JAANUS KULLI INTERVJUU Tiina Mälbergiga
Tiina Mälberg toob Rakvere teatri lavale katkised ja üksikud hinged
„Iseseisev naine, kes otsustab ise, kuidas ta tahab oma peret luua, ei ole meile tundmatu teema, ent mees, kes soovib nendel teemadel oma sõna sekka öelda ning mitte lihtsalt ära kasutatud saada, on natuke uuem asi, justkui samm edasi. Sellega pole veel harjutud. Millegipärast arvatakse, et ju siis on mehel kohe midagi viga, kui ta ei soovi viskuda juhuslikesse suhetesse, vaid tahab nendes küsimustes selgust,“ põhjendab veerandsada aastat Rakvere teatris näitlejana töötanud Tiina Mälberg (51), miks David Eldridge'i 2015. aastal kirjutatud näidend „Algus“ teda sedavõrd kõnetas, et ennast lavastajana proovile panna.
„Kui ma seda lugu esimest korda neli aasta tagasi lugesin, läks see mulle otsekohe väga korda. Kohe oli selge, et kumbagi ma neist tegelastest mängida ei saa, kuid avaldasin soovi seda lugu lavastada. Mina selle näidendi leidsin, see kõnetas mind ning teater aktsepteeris seda ideed.“ Tiina Mälberg
Ilmselgelt on see näidend kirjutatud pööratud karakterite ja tegelaskujudega, selgitab Mälberg. „Samas, mis mind teksti ja hiljem ka tegemise juures just võlus, oli see, et ei olnud loodud ühte naist, kellel on mehelikud omadused, ning meest, kes on kuidagi naiselikum. Vastupidi, hoolimata teatud pööratud soorollidest, on välja toodud tõelised inimesed oma adekvaatsete või tegelikult traditsioonilistegi stereotüüpidega. Näidend on kirjutatud 2015. aastal ja eks sellest ajast kuni tänase päevani on meie kunstiväljal näidatud palju selliseid esmapilgul jõulisi naiskaraktereid.
Naise kui iseseisva, eduka, elus hakkama saava tegelase kujutamine on praegu lausa tavaline. Mulle tundus oluline näidata just seda, et ka mehed võivad olla õrnad ja haavatavad. Just seda kõrvutust tahtsin ma oma lavastuses rõhutada,“ ütleb Mälberg.
Öises suhtluses langevad fassaadid
„Ühtaegu võlus ja kõnetas mind David Eldridge'i näidendis ka see, et ühest küljest on ta tegelased väga elulised, ent teisalt jälle kaasaegselt või moodsalt omapärased. Nad elavad ju suurlinnas, Londonis, on kursis kultuurieluga, sellega, mis toimub meedias, nad ei ole verinoored, kummalgi on oma eluslepp, kummalgi oma sõpruskond, aga kõige selle juures, hoolimata suurlinna melust, on nad katkised ja väga üksildased hinged.“
Mälberg ütleb, et Laura ja Danny on mõlemad tegelased, kes tajuvad väga hästi neile ühiskonna poolt pandud ootusi. „Nad teavad, millistena nad peaksid elus kulgema, mis on nende koht või positsioon kasvõi vastassugupoole silmis. Iseküsimus, kas nad seda kuvandit täita või kanda tahavad. Samuti on „Algus“ võrratu katalüsaator olukorras, kus need tegelased on nelja silma all ja peavad teineteist avades ka iseend paljastama. Sellises öises suhtluses fassaadid langevad,“ jääb Tiina siinkohal veidi salapäraseks.
„Näitlejana nägin ma ka seda, et need autori loodud tegelased nõuavad neid kehastavatelt näitlejatelt teatud küpsust, valmisolekut ja julgust. Ma lootsin ja uskusin, et minul kui näitlejal on kogemust juhtida teisi näitlejaid loole vajalikus suunas, et ma suudan neid julgustada ja toetada ning tekitada proovides usalduslikku õhkkonda. Et näitlejad Silja Miks (Laura) ja Andres Mähar (Danny) võivad minu peale kindlad olla, et näitlejana olen teiste näitlejate jaoks usaldusväärne partner.“
Publik polnud selliseks meestegelaseks valmis
Veel näitlejatest rääkides ütleb Mälberg, et Mäharit Vanemuisest polnud keeruline Rakverre meelitada. „Andres oli üsna kohe nõus. See oli hetk, kui tal ei olnud liiga palju tööd - sügis 2020, palju muutusi plaanides, tööde ärajäämisi, edasilükkumisi. Igatahes oli just Andres näitleja, keda ma sel hetkel Danny rollis näha soovisin. Pidades eeskätt silmas laia näitlejaampluaaga väga mehelikku meest, kelles samas on tugevalt olemas inimlikkus ja õrnus, samas ka julgus seda laval kujutada. Rääkimata sellest, et Mähar ongi suurepärane näitleja, kes oskab ennast artistina avada, tahab riskida. Nii et tema teadis, mida tema teeb, ja mina teadsin, mida mina teen.“
„Küll aga leian ma esietenduse muljete põhjal, et Mähari kehastatud meestegelast pole publik veel valmis vastu võtma või siis teda mõistma,“ üllatub Mälberg siinkohal. „Niisuguste hingeliselt haavatud meeste kujutamine ei ole väga kergelt vastuvõetav. Justkui ei taheta uskuda, et nad on olemas. Kuigi minu arvates on küsimus pigem selles, et neid tuleks märgata ning mul on hea meel, kui mu lavastus „Algus“ aitab nendele probleemidele ühiskonnas tähelepanu juhtida.“
JAANUS KULLI
https://elu.ohtuleht.ee/1054904/arvatakse-et-mehel-on-midagi-viga-kui-ta-ei-soovi-viskuda-juhuslikesse-suhetesse-