Kaemus: “Öölapsed” pakub palju ilu, vähe valu ja hulga hämmingut
Noortefilm pole kindlasti žanr kergemate killast. Head noortefilmid jäävad meelde. Neil on õigus ja kohustus, üllatada ja ületada piire, tekitada vanakestes kerget hämmingut, tahtmist küsida, kas nii siis käibki nüüd. Kui seda tahtmist ei teki, siis on oht, et film ei kõneta ka seda generatsiooni, keda ta püüab portreteerida.
Heal noortefilmil on olemas ka potentsiaal saada ajastu märgiks, noored ju määravad, mis suunas triivib popkultuur. Vanad võivad öelda, et noorus on hukas, kuid suurt tolku sest pole. Aga noorus on energia ja seda ma filmilt ootasingi – energiat, mida saadaks realistlik pilt näiliselt pisut hajevil põlvkonnast, kelle lapsepõlve loomulikuks osaks on katkematu internetiühendus ning kelle iidolid räägivad oma vaimsest tervisest mitte ainult intervjuudes, vaid ka oma kunstis.
Kuigi ühest küljest jätab “Öölapsed” endale selle õlekõrre, et tegu on komöödiaga, on laotud ka tihe vundament päris elulistest inimsuhetest, see täiskasvanuks saamise ehk coming of age’i lugu, mis inglise keeles tähistabki noortefilmižanri.
“Öölaste” visuaalne külg on peaaegu laitmatu. Mõnusalt tiksub ka soundtrack. Filmi tunnuslugu “Children of the night” asetab helipildi hoopis kuhugi 80-ndate lõppu. See valik pani enne filmi nägemist veidi kulmu kergitama (Võsu rannafestil kuulati ju teistsugust muusikat), ent suurel ekraanil loksus kõik paika. Äkki lõi kogu see sätendav retrokarussell vajaliku seose ajastuga, kust pärinevad need klassikalised Ameerikamaa noortefilmid. Ning need on autoritel küll varem korralikult läbi töötatud, viiteid ja arhetüüpe leidub piisavalt.
Kiidusõnu saab Grete Konksi, kes mängib tõesti ehedalt korralikku tüdrukut. Samuti Piret Krumm, kes muudab kontori kibeda “idülli” ja keskealiste egosõja päris naljakaks ning Peeter Oja adekvaatse pereisa rolli eest. Ning muidugi Jaune Kimmel, kes mitte ainult ei mängi usutavalt purjus inimest, vaid haarab boheemlasliku Pami rolliga tähelepanu endale iga kord, kui kaadrisse satub.
Häid sooritusi on veel. Kui aga norima hakata, siis mõni karakter jääb lõpuni välja mängimata, kuna pole vist päris lõpuni välja kirjutatud. Osa loost jääb lisakoormaks, mis midagi väga juurde ei anna. Näiteks oleks Kristjan Lüüsi vanema kuti rolli saanud märksa tähenduslikumalt loo vankri ette rakendada. Täiesti ulmeveidrana mõjub Ott Leplandi ja Juss Haasma politseinikeduo, kes mingil põhjusel suitsetavad terve filmi vältel kanepit. Need kummalised tegelased on tegevustikku põimitud, kuid lõpus oleks oodanud seda paljastavat twist’i, et oleks saanud öelda: “Aaaaa ... selle pärast oli nii.” Seda aga ei tulnud. Miks katkestas Miika Pihlaku kehastatud ilus poiss Alice Siili mängitud noorema õega alustatud tegevuse? Ja kust ikkagi pärines hobune, millega noorem õde hommikule vastu kappas? Metafoorid on toredad, mõni asi peabki jääma müstiliseks, kuid kohati tekitas see liigset segadust.
Arvan, et “Öölaste” tähtsus heade noortefilmide auväärses nimistus selgub mõne aasta pärast. Siis on näha, kas jäi pinnale, kas tekitas juurde meemisid, kas andis tsitaate, ning mis kõige olulisem – kas tekitab tänapäeva noortele kümnendi pärast nostalgiat? Võibolla autoritele on olulisem mingi muu asi, äkki olen ise liiga vana, et fookust tabada. Aga hetkel jään selle juurde, et tegu on üle keskmise tasemega hea komöödiaga. Eks minge vaadake ise ka kindlasti!