Karl Koppelmaa: “Elu läheb edasi, aga probleemid jäävad”

Rakvere teatris esietenduva perekonnaloo “Katk.Est.Used” autor ja lavastaja Karl Koppelmaa on näidendi loomisel kasutanud oma elu ja samuti lähedasi inimesi, ent soovitab seda võtta fiktsioonina.

Karl Koppelmaa näidendid ja lavastused sünnivad, kui miski vaevab tema südant, aga ka siis, kui miski hoopis rõõmustab või on intellektuaalselt huvitav. “Katk.Est.Used” käivitas isaks saamise küsimus.

Selle loo puhul ei saa üle ega ümber pealkirjast. “Katk.Est.Used” on intrigeeriv ning eesti- ja ingliskeelsena tõlgendatav mitmel moel. Avage veidi selle tagamaad.

Minu käest on selle kohta palju küsitud. See on lihtsalt üks lahe pealkiri. Ja võibolla siis õnnestunud, kui küsitakse. Mille üle mul on väga hea meel.
Seda võib lugeda ka katkendlikult. “Katk” on selge. “Est” võib olla nii Eesti kui ka ladinakeelne est. Used on inglise keeles “kasutatud”. Sellele vastab natuke ka näidend. Olen mingis mõttes oma elu selleks kasutanud, samuti lähedasi inimesi. Samas tasuks seda võtta fiktsioonina. On olemas palju näidendeid ja kirjandusteoseid, kus tegelastel on olnud elavad prototüübid ja kus ei teki küsimust, kas see on tema isiklik elu või fiktsioon. Me lihtsalt mängime selle piiriga rohkem. Minu jaoks on see fiktsioon, ma ei vaata, et laval olen mina.

Võib olla ka “katkestused” või katkestatud katkestused. Sellest ju ka lavastus räägib: puudutab õrnalt kultuurikatkestust, samuti asju, millele tahamegi punkti panna.
Kõik interpretatsioonid on õiged. Sõnamängude puhul ongi nii, et neist võib mitmeti aru saada.

Kumb oli enne, kas pealkiri või lugu ise?

Täpselt ei mäleta, aga tean, et pealkiri oli nagu eraldi. Lugu kindlasti polnud valmis, vaid oli idanemas. Arvan, et pealkiri tekkis iseseisvalt, midagi paberile kritseldades. Kuidagi sain aru, et pealkiri ja need asjad sobivad omavahel kokku.

Mis viis mõtteni lähtuda näidendit kirjutades oma perekonnast?

Ka muud teosed, mis ei ole nii lähedased iseendale, sünnivad, kui miski vaevab südant või hoopis rõõmustab või on intellektuaalselt huvitav. Kuna enda elus oli isaks saamise küsimus, kerkisid esile need probleemid ja murekohad, tegelikult ka rõõmud. Meil oli hästi tore hetk kohe esimeses või teises proovis, mida ma ise ei mäleta, aga näitlejad tuletavad tihti meelde. Olin öelnud lause, et elu läheb edasi, aga probleemid jäävad.

Isikliku elu mõttes pole paljud mured, mis olid siis, enam mured. Äkki see, et ma seda lugu kirjutasin ja lavastasin, aitas osaliselt. Nende mõtete ja küsimustega tasub tegelda, neid teadvustada. Kui mul on sattunud, et tegelen teatriga, on loogiline, et seda seal teen. Muidugi tekivad alati jälle teised mured, mis ei lahene. Aga siis ongi õnneks, millest kirjutada. Mitte et ma hakkakski ainult autobiograafilisi teoseid tegema, aga sellel hetkel oli teatav mure ja ärevus. Inimene, kes tuleb tükki vaatama, saab aru, miks see mure ja ärevus on. See ongi seotud asjadega minevikust, mida katkestada tahaksime.

Loost käib läbi konstellatsiooni teema. Kui suurt rolli mängib perekonna ja suguvõsa lugu inimese elus ja valikutes?

See saab mängida rolli niipalju, kui lubame mängida. Üks suur vastasseis ideede vahel on: ühelt poolt konstellatsiooni asi, et miski on mineviku süü, teiselt poolt isiklik vastutus. Need tegelikult ei ole isegi vastasseisus, vaid peaksid koos toimima. Isiklikuks vastutuseks on vaja teada enda käitumismustrite algpõhjuseid. Kui oled enda suhtes suletud ega ole enda suhtes aus, on sul väga raske rääkida isiklikust vastutusest, sest võibolla su tegude motivaatorid on hoopis mingid asjad, mida sa ei adu. Mis vastutus see siis saab olla ... Siis lihtsalt jätkad seda nõiaringi.

