Jaune Kimmel: “Olen õppinud armastama sõja ajal ja sõdima armastuse ajal”
Jaune Kimmel alustab Rakvere teatris oma viiendat hooaega. Selle aja sisse on mahtunud kümmekond rolli kodulaval, parima naisnäitleja kolleegipreemia aastal 2018, samuti palju rolle teistel lavadel, teles ja kinolinalgi. Hiljuti jõudis kinodesse Priit Pääsukese noortefilm “Öölapsed”, millest Kimmeli kehastatud kõrvalosa jäi eredalt meelde.
Näitlejannast kiirgab suurel hulgal energiat nii teatrilavalt kui kinoekraanilt. Sädet peab tal tõesti palju olema, kuidas muidu ta nii palju teha jõuab. Kes temaga lähemalt on vestelnud, see teab, et temast kiirgav energia on hea ja inspireeriv.
Tere, Jaune! Kuidas on soojad ilmad möödunud, mis jääb seda suve meenutama?
Tere, Mart! Kui palavalt kostitati meid suvega! Täielik troopika! Nagu oleks ilmataat kursis meie maailma lukku panemisega ja toonud soojakraadid meile ise lõunast kohale!
Suvi möödus puhkuseta nagu alati ning sai veedetud Jänedal, tegin kaasa Madis Kalmeti lavastuses “Naine Salamandri tähtkujust”. Ja augusti alguses algas taas Rakveres töö.
Aga töö kõrvalt õppisin ananassikujulisel täispuhutaval madratsil minuteid püsti seisma.
Jäneda Kalijärvel sai seda harjutatud pidevalt. See oli meeletu trenn – kogu keha lihased said tööd. Jalad eriti, sest püüa seista kaarjal ujumismadratsil püsti. Tohutu tasakaalu harjutamine ja selle saavutamine.
Lihaste töö – ja kohene jahutus tolles palavuses otse vette lennates!
Sügisest alustate viiendat hooaega Rakvere teatri näitlejana. Kuidas on need aastad teid näitleja ja inimesena muutnud?
Naljakas küsimus, seda küsitakse ikka pigem vanematelt kolleegidelt, eks mu suhtumine sellesse küsimusse loob ka vastuse.
Jah, viies hooaeg läks käima ja mul puudub igasugune tahe võtta kokku see miski siin teatris ja miski minus endas. See on jõle pikk aeg ja vajaks juba detailset süvenemist, päevaraamatu sissekandeid, dokumenteeritud päevikut.
Aga et mingisugunegi vastus anda, siis selle viie aasta jooksul olen õppinud armastama sõja ajal ja sõdima armastuse ajal. Igaüks sukeldub siit oma metafoori järele ise.
Pühendusite siin kogu rinnal teatritegemisele, võttes juhendada ka Rakvere reaalgümnaasiumi näiteringi Väike Karla. Kuidas suur ja väike teater teie ellu mõlemad ära mahuvad, kas ja kuidas teineteist toetavad?
Loomulikult nad toetavad teineteist. Igasugune loomeolu toetub teine- või üksteisele. Olen samade noortega samamoodi sammumas viiendat aastaringi. Nende tarkade inimeste kulgemine ning soov kohustuslike õppeainete mahu kõrvalt kulgeda ja rännata ka kuskil pisikeses teatrit ja elu täis kibitkas, sest see on neile tähtis, on suurepärane!
Nad saaksid iga kell sealt maha hüpata, kui nad tahaksid. On ka hüpatud, ja see on samuti suurepärane, kui noor inimene teab, millises suunas minna. Aga nad on seal olnud ja on, nad mõtlevad, loovad, on vabad nutma ja naerma, julged katsetama, olema nemad ise ja olema vabad.
Selle kõige eest ma olen tänulik. Ja ma ei väsi kordamast, et rohkem õpetavad nemad mind, kui mina neid.
Priit Pääsukese filmis “Öölapsed” kehastate selle loo üht kõige meeldejäävamat tegelast Pamelat. Kuidas sinna rolli sisse läksite, mida see nõudis?
See nõudis tööd, nagu iga töö nõuab tööd. Roll ise ei nõudnud keerulisi võtteid, sest Pamela olukorras võib leida end kord elus nii mõnigi noor. Aga see ei tähenda, et platsil oleks kõik lihtsasti tulnud.
