JÜRGEN ROOSTE: Baltoscandali 3. päev: elavate surnute päev!

Mul oli Andres Noormetsa ja Rakvere teatri "Alibiga" mitu kognitiivset dissonantsi. Esiteks arvasin ma kogu aeg, et see on ekstra festivalile mõeldud performance, mille pealkiri on "Rakvere teatri alibi". Kujutasin ette peas, kuidas n-ö repertuaariteater manipuleerib performance'i vormiga, et alternatiiv- ja pisiteatrite ning üksikesitajate hulgas kuidagi oma mängu õigustada. Täitsa pilt tekkis lavastusest silma ette ja muhelesin. Esietenduse päeval aga avastasin, et tüki nimi on ikkagi lihtsalt "Alibi". Tekkis väike mure ja kõhedus: olen jälle kõigest valesti aru saanud.

Kui etendus pihta hakkas, pöördus jälle kõik pea peale. Muidugi, Andres Noormets ongi paras hull. Ma ei tea, kas tema seda nii mõtles, aga mu jaoks põimusid siin kaks lõime. Tegevus toimub ühes ruumis, kogunevad mingid, ütleme, esoteerikud (Jaune Kimmel, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Tarmo Tagamets, Toomas Suuman), midagi laada, minimessi või töötoa laadset tõenäoliselt (igaüks paneb oma n-ö materjale välja), aga see polegi nii tähtis.

Noormetsa üheks lõimeks on teater – teatri kõnelemise viisid, vahendid, kohalolunõue (ka viies paralleelses tegevuses ei saa olla "taustategelast", sest see hakkaks silma nii erevalges ruumis), klišeed isegi. Tahtmise korral võib seda tükki tõlgendada nüüdisteatri sõbralik-tögava analüüsina (on palju sõnatut tegevust, on laval söömist, on kaklust, on suitsetamist, on...). Aga teisalt ka klassikalise teatri elemente: näiteks Peeter Rästa suurepärane n-ö esimene sisenemine. Selline trampiv-tammuv kandamiga mees tuleb lavale ja peab minuteid seal üksi tegevust ja tähelepanu kandma. Kui palju on draamateatrites sääraseid alguseid: siseneb võimas meesnäitleja ja tümmab laval tähendusrikkalt ringi, ma ei tea, miks, aga see on mind pisut kummitama-painama hakanud. Ja nõnda nägin ma Rästa kujus meisterlikku selle stseeni tõlgendust.

Noormetsa teine lõim on maailmavaateline, n-ö tänapäeva Eesti siis. Kavas on mainitud, et tükk on valminud koostöös trupiga (nüüdisteatri üks alusvõtteid on olnud diktaator-lavastaja tõrjumine toimetaja-lavastajaks, ühendaja-lavastajaks, ideestaja-lavastajaks, aga see diktatuur on muidugi hiiliv ja naasev). Ja ma pean tunnistama, et kõigi viie tegelase natuurid olid mõjuvad, noh, ka nüüdisteatrile kohaselt, anti igaühele oma n-ö kandev soolo või monoloog. Kusjuures, need olid kõik haaravad, igaüks neist viiest me ees loodud esoteerilisest teekaaslasest sai inimlikuks, sai selgepiiriliseks, isegi ideed või olekud, millega sa ehk ei nõustuks, pöörati mõistmiseks. Kuigi tegelaste vahel olid pinged (muidugi olid, vaimse ja füüsilise vägivallani, seksuaalse pingeni, sõbraliku žesti äratõukamiseni välja) ja samas ka leppimised....

Jah, mingis mõttes – kogu oma "nüüdsuses" – oli see väga klassikaline, katarsisekeskne tükk. Mind veeti alt! Mind veeti alt kõige paremal kombel, isegi nii, et ma ei saa rohkem sellest tükist rääkida, soovitan lihtsalt ära vaadata. Sest muidugi, ma võtsin kaks jämedamat-rämedamat lõime praegu, esimese hetkega, aga ega Noormets loll pole, tal on siin sees veel väiksemaid-salakavalamaid lõimesid.

https://kultuur.err.ee/1109354/jurgen-rooste-baltoscandali-3-paev-elavate-surnute-paev