KRISTI HELME INTERVJUU Aare Toikkaga
"Eesti teatrite suur töö on saanud koroona ajal tugeva põntsu, kuid usun, et teater on tugev ja elab katsumuse üle," ütleb lavastaja Aare Toikka. Eile esietendus Rakvere tetaris Toikka lavastatud ja Indrek Hargla kirjutatud "Suvitusromaan".
VAT teatri alustalal Aare Toikkal oli see oma pika teatriajaloo jooksul teine kord külalislavastada Rakvere teatris. Lavastuseks Indrek Hargla algselt filmistsenaariumiks kirjutatud "Suvitusromaan". Loo peategelaseks on noor kirjanik Ervin, kes satub suvitama ühte Virumaa turismitallu. Sealne elu näib kulgemas mineviku painete pidi ning Ervin avastab, et talu üle valitseb sünge saladus.
Millest Indrek Hargla uus lugu räägib? Tegevus toimub sel korral kaasajal?
Tegevus toimub kaasajal ja kõneleb minu jaoks vaba inimese valikutest. Nagu pealkiri ütleb, on tegu suvitusromaaniga ja teemadeks on on armastus, reetmine, kättemaks. Indrek Hargla kirjutas algselt loo filmistsenaariumiks.
On's lugu ka teatrilavale tuues filmilik? Mida see muutis võrreldes tavapärase teatridramaturgiaga lavastaja jaoks?
Ma teen koos oma meeskonnaga põhimõtteliselt teatrilaval kino. Filmirežissöör ja operaator ühes isikus on olnud videokunstnik Sander Põldsaar ja filmi soundtrack on Veiko Tubinalt, lavastuskunstnik Iir Hermeliin on loonud selle maailma, kus sündmused aset leiavad ja Tanel Saarelt on võitlusseaded. Me oleme muutnud Rakvere teatri suure lava laiemaks ja sügavamaks. Aga jah, sellisel kujul, nagu "Suvitusromaani" lavatuses, et lavastuse loomulikuks osaks on lühifilmid, mis viivad lugu edasi, ei ole ma liikuvat pilti enne kasutanud, sest kahemõõtmelise ja kolmemõõtmelise ruumi sujuv ja kadudeta ühendamine on siiski kaelamurdjalik väljakutse.
Kuuldavasti paelus teid loo puhul just lõpp, et mis peab inimestes ja nende maailmas toimuma, et selliseid asju teha nagu seal tehakse. Oli see nii? Mis teid "Suvitusromaani" puhul eeskätt käivitas?
Loos leiavad aset sündmused, mis oleksid pärit otsekui valgustuseelsest ajast, kui heita pilk kord minevikku, aga ajalooline mõõde on tõesti ses loos ja ka lavastuses olemas. Ma mõtlesin vaba inimese valikute peale ja keerutasin oma meeles selle mõtte ümber, et ainus valik on valida suhtumist sellesse, mis sinuga juhtub. Veritasu 21. sajandi Eestis oli see kujutlusmäng, mis mind köitis ja hirmutas.
Kas vaataja peab valmis olema pigem kergeks või raskeks vaatamiseks? Kas etendus jääb rõhuma või pakub pigem kergemaid "järelmõtisklusi"?
Ma põhimõtteliselt ei kirjuta alla kunstile, mis on ilma lootuse aknata. Pori toodab ikka natura, ma pean enda valdkonnaks kultuuri. Ja tragöödiamõõtme elupühitsevat toimet ei tasu alahinnata.
Kuidas läks teatridebütandil, hiljuti Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud ja sellest hooajast Rakvere teatriga liitunud Rainer Elhil rolli sulandumine?
Rainer Elhi on väga võimekas noor näitleja ja tundsin head meelt, et saime töös kokku. Minu lavastuses on tema osaks üks kõrvalroll, kuid nagu ennegi ütelnud, ei ole teatris väikeseid osi. Rainer Elhi mängib välja ühe taustaloo kõvatavast kaasajooksikust, kes otsustavate sündmuse kulmineerides murdub. Ta teeb ilmeka sutsu, kui teatrikeeli väljenduda. Hoian talle tema edasises töös pöialt ja soovin noormeest peagi näha kandvates osades.
Mitmes töö "Suvitusromaan" teil on Rakvere teatris külalislavastajana? 1997. aastal lavastasite Rakveres lavastust "Pähklipureja ja hiirekuningas", kas see oli ainus kord?
See on ongi mu teine töö Rakvere teatris. Ma kannan igapäevaselt hoolt VAT Teatri käekäigu eest ja VATi kolimine Rahvusraamatukogust Sakala 3 teatrimajja sunnib mind lähiaastatel taas põhiliselt oma teatrile pühenduma. Aga külalislavastaja staatus on meelitav ja tekitab ikka kiusatuse pakkumine vastu võtta. Mul on hea meel, et õnnestus töö Hargla looga Rakveres oma ajakavasse sobitada. Rakvere teater on väärt teater ja siin töötavad pühendunud inimesed, on olnud meeldiv koostöö.
Kuidas Eesti teatrielu "elab" hetkel? Viirus räsib, aga loen, et näiteks Ugala soodusmüük püstitas rekordeid... Eesti inimene vist ikka väga armastab teatrit? Iga-aastane teatristatistika muidugi ka läbi aastate tõestab seda...
Raske on muidugi ja närvesööv. Eesti teatrite suur töö publiku kasvatamisel ja hoidmisel on saanud koroona ajal tugeva põntsu. Aga tahan uskuda, et teater on nii tugev, et elab ka selle katsumuse üle. Jätkuks vaid kokkuhoidmist ja väheneks kiusu ja kisklemise himu. Aga teatril on empaatiavõime hoidmisel ja kasvatamisel vaieldamatu ja märkimisväärne roll. Teatrisse tuleme mõistma teist inimest mängu vormis. Vaatame neid väljamõeldud tegelasi ja mõistame neid, taipame tegevuse motiive, saame teisest aru. Sest arusaamisest on me ühiskonnas puudu ja kaasatundmise kriis võiks olla selle algujärgus 21. sajandi liignimi… Kuid, et see nõnda ei läheks, sellist ühiskonda aitavad luua nimelt kaunid kunstid. Aga kui meie valitsejad on nii pimedusega löödud, et lähevad kärpima laste huvitegevuse raha, siis tuleb ikka tõsiselt kõverpeeglisse vaadata.
KRISTI HELME
Loe pikemalt: https://epl.delfi.ee/artikkel/94866625/aare-toikka-teatrite-suur-too-on-saanud-koroona-ajal-tugeva-pontsu-kuid-usun-et-eesti-teater-elab-katsumuse-ule