“Kuldse liilia saladus” Rakvere Teatris...
Miks ma käin lasteetendusi vaatamas? A sellepärast, et ma olen ju kaaa alles laps! Igavene poisike mu sees trambib jalgu vasta maad ja nõuab - tahan muinasjutte ja seikluseid! Need on ju mingis mõttes scifi, kas pole? Väljamõeldud maailmad segunemas reaalsega ja hea ning kurja võitlus... :)
Antud juhul olid magnetiks ka tegijad. Kersti Heinloo ja tema tiimi eelmiste jõulude Draamateatri lavastus oli nii visuaalne komm kui ka huvitav lugu oma ägedate ja fantaasiarikaste karakteritega.
Selle aasta Rakvere Teatris välja tulnud lavastus on esteetilises mõttes samal kõrgel tasemel. Lugu ise on pisut lihtsam või pigem tuttavlikum, aga see tähendab, et sobib ka aasta-kaks veelgi noorematele. Kuigi ka siin kerib vahepeal ikka väga põnevaks, sest sõrmusteisandalikud kollid jooksevad siin mööda saali ja ajavad lapsi taga :)
Näitlejatest meeldisid seekord eriti tüdrukud. Ju lavastajat ennast kõnetas see ka, et siinses loos on see kõige ägedam ja seiklusjanulisem just nimelt plikatirts. Mari Anton loob siin just sellise pea eest ohtudesse tormava, ses mõttes isegi nö.poisiliku pliksi, kes südamliku ja tagasihoidliku, kuigi ka üldse mitte ara Arturi (Elar Vahter) endaga kaasa tõmbab.
Grete Jürgenson võitis mu enda poolele juba “kätluses”, ehk kohe kui ta lavale tuleb, kergitab ta pisut oma kleidiäärt... no raudselt on igas lasteaias ja no arvata võib, et ka lastekodus just mõni selline tüdruk. Enda lasteaiast meenub kohe :)
Rohkem polnudki vaja. Täitsa kahju kohe, et need lapsed neljakesi seiklema ei läinud. Teise kahe kadumine oligi ainuke koht, mis lavastuslikult ja sisuliselt natuke kulme kergitas.
Kuid õnneks tuleb Grete veel mängu ka nõiana. Ja siis juba Tiina Mälbergiga koos. Märten Matsu, kes on siin neljas laps, teeb hoopis huvitavama karakterrolli puuride valmistajana. See poisike võiks nina nokkida ja tatti kuhugile määrida vōi mingit muud iseloomulikku, karakterit ehitavat veel teha... aga no nüüd lähen juba detaili. Detailsem jäägu bliogilehekülgedele :) #6 #rakvereteater