Kultuuriankeet. Peeter Raudsepp: elame kesk digitehnoloogia ja turumajanduse steroidide peal õitsvat kitši

Kultuuriankeet

Kui palju kultuuri on ellu vaja? Milline on Teie päevadoos?
Mul on raske panna kultuuri tarbimise konteksti ehkki tänapäeval paistab see loomulik olevat, et kõike saab tarbida, miks siis mitte ka kultuuri. Kultuur algab juba näiteks sellest, kuidas ma hommikul ärgates oma keha tajun. Võin öelda, et kultuur annab elule vabaduse ja vabaduse kui dünaamilise seisundi ülalhoidmiseks tuleb olla pidevalt kultuuriga suhtes, isegi kui nii saad teadlikuks, kui kultuuritu ja seega ka mitte-vaba sa tegelikult ikka oled. 

Millised kultuurivaldkonnad on südamelähedasemad?
Lavastaja-amet määrab ära selle, et igasugune performatiivne tegevus on huvitav – ennast mingite reeglite järgi väljendav inimene. Samas meeldib üllatuda igasugusest kultuurist, kus on suudetud väljendada väljendamatut, olgu see siis rahvalaul, ruumikujundus või telesaade.

Millega võiks rohkem tutvuda või tutvust uuendada? 
Tahaksin neid artefakte, millega juba ammu tuttav olen, ikka enda jaoks elus hoida, sest iga “kivistunud vaimustus” muutub lõpuks enda vastandandiks ehk siis eelarvamuseks. Selleks elushoidmiseks otsin ikka seda, mis on tõeliselt ehedat või värsket kõigis kultuurivaldkondades.

Millisest kultuurist kõrini on?
Kultuurist, mis on vangistanud ennast täielikult äri teenistusse. Kultuur ja äri ei välista teineteist, aga kui ärireeglite järgi kujundatakse ümber ülikoolid ja kogu kultuuri toimimine, siis kaob kultuurist igasugune risk ja võimalus uuenemiseks. Toimub lõputu oleviku peenhäälestamine tuleviku arvelt. Ärile on ju esmatähtis, et investeeritud raha kasumit toodaks, kultuur taotleb teadlikult kohtumist tundmatuga, kohtumist vabadusega, mille tagajärgi ei saa ette ennustada. Nii on absoluutselt ärile suunatud ühiskond alati konservatiivse kultuuri poolt ja sellest on mul kõrini.

Kas kultuurist räägitakse ühiskonnas piisavalt?
Kui vaatajanumbrite maksimeerimise nimel ei lase riiklikult rahastatav televisoon ETV prime-time'i ajal eetrisse kultuurisaateid, siis ei räägita piisavalt. Kui Pärnu linna volikogu istungil irvitatakse moodsa maalikunsti üle, siis ei räägita piisavalt. Kõik see kokku on üks pahupidi postmodernism, mida Vladimir Sorokin juba ammu ette ennustas – digitehnoloogia ja turumajanduse steroidide peal õitsev kitsh.

Kui tihti käite muuseumis? Kunstinäitusel? Teatris? Kinos? Kontserdil? Raamatuesitlusel?
Käin tihti Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. Kunsti ja kino näen pidevalt Rakvere Teatri kinos ja galeriis. Kontsertitel olen olnud Rakvere Teatri kohviku muusikaüritustel. Külastusareaali laiendamisel on pandeemia palju piiranguid seadnud.

Millistes kultuurivaldkondades ise tegutsete või sooviksite tegutseda? 
Olen Rakvere Teatri loominguline juht, lavastaja ja näitleja. Loodan, et kunagi leian endas jõudu ka kunagise maalikunsti harrastamise juurde tagasi pöörduda.

Millist muusikat kuulate? Kes on vanad lemmikud, kes uued? Välismaalt? Eestist?
Keskendunult olen viimasel ajal kuulanud Arnold Schönbergi, kõik muu, Miles Davisest, 70date soulist, nõukogude filmimuusikast kuni vanakooli räpini, on pigem taustamuusika.

Kas ja kus käite elavat muusikat kuulamas? 
Nagu ütlesin, siis kõige rohkem elavat muusikat olen kuulanud Rakvere Teatri muusikaüritustel, millele sügisel hakkab lisa pakkuma Rakvere Teatri uus muusikaline lavastus “Tavaline ime”, mida kindlasti vaatan/kuulan mitu korda.

Millise plaadi viimati ostsite ja kas eelistate muusikat arvutist, CD-lt või vinüülilt?
Muusikat kuulan ja soetan internetist. Viimasena sain sealt 80date bändi “Alphaville” kogumiku.

