KARIN ALLIK: Elust võõrandunud ametnike absurditeater

Kui käsitleda Rakvere teatri lavastust „Kasvatushoone” praeguse riigijuhtimise metafoorina, teeb see küsimus kuigivõrd nõutuks.

Naljaga pooleks võiks öelda, et Rakvere teatris algas jõuluhooaeg sedapuhku juba oktoobri alguses – nimelt esietendus 5. oktoobril Hendrik Toompere „Kasvatushoone”. Toimub lavastuse tegevus ju esimesel jõulupühal, taustal mängib ajuti jõulumuusika ja laval ukerdab isegi miniatuurne Jõuluvana. Jõululavastusele omast lihtsust ja helgust aga Toompere teosest muidugi ei leia. Vastupidi, tegu on sisusügava ja tumeda tragikomöödiaga, süsteemselt sumbunud (riigi)juhtimise metafooriga.

Jõuluteemat ei peaks ma Harold Pinteri kirjutatud „Kasvatushoone” näidendi puhul siiski ebaoluliseks – kas või seetõttu, et jõulude paiku võimendub inimestes tihti ebaharilik rituaalsus ja rutiinsus ehk soov tegutseda nii, nagu varem on alati tegutsetud. Seejuures paistab rituaalsus ja rutiinsus ka „Kasvatushoone” tegelaskonda väga hästi iseloomustavat. Neile meeldivad reeglid ja korrapära, nad vajavad süsteemi ja hierarhiat.

Tuttavlik pühade meeleolu põrkab lavastuses otsemaid kokku ametnike külma tööpäevaga, mille kohta võiksid Pinteri kaasmaalased öelda business as usual. Hammasrattad kasvatushoone rigiidses mehhanismis peavad ragisema segamatult, olgu püha või mitte. Side välismaailmaga on minimeeritud, et asutus saaks töötada optimeeritult. See ei puuduta muide mitte ainult kasvatushoone kliente, kes on niikuinii oma tubadesse lukustatud ega ilmu etenduse jooksul isegi lavale, vaid ka asutuse personali.

Kasvatushoone personali puhul on tõesti tajuda äärmist võõrandumist elust, mis jääb väljapoole tööd. Viiteid eraelu kohta kuuleb neilt haruharva ning mõne puhul näib lausa, et nende viimatine soe ja inimlik kontakt pärineb ajast, kui ema neid rinnaga toitis. Küllap just seetõttu, et neil puudub ettekujutus teistsugusest (töö)elust, on kasvatushoone töötajad võimelised jätkama asutuse totraid tavasid.

Õnneks raputavad kaks anomaalset sündmust kasvatushoone tavapärast töörütmi: kliendi nr 6457 surm ja kliendi nr 6459 sünnitus. Kliendi nr 6459 lapse isa tuvastamine kujunebki üheks „Kasvatushoone” keskseks liiniks, lisades teosele omamoodi krimkaliku alatooni. Teisalt mahub sellesse juurdlusse rohkesti huumorit, eriti kui asjaolusid arutavad kasvatushoone juht Roote (Toomas Suuman) ja tema truualamlik abiline Gibbs (Peeter Rästas).

Toomas Suumani kehastatud Roote näib suurepäraselt ilmestavat just seda koomikat, millest räägib filosoof Henri Bergson oma essees „Naer”. Bergsoni sõnul ajab inimesi naerma „mehaaniline jäikus seal, kus tahetaks leida isiku tähelepanelikku paindlikkust ja elavat nõtkust” – teisisõnu juhtumid, kus inimene käitub lähtuvalt sissejuurdunud inertsist ja sügavast harjumusest, mitte situatsioonist endast. Suumani mängitud Roote’i puhul saab näiteks pidada harjumuseks tema alalist eeldust, et kõik toimib asutuses välja töötatud mehhanismi järgi.

Jälgides Roote’i seega olukorras, kus Gibbs teeb talle teatavaks ühe kliendi surma ja teise sünnituse, võibki märgata Roote’i koomilist saamatust situatsiooniga kohaneda. Esiti ei suuda ta kuuldut muidugi uskuda ja kahtlustab Gibbsi lollitamises. Kui Gibbs teda siis teadete tõelevastavuses veenab, oskab Roote abilist ainult küsimustega edasi pommitada, ehkki vastused on talle juba antud. Nõnda püüab Roote vähemalt pealtnäha oma rangust ja konkreetsust säilitada, olgugi et see muudab teda üksnes koomilisemaks.

Kui Suuman keerab koomikale vinti juurde ka ekspressiivse kehakeelega, siis Peeter Rästas loob Gibbsi üsna vaoshoitud žestidega nagu sõnakuulelikule alamale kohane. Suure töö teeb Rästas ära hoopis oma silmade ja intonatsiooniga, mis justkui rõhutab vajaduse korral dialoogi jaburust. Ometi iseloomustab Rästa Gibbsi üldjoontes stoiline rahu ja külm kalkuleeritus – vahest peitub siin ka põhjus, miks „Kasvatushoone” lugu lõpeb helgelt eelkõige Gibbsi jaoks.

Järsk lõpplahendus

Tõtt-öelda paistab too lõpplahendus üpris järsk ja julm, kuid kindlasti mitte juhuslik. Tänu mitmeti tõlgendatavale finaalile (mida ma põnevuse säilitamise huvides ümber ei jutusta) sugeneb teosesse veel intrigeerivaid väiteid sumbunud juhtimissüsteemi teemal. Ühelt poolt võib lõpplahendus esile tõsta üksikisiku võimet lõhkuda süsteemi, olgu tema ametipositsioon kuitahes madal ja tema näilik iseloom kuitahes leebe. Teisalt saab teose finaalist välja lugeda ka peaaegu vastupidist väidet: kuni vanast süsteemist pole täielikult lahti öeldud ja lahti rebitud, ei saa uut üles ehitada.

Kuna lõppstseeniks sekkub loosse ka ministeerium, hakkab kasvatushoone paistma kui ainult jäämäe veepealne tipp – moodustab see asutus ju ainult ühe alasüsteemi ministeeriumi suuremas süsteemis. Ja kes teab, ehk kuulub ka ministeerium veel omakorda mõnda süsteemi. Kas ja kuidas nii üldse muutusi esile kutsuda saab?

Jah, eriti kui käsitleda „Kasvatushoone” süsteemi praeguse riigijuhtimise metafoorina, teeb see küsimus kuigivõrd nõutuks. Ometi väidan, et muutusi saab siiski esile kutsuda – ei koosne see süsteem ju muust kui inimestest ja nende kokkulepetest. Kui kasvatushoone asukad on välismaailmast võõrandunud ja teevad seega absurdseid otsuseid-kokkuleppeid, siis on see õppetund päriselule: ametnike side välismaailmaga peab olema maksimaalne, et nende töö saaks olla ratsionaalne.

KARIN ALLIK
https://epl.delfi.ee/artikkel/95225891/arvustus-elust-voorandunud-ametnike-absurditeater