KRISTI HELME INTERVJUU Tiina Mälbergiga
Tiina Mälberg: kaldun olema nende inimeste hulgas, kes usuvad, et pandeemia on olnud inimkonnale hea
„Pärast tohutut rollide hulka tunnen nüüd, et vähema pärast kui maailma parim ei kavatse ma voodist üles tõusta. Tahaksin teha just seda, milleta ma ei saa,” ütleb Rakvere teatri raudvara Tiina Mälberg.
Rakvere teatris veerandsada aastat näitlejana publikut rõõmustanud ja kaks suurepärast filmirolli teinud Tiina Mälbergi (51) jaoks on tänane päev iseäranis tähtis. Koduteatris jõuab lavale tema esimene lavastajatöö, mis põhineb draamatekstil. Nüüdisaja Briti näitekirjaniku David Eldridge’i töid pole Eestis seni lavastatud, kuid nüüd saab lavastust „Algus” vaadates elada kaasa 40. eluaastate künnisele jõudnud mehe ja naise loole paljude võimalustega Londoni linnas. Teemad on universaalsed – armastus ja üksindus nüüdisaegses digimaailmas –, pole kahtlust, et see kõnetab ka Eesti vaatajat 2022. aastal.
„Lavastuses kohtuvad kaks inimest on sunnitud ausalt rääkima asjadest, millest nad unistavad ja mõtlevad. See on lugu julgusest olla aus,” ütleb Mälberg. Niisamuti on näitlejanna olnud aus oma töödes, mida on kogunenud kümneid ja kümneid. Kompromissitu ausus peaosa eest filmis „Ema” tõi omal ajal tunnustuse nii Eestis kui ka kaugemal.
Olete 25 aastat töötanud Rakvere teatris, enne seda mõnda aega ka Ugalas. Kui praegu tehtud töödele tagasi vaatate, siis kas on mõni roll iseäranis südame külge jäänud?
Ma ei oskagi öelda. Hindan iga tööd, mida teen. Selliseid rolle, mida ma ei tahaks meenutada, pole mu näitlejateel olnud. Mõned aastad tagasi sain teoreetiliselt 50-aastaseks. Samas ei saanud ka, sest minu sünnipäev oleks pidanud olema 16. märtsil 2020, aga jäi olemata. Mõnes mõttes tunnen, et ma polegi veel 50-aastaseks saanud. Nagu ka poeg (Karl Robert Saaremäe – toim) naerab, et tunneksin rõõmu sellest, et olen endiselt 49.
Aga jah, selle sünnipäeva eel vaatasin tagasi ja mõtlesin, mis tehtud. Tehtud on päris palju. Sünnipäeva tähistamine oleks olnud tehtule joone tõmbamine, aga kuna joont maha ei saanud, tekitas see pigem tunde, et ma ei taha vaadata tagasi. Et sellel pole tähtsust. Vaatan tagasi ja näen tohutut rollide hulka, mis jääb seljataha. Nüüd tunnen, et vähema pärast kui maailma parim ei kavatse ma voodist üles tõusta. Tahaksin teha just seda, milleta ma ei saa.
Nüüd on David Eldridge’i nüüdisdraamaga lavastamisele sõrm antud. Kas on plaanis sellel teel jätkata?
„Alguse” lavastamine pole sugugi mu esimene idee, realiseerimata ideid on mul veel kaugemastki ajast. Näis, võib-olla mõni asi jõuab ka kuhugi… Töö praeguse materjali ja trupiga oli küll väga meeldiv. Võiksin edaspidi proovida oma sõnumites ja püüdlustes veel julgemaks minna. Eks see sõltub kõik minust endast. See on vastutusrikas ja nõudlik töö, aga pakub mulle huvi. Rõõmuga vaatan kõrvalt, kuidas teised kannavad ja realiseerivad sõnumeid, mis on ka mulle olulised.
Millest „Algus” kõneleb? Rakvere teatri kodulehel on infot üsna napilt, lavastusest jäi pigem salapärane mulje…
„Algus” räägib inimestest ja inimestevahelistest suhetest. Ajast, kus me oleme. Oludest, kuhu oleme inimestena jõudnud. Tegevuskohaks on küll London ja tegevusajaks 2015. aasta, aga ma arvan, et ka praeguses Eestis on see lugu oma teemadega kõnekas ja oluline. Oleme jõudnud punkti, kus kõik on turvaline, etteteatav ja kalkuleeritav. Samal ajal võib inimene jääda kogu moodsa aja anonüümses suhtluses väga üksildaseks.