Mängida purjakil noort oli mu suurim põdemine: et kustkohast läheb see piir, sest nii palju, kui on pidusid, on pidutsejaid ja piire. Aga kui saad filmi tehes aru, et sinul on su mõned take’id (ingl k võtted – M. R.) ning edasine ei sõltu enam sinust, siis oskad luua variatsioonidega ja nüanssidega duubleid, mis ei kaota tegelase vundamenti, kuid annavad hiljem monteerijale ja režissöörile valikuvõimaluse.
Sa ei saa tagantjärele põdema jääda oma tehtud töö pärast, sest see oleks enda suurim kius. Üsna ruttu sain aru, et see, kas purjus Pam on liiga purjus või mitte, on kõige ebaolulisem mõte, mis võtteplatsil minuga kaasas saab olla ja mis muudkui toodab end juurde, kui lasta sel mõnusasti peas püsida. Nii lõingi pigem erinevaid versioone ja režissöör Priit Pääsuke õnneks ütles ka kohe, kuhu edasi või kui palju tagasi liikuda sel purjutamise skaalal.
Kellega filmi tegelastest päriselt kõige enam samastuksite või äkki polegi teiesarnast noort selles loos esindatud?
Usun, et igaüks samastub igaühega pisikeste tähelduste, sarnaste mõtete ja situatsioonide kaudu, mida elus kohtame.
Ka kõige väiksemad vajadused muutuvad pidevalt, me kasvame, me muutume, tujutseme, mõtted klaaruvad, tumenevad, jooksevad kokku.
Me sunnime end paljudeks asjadeks. Noored üritavad püsida mingisuguses väljamõeldud kastis, mis kellegi peas on. Nad lihtsalt ei tea ega saa aru veel, et polegi mingisugust kasti. Tehakse kõik, et sinna kasti kuuluda, ning rumalateks peetakse neid, kes sinna ei tungle. Neid, kes ei hakka meeleheitlikult kohta otsima, kust kasti pääseda, ega muretsema, mida selle jaoks tegema peab ja kuidas käituda.
Usun, et see kuuluvustunne, sellega iga päev rinda pistmine sarnastab kõiki kõigiga, olenemata vanusest ja eluolust. Mind igatahes küll. Filmi lõpupool annab kasti suunas jooksvatele ja üles ronivatele meeleheidet täis nägudele mingigi maanduse ja mõtte.
Kevadel aitasite žüriiliikmena Virumaa Teatajal valida Virumaa Suvesaundi. Peavõitja asetasite oma isiklikus edetabelis teisele kohale, mis näitab, et teil on selle asja peale vaistu. Kas kuulate palju uut muusikat või liigub maitse ajateljel siia-sinna ega hooli ajastutest?
Panid täpi peale võid! Minu jaoks on muusika alati uus, sest emotsioon, millega ma seda kuulan, loob ta alati uueks.
Ma ei oska lihtsalt kuulata muusikat selle mõttega, et ta on nüüd uus. Uue muusikaga hoiab mind kursis raadio või uue muusika soovitused YouTube’is ja mujal.
Muidu kuulan täpselt seda, mida vaja on. See on tõesti seinast seina ja neid seinu on … oi, kui palju. Muusikakooli vilistlasena saan öelda, et Mozart, Chopin, Pachelbel, Händel, Šostakovitš, Liszt ja Bach olid küll kohustuslikud, aga just tutvumine klassikalise muusikaga seob mind siiamaani kokku teiste žanritega.
Klassikaline muusika on hingele ja kõrvale sama vajalik ja väärtuslik kui Beyoncé, Tuberkuloited, Maria Tšaikovskaja ja teised.
Kui palju ja kuidas jälgite uudiseid?
Kui enne oli iga päev esimeseks uudiseks, et palju nakatunuid juurde tuli, lülitasin ma end igasugustest uudistest välja. Nüüdseks ei ole harjumust tagasi tulnud, küll aga on ETV koht, kust leiab palju aktuaalseid ja väärtuslikke uudiseid.
Mis on üks asi, mis on Eestis nii hästi, et kogu maailm võiks eeskuju võtta? Või kas on midagi nii lootusetult halvasti, et peaks maailma ees häbi tundma?
Ma ei oska kummalegi küsimusele ammendavalt vastata. Mul ei mõlgu mõttes midagi nii head ega midagi nii lootusetult halba.
Kui oleks küsinud, et mis võiks meil olla hästi ja mille võiks kiirelt häbist päästa, siis esimese hooga arvan, et ma teaks. Aga mine sa tea ...
Öelge kolm põhjust, miks inimene peaks kindlasti uuel hooajal Rakvere teatrit külastama?
Miks mitte? Millal siis veel? Kuidas siis muidu!