ka lavastaja vōtnud kogu asja- muinasjuttu täiskasvanutele jutustades ju natuke ehk peabki?! Laulud esitatakse musta kindaga ulatatud käsimikrofonidega, proppidena on õukonnana kasutatud poemannekeene… Mis igas muus lavastuses mōjuksid ehk maitsetuna, aga siin mitte, sest kui irooniaga, siis ikka täiega, eks! Neid irooniliste kokkusattumuste mänge vōib mängima jäädagi…võtame vōi Saara ja Oti nimetähed…neil on mõlemal tähestikus 2 tähte vahel PqrS ja LmnO jne jne jne. Eks igaüks võib minna ise neid irooniamänge teatrisse kaasa mängima. Kuid see huumor siin on kohati ka seetõttu hästitoimiv, et seda mängivad väga head näitlejad.

Ma ei tea, mis erilise süsti on viimasel ajal saanud Toomas Suuman, et temalt tuleb ainult puhast kulda (oled näinud tema “kaptenit” Strindbergi/Õunpuu Tantsus?) Kogu see lōik “kindlasse surma” minekust on siin ikka väga-väga naljakas, kus kuningas oma ministri ajab enda eest oma tütre järele luurama, kui tütar on teatanud, et ta igaühe maha laseb, kes talle järgi tuleb! Ja Eduard Salmistu särab selle kuningana, ehk irooniameistrina sama… eredalt. Iga ta repliik…lõpetades veel iroonilises mōttes lõpu lisalaulus ooperilauluga!!! Ja kogu see lisalaul ise ju irooniliselt lõpuga kokkusobituva sõnumiga! Iroonia iroonia otsa. Ja irooniline, aga teises vaatuses, kui olin natuke sinna kihtide vahele suutnud pugeda ja aru saada ka neist täiskasvanud üksinduse ja võimumängude ning mitmetest teistestki seostest, siis see kogu (parimas mõttes) jant hakkas meeldima… Ka Oti valitud mängustiil, justkui tõsine ja altkulmu, nagu üks inimkaru olla ju võikski.

Saara Piusi ebaprintsessilik printsess, ta on meister oma plikad poisilikuks mängima, kaotamata seejuures teatavat õrnust, mis selle vastuolulisuse veel eriti hästi tööle paneb. Pole neid kumbagi juba ammu teatrilaval näinud ka. Otti vist viimati suisa 4 aastat tagasi (rockooperis Nurjatu saar) ja Saarat (West Side Storys) hoopis Estonias. Nii tore, et nad tagasi teatrilaval ka vahelduseks. Ülle Lichtfeldt, kui ta läheb “mängu” peale välja…ja siin ta läheb…siis on see puhas nauding. Sama Margus Grosnõiga. Eriti alguses kui ta esimest korda häält teeb- taharidadesse oli ka tunda. Mu taga istunud härrad häälekalt reageerisidki sellele “ohhohhoo!”🙂

Jah, kes ei viitsi süveneda, see võib tõesti, nagu minagi esimese vaatuse põhjal seda liiga lihtsakeseks pidada, aga on ju ka neid, kellele lihtsake meeldibki. Mõni tahabki ju kuulata laule ja ehk ka lihtsalt nautida ägedat Saara ja Oti vahel toimuvat lahedat kätši! Samas, kes tahab sellele puhtale meelelahutusele midagi lisaks, selle jaoks on siin ka. Lõppude lõpuks ainus, mis siiski irooniline kogu selles tervikus polnud, see oli muusika. Kuigi sellevõrra keerulisemad kompositsioonid, et meelde ei jäänud neist lauludest ükski praegu ümisemiseks, ent meelde jäi, et eriliselt meeldisid 1 Oti soolo esimesest vaatusest, 1 duett ja 1 Saara soolo teisest. Sõnade järgi (mis kavalehel on ära toodud), sai tuletada ka laulude pealkirjad. Power ballaadidest, ehk Oti “Elan tormides” ja duetist “Lahkumine” vōiks täitsa arvestatavad hitidki saada!

DANZUMEES
https://www.instagram.com/p/CTHpJRutBnqwOomKTnuVrhsHxkqq8hnX33tY3E0/