Püüdes teha õigeid valikuid ja käituda õigesti, võib end aeg-ajalt mängida olukorda, kus on keeruline olla. Kui mingis eas jõutakse isoleerituseni, siis kuidas suuta sealt edasi liikuda? Mida selleks teha, et teise inimesega päriselt, mitte vaid internetis, kokku saada? Lavastuses kohtuvad kaks inimest päriselt ja nad on sunnitud ausalt rääkima asjadest, millest nad unistavad ja mõtlevad. See on lugu julgusest olla aus.
Usun, et ka Eestist teistesse riikidesse elama suundunutele pole võõras see üksindus, mida tunneb naispeaosaline. Autor näitab, et ka Londonis tohutult suure hulga inimeste keskel võib tunda end üksildasena. Tahan näidata, et inimene ei ole üksi Eesti metsade ja põldude vahel, kus külad on hajali. Vastupidi, seal on inimene vähemalt looduse ja oma tegevusega seotud. On sunnitud suhtlema, et saada kasvõi talvel oma aiaväravast kaugemale. Nüüdisaegsetes, moodsates ja mugavates linnades, kus tundub, et kõik on olemas, võib eraldatus olla palju suurem.
Kas kahe inimese vahel on üldse võimalik täielik klapp?
Et kõik saaks ära räägitud, peab päris sagedasti koos aega veetma. Ka tuttavatega koos tasuks võtta mõni öö ning olla üleval ja rääkida ära kõik asjad, et siis jälle edasi minna, et uus algus saaks alata.
Näidendi lavale jõudmiseni kulus aastaid. Kas võib öelda, et vahepeal saabunud koroonaaeg lisas loole kihte?
Jah, inimeste isoleeritus on veelgi süvenenud. Londonis oli esietendus 2016. aastal, mina märkasin näidendit aasta hiljem, kui see oli Londoni National Theatre’i mängukavas.
Pandeemia puhul kaldun olema nende inimeste hulgas, kes usuvad, et see on olnud inimkonnale hea. Seisime korraks silmitsi sellega, et kõik ei ole meie otsustada ja teha. Võib teha plaane, aga need ei pruugi järgmisel hetkel kehtida. Elus peab olema valmis muutusteks ja ootamatusteks. On olukordi, kus ka varases keskeas inimene, kes on teatud põhimõtted paika saanud, peab need teatud oludes ringi vaatama. Ka minu elu on näidanud, et ma ei tunne ennast reeturina, kui leian end sellisest olukorrast, kus põhimõtted, milles olen kindel olnud, tuleb üle vaadata. Selleks et saaks edasi liikuda ning mitte jäigastuda ja võtta iseendalt võimalusi uuteks algusteks või arenguks.
Valisite rollidesse Andres Mähari Vanemuisest ja Silja Miksi koduteatrist. Miks just nemad?
Näidend ja tegelaskujud võlusid mind kohe, kuid oli selge, et mina ei saa siin näidendis mängida. See oli omamoodi rõõm ja lohutus. Mu poolehoid kuulub mõlemale tegelasele, nii nais- kui ka meestegelasele. Soovisin läbi elada mõlemad rollid ja lavastajana oli see võimalik.
Tean Siljat juba teatrikoolist, olen kaasa teinud ka tema diplomilavastuses (Miks lõpetas Viljandi kultuuriakadeemia näitleja erialal 2005. aastal – toim). Olen Siljale siin Rakveres kogu aeg kaasa elanud. Sellist rolli pole tal varem olnud ja nüüd, 30. eluaastate lõpul väärib ta sellist küpset rolli.
Kui tekkis küsimus, kes võiks Silja partner olla, näis mulle, et oma maja näitlejatega on tal partnerlust juba olnud, näidendis on tegelased võõrad. Ka teater tuli kaasa ideega kasutada külalisnäitlejat. Nii sattus meie kaardile kogu Eesti 40. eluaastate ringis olevate meesnäitlejate rivi. Kui lõpuks Andrese peale mõtlesin ja ta poole pöördusin, võttis ta rolli rõõmsalt vastu. Andres Mähar on võrratu näitleja, laia andeskaala ja ampluaaga. Roll on küllalt keeruline, kuid Andres saab sellega hästi hakkama. Näitlejad on suurepärases vormis.
