Inspitsiendi argipäev pole tegelikult nii põrgulik, nagu paistab lavastusest
Inspitsiendi argipäev pole tegelikult nii põrgulik, nagu paistab lavastusest
Õhtuse etenduse eel külastan Rakvere teatrit, et vestelda lavastuse “Hullemast hullem” inspitsiendi ja osatäitja Indrek Apinisega. Olgugi et varasem vaatamiskogemus selle eksituste komöödiaga on olemas, tõotab dekoratsioonide taha piilumine põnevat elamust.
Enamasti on inspitsiendi õudusunenägudes see, kui laval laguneb midagi koost, näitleja kaotab teadvuse või ei ole rekvisiidid õigele kohale asetatud. Kõik see ja veel enamgi juhtub lavastuses “Hullemast hullem”.
Kohtun teatri koridoris Indrek Apinisega, kellega vestleme tema tööst konkreetse lavastuse puhul ning inspitsienditööst üldisemalt.
“Hullemast hullem” on lavastus, kus lisaks õigesti ajastatud näitlejatööle saab publik osa keerukatest tehnilistest trikkidest, mille väljaarendamisel on Indrekul oluline osa. Ta muheleb habemesse, kui küsin, kas koos tekstiraamatuga saab mingeid näpunäiteid, kuidas panna kardinapuu ja pildid ühel ajal alla langema, samas kui need vahepeal kindlalt paigas püsivad.
“Remargis on lihtsalt kirjas, et uks tuleb eest ära, kardin kukub alla. Lõpuks pidin ikkagi ise välja mõtlema, kuidas seda korraldada, et uks vahepeal ikka korralikult käib,” räägib mees. Tehnilised viperused, mis nimetatud lavastuses juhtuvad, on tema välja töötatud.
Ühtlasi teeb Indrek lavastuses kaasa nii näitleja kui ka inspitsiendina ja vastupidi tavapärastele inspitsiendi muredele kisub jamaks hoopis siis, kui lagi, mis alla peaks langema, seda ei tee. “Kurb küll, aga seda on juhtunud. Siis vaatad üle, mis valesti läks, teed parandused ja õpid sellest,” nendib ta.
Vestleme üldisemalt inspitsiendi ehk etendusejuhi tööst. Selgub, et vastutusalas on ühtlasi rekvisiidid, kuigi näitleja kontrollib olulisemad asjad alati oma silmaga üle. “On juhtunud loomulikult, et asjad ununevad või ei ole täpselt õige koha peal. Siis järgmine kord näitleja kontrollib juba kindlasti,” ütleb Indrek Apinis ja lisab, et õigem ametinimi Rakvere teatris ongi inspitsient-rekvisiitor.
Inspitsiendi vastutusala on lai. Ta vaatab, et etenduse andmiseks oleks kõik eeldused täidetud, mis tähendab, et loomulikult peab kogu trupp kohal olema, lava nõuetele vastavalt üles ehitatud ja asjad olemas. “Inspitsient ei saa vastutada selle eest, mida näitleja laval teeb, heli- või valgustehniku töö eest, aga etenduse alguse hetkeks peavad kõik selle läbiviimise eeldused täidetud olema,” selgitab Indrek. “Inspitsiendi kätte jookseb kogu etendust puudutav info kokku, mis tähendab rohket omavahelist suhtlust.”
Suurtes ja keeruliste automatiseeritud mehhanismidega teatrites istub inspitsiendi kõrval oma puldi taga lava tehniline töötaja, kes juhib kõikvõimalike stangede ja lavamehhanismide liikumist arvutiga. Rakveres on vanem tehnika ja enamasti liigutatakse dekoratsioone füüsiliselt.
Väljasõitude puhuks on inspitsiendil vajaliku kraamiga täidetud kott, kust võib leida vahendeid hädajuhtumiteks. “Patareid, taskulamp, käärid ...” loetleb Indrek ja kinnitab, et oma majas on kõik ilusasti õigetes kohtades olemas. Kulisside vahel, kus tema pult asub, on samuti hädaabitarbed olemas. “Juhuks, kui kostüüm rebeneb, on niit-nõel varuks, et kärmelt kinni traageldada, ja vahel on kiirabiks haaknõel,” kirjeldab ta ootamatuid olukordi.
