KÄRT DEVANEY: Kuidas me Sirli ja Siimuga rõõmukohinat otsisime
“Ma mõtlen, et teater on üks maailma kõige toredam koht,” pahvatab mu elevuses noor teatrikompanjon, kui peale olude sunnil üüratuks veninud vaatamispausi taas kohvikus etenduse eel publikumärki oodates koogil-kakaol hea maitsta laseme. “Ma lausa unistasin, millal me jälle saame teatrisse tulla ...”
Jah, unistamine tõesti on omal kohal. Sirli, Siim ja nende saladused pole meile raamatukaante vahelt võõrad, ent põnevusega oleme oodanud ka saalis kohtumist. Pealegi me ju usume ka, et unistamine on väga oluline asi, mida peab tingimata meeles pidama, just nagu nemadki teevad.
“Kuule, aga raamatus sai Siim kõige enne oma unistusse, laua alt, aga lavastuses nii ei olnud ...” Kodus saabunud teatrijärgne uitmõte jääb korraks toanurka meid piiluma. Mõnikord sätitakse lava jaoks asjad ringi.
“Unistused ikka on pigem midagi muud kui asjad, ema. Asjad võivad lõpuks ära kaduda, aga kui mälestus on, siis see ei lähe kuhugi, see jääb alatiseks alles, on ju nii?” Esmane mõte uitab toast minema ja teeb ruumi suurematele.
“Isegi algul täitsa kurjal Härra Lambal oli unistus - siilike, juba sellest ajast, kui ta oli ise alles väike. Ta unustas selle unistuse ära, ei mõelnud enam temast. Ja vaata, kui rõõmus ta oli, kui siil talle meenus!” Korraks oleme koos selles Härra Lamba rõõmus. “Teise inimese unistusele saab kaasa ka aidata. Nii juhtus teatritükis ka. Sirli ja Siim aitasid oma unistamisega teiste unistused jälle ellu.”
Mõtlik paus seisab keset tuba, ootab. Ootan ka. Teatrisõbra pea aga müriseb mõelda.
“Ja ema, kojamees jälle unistas liiga kõvasti - ta unustas päriselu elamise ära ja tema unistus sai tõeks, aga nii, et midagi muud enam ellu ära ei mahtunudki ...” Mis siis täiskasvanute unistamisega peale hakata? Jälle kostab vaid mõtlemismürinat. Paus on pikk ja hetkeks tundub, et ehk jäävadki teatrimõtted sinnapaika. Ent ühe pika ohkena saabub järgmine mõte kesk tuba. “Ma arvan, et täiskasvanud unistavad küll, aga enamasti enam mitte nii tihti kui lapsed. Neil läheb jaks elu elamise peale ära ja unistamise peab tingimata eraldi ette võtma. Aga see oleneb natuke täiskasvanust ka.”
Kas lapsed julgevad siis rohkem unistada? “Ilma et peaks ette plaanima! Ma näiteks teinekord mängu sees avastan, et nüüd olen hoopis kusagil unistamas. Ja lugedes vahel ka, aga eriti kui õues kiigun. Siis on pea kohe igasuguseid unistusi täis, ja mida suurema hoo teen, seda suuremaks unistused lähevad. Unistamine ongi nagu mängimine tegelikult.” (Siis läheb jutustaja lausa elevile.) “Mul on juhtunud nii ka, et unistan ja soov läheb täide. Kui ma selle täitumist veel ootasin, siis vahepeal tundsin isegi muret, aga kui see juhtus, siis oli selline tunne, et pean end näpistama ja kontrollima, ega ma ei maga.
Ja ema, kas sa tead, et uskumatu unistuse täitumise tunne on selline, nagu su sees oleks suur rõõmukohin. Ma arvan, et isegi härra Lambal lõpuks võis siiliga uuesti kohtudes selline tunne ollagi.”
Mul on neid õhinat täis mõttekäike kuulates seesama rõõmukohin kohe pärispäris ligi.
KÄRT DEVANEY
https://virumaateataja.postimees.ee/7267576/kuidas-me-sirli-ja-siimuga-roomukohinat-otsisime