Tasub teada perekonna ajalugu, mitte ainult perekonna, vaid kogu rahva, riigi, inimkonnagi ajalugu. Selle teadmine võimaldab mingisuguseid asju teisiti teha, võimaldab võtta vastutuse või teha see tegu, mille eest oled suuteline vastutama.

Kui midagi elus on valesti, tasub kõigepealt vaadata enda sisse, sealtkaudu võib näha kõiki neid inimesi enda taga. Saad aru endast. Keegi ütles, et maailmas on ainult kaks asja, mida ta ei mõista: ennast ja teisi. Kui kõigepealt mõista ennast, küll siis jõuab ka teiste mõistmiseni. Teisi süüdistada enda õnnes ja õnnetustes ei saa. See ei ole nende suhtes õiglane.

Nagu teie loomelaadile omane, on tegemist teie autorilavastusega. Mis teid selles vormis paelub?

Kirjutamise töö on väga üksildane töö. Lähen selle tekstiga trupi ette, kus üldjuhul toimub kärpimine, nii et tekst valmib koos lavastusega. Teksti kirjutades pigem mõtlen, et oleks, mida kärpida, panen teadlikult rohkem asju kirja, sest näitleja võiks seda teada. Trupi kaudu õpid ka kirjutamist. Ja lõppude lõpuks mulle meeldib ka. See on ka hea.

Nüüd on paradoks, et ma ei ole sellise eneseanalüüsiga tegelnud, aga see üksinduse asi on tõene. Olen selle üle küll mõelnud, aga pole enam nende mõtetega rahul. Natuke upsakas mõte, et Tammsaaret ja teisi klassikuid peab tegema, aga mina noore inimesena peaks tegema ka midagi uut, sest eesti kultuur ei ole ainult vabaõhumuuseum - nagu keegi on öelnud -, vaid elav ja toimiv organism. Annan ka oma panuse sellesse. Võibolla viiekümnesena ma ei tunne enam vajadust ise kirjutada, vaid vajadust hoida ja väärtustada kirjandust, mis oli enne mind.

Kuivõrd peate näidendi kirjutamisel silmas kindlaid näitlejaid või truppi?

Pigem küll. Mul on teada jutt, mida räägin näitlejale, kui komplekteerin vabakutselistest trupi. Et võiks niisuguse asja teha. Kui tean, kes on trupp, saan seda lugu ka päriselt kirjutada. Mulle meeldib, et saan mõelda inimesele, kes seda tegema hakkab.

Aga olen teinud ka nii, et üldse ei mõtle, kuidas seda laval teha ega näitlejale. See on olnud ka väga vabastav. Ja on olnud väga õnnestunud tükk.

”Katk.Est.Used” pidi esietenduma kevadel, aga jõuab vaatajate ette sügisel. Kuidas sundpaus mõjus?

Mingis mõttes oli päris hea, et paus oli, sai värske pilguga vaadata. Kolmandaks õhtuks olin vanas rööpas tagasi. Usun, et see on hästi normaalne.
Esimene kuu aega oli kummaline. Tehakse ju proove, et lugu esietenduks, aga esietendust ei olnud. See oli harjumatu. Mul on vaja, et saaksin oma tekstidest ja lavastustest lahti lasta ja liikuda uute asjade juurde. Kevadel oli korra tunne, et ei tea, mida teha, et ei ole seda rõõmu, pingelangust ja lahtilaskmise võimalust, samas ei saa välja lülitada töömõtteid. Kuklasse jäi teadmine, et pean sügisel lavastuse rööpasse tagasi saama. See oli raske. Arvan, et lavastusele mõju polnud.

Kus te ise olete esietenduste ajal - saalis, lava taga või hoopis kusagil eemal?

Piilun kuskilt. Võibolla rõdult. Ma saalis ei istu.

INNA GRÜNFELDT
Loe pikemalt: https://virumaateataja.postimees.ee/7334559/karl-koppelmaa-elu-laheb-edasi-aga-probleemid-jaavad