“Eks meie maja eripära on, et lavastustega sõidetakse palju ringi. Rakvere on väike ja kodupublik on “Hullemast hullemat” näinud. Selle lavastusega naljalt ringi sõitma ei lähe, kuna see on väga mahukas. Dekoratsioonide kõrgus seab piirid ja eesriie peab kindlasti olema,” kõneleb Indrek murelikult. Kurb on, et dekoratsioon seab teatavad piirangud, kuna näidend on ülemaailmne hitt, mida mängitakse palju ja tohutu menuga. Pöörane lugu ootab Rakveres publikut.
Indrek kinnitab, et iga lavastus teeb läbi arengu. “Kohaneb publiku järgi. Sisu jääb muidugi samaks, aga lugu muutub küpsemaks. Kõige paremini näevad seda teisenemist heli- ja valgustehnikud,” kõneleb ta ning me jõuame tema osani lavastuses ja teatris üldse.
“Ma sattusin ka lavale,” tunnistab ta. “Olen selles loos mängitava lavastuse kontekstis umbes nagu heli- ja valgustehnik ja lavatööline. Hoolitsen kõige eest nii nagu harrastusteatris ikka, et üks inimene teeb kõike. Kogu segaduse keskel pean seal muudki tegema,” räägib ta kavalalt. Etteruttavalt peab selgitama, et tal tuleb vahepeal koguni blond parukas pähe tõmmata, et nokauti lennanud esikaunitari asendada.
“Üldiselt pole inspitsiendil mõistlik end etenduse tegevusega väga siduda,” tunnistab Indrek isiklikku vastuolu. “Pigem on parem, kui inspitsient hoiab ennast vabana, selleks et ootamatutes olukordades lahendusi leida. Kui ta võtab endale ülesandeid, mis seovad liigselt lavastuse kulgemisega, siis ei saa tõrkeid likvideerida. Tuleb hoida tervikpilti, ega saa tegeleda muude asjadega,” kirjeldab ta inspitsiendi argipäeva.
Väidan vastu, et olen varemgi näinud inspitsienti rollisutsakates. “Eks see on nii ja naa. Kui on huvi vahepeal ise ka laval viibida, siis kasutad võimalust, aga see pole inspitsiendi esmane kohustus,” kõneleb Indrek.
Võtan jutuks tema enda näitlejatausta. Mees kinnitab, et tal on näitleja haridus, kuna lõpetas 2005. aastal Viljandi Kultuuriakadeemias vastava eriala ja töötas vahepeal mõned aastad vabakutselisena. Pereelu – väikeste lastega – pani valikud paika. “Minu praegune ametinimetus on etendusteeninduse juht ehk olen ülemuseks inspitsientidele, heli- ja valgusmeestele ja lavatehnikutele,” räägib ta ja kutsub õhtuse etenduse jaoks üles pandud dekoratsioonide tagumist poolt vaatama.
Tagakülg pole loomulikult nii kena ja glamuurne nagu saalist vaadeldav pool. Tunnen ära mitu rekvisiiti, mida saalist nägin. Need on õigetesse kohtadesse valmis seatud. Näha on, et näitlejatel tuleb turnimist ja kukkumist. Lava taha seatud madrats toob meelde, kuidas Ülle Lichtfeldt ja Anneli Rahkema aknast välja visati. Indrek selgitab, et näitlejate ohutus tuleb ka tagada ja keegi ei tohi vigastusi saada. Suur rekvisiitide kast on avali, sest ta hakkab etenduse käigus jooksvalt asju eest ära pakkima.
Mees näitab oma konspekti, mis on paks nagu piibel. Seal on rekvisiitide nimekiri, mille järgi on hea kontrollida, kas kõik on paigas, spetsiaalne tekstiraamat, kuhu ta enda jaoks proovide jooksul märkmeid on teinud, märksõnad ja kirjeldused.
Räägin Indrekule vestluse vastutasuks paarist oma kogemusest harrastustrupi liikmena ja selgitan, miks “Hullemast hullem” mulle väga palju äratundmisrõõmu tekitas, nõnda et tulen seda õhtul uuesti vaatama.
“Eks meie oleme rikutud publik,” vastab Indrek Apinis ausalt küsimusele, kas vahel ajab ennast ka veel naerma. “Me tunneme rõõmu etenduse õnnestumisest – yes, täna tuli hästi välja,” markeerib ta ameerikaliku kangitõmbeliigutusega emotsiooni ja võtab meie vestluse kokku.
PIRET SAUL-GORODILOV