Viimatine filmielamus? 
David Lynch'i “Elevantmees” ja selle aasta Oscarivõitja Chloé Zhao “Nomadland”. Vastakas ja isegi vastik elamus, aga sellele vaatamata elamus oli ka Ilja Khrzhanovsky “DAU - degeneratsioon”. 

Film, mida vaataks viies kord ka?
Ingmar Bergman “Fanny ja Alexander”, David Lynch “Elevantmees”, Alain Resnais' “Eelmisel aastal Marienbadis”.

Mis on parim variant vaatamiseks: kino, teleprogrammid, voogedastusplatvormid või hoopis DVD? 
Endiselt on filmielamus tugevaim suurelt ekraanilt kinosaalis. 

Milline kunst kõnetab? 
Kujutavast kunstist on lihtsam tuua mõned nimed, nende mõju selgitamine läheks pikale: Velazques, Bacon, Kiefer, Abramovich. 

Millal lugesite viimati ajakirja Kunst.ee? 
Ei ole lugenud. Kunagi küll kogusin paberajakirja “Kunst”, mille numbreid mõnikord ikka aastas korra sirvin.

Mida teatris viimati vaatasite? Kas arvutist on mõtet teatrit vaadata? 
Arvuti vahendusel olen osa saanud Pina Bauchi tantsuloomingust, mis on olnud Elamus. Kuid sõnateater muutub arvutis võrreldes tantsuga rohkem konserviks, nii et emotsionaalset elamust ma sellest saanud ei ole ja ega arvatavasti ei saagi õnneks. Viimati vaatasin Endla Teatri suvelavastust “Põrgupõhja uus wanapagan” Kaili Viidase isikupärases lavastajatõlgenduses.

Kas olete teatrist või kinost poole pealt ära läinud ja kui, siis miks?
Mõttetu vägivalla estetiseerimine ja nautlemine tülgastab, olgu sellel siis mistahes üllad ja kõrgkunstilised õigustused. Ja niisugustelt kinoseanssidelt olen ära tulnud küll.

Millise raamatu viimati ostsite? Kas raamatuid mahub veel Teie koju?
Viimati ostsin Lucretise “De Rerum Natura” (Asjade olemusest) ingliskeelse tõlke. Häid raamatuid mahib ikka riiulisse, eriti kui loetud raamatud tagasi ringlusesse anda.

Milline raamat on praegu öökapil ja mis on raamat, mida pole veel lugenud, aga peaks?
Loen enne uinumist ajalooraamatut “Viktoriaanid” ja ootan aega, et lugeda edasi Robert Musili “Omadusteta meest”. Selle vaimukus pani paremaid lõike konspekteerima ja tahaksin niimoodi kogu kolmeköitelise mammutteose läbi puurida.

Millist kultuuri peaks riik toetama ja millist mitte?
Ikka kuulen siit ja sealt, kuidas paljude kultuuri- ja haridustegijatele vajalikke otsuseid tehakse üle jala, et aga kiiresti kaelast ära saada, nullides ära inimeste aastatepikkuse töö ja tulevikuplaanid. Huvihariduse rahastamise vähendamise ettepanek on näiteks täpselt selline. Küüniliseks muudab sellised otsused see, et seal taga on primitiivne platnoilik kaalutlus – kultuuri- ja haridustöötajad on ju pehmod, kes võivad kisada, aga kallale nad ei tule. Kultuur on taandatud meelelahutajaks, küünilisus pandud küünilisust edasi tootma, sest selliste otsuste tagajärjel jääb järgmine põlvkond eestlasi veelgi kultuurikaugemaks ja kasumikeskseks. Kuna kultuuril ja haridusel on Eesti ühiskonnas siiski veel mingi eetiline autoriteet, siis on meie esmane ülesanne nõuda otsustusprotsesside demokraatlikkust ja läbipaistvust, et olla kaikaks rahamasina kodarates ja veenda riiki, et ka tema on kultuuri kandja, osa sellest, mitte õukonna narride ülalpidaja.

Millisest kultuurist olete koroonapauside ajal enim puudust tundnud? 
Ikka inimestega kohtumisest kultuuriliselt innustavas õhkkonnas, kus ühe inimese loovus sütitab teise oma jne, kuni järsku on kogu ruum vaimuvalgust täis!

Valner Valme küsimustele vastas Peeter Raudsepp
https://edasi.org/87809/kultuuriankeet-peeter-raudsepp-elame-kesk-digitehnoloogia-ja-turumajanduse-steroidide-peal-oitsvat-kitsi/