Intervjuu Margus Grosnõiga: Kuidas naerutada pooltäis saali?
Kuidas naerutada pooltäis saali?
Rakvere teatri värsketes lavastustes, Ray Cooney komöödias „Oi, Johnny“ ja Samuel Becketti absurdikomöödias „Lõppmäng“ peaosas mängiv Margus Grosnõi leiab, et endast tuleb alati anda kõik, olgu pealtvaatajaid 15 või 500.
Viiruse leviku tõttu tuleb mõistagi rõõmu tunda, et Eestis on teatrid-kinod üldse avatud. „Muidugi, alati on täissaal parem, aga praegusel ajal peab leppima sellega, et pool saaligi tuleb,“ arutleb Grosnõi ning lisab, et enne piirangute laiendamist üle riigi sai Rakvere teater mängida siiski sisuliselt täissaalile. Ja kuna jaanuaris olid Tallinna teatrid suletud, leidis parasjagu palju teatrihuvilisi tee ka Rakverre.
Aga ikkagi - kui näiteks jalgpalli mängitakse praegu tühjade tribüünide ees, siis võib vist rõõmustada, et erinevalt paljudest Euroopa riikidest on siin etendusasutused avatud ja inimesed ikkagi saalis. „Jalgpalliga võrreldes on see vahe, et võistlust saad ka publikuta teha, aga teatrilaval ei võistle sa kellegagi, etenduse andmiseks on ikkagi publikut vaja. Publikuta pole mõtet teatrit teha. Muidugi, tänu koroonale tehakse ka veebiülekandeid. Aga ma siiski arvan, et teater hakkab elama ikka siis, kui saalis on publik, elav inimene,“ leiab näitleja.
Rakvere teatri näitleja sõnul tuleb endast laval alati maksimum anda. „Kui saalis on isegi 15 inimest, siis ega nemad pole ju mitte milleski süüdi, et neid on ainult 15. Eks komöödiate korral inimesed saalis nakatavad üksteist kaasa naerma. Naerul on selline omadus. Mulle tuletab see meelde lapsepõlvest multifilmi „Naerupall“. Kui naerupall puudutab ühte, siis ta läheb n-ö lainena üle publiku. Täissaal on selles mõttes alati parem,“ ütleb Grosnõi. Seega on näitlejatele uutes oludes mängimine igal juhul väljakutse.
Hiljuti esietendunud „Oi, Johnny“ pole Grosnõi sõnul ainult naljatükk, vaid paneb mõtlema ka päevakajalisel teemal. Nimelt tutvustab teater lavastust ka kui seksuaalsele tolerantsusele kutsuvat tükki. Näitleja sõnul on teema tänu abielu temaatikale populaarseks muutunud, kuid Rakvere teatri tegijad seda eraldi selleks ajaks lavale ei sättinud. „Lugu iseenesest on lihtne: üks mees üritab oma valedega päästa kahte abielu, aga iga valega räägib ennast rohkem sisse,“ selgitab ta.
Kuigi Grosnõi koos ülejäänud teatrirahvaga leiab, et teater on üsna turvaline koht ning annab võimaluse üha pähe tikkuvatest muremõtetest kas või mõneks tunniks vabaneda, eelistavad paljud ikkagi turvalisemalt koju nelja seina vahele jääda. Neilegi on näitlejal väärt soovitus: minge loodusesse!
KRISTJAN ROOS
https://elu.ohtuleht.ee/1025180/kuidas-naerutada-pooltais-saali