Rakvere teater sõidab palju mööda Eestit ja mitte ainult suurematesse linnadesse, vaid ka näiteks Märjamaale või Avinurme kultuurikeskusesse. Igati oluline töö regionaalpoliitilises mõttes. Mida need sõidud näitlejale annavad?
See võtab palju energiat. Pidev kohanemine pole lihtne. Teisalt treenib ja kasvatab ringi sõitmine näitlejat. Ühest küljest tundub, et pean laval tegema mööndusi, kui mul pole kindlat saali või kindlat värvi seina või valgustust. Selline ringi sõitmine teeb näitleja tema kunstnikuloomuselt mõnes mõttes alandlikumaks ja see pole sugugi halb. Sa ei eelda kogu aeg, et temperatuur ruumis on iseenesestmõistetav. Ent vaataja peab saama igal pool maksimaalse elamuse.
„Algus” on mõnes mõttes lihtne kahe inimese lavastus, mida justkui on kergem väiksematele lavadele viia. Samas on väga oluline tegelane ka lavaruum – korter, kus tegevus toimub. Katsumus ka lavatöölistele.
Mis puudutab filme, siis rolle pole teil olnud palju, kuid need on olnud meeldejäävad. Ilmar Raagi filmis „1991” mängisite ETV laulva revolutsiooni aegset rindereporterit Virve Liivanõmme. Kas puutusite Virvega ka enne võtteid kokku?
Kahjuks mitte. Olen küll selle [taasiseseisvumis-] aja läbi elanud, aga ega ma neid taustu teadnud. Polnud ka aega ja võimalust teha taustauuringut. Nägin Liivanõmmest dokumentaalkaadreid, pakkusin ka, et lõikan juuksed lühikeseks ja värvin punaseks. Eks tagantjärele mõeldes oleksin võinud rohkemgi püüelda prototüüpidega sarnaneda. Püüdsin oma äranägemise järgi mängus nii täpne olla kui võimalik.
Filmis „1991” mängis muide ka Andres Mähar. Tegelaskujudena me seal küll kokku ei puutunud. Seriaalis „Kalevipojad” mängisime samuti mõlemad.
Peaosa 2016. aastal linastunud Kadri Kõusaare filmis „Ema” tõi teile tunnustuse nii Eesti filmiauhindade jagamisel kui ka Madridi filmifestivalil, kus teid pärjati parima naispeaosatäitja auhinnaga. Kas oleksite valmis filmiteed jätkama?
Ega teatud eas ja teatud parameetritega näitlejate jaoks palju filmirolle ei jagu. „Ema” rolli sain sellepärast, et olin tundmatu näitleja. Praegugi kasutatakse mind pigem siis, kui on vaja veidi tundmatumat näitlejat. Mina igatahes olen [pakkumistele] avatud. Samas on õige see, et rolli saab parim näitleja. Kui olen mõnel rollikonkursil käinud ja on keegi teine valitud, siis näen hiljem, et valiti sobivaim. Pearoll „Ema” ja Virve osa filmis „1991” olid rollid minu jaoks.
Filmis on mitu üsna keerukat stseeni. Kui kurnav oli „Ema” teha? Kas see võttis teist palju?
Mõnes mõttes võttis, kuid oli ka, mida võtta. Olin selleks valmis. Sain režissöörile pakkuda seda, mis minus oli. Eks selleks näitlejad end vormis hoiavad, et saaks ka keerukaid rolle teha. Võtteperiood oli kompaktselt kolm nädalat, ettevalmistusaeg polnud liiga pikk, aga piisav. Sain keskenduda just filmile, ei pidanud jagama end eri projektide vahel.
„Ema” näitab ka emaduse tumedamat poolt. Näib, et see teema on praegu n-ö moes: kriitikute suureks lemmikuks on Netflixi „The Lost Daughter” Olivia Colmaniga peaosas. Elena Ferrante, kelle romaanil film (üsna lõdvalt) põhineb, julgeb samuti sellel teemal rääkida. Kas võib öelda, et Kõusaare „Ema” oli oma ajast eest?
Jah, mingis mõttes küll. Ka „Algusega” oli aastaid tagasi küsimus, kas see ikka kõnetab ega ole võõras. Kui me kunstnikena tunneme, et mingid teemad on õhus, tasub sellega kohe lagedale tulla. Loomeprotsess võtab ju ka aega. On loomulik, et maailmas kulgevad teemad eri kohtades. Meil peab olema julgust tulla sellega välja siis, kui meie seda tahame. Me ei pea teiste maade taga sörkima.
„Ema” kõnetas ka välismaist publikut.
Oo jaa. Näiteks imestati ühel Jaapani filmifestivalil: te tulete kuskilt kaugelt Euroopast ja tajute nii hästi meie hinge. On väline elu ja on elu, mida elatakse kodudes. Fassaadi loomised teiste jaoks, enda peitmised. Veider küll, aga need on eestlastel ja jaapanlastel sarnased. Elame pereringis ühtviisi ja tänaval teistviisi, arvates, et teame, kuidas teised elavad.
Ka „Algus” on selline lavastus, kus saab öise uitaja kombel võõrast valgustatud aknast sisse piiluda. See lugu võiks aidata inimestel julgeda asjadest rääkida, ka neist, millest ei taha rääkida, sest ei taha vastust kuulda. Julgeda küsida ka siis, kui on oht, et vastus ei meeldi. Ei pea alati naeratades ütlema, et kõik on hästi, kui ei ole.
Teil on kaks täiskasvanud last. Noor näitleja Karl Robert Saaremäe on juba omajagu tuntust kogunud, aga millega tegeleb teie tütar Marii Ingriin?
Tema lõpetas Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse eriala, elab ja töötab Tartus. Teatriga kokkupuute igatsus tal on, aga lavale ta ei ihka. Tegutseb äri- ja teenindussfääris. Samal ajal on tema filmi-CV rikkalikumgi kui minu oma. Ta on mitme rahvusvahelise filmi juures kaadri taga töötanud. Kui kohtasin viimasel PÖFF-il Soome režissööri Aku Louhimiest, ütlesin, et käisin „Omerta 6/12” (Louhimiesi uusim film – toim) vaatamas ning et ka minu tütar oli seal filmimisel tööl. Ütlesin nime Marii Ingriin Saaremäe ja ta teadis väga hästi, kellest jutt. Mina pidin end meelde tuletama, et olen üks eesti näitlejanna, tütar oli aga hästi teada. Marii oli assistent ka Taani filmis „Erna on sõjas”, samuti Christopher Nolani „Tenetis”.
Karl Robert on juba teinud kandvaid filmirolle, näiteks „Talves”. Praegu on ta vabakutseline?
Jah, ta on vabakutseline. Teeb palju koos Musta Kastiga teatrilavastusi.
Põnevusega ootan tema rolli „Kuulsuse narrides”. Paljude filmide esilinastused on edasi lükatud, see teiste hulgas. „Apteeker Melchioris” tuleb Karl Robert küll ekraanile kolmandas osas, aga ootan väga neid filme. Teatritööd on koroonaaeg mõjutanud, Vabal Laval on nt lätlastega koostöös tore lavastus „Kaks garaaži”, vahva roll on ka väikses Miksteatris lavastuses „Maestro”, see on pigem füüsiline lavastus. Vanemuises „Pangaröövis” näeb Robertit samuti.
Kas ema süda on laste valitud teega rahul?
Jah, nad on toredad ja targad noored inimesed. Ootan veel ja veel nende teele toredaid tegemisi.
Ülikoolid on lastel lõpetatud, on suur rahu ja rõõm, et lapsed on täiskasvanud ja mina saan rahulikult tööle pühendada. Mis muidugi ei tähenda, et ma oma lastele ei mõtleks. Ja ka oma emale.
- ÄÄREJUTT -
Tiina on lihtsalt üks võrratu inimene
Kadri Kõusaar, „Ema” režissöör
Kommentaar
Enne „Ema” filmi ma ei teadnudki, et Tiina olemas on. Produtsent Aet [Laigu] oli lapanud läbi rolli sobivas vanuses Eesti näitlejatare ja komistanud Tiina otsa, et äkki tema sobib. Rääkisime telefoni teel ja saime kokku, tegime proovi. Mul oli Tiina ees selline aukartus, ta tundus väga klassikalise koolitusega näitleja. Veidi pelgasin, et ega ta filmis liiga teatraalseks muutu. Kuid see hirm oli asjatu. Ja see oli selge juba proovide käigus.
Tiina on ülitäpne ja empaatiline, mingit ülemängimist või ka, muide, alamängimist tema puhul pole. Ta suudab väga täpselt kaardistada, kus ta olema peab. Selle taga on lihtsalt tema ääretu tundlikkus ja tarkus. Tõeliselt tutvusime esimesel „Ema” võtete vabal päeval, kui veetsime terve päeva koos jalutades ja spaas. Tekkis tõeline vastastikune usaldus ja